neljapäev, 1. veebruar 2018

Kuidas ükskord algas kevad. Verveine, L'Occitane en Provence


Kaugusest kostavad kiriku kellad. Seisan lumise metsa lagedikus, jalgade all kragiseb jaanuari lumi, ja kuulen kaugelt kostavat varese kraaksumist ja kõrval vulisevat jõge. Olen oma kodumetsas, jõuan ma mõista. Samuti ma olen oma voodis, pimedal talve hommikul, kuid kirikukellad ikka löövad. See on mu äratuskella helin, väikse Anyksciai nimelise kodulinna suurte kirikutornide hääled. Väljas on kottpime. Sirutan oma jasemeid, varbaid, sõrmeid, hõõrun pealae ja unesegaselt tõusen voodist. Pimedas toas ei pane valgust, vaid lähen kamina juurde ja hakkan tuld tegema. Varsti tantsivad pimeduses mattunud seinte peal alguses vaiksed, siis järjest suuremad tuleleegid. Muud valgust kasutamata panen keema vett ja vaikselt, rohkem kombates kui vaadates, hakkan tegema hommikusöögi. Teekannu läheb natuke musta teed, siis sõrmed ise leiavad õige pisut saialille, õige pisut köömneid. Kaminas praksuvad puud, just nii, nagu alles hiljuti unes praksusid külmast metsapuude koor. Joon klaasi sooja vett ja alles siis lülitan esimese tule. Tuba  muinasjutuline taust hääbub. Äratan lapsi ja saadan neid laua äärde, kus ootav auruv tee, isa mesilaste tarudest saadud mesi ja muud kehakinnitamise asjad, ise aga lähen duši. Tõmban ninasõõrmetesse voolava vee lõhna. Ma ei kasuta igasuguseid kehapesijaid, iseäranis mitte lõhnastatud, mulle meeldib puhas ja selge vee lõhn.

Meie kodu vesi tuleb mitte veepuhastusjaamast, vaid see on põhjavee, selles on ehtsust ja loodusliku jõudu, see ei ole klooriga kohandatud puhastusvahend vaid maa enda mahl. Vaikselt meenub mulle sulava pinna lõhn, mulla ja vee segunenud lõhn ja mind, veel unisena, tabab terav nool, igatsuse nool. Kogu südamest, iga naha pooriga tunnen kevade ootust. Ootust, et maailmas mu ümber pääseb liikvele ja murrab talvisest unisusest välja voolavad, joviaalselt vabad looduse mahlad. Tahan vara hommikul ärgata veel varem kui armsa kodulinna kirikukellade helin, et ajas juua rohelist teed ja kuulata linnulaulu, unustades ees ootava päeva. Tahan kuulata, kuidas vaikselt läbi rammusat mulla murrab välja murulibled ja pragisevad elujõu täis puude pungad. Tahan, et kassid mitte ei lesiks laisalt vaadates kamina tuld, vaid väreleksid õueukse juures, lootuses pääseda metsikult üleujutavate lõhnade ja radade valla. See kõigehaarav soov ei tundu ei groteskne ega isegi soovunelm, tsoontes järjest jõudsamalt tuksub teadmine, et nii see saab olema, ja seekord ei lähe kevad minustki mööda.




Sorin kaua oma riiulis, lõhnasahtlis, teades kindlalt mida otsin. Veel ärgates kuklas tiksus teadmine, et kodunt väljun värske ja turgutava äsja Berliinis kalasaba hinnaga mulle võrku langenud Maurer & Virtz „Coffee Bean & Vetyver“, mis täidab ütlasi mu hommikust kohviisu ja selguse vajadust. Kohvi ja rohelus on hea uue tööpäeva alustuseks ning Coffee Bean & Vetyver on musternäidis sakslaslikult selgest ja määratud struktuurist. See on isegi mitte lõhn, kuid struktuur ise. Kuid täna mul on käsil, kuklal, veres midagi muud, vajan kui värsket õhku värsket, kevadist jõudu, kergust ja jõulisust, selgust ja „zero“ stardi. Vannitupa piilub mu peaaegu et kahemeetrine esiklaps. „Noh millal me lähme, ma ju hilinen“. „Kohe kohe“ laulan süütu ööbiku häälega ja sorin edasi. Lõpuks. Selleks oli kogu suurt sahtlit põrandale laotada, et peale piki otsinguid ja nuusutamisi leida seal märgistamata pudelis täpselt seda vedeliku, seal mööda mitmeid talve kösitavat L’Occitane en Provence „Verveine“. Ainult mõned tilgad on veel alles, kuid selles piisab, et täita ruumi ja mu sisemust uskumatult elava, värske, pahvatava sidrunimündi aroomiga. Esiklaps seisab ukse vahel ja etteheitvalt vahib kuidas kiiruga toimetan oma varandusega. „Ma juba jäin hiljaks. Kuid ilus.“ See viimane on nüüd aroomi kohta. Meeletu kiirusega hüpan mantlisse, siis autosse ja juba sõidame. Nina helitab värske melissi, kord mündi, kord lihtsalt rohelise värske põsa lõhn. Lõhnab nagu maitseroheliste peenar ja elu. Autos keeran kella null- nulliks, et ei tiksuks närvidele ja keeran täishelile laulukest.




Jää hüvasti Kopenhaagen! Jää hüvasti talv! Minu autos, vähemalt täna, on kevad. 

esmaspäev, 15. jaanuar 2018

Kolm Kuningat. Mu tusameele talv.
















 Jälle paljas, lumetu jaanuari algus ning on aeg panna kõik täpid „i“ peale, ära saata vana aastat ning avada ruumi uuele ruumile ja uutele tuultele. Seda on väga vaja. Lahkuv aasta 2017 oli raske kui raudsed pastlad Egle muinasjutust, tõid terve rea katsumusi, üks teise järgi ilma, et oleksid jätnud kasvõi üürikest hingetõmbe aega. „Armasta oma ligimest kui iseennast“ jätkasin endale kordamast, tasakesi kuuldes oma hääles järjest tugevnevaid iroonia noote. Kerge öelda ning raske teoks saata. „A“ kategooria tragöödiad õnneks läksid peaaegu mööda, kuid kõke muud oli kuhjaga. Mu elust lahkusid mulle eriliselt kallid inimesed, õnneks (või kelle õnneks?) mitte üle vikerkaare. Mõned kadusid mu elust sõnagi lausumata. Elasin üle räigeid konflikte ja tonnide kaupa lihtlabast inimliku pori. Saaks ju seda kõike võta kui elu õpetunde ja tõde ilmumist illusioonide asemel, kuid mu vaene süda ei mõista nii kõrgelennuliselt mõtiskleda ning kurdab nii inimliku valu üle. Nagu sellest oleks vähe, stressist lülitusid ennast välja maitsemeel ja lõhnataju (lõhnu küll tundsin, ning vägagi teravalt, kuid nad ei tekitanud ei mingisugust emotsiooni), seega sain oma nahal katsetada P. Süskindi „Parfüüm. Ühe mõrvari lugu“ peakangelase väärilisi kannatusi.
Kuid siiski, oli ka palju head. Kordumatud, unustamatud ja müstilised looduskatkad, hingetoitvad raamtatud ja südant paitav muusika. Kasvõi hetkeks, võimatuna tunduvad kohtumised ja kokkulangemised ei lasknud unustada, et elan hoopiski mitte kolmedimensioonilises ruumis ja mitte sugugi lineaarses ajas. Elu on täis ülatusi ja imesid. Isegi kõige pimedamal ööl.

Aasta nurgakivi – üksindus. Üksindus sel mitte kergemate jaolt aastal oli vajalik kui puhas õhk. Niigi mulle on omane keskmisest kõvasti suurem vajadus olla iseendaga ning kui sees on nii tudeid ja mõteid, painavaid, nurgelisi, üleujutavaid ja sööbitavaid, üksi olemisest sai vältimatu igapäevase hügeeni faktor. Kolisin välja sotsiaalvõrgustikudest ja elektroonpostidest ja lasin oma telefonilgi puhata hääletu režiimis. Üksindust tihti ajatakse segi üksildusega, kuid nagu ütles Paul Sartre „kui tunned ennast halvasti üksi olles, siis ilmselt oled halvas seltsis“. Vaikuses, teistes eemal olemine ravis katkist hinge. Sain väga elavalt aru, miks inimesed lähevad kloostritesse või annavad vaikimisvandeid. Nüüd jäi ainult leida kloostri J
Kloostri kusjuures juba leidsin. Aasta rännakul, matkal Petserisse ja selle ümbruses pesitsevatesse arhailistesse slaavi küladesse. Nädal  enne Lihavõteid paari sõbrannaga jälgsi ületasime Koidula piiripunktis Vene piiri ning olimegi teisel pool Peipsi järve, ühel vanematest ja müstilistes vanaslaavide piirkondadest. Sõnad ei anna sellel matkal kogetut edasi- ja kuidas ometi nendega saaks kirjeldada pühade järvede ja nõlvade vahel end varjavaid sajandeid vanaid külakesi (või siis seda, mis nendest on jäänud), mitmeid miniatüürsete koskedena langevaid allikaid, kevadises metsas leituid vana setode ja vepsade kalmistut püha Matvei hauakesega, soode vahel ennast varjavaid kunagi langevate allikate peal ehitatud vesiveskide jäänuseid, soometsa tihes pimeduses oma rahuliku ja segamata elu elavat vanausuliste kloostrit, ainult paadiga juurdepääasetavaid soosari erakute elu- ja patulunastumiskohtadega, musti luigi valge pühajärge jää peal või metsa sügavikus pungadest tulvil kirsiaeda. Sõnad on tihti valelikud ja enamasti tühjad ning polegi selliseid sõnu, mis suudaksid edasi anda selle muinasjutulise matka atmosfääri. Kohati tahtsin ennast näpistada, et veenduda, et ma ei maga ja ei näe und.  

Loodus justkui tundes mu armetu seisundi sel aastal toitis unustamatu muljetega. Üks meeldejäävamaid hetki, aasta hetk, oli kui Jaaniööl, olematu öö pehmete pasteelsete pooltoonide vaikuses minu kõrvale, päris kõrvale, nagu ei kusagilt, maandus valge haigur. Haigrud on väga tähelepanelikud ja ettevaatlikud  linnud, inimest nad tulevad kaugelt ja ei lase ligi, seega see ülatusmaandumine võttis mul hingamise kinni ja tundus, et südagi lakkus tuksumas, püüdes säilitada selle pühaliku hetke. Kuid sinilind ei kavatsenudki minust välja teha, ta tegi mõned sammud selgesse kui Jumalate peegel järvesse, kummardas ühte jalga ja stoilise rahuga hakkas kallastama. Kogu loomingust ma üle kõige imelten linde, iseäranis pikakoivalisi, meeletu kui ussi selgroog kaelaga veelinde. Mulle tundub, et kõikidest loomadest on nad kõige lähemal kehastunud hingele. See minu jaaniöö idüül kestis umber veerand tundi kuni ma ikkagi suvatsesin liigutada oma ära surnud jasemeid ja imeloom sai aru, et ta polegi üksi. Sirutas tiivu, paar plaksu nendega ja oligi kadunud hõbedases öö valguses.




Ainelise maailmaga polnud sugugi nii kerge ja imeline. Mind surus hulk töid ja kohustusi, mida lihtlabaselt ei jõudnud ega suutnud kõik ära teha. Tuhanded „peab“ rebisid mind mitmesse suundadesse korraga. Ja veel- esimest korda mul lõpesin otsa sõnad. Kadus igasugune vajadus suhelda kuid kõige hullem oli see, et ei suutnud midagi kirjutadagi. Artiklid, blogi postitused, virnade kaupa vastamata elektroonilised kirjad- kõik see tundus võimatuna. Lihtsamgi pikem kui neljasõnaline lause tundus väikse kangelasteona. Justkui proovides taastada ei tea kuhu kadunud verbaalset võimekust, lugesin – lugesin nagu maniakk. Minu kodus raamatuid on niigi palju, õieti nii palju, et varsti vist tuleb nendele loovutada oma voodikohagi. Kuid see aasta raamatud tulid erilise vooga, ujusid eri nurkadest. Loetud raamatute nimekiri on ausalt öeldes pikk ja üsnagi huvita, aasta raamatut on raske määratleda. Suure mulje jätsid A. Roob „Alchemy and Mysticism“, E. Perel „Mating in Captivity“,
W. Bion „Taming wild thoughts“ ja kosumaine, möödunud V. Afanasjev romaan Peipsi õigeusuliste sõjajärgse elu keerdkäikudest „Serafima ir Bogdan“ Teistmoodi ja sügavamalt pääsesin suure inimhinge uurija C.G. Jungi töödesse. Ühe sõnaga- oli sõnavähene ja raamaturohke aasta. Raamatud on vägevad, mida ka ei ütleks kodumaine tarbimiskultuuri trubaduur Prisma.



Aasta oli imelise muusika ja muusikaliste avastuste rohke. Kõike ei saagi loetletud, kuid aasta kõlaks nimetaksin juhuslikult avastatud Jumala poolt muusikut-  Moondog. Tema „German Years“  kutsus muusikasse süveneda hoopiski teise nurga alt. Mitte vähem paeluv ja müstiline kui tema muusika on geeniuse ise elukäik. Kuulasin palju  Björki, tema „Black Lake“ ja „Vulnicura“ kogum aitasid läbi elada kõige tumedamaid hingesoppe. Nostalgia hetkedel muudkui kõlas mu koolilõpu pahad poisid,  The Cure. Jäin täiesti sisse islandi ja muude põhjamaa rahavamuusikasse, need kummalised helinad said justkui minu teiseks nahaks, sest too algne, mida mulle määras Emmake Loodus, osutus sel aastal lihtsalt liialt õhukeseks ja õhkõrnaks.



Aasta noot – sookail. Juba mainisin, et lõhnatajuga mul sel aastal toimusid kmmalised asjad. Lõhnu tundsin nagu koer, erakordselt teravalt, kuid nad ärritasid mind metsiku meelega. Tavaliselt olen lõhnade suhtes väga tolerantne (kuigi mitte tuim), erandeid on väga väheseid ja ekstreemsetes vormides- nagu kleepuva limonaadi või mäda lõhn. See aasta J
lõhnad ümber tekitasid ahastust, tahtsin põgeneda nende eest (mis on väga võimatu ülesanne, lihtsalt ei ole olemas ruumi, kus ei leviks tuhandeid erinevaid lõhnu). Ühel öömatkal rabasse, valgete ööde ajal, sattusin täieliku sookailide õitsemispoele. Muidu tuttav, kuid siiani tähelepanemata lõhn, sööbis mu rakudesse võimsa lainena ja võlus mu ära. Mõrkjas, magus, joovastav ja igatsev, täielik soomaagia lõhn. Langesin sookailide võrkudesse ja nüüdki oma keldris hoian korraliku kogust kuivatatud sookaile, teen nende leotisega saunaauru, panen sookailidega topitud linnased kotikesed lastele padjate alla, et näeksid ilusaid ja õnnelike unenägusid. Sookail leidis teed mitte minu aeda, vaid ka koju, sauna, riidekappi, vanni ja voodi. Valutaja.


Aasta parfümeeria maja- Agonist. Rootsi parfüümide maja, mille lõhnad on mitte vähem lennukad, huvitavad ja omamoodi kui selle maja nimi (agonist on  keemias molekul, mis aktiviseerib retseptoreid ja põhjustab maksimaalse reageerimise). Agonisti lõhnad on ülimalt uuenduslikud, kuid siiski karged ja justkui läbipaistvad, nagu mäeojad. Nende esteetika ja taju sarnaneb skandinaavia looudsmaastikule ning kiirgab seda ruumilisust ja vabadust nagu uhked põhjamaised kaljud, jõed ja taevas. Oma vaimusilmas leian igale Agonisti lõhnale rakenduse, sest kõik nad on omanäolised, iseloomuga tegelased, kes ei läbi maailma märkamata.  
See aasta lõhnastasin ennast minimaalselt. Olin nii minimalistlik kui konservatiivne. Selle aasta veeks ja leivaks minu jaoks oli good old Guerlain Jicky. Loomulik, õnnelik ja vaba lavendli, tsitruse , naha ja vanilje lõhn. Minule ta meenutab puhtaks vahutatud, putitatud vana auto ja mootori, kütuse aroome mis on läbisegi vabastavate suvise looduse lõhnadega. See on justkui läbipaistev siidirätt, nahkkindad ja kabrio mis kihutab Cinque Terre ranniku serpentiine mööda. Aroom, mis sobib alati ja igale poolele  („oih kui hästi sa lõhnad“, „kus kohast tuleb see benzu lõhn!?“), kelle võimuses on võluda ja üllatada. Kes võiks arvata, et Jicky on loodud aastal 1889?
Aasta parfümeeria uudiseid  seekord oli lausa kolmeainsuses: Hermes „Twilly“,  Olfactive Studio „Woody Mood“ ir Kerosene „Unforsaken“. Tegelikult olin aasta mööda igasugustest, sealhulgas ka parfümeeria, uudistest eemal. Siiski jäid hinge „Twilly“ tagasihoidlik komplekssus, ere ja väljapaistev punase puu, kakao, ingveri ja viiruki segu„Woody Mood“ ning gurmaanilik apelsini õite ja kookosepähkli duett „Unforsaken“ (kuna kookospähkli noodid ei ole sugugi miski, mis mulle meeldiks, võib öelda, et Kerosene tuli välja väikse imega).
Minu isiklikus garderoobi iseloomustasid come back trendid . Cartier Draakoni Suudlus (Le Baiser du Dragon), The Different Company „Rose Poivree“, Cuir de Lancome, Serge Lutens „Bois de Violette“- tagasi tulid aroomid, mille tagasituleku ei oleks osanudki oodata. Lihtsalt nii see läks...






Aasta pettumus (peale neid mitmeid mitteparfümeerseid)- Chanel „Gabrielle“. Chanel oskab teha
 häid, kõnnekaid, väljapaistvaid, iseloomuga aroome- ma ei kahtle selles. Selle teadmise valguses küll üllatas näotu ja mittemidagi ütlev Gabrielle aromaatne bukett. Aroom sihib samasse kategooriasse nagu Hermes „Twilly’gi“, kuid matkides oletatava massostjate maitse, ta täielikult kaotas oma nägu.  
Aasta avastus- Gueralin „Chant D’Aromes“. Imeline, õrn ja habras, kuid mänguline sädelevate aldehüüdide, alõtša, ylang- ylangi, sandlipuu ja vaikude aroom. Lõhn nagu siidist aluspesu, klaas külma šampanjat kuumal suve pärastlõunal hiiglasliku tammepuu all või vaikne talvise õhtu jazz kamina juures. Täiuslikult naiselik, väga pehme ja vaikselt ilmekas lõhn. Perfect harmony.



Selline siis oli mu aasta- mitte kergemate killast. Eelvimasel aasta õhtul istusin vaadates kaminas praaksuvaid puid ja väänlevaid leeke ning kuulasin selle aasta mantrat,  Kind Crimson „Talk to the Wind“-, kääridega ükshaaval lõigates ära juuksesalku ja neid visates tulele, justkui andes tulele äramineva aasta katsumusi, pettumusi ja valusaid taipamisi.ˇ


Ja kuigi jõulukuusk otsustas meie kodus kasvama hakkata ja meist välja tegemata hakkas asjalikult välja ajama värskeid pungasid ja oksakesi, Kolme Kuninga õhtul kirjutasin paberiribale oma lootused ja palved aastaks. Nad on väga lihtsad:
-        
        -   Südamerahu
-          Mõtteselgust
-          Energiat, tervist ja pealehakkamist
-          Uusi alguseid

-          Inimesi, kelle silmadesse tahaks vaadata ja vaadata ja vaadata
Kolme Kuningaga! Toogu nad seda, mis on kõige kallim!



pühapäev, 7. jaanuar 2018

Trys Karaliai. Mano Nerimo Žiema.



Vėl besniegė sausio pradžia- laikas sudėlioti taškus ant „i“, išlydėti senuosius metus, atveriant naują erdvę, įsileidžiant naujus vėjus. O jų labai reikia. 2017ieji buvo sunkūs it geležinės nesunešiojamos Eglės klumpės, viena po kito pažėrę išbandymus. „Mylėk artimą savo kaip save patį“, kartojau šiais metais, vis dažniau išgirsdama savo balse stiprėjančias ironijos gaideles. Lengva pasakyti, o sunku padaryti. „A“ kategorijos tragedijų beveik pavyko išvengti, viso kito uzteko su kaupu. Iš gyvenimo pasitraukė brangūs žmonės- ačiū Dievui, ne visi į Anapilį.  Kai kurie, netarę nė vieno žodžio, tiesiog dingo iš mano gyvenimo. Teko išgyventi daugybę konfliktų, nepamatuotų kaltinimų ir tiesiog pačio paprasčiausio žmogiško purvo. Aišku, visa tai galima priimti kaip pamokas ir iliuzijų žlugimą, bet aš tokio antžmogiško lygio nesu pasiekusi. Be to, stresuojant atsijungė skonio pojūtis ir uoslė (kvapus užuodžiau, bet jie tiesiog nekėlė jokių emocijų), taigi savo kailiu patyriau kaip galėjo jaustis pagrindinis P. Süskindo „Kvepalai. Vieno žudiko istorija“ herojus.
Ir visdėlto, buvo daug gero. Nepakartojami, mistiniai žygiai gamtoje, nuostabios knygos ir dar nuostabesnė muzika. Nors ir akimirkai, susitikimai ir sutapimai neleido pamiršti, kad gyvenu ne trimatėje erdvėje ir ne lineariniame laike. Gyvenimas kupinas stebuklų. Net pačią tamsiausią naktį.

Metų kertinis akmuo – vienatvė. Vienatvė šiais nelengvais metais man buvo buūina kaip gryno oro gurkšnis. Ir šiaip turiu nemažą poreikį pabūti pačiai su savimi, o kai viduje tiek jausmų ir minčių, dažniausiai nelengvų, nepatogių, badančių tarsi dagiai, pabūti vienai, gan ilgus laiko tarpus, pasidarė būtinas kasdieninės higienos faktorius. Išsikrausčiau iš socialinių tinklų, elektroninių paštų, telefonas leisdo dienas „tylos“ režime. Vienatvę dažnai painioja su vienišumu, bet kaip sakė Paulis Sartras „jei blogai jaučiatės būdamas vienas, vadinasi, esate blogoje kompanijoje“. Buvimas tyloje, atskirai nuo kitų, gydė dūšią. Supratau, kodėl žmonės išeina į vienuolynus ar duoda tylos įžadus. Dabar beliko rasti vienuolyną :)

Vienuolyną, beje, radau. Metų kelionėje, pusiau pėsčiame žygyje i Pečiorus ir aplinkinius archainius slavų ir vepsų kaimus. Likus savaitei iki Velykų su keliomis darugėmis pėsčiomis kirtome Čiudo ežero (est. Peipsi) kraštu vingiuojančią Rusijos sieną ir atsidūrėme vienoje seniausių ir mistiškiausių slavų žemių. Nupasakoti kelionės žodžiais neįmanoma- tarp šventųjų ežerėlių pasislėpusių senųjų kaimų (ar to, kas iš jų likę), galybės miniatiūriniais kriokliais krintančių šaltinių, pavasariniame miške aptiktų setų kapinėlių su šv. Matviejaus kaepliu, pelkyne pasislėpusių kadaise ant šaltinių pastatytų vandens malūnų, girios tankumoje lyg niekur nieko stūkstančio sentikių vienuolyno, tik valtimi pasiekiamų atsiskyrėlių buveinių, juodųjų gulbių ant švento ežero ledo ar miško gilumoje rasto pumpurus kraunančio vyšnių sodo- tieisiog nėra tokių žodžių, kurie bent apytikriai perteiktų tos neįtikėtinos kelionės atmosferą. Kartais norėjosi įsižnybti idant įsitikinčiau jog nesapnuoju.



Gamta šiais metais maitino nepakartojamais įspūdžiais. Viena iš įsimintiniausių akimirkų, metų akimirka  kai Joninių naktį, mano mylimo Čiudo ežero pakrantėje, medituojant į minkštą švelniausių pastelinių pustonių baltąją naktį visai šalia manęs tarsi iš niekur nusileido... baltas garnys. Garniai- labai atsargūs paukščiai, žmogų jie pajunta  iš labai toli, tad man tieisog užėmė žadą, atrodo, net širdis nustojo plakti, idant neišbaidyti to stebuklo. O „mėlynasis paukštis“ įbridęs kelis žingsnius į ramų tarsi Dievu veidrodis, ežerą, lyg niekur nieko ėmė žvejoti. Iš visų gyvų sutvėrimų mane labiausiai žavi paukščiai, ypač ilgakojai ilgakakliai vandens paukščiai, kurie, man rodos, yra artimiausi įkūnytai sielai. Ta idilė tęsėsi bent ketvirtį valandos, kol nutirpus mano kaklui, šiek tiek pasimuisčiau, ir tik tada paukštis suprato, kad jis ne vienas. Ir nuskrido.


 Su daiktiniu pasauliu viskas nebuvo taip paprasta. Slėgė daugybė darbų ir pareigų, visų paprasčiausiai nesugebėjau atlikti. Tūkstantis „reikia“ plėšė į visas puses. Ir dar- pirma karta

gyvenime taip- pasibaigė žodžiai. Bendrauti visai nesinorėjo, bet nemažiau nesinorėjo ir bet ką rašyti- straipsniai, tinklaraščio įrasši, neatsakytų elektroninių laiškų virtinė- visa tai atrode neįmanoma. Paprasčiausias penkių žodžių sakinys prilygo mažam žygdarbiui. Tarsi bandydama atstatyti nežinia kur pradingusį verbalinį pajėgumą, skaičiau tarsi maniakė. Mano namuose ir taip tiek knygų, kad joms greitai teks ir savo lovą užleisti, bet šiais metais knygos plaukė iš visų kampų. Perskaitytų knygų sąrašas iš tikrųjų įspūdingas, sunku išskirti metų knygą. Didžiausią įspūdį paliko Taschen „Alchemy and Mysticism“, E. Perel „Mating in Captivity“, W. Bion „Taming wild thoughts“ ir estiškas šiais metais pasirodęs V. Afanasjevo romanas apie Čiudo ežero senatikių pokario kasdienybę „Serafima ir Bogdanas“ Visai kitaip ir giliau pradėjau suprasti vieno šviesiausių žmogaus sielos tyrėjų, C.G. Jungo, rašinius. Žodžiu, buvo skalsūs žodžių ir gausūs knygų metai.  Knygos yra jėga!









Metai buvo gausūs puikios muzikos ir muzikinių atradimų. Visko ir neišvardinsi, bet tikru metu perlu galiu pavadinti netyčia atrastą prieš šimtą metų gimusį muziką nuo Dievo Moondog. Jo „German Years“  - man visai naujas rakusas į muziką kaip reiškinį. Daug klausiausi Björk, jos „Black Lake“ ir visas„Vulnicura“ albumas padėjo išgyventi pačius tamsiausius jausmus. Nostalgijos akimirkomis prisiminiau su manimi tais pačiais metais gimusius fainuolius The Cure, kurie mane lydėjo bebaigiant mokyklą.  Ir visiškai užsikabliavau islandų ir šiaurės tautelių liaudies muzika, ji tapo tarsi mano antra oda, nes toji, kurią davė motina gamta, šiems metams buvo tiesiog per plona.


Metų parfumerinė nata – gailis. Kaip jau minėjau, su uosle šiais metais dėjosi šposai. Kvapus užuodžiau kaip niekad aštriai, bet toks jautrumas atsisuko kitu galu- daugelis kvapų nepakeliamai erzino, nors šiaip kvapams, gal tik išskyrus pūlių ir lipnaus limonado, esu tolerantiška. Vasaros nakties žygiai pelkėse, liūnuose, į atmintį įspaudė nuostabų, aitru, saldžiai kartų žydinčių gailių kvapa. Jis mane taip užbūrė, kad dabar rūsyje laikau nemažą kiekį džiovintų gailių, darau sauną su galių nuoviru,  džiovintus galius drobiniame maišelyje dedu vaikams po pagalve, kad sapnuotų gražius ir laimingus sapnus. Gailiai- tai vietinė levanda, radusi vietą ir lentynoje, ir buityje, ir mano sode.
Metų parfumerijos namai- Agonist. Šių Švedijos kūrėjų ne tik pavadinimas nepaprastas (agonistas- tai molekulė, kuri aktyvina receptorius ir sukelia maksimalią reakciją), bet ir nerealiai graži, skaidri tarsi kalnų upokšnio vanduo, estetika. Agonist kvapai ir naturalūs, ir tuo pat metu keisti, originalūs, modernus ir keisti, tarsi skandinaviskas gamtovaizdis. Savo vaizduoteje puikiai randu proga ir nisa kiekvienam uostytam Agonist kvapui atsirastų garantuota vieta mano parfumeriniame garderobe.
Šiais metais kvepinausi minimaliai. Ir vistik šių metu kvapas- antra oda buvo senas geras Guerlain Jicky. Laisvas, laimingas ir naturalūs levandos, citrusų, odos ir vanilės kvapas. Man jis primena švaraus, išblizginto automobilio ir degalų kvapus, sumišusius su vaizdingais vasaros aromatais. Tai- permatoma šilkinė skara, odinės pirštinės ir kabrioletas, lekiantis Cinque Terre serpentinais. Kvapas, tinkantis visur ir visada („oi kaip gerai tu kvepi“, „o iš kur čia tas benzino kvapas!?“), mokantis sužavėti ir nustebinti. Kam galėtų šauti į galvą, kad šis aromatas sukurtas 1889 metais?







Metų parfumerinės naujienos šįmet trejybėje: Hermes „Twilly“ Olfactive Studio

„Woody Mood“ ir Kerosene „Unforsaken“. Šiais metais buvau atsijungusi nuo naujienų. Ir vistik sužavėjo „Twilly“ kuklus sudėtingumas, išraiškinga raudonmedžio, kakavos, imbiero ir smilkalų „Woody Mood“ sutartinė bei sultingas, gurmaniškas apelsinžiedžių ir kokoso riešuto „Unforsaken“ derinys (žinant kaip as „mėgstu“ kokosą kvepaluose, galima sakyti, kad Kerosene sukomponavo stebuklą).
Mano asmeniniame garderobe buvo come back’ų metai. Cartier Drakono Bučinys (Le Baiser du Dragon), The Different Company „Rose Poivree“, Cuir de Lancome, Serge Lutens „Bois de Violette“- grįžo kvapai, kurių sugrįžimo nesitikėjau- viskas tiesiog taip atsitiko..



Metų nusivylimas- Chanel „Gabrielle“. Chanel moka kurti gerus, išraiskingus, su charakteriu kvepalus- tuo neabejoju. Užtat labai nustebino beveidė ir nieko nesakanti Gabrielle aromatinė puokštė. Taikantis į tą pačią kategoriją, kaip ir Hermes „Twilly“, kvapas, tačiau besiderinant prie masinio skonio, visai pametęs savo veidą.




Metų atradimas- Gueralin „Chant D’Aromes“. Nuostabus, švelnus, subtilus kibirkščiuojančių aldehidų, kaukazinių slyvukių, ylang- ylango, sandalmedžo ir dervų kvapas. Tai tarsi šilkiniai apatiniai, taurė šampano karštą vasaros popietę ar tylus džiazas prie židinio tamsiais žiemos vakarais. Absoliučiai moteriškas, nepaprastai minkštas ir tyliai išraiškingas. Perfect harmony.
Tokie tad neprasti metai man išpuolė. Priespaskutinę metų dieną, vėlai vakare, beklausydama šių metų mantros,  Kind Crimson „Talk to the Wind“-, pasiėmiau žirkles ir liepsnoms atidaviau didesnę dalį savo plaukų, kaip kad norėčiau išeinantiems metams atiduoti 2017aisiais patirtus išbandymus, nusivylimus ir skaudžius praregėjimus.


Ir nors eglutė mūsų namuose dar neišnešta, nes nusprendė sužaliuoti ir išleisti jaunas gležnas šakeles, bet temstant Trijų Karalių vakarui, uzrašiau savo viltis ir prašymus 2018 metams. O jie- labai paprasti.
-          Ramybės širdyje
-          Aiškumo galvoje
-          Energijos ir sveikatos
-          Naujų pradžių
-          Žmonių, į kurių akis norėtusi žiūrėti ir žiūrėti
Su Trijais Karaliais! Teatneša jie jums tai, kas brangiausia!






pühapäev, 11. juuni 2017

Etüüd Nr 13. Valged ööd. Ja vahel- Van Cleef & Arpels Bois d'Iris



Mu sünnikoha ja koha, kus koorusin täiskasvanu inimesena oma lapslikuse munast, nende kahe kohtade vahel on mõnisada kilometre ja üks riik. Nende kohtade vahel on aga üüratu rada erinevusi- võiks ikka loetleda ja loetleda, see on lausa väike ime kui erinevad inimesed, kombed ja tavad on vaid mõne puu kaugusel. Ilmselt iga inimene, kes kunagi on (jäädavalt) ära läinud oma kodumaalt, vähemalt vahete vahel teeb tõsise sissekaemuse äramineku põhjuse  kohta- miks mindi kuskile, mis oli see, mis ajatas otsida õnne ja ajada juuri mujal kui kõige loomulikumas kohas. Ja eks neid vastuseid on erinevaid- iga ühe taga on elulugu, oma haavad, unistused, hinge peened koed ja kordumatu inimese isiklik lugu. Ma väga kahtlen, kas seal on üks ja konkreetne vastus, isegi majandusimigrantide puhul. Kuid olgu see põhjus misiganes- mujal leitud majanduslik või perekondlik õnn, protsess selle taga on palju mitmekülgsem kui see üks ilmselge põhjus- eksole ju suvalise datlipuu seemnel tammik uus nähtus, mis tekkitab palju küsimusi mitte ainult maailma ümber, vaid ka enda sisemuse kohta.
Kuid mis rääkida minul, kes ei ole ei majanduse ega armastuse imgrant, ega ka mere taga õnne otsija. Elujõgi on viinud mind õige kummalistesse kohtadesse, ja kui keegi küsib et miks ma olen siin ( või seal) , jään ma vastusega hätta. Mingeid viisakaid vastuseid on mul muidugi välja möeldud, et ei näeks puhta hullumeelne või paadunud avantüürist, Aga need vastused on pigem sellised piisavalt usutavad kaitsemüürid, rahuldamas keskmise kuulaja uudishimu ja aetatud küsija oletatava fantaasiavõime piiridesse. On asju, mida võimatu sõnadesse panna- või millest saad rääkida vaid väga väheste inimestega.
Need päris vastused on kummalised. On asju, mis alutavad oma lummusesse esimesest hingetõmmest või silmapilgust, on asju seletamatuid, mis panevad süda kiiremini tuksuma ja tõdeda et „see on see“. Üks nendest "asjadest" on valged ööd. Leedus neid ei ole- vähemalt mitte nii, nagu siin põhjamaal. Leedus on juuni ööd lihtsalt soojad, lühikesed, udust kantud. Kuid mis on tegelikult on Valged Ööd, sellest sain aru alles Peterburis. See on piimjas valgus ja tunne, et õhk pehmelt, vaevu ära tuntavalt vibreerib. Hingestatud inimeste silmad, võimatus uinuda ja joovastav kohalolu tunne- valgede ööde valguses, või pimeduses, ärkavad ellu nüanssid, ammu unustatud unistused, inimesed põimuvad ja on lähedal teinetesele- nad ei kiirusta koju, enda oma karbi, oma isikliku teki alla, isikliku pudrukausi juurde, vaid vaatavad teinestesele silmadesse, koos jutustavad, naeratavad, vahivad üles tõstetuid sildu ja pimeda jõe kaudu merelt tulevaid laevu ja tõdevad, et on liiga hilja, et koju minna ja liiga vara, et tööle minna. Juba Breigel avastas (ja küllap oli see avastatud sajandeid varem), et valgus, või siis valgusetaust, märkamatult, peenelt, kuid väga täpselt mõjutab inimesi



samanimelisest filmist "White Nights", Mikhail Baryshnikov ja Georges Hines, must ja valge üheskoos

Ja polegi ime, et juunis mu teed viivad Petereburi- see on hinge hüüe, millele raske vastu panna (ja miks peaks?). Seegi juuni pole erand. Pass, hulk pabereid, arvuti, kõrvaklapid, raamat, veepudel, teatrikleit, veel mõned pisiesemed- ja seljakott pakitud. Viimane ja alati kõige tähtsam otsus on parfüüm- viimast aastat võin julgelt nimetada minimalismi etaloniks, ja nii seljakoti lendab üks ainuke vägagi tagasihoidliku kujundusega flakoon. Van Cleef & Arpels Bois d’Iris.
Selle aasta valged ööd on erilised. Vaevu 5C temperatuur ja õhus tuntav karge lumine noot kiiresti toovad maa peale. Tulles ooperimajast veel Prokofjevi muusika ja armsate kolleegide taasnägemise lainel põrkun kokku karmi reaalsusega- võin ju siin peenutseda oma siidist kleidiga, kuid peale visatud nahktagi ei kaitse põrmugi põhjatuule eest ja valged ööd tuletavad meelde, et valge siin laiusekraadil ei ole ainult suveöö valgus, vaid ka lumi. Vaikselt värisen tänaval hõõrudes järjest sinisema varjundi võtvaid käsivarresid kui järsku tunnen imepeene, sooja embavat vanilje lainet. See on nii peen, õhuke ja ilus, et ei saagi aru, kust see lõhn tuleb. Siis tulebki meelde kiiruga kontori tagaruumis range Georg Otsa pilgu all riideid vahetades naha peale pritsitud aroom- ning valgete ööde lummuses ja karguses oma kogu kaunidusega avaneb metsikute iiriste vaibaga kaetud öine mets- õrnad metsikute iiriste varred, lihakad mugulad, varakevadise muru värskus, niiske mulla lõhn ja suitsune, muinasjutuline taust. 

Aroomis on korraga muinasjutulisust, haldjalikust, ja ülimat realismi, mida saab tunda seistes ja külmetudes suveöös põhjapoolusele lähedal. Alles siin ma taban, kui ilus tegelikult on viiruki ja vanilje vaikne, hõljuv, läbipõimunud kompositsioon. Alles siin ma tõden, et aroomi looja Emilie Coppermann on suutnud tabada varasuvise põhjamaa metsa, värskede kaselehede ja kevadiste lillede, siniste udude ja kustumatu valguse koosolust, ilu ja harmooniat. Seisan suveöös, nuusutan ennast, nägu tobedalt naerul ja ei olegi enam nii külm. Õrn ja habras suveöö alles algab- alles tuleb veel soojendav vodka shot, tüümiani tee, uskumatult hea Peterburi dixielandi trompeti soolod... Minnes tagasi hotelli Nevski prospekt tervitab aga lumega... selline siis juuni siin linnas- kõikide valge varjunditega.

Uinudes hotellis panen mängima oma lemmiklaulu ning kuulates Nina häält tõden, et kõige tähtsam on see, mis mahub kahte inimeste, kahte nähtuste, kahte kohtade vahel (sest samastumine viib oma, hinge, Jumala poolt isiklikult endale antud säde, kaotsile, sümbioos on aeglase surma algus ja degeneratiivne lõpp ja tõeliselt on tähtis vaid see ruum vahel, ja see, millega ta on täidetud).
Minu ja mu kleidi vahel oli mu nahk ja Bois d’Iris oma imelise kevadise, märja, lillelise, suitsuse tumesinise metsaga

Minu ja Peterburi vahel on... Eesti. Ja valged ööd. Ja armastus.


Nina Simone, You don't know what its like

teisipäev, 16. mai 2017

Killud toovad õnne? Kuningliku ajastu lõpp.





Ammu ammu pole kirjutanud. Nii blogiga kui misiganes teiste kirjatöödega on küll kehvasti. Elan mingisugust arütmilist ja laialivalguvat ajastut, nii väliselt, kuid enamasti ikka seesmiselt. Selleks on oma objektiivsed ja subjektiivsed põhjused, kuid üldise tooninga kaasneb totaalne diskordinatsioon (loe: ebakõla) käede ja mõtete vahel. Tunnete ja mõtete vahel. Maa ja taeva vahel. Kõik on sigri migri ja mitmetes erinevates suundades, ja mina muudkui seisan, hõljun seal ristmikul suutmata ega tahtmata valida suunda ega seisukohta. „Mulle meeldib mõelda“ on öelnud mu üks kolleeg. Mulle aga ei meeldi. Kuid olen sunnitud, ja miskit pole frustreerivamat kui tulemusetu, ilma suunata, hulpiv mõtlemine. Seega ka kirjutamine on muutunud frustreerivaks perspektiiviks- kui sõna ei saa teoks, vaid tühjaks õhuks, kui õieti puudub message, siis on paus üsna hea perspektiiv.
Paus ja pakkimine. Pakkimine ja paus. Sel talvel ja kevadel ainuke, kui üldse, elurütm on pakkimise rütm. Tahan või mitte, kuid pean kogu oma maist vara üle vaatama, revideerima, vähendama oma elu ära elanute esemete tülpinud kaost, justkui rehaga harjuda mulda, et ta saaks puhata, hingata ja  võib olla selles sündsas olekus valmistab ennast ette jälle uueks külviks. Harides maad vähemalt teoreetiliselt see võimalus eksisteerib. Harimata maa aga koormab ennast ise üle ja sureb oma monotoonsesse tolmunud ellu. Jahmatav perspektiiv.



Loomult ma pole asjade kollektsioneerija ja vähem asju on mulle pigem parem kui rohkem (väikeste eranditega raamatute ja muusika, võib olla ka lõhnade suhtes). Ei ole mul üldse raske loobuda sellest, mis on oma aja ära elanud. Kuid sellest, mis nagu mulle tundub, veel ei ole ära elanud, sellest loobuda pole sootuks kerge... Isegi üldse mitte kerge. Vaid mõne kuuga näiteks suutsin kildudeks muuta suurt osa oma kööginõudest, ja vanaema poolt kunagi iseseisvaks eluks (ehk siis Tallinnasse kolides) kingitud tšehhi portselaani serviis 24le on muutunud vaid viirastuslikudeks üksikuteks taldrikuteks. Erinevatelt maailma paikadelt toodud kirjude kauside killud muudkui kaunistasid köögipärandat ja õrnast portselanist taldrikud lähevad pooleks lausa käedes või õrna kraanivee juga all. Lõpuks mu käedes rebenesid riided, laudlinad, isegi nuga mu raudsetes kättedes poolitus. See kõik traagikoomilisel moel meenutab hiljuti nähtud filmi geniaalse Stefan Zweigi elust „Hüvasti, Euroopa!“. Mind on ülevalanud oma püsivusega tüütav süstemaatilise automaatse hävitamise laine.
See kõik kahjuks jõudis ka lõhnade riiulini. Olen ammu tähele pannud, et ei ole kunagi nii, et miski protsess elus piirdub ainult teatud elusfääriga. Protsess on energia ja ta lained lõpuks ulatuvad igale poolele, olgu see töö, lähisuhted, sõbrad või koguni lõhnade riiulid. Köhatav mootor võib küll olla lihtsalt mitmeid lööke vahele jätma hakkanud süda piltlik väljendus. Aur klaasiseinal võib küll olla vaid selge maailma nägemise lõpu saadik. Ja nii ka lõhnariiuli pakkimise käigus suure kõlinaga maha lennanud Hermes Faubourg 24 pudel oli minu jaoks ettekuulutaja, justkui ratsanik mustal hobusel (ja ilmselt ilma peata), mis range ja vankumatu tõsidusega tõi mu hulpiva ja väänleva mõistuse sõnumi, mida olen aimanud, kuid ikka ja jälle olin ennast uinutanud, et vältida seda, mida näha ja kuulda pole soovinud.
Hing läks kinni ning kurgu tõusis hiigelsuur tinapall. Üks teise järgi veeresid pisarad. Kuid terav kui nuga selgus ei lubanud peita pead liiva alla- see mida olen aimanud, on saanud teoks. On lõpemas minu jaoks nii tähenduslik, eluliselt oluline etapp. Miski on minemas ja ei tule tagasi. Ma ei tea, kas olen valmis seda lahti laskma- pigem ikka mitte, kuid mind ju ei küsi keegi kah.

Seda lõpu on raske sõnastada. Kuid saan sõnastada seda, mis minu jaoks tähendas Faubourg 24. See mahub vaid paari sõnadesse- kuninglik aroom. Aastaid tagasi lugesin ühest retsensist, et see on selline lõhn, mida kasutaks kui oleks minemas intervjuule....kandideerimas Kuninganna kohale. Väga tõenäoliselt see aroom oleks perfektne näiteks inauguratsiooni ja sarnasteks puhkudeks. Faubourg 24 pole ei kerge ega lihtne, ega isegi kena või meeldiv. On võimatu kujutada kandmast sellist aroomi inimest, kes on lihtne kui kolm kopikat või siis elab, nagu enamasti inimesed kippuvad seda tegema, elustiili õpetuste (või nagu seda moodsalt nimetatakse, vaimse sisuturunduse) järgi. Faubourg 24i on nähtus iseeneset, tal on self- awareness, eksimatu ajastu ja ruumi tundmine ja võime suhestada välismaailmaga ennast reetmata. Väidetavalt kandis printsess Diana  Faubourg 24 oma viimasel elupäeval.
On aroome (nagu ka inimesi), mis minetavad arusaama ilus- kole, maitsev- kõle. Sest selline jaotus, hea- halbselge see, on ainult KASJUTAJA peas (ainuke võimalik duaalsus, püha Hieonüümose järgi oli hea- halb, ja seegi ei olnud mitte mingisuguste välisnormidega kirjeldatav ega mõistetatav). . Budistid näiteks loevad virgumiseks muuseas ka seda kui suudetakse minetada duaalseid hinnanguid, sest nad ei ole midagi muud kui meie enda arutlused teemal kui palju miski ese, nähtus või inimene on meile meie isiklikus maailmas mugav, pannes silmad algsele loodud asja olemusele, tema olemuslikusele. Faubourg 24 ilu seisnebki selles, et ta ei püüa olla ilus, ta on selline nagu on- tohutult nüanssirikas, kuid samas ka abstraktne: apelsiniõied, nende sügav, joovastav, pisut animalistlik kullatult pruun eliksiir koos barokaalse, summutatud kuldse ambraga. Vaoshoitud, kuid väga jõuline aroom, mis on mõeldud selle maailma tugevatele.

Le Roi est mort, Viva le Roi! Mis tuleb Faubourg 24 asemele? Teadmine, et Faubourg on läinud igaveseks, ja selles formaadis nagu ta oli, teda enam ei tule, oli lõplik. Maailm on muutumisel, ja kuigi Milan Kundera väitis, et maailm on ei muudki kui lõpmatute korduste rada, mina pigem kipun arvama, et kui minna sügavuti, siis miski siin ilmas ei kordu. Esimene instinkt oli mõelda asendamisele, uue apelsiniõite aroomile. Näiteks, Houbigant Oranges et Fleurs, suurepärane, kõlav ja helisev justkui Mozarti klaveri kontsertid, apelsiniõite ja köömne tee aroom. Kuid siis tulid meelde ühte tuttava sõnad, et mu eksperimendid lõhnadega on muidugi huvitavad, kuid mitte vähem huvitav võiks olla mu enda keha, mu enda maise insturmendi lõhn.  
Sisemine hääl, mu Vaikne Ingel, paindumatult sosistas, et kuninglik koht ei ole nii lihtsasti taastäidetav. Õieti, ta on asendamatu. Ja kui see on saatuse tahel tühjaks jäänud, siis jääb vaid peatuda ja vaikuses pidada kinni hinge... „Kes sulle, ütles, kullake, et kuld ei roosteta?“ Ka muinasjutudes et võita printsessi, tuleb läbida katsumuste labürinti.
Niisis, tühi koht ja paus. Killusid kokku korjates kuulan õrna ja paitavat Boris Grebenschikovi häält:
King is coming they say

King is coming they know....





kolmapäev, 3. mai 2017

Šukės laimę neša? Karališkos eros pabaiga




Seniai berašiau tinklaraščio įrašus lietuviškai. Buvo daug ir objektyviū, ir subjektyvių priežasčių. Ir pagaliau atėjo tas jausmas- pasiilgau tų mano klaviatūroje nesančių nosinių, taškelių ir kitų pagražinimų, kaip kad pasiilgau pačios Lietuvos, jos aukšto dangaus, neskubrios gimtos šnektos ir to jausmo, kurį jaučiu vaikštinėdama Anykščių gatvėmis, žiūrėdama į laukuose stipinėjančius gandrus ar sekmadienio turgelyje pirkdama našlaičių krūmelius.
Tas jausmas kai esi namuose. Jo trūksta. Šią žiemą ir pavasarį gyvenu intensyviu pakavimosi ritmu. Nori nenori- tenka viską peržiūrėti, reviduoti, atgyvenusių gyvenimą apkraunančių daiktų atsisakyti, tarsi grėbliu išvagoti pavargusią dirvą, idant ji galėtų atsigauti, pradėti ir vėl kvėpuoti ir pasiruošti kada nors prasidėsiancčai naujajai sėjai.
Iš prigimties nesu kaupėja. Ir, tiesą pasakius, man nėra sunku atsisakyti to, kas atgyventa. Tačiau... atsisakyti to, kas, man rodos, dar neatgyventa, nėra labai lengva. Net labai nelengva. Per kelis mėnesius, pavyzdžiui, sugebėjau išdaužyti pusę savo močiutės man palikto pasoginio pietų servizo (įdomu ką šiuolaikinės močiutės palieka savo anūkėms kaip archainio tęstinumo liudijimą šiais visuotinės gausos laikais?). Kai kurios lėkštės skilo į dalis tiesiog rankose, ar nuo vandens čiurkšlės. Įvairiaspalvės raštuotos iš kelionių parvežtų pialų ar puodelių šukės ant virtuvės grindų baugino virsti vos ne kasdienybe. Galų gale vos patekę į mano rankas plyšo drabužiai, staltiesės, net peilis mano geležinėse rankose pasidalijo į dvi dalis. Viskas kiek tragikomiškai priminė neseniai matytą filmą apie genialaus rašytojo Stefano Zweigo gyvenimo pabaigą „Sudie, Europa!“. Mane užgriuvo iki įkyrumo pastovi sistematiško griovimo banga.

Atėjo eilė ir kvepalų lentynai. Kai vieną rytą renkantis kvepalus kelionei atgrabia ranka užkliudžiau Hermes Faubourg 24 flakoną, ir, užgniaužusi kvapą tarsi sulėtintame filme stebėjau jį krentant ir pažyrant ant vonios grindų įvairiausios formos šukėmis.
Užgniaužė kvapą, gerklėje pakilo sunkus tarsi švinas gumulas. Viena po kitos ritosi ašaros. Aštrus tarsi peilis aiškumas neleido slėpti galvos po smėliu- visa esybe pajutau, kad baigiasi kažkoks ilgas, svarbus, reikšmingas etapas. Kažkas negrįžtamai išeina. Nežinau, ar aš pasiruošusi tai paleisti- ko gero, ne- bet niekas manęs ir neklausia.

Sunku įvardinti tą pabaigą. Bet neblogai žinau, ką man reiškė Faubourg 24. Nesunku tai sudėti į kelis žodžius- karališki kvepalai. Kažkada perskaicčau atsiliepimą, jog tai kvepalai, kuriais galima būtų kvėpintis einant į darbo intervju- Karalienės vietai užimti. Manau, kad jie puikiai tiktų inauguracijai ir panašiomis progoms. Faubourg 24 nėra nei lengvas, nei paprastas, nei koks nors nuostabu kvapas. Jo absoliučiai neįmanoma įsivaizduoti dėvint žmogaus, kuris paprastas kaip trys kapeikos  ar save suvokia per reklaminių ir gyvenimo įvaizdžio klišių peršamą prizmę. Faubourg 24- tai asmenybė pati savyje, self- awareness, laikmečio ir amžinybės ritmo pojūtis ir gebėjimas į pasaulį žengti neišduodant savęs. Sako, kad Faubourg 24 savo mirties dieną dėvėjo princesė Diana.
Yra tokių kvepalų, kurie peržengia gražu- negražu, skanu- neskanu kanoną. Tas kanonas, aišku, tai tik devetojo galvoje. Budistai tikruoju sąmonės prabudimu laiko sugebėjimą peržengti dualinius vertinimus, nes jie- tai tik mūsų vertinimai, prisimatavimai, neįsižiūrint į reiškinio ar kūrinio reikšmę, o vien tik vertinant, kiek vienas ar kitas, daiktas, reiškinys, žmogus, yra mums patogus. Faubourg 24 gražus tuo, kad nesistengia būti gražus, jis toks, koks yra- apelsinžiedžiai su visais jų karčiais, saldžiais, duksliais niuansais, auksinės ambros aura ir dukslus it barokas aukso auros švytėjimas.
Le Roi est mort, Viva le Roi! Kas pakeis Faubourg 24? Suvokimas, kad naujo Faubourg flakono šitoje lentynėlėje nebebus, buvo galutinis. Vidumi žinojau, kad šis aromatas šioje erdvėje nepasikartos- galbūt kada nors kitoje lentynoje, galbūt atomaizerio ar mėginuko pavidalu. Bet tokia pačia forma ir šitoje vietoje- nebebus. Pirmas impulsas buvo pereiti prie kitos kategorijos apelsinžiedžių kvapo- pirmoji mintis buvo Houbigant Oranges et Fleurs, puikus, skambus tarsi Mozarto koncertai, apelsinžiedžių ir kmynų arbatos aromatas. Prisiminiau vieno pažįstamo žodžius, kad mano eksperimentai su kvepalais įdomūs, bet nemažiau įdomus nei kvepalų miriada galėtų būti ir mano pačios kūno kvapas.
Vdinis balsas, mano Angelas, nepalenkiamai šnabždėjo, kad reikia stabtelėti, karališka vieta, kad ir kvepalų lentynoje, taip paskubomis neužpildoma. Kaip kad pasakose- norint laimėti princesę, reikia praeiti išbandymų labirintą.
Kaip išeina kažkas svarbaus, didelio kaip gyvenimas, reikia tiesiog nulenkti galvą... sustoti. „Kas tau sakė, brangioji, kad auksas nerūdija?“
Taigi, tuščia vieta ir- pauzė. Šluodama šukes klausausi nuostabaus, paukštiško Jon Andreson balso

King is coming they say
King is coming they know....



Jan and Vangelis, "He is sailing"