Kevad sel aastal tuli kuidagi märkamatult ning algas mitte
tavapärase pika ja kannatliku kevade ootusega, vaid hoopis tilkuva ninaga.
Kalendrit vaadates tõden, et päev on juba pikem kui öö ja on vaja üle vaadata
ja ära panna talviseid asju. Tõtt öelda, see teema on mul just sellel kevadel
mitmel pinnal ja peateemana- vanade asjade „ära pakkimine“, „ärapanemine“. Ei
ole ei rõõmus ega hinget täitev protsess, võib olla just sellepärast hinges
vuhavad kummalised tundmatud jahedad tuuled, mis teevad isegi kevade tulekut
märkamatuks.
Nii palju kui mäletan ennast, olen alati oodanud kevad. Ei
ole ma talve inimene. See on ütlemata rõõm, mis tekkib minus vaadates veebruari
petlikult eredas päikes sulavaid jääpurikaid ja kuualtes nende valju tilkumist,
mis minu kõrvadele võrduvad kõige ilusama muusikaga. See aasta jäi seegi
märkamata. Või ei olnud siis räästas ripuvaid kristalseid purikaid, läbi mille
õige nurga silmitsedes on võimalik vaadelda talvist vikerkaare? See kevad on
teisiti, ta on omamoodi töine, range ja sünge. Eks ikka mina ise olen selline,
mitte kevad. Kevadel pole midagi viga. Väljas märjast mullast pistavad päid ja
lehti taimed ja koguni esimesed lilled, soistes põldudes jalutavad sookured ja
õhk on hingetoitvalt karge. Küllap see tunne jõuab ka minuni, võib olla
lihtsalt järgmisel aastal ja hoopis mõnes muus kohas.
Kevad, olgu ta misiganes, nõuab ka kodust värskendust ja
igasuguste tarbeesemete ülevaatamist. Minu väline, „persona“ elu juba mõnda
aega mittenõudlikult mahub teksastesse, kõige lihtsamatesse särkidesse ja mõne
rangema pintsaku taskusse. Ka muuga on lihtne- parem mitte midagi, kui midagi.
Mingil moel see tendents peegeldub väga hästi ka kevadeks välja pandud
lõhnagarderoobis- siingi on ainult selged jooned, minimalism, kargus, isegi
rangus. Lihtsalt ei suuda enda peal kanda midagi liialt keerulist või
mitmemõistelist. Vahel lihtsus on kõige parem, mis üldse saab olla. Kui
lühidalt iseloomustada, mis sel kevadel mul läheb käiku, siis nad on eau de
cologne stiilis veed, roosid ja nahk. Joon on selge ja romantika ning unistused
on jäänud tagaplaanile. Praktiliselt kõik lõhnad sobivad nii mehele kui naisele
ning pea et kõikidele olukordadele.
Igapäevane leib
Nii nagu riietuses kõike muud ilusat olen vahetanud
teksaste, valgete või siniste särkide, T-särkide ja tossude vastu, nii ka
olfaktoorne vastand nendele on loomulikult lakoonilised eau’d. Kuid süvenedes sellesse esmapilgu lihtsasse maailma siingi
avastan, et siinne maastik on täis omaloomulisi, eredaid ja kirkaid isandaid.
Vaieldamatu lollikindel valik on sel kevadel Hermes Eau d’Hermes. See 1951 (!) Edmond Roudnitska poolt loodud eau
on üks legendaarsemaid oma seas. Mina võrdleksin seda eelkõige kasemahlaga
nahkses lähkris. Kuigi läbinisti eau
iseloomuga (see tähendab kerge, selge ja lakoonline), unustamatuks seda lõhna
teeb köömne noot, mis lõhnal arenedes soojeneb ja varsti joonub paraleel sooja,
kergelt higise inimese naEau d’Hermes
tantsib oma kevadist tantsu iga naha peal täiesti omamoodi, kuid igal juhul tal
on alati äratuntavad naha ja köömne noodid. Minu jaoks on see täiuslik lõhn,
mis säilib naha peal ühe eau kohta
ebatavaliselt kaua ning just praegu, kus olen endasse upunud mitte just kõige
lõbusamal moel, tuletab meelde, et minulgi on nahk, mis on võimeline tunda
tuult, soojust ja isegi sõbraliku paid.
Kui Eau d’Hermes’i rahu
asemel vajan midagi, mis aitaks pisut rohkem end kokku võta ja meelestada tööle
ja süstemaatilisele kulgemisele läbi elu džungli, siis läheb käiku Parfumerie Generale 20 L’Eau Guerriere- sõdalase
vesi, nagu nimigi ütleb. Palju rohelisi, torkavaid noote- justkui alles
niidetud jäme hein, puuderjas olibaanum ja väga loomulikud, kuid üsna teravad
puidu noodid- see lõhn värskendab, koondab ja toniseerib oluliselt parem kui
värskelt jahvatatud kohv. See on terav kui äsja lõigatud puuoks ning selge kui
varakevadine allikavesi. Samuti on ta siiski väga sõjakas ja konkreetne.
Kindlasti mitte uinuvale kaunitarile.
Lorenzo Villorezi
Piper Nigrum kui arvate, et need on tugevad idamaised lõhnad, mill on potentsiaali
võta hinge kinni, siis proovige Piper
Nigrumit. „Oh jumal, mis see on?“ lähevad silmad ümaraks mu uuel kollegil,
kes pole veel kursis minu parfümeersete ahvatlustega ja mu iseenda iseloomu
ekstsentrilisusega kursis. Ei viitsi pikalt seletada, et see on üks mu lõhn ja
nii nagu teised naised tegelevad oma välimuse viilimisega, ma katsetan omaenda
lõhnaga. „Palju musta pipart, nelk, muskaat, aniis ja palju palju värsket mündi“,
kostan mina. Mõistagi, seal veel palju muud- näiteks oregaano, fenkool, müür, elemi, stüraks ja muud head. Kuid peamine mulje- palju palju värskelt jahvatatud musta pipart palju palju mündiga. Ah ja oh lõhn, mille ilu üle võib vaielda, aga värskendab ta kohe
kole efektiivselt, pühkides peast igasugu mõtte- ja tundejäänuseid nagu eelmise
aasta pehkinuid lehti.
Bergamott, ehk õige nimega pomerants, on õige tsitruseline
ning üks lõbusamaid noote üldse. Seal kus bergamott, seal tuju hea ja elu lill.
Tuleb ju selle vilja nimetus Põhja Itaalia Bergamo linnast ja loodusmeditsiinis
kasutatakse pomerantsi depressiooni raviks, kuid ka keha toksiinideks puhtaks
pesemiseks, vererõhu alandamiseks ning igasuguste haavade parandamiseks.
Huvitav, kas ka hingehaavade jaoks? Küllap, sest mis muu see depressioon siis
on. Igatahes bergamott kuulub suurepäraselt kevadiste vigurite hulka, ja äsja
ilmunud Guerlain Acqua Allegoria
Bergamote Calabria mu kevadisse riiulisse. Siin lisaks bergamotile on ka
ingverit, kardemoni, petitgraini ja puiduseid noote. Aroom on lihtne, lõbus,
justkui tsitruseliste plahvatus. Kuigi üsna lineaarne, see hoopiski hea-
tsitruseliste päikeseline naeratus lihtsalt vaikselt vaibub naha peal. Kestvus
ei ole üle ootuse, naha peal kuskil 4 tundi, kuid see ongi see lõhn mida hea
aega ajalt värskendada ja mõelda päikeselisest Calabriast, sealsest sinisest
merest, mägedest, väikestest külladest ja muretust elust päikese all.
Tujud
Jo Malone Mimosa & Cardamom- on kahe noodi tants (või siis, näiteks, bossa
nova). Mimosa ja kardamon, või siis vastupidi, kardamon ja pisut, õige pisut
kerget mimoosa puudrit. Lõhn on väga kerge ja selge, läbipaistev nagu kevadine
tuul. Mimoos, mis muidu nii ilus kevadine õigsev võrs, on parfümeerias tihti
raske, puuderja ja lämmatava iseloomuga. Mitte aga siin- see aroom on kerge ja
graatsiline, vaevumärgatavalt elegantne, nagu kevadises päikses tärkav
linnapark. Mulle meeldib teda tunda juues hommikust lattet- mis siis, et tekib
pisut laisk, kassilik meeleolu. Siidne ja lendlev tekstuur meenutab Olivia Giacobetti loomingut (selle lõhna
nina aga on Marie Salamagne, kes on
loonud näiteks kõige paremaid Guerlain
Acqua Allegooriaid ning moodsa, kohvisse kastetud Black Opiumi). See on justkui siidist pluus või peenest sametist
kindad, mida mina oma selle kevade ükskõiksuses olen unustanud.
Chanel No 5 L’Eau.
Veel üks eau, mida aga tänu tema
keerukusele liigitaksin siiski pigem tujuks. Erinevalt Guerlain’ist ja YSL’st, kes
küpsetavad oma kunagiste legendaarsete aroomide flankereid nagu sooju ja mitte
eriti meeldi jäävaid (vaid kohati just oma labasuse tõttu meelde jäävaid)
õdesid ja vendi, Chanel on
säilitanud väärikuse- seda kõige paremas mõistes. Nii ka see L’Eau oli
tegelikult libedale jääle minek- teadagi raske luua nooremat õde maailma kõige
ikoonilisemale parfüümile (ja väidetavalt siiani kõige suuremale
müügiartiklile). Kuid müts maha Oliver
Polge eest- tal õnnestus see suurepäraselt. See aroom on selline lillede
bukee, mis ei lõhnagi lillede järgi, vaid on piisavalt abstraktne. Ometi on
säilinud nii originaalversioonis tuntavad noodid kui ka lõhna nägu, tuju,
suursugusus, keerulisus. Väga peen ja nüanssirikas aroom, mis aga piisavalt
introvertne ja harmooniline, et sobituda igasse olukorda. See ongi kindel valik
igaks olukorraks ning samas tema peen ilu ja naiselikkus (ilmselt see on ainuke
naiselik element, mida ma sel kevadel kannangi) ei jää praktiliselt kunagi märkamata.
Vero Porfumo Kiki
on kardinaalselt erinev muust selle kevade garderoobist. See on justkui sild
vanasse, see, mis oli, ja enam järsku ei ole. Naeratav ja kelmikas, kergemeelne
ja sügav, paeluv, tõene ja ehtne. Kiki on eriskummaline kombinatsioon
lavendlist, mittemagusast karamellist ja passiooni viljast, see kõik seotud madalatoonilise
patšuliga. Kiki on ajatu ja vaba,
oma lainel ja samas avatud, see justkui enda pilt mida olen avastanud pakkides
sahtlidesse tolmuma jäänud pilte. Kiki on justkui kinnitatavad sukad, toanurgas
vedelev kitarr, soojad croissant’id laual ja raadiost kostev Serge Gainsbourg.
Ja isegi kui ma eelistaks hetkel mitte tuletada meelde, et elul on ka selline
pale, vahest määrin ma kaelale tilk Kikit ja silmade ees hakkab kerima hoopis
teistsugune film.ˇ
Histoiries de Parfums
1926 Turandot Vahest elu sunnib võta osa igasugustes peenemates
sotsialuseerumisvormides, pistes nina mitte ainult oma aja või tööruumide
ustest, vaid ka oma tavapärasest riietusest ja mornist olekust. Miski ei tee
ümberlülitumist nõnda tõhusaks kui parfüümi vahetus. See kevad on mul
käeulatuses Turandot, mis juhtumisi
on mitte ainult meeletu aroom, vaid ka mu lemmikooperihelilooja Puccini
lemmikteos. Turandot vaevalt et
annab nimetada tavapäraseks ooperaks, see on pigem seikslusdetektiiv kõige
ulmelisemate koomiliste elementidega. Aroom püüab matkida sama pöörast joont ja
nii on sinna segatud peen nahk, viiruk, nartsissus, nelgi õied, jasmiin ja
patšuli. See kõik on summutatud ja sisepoole pööratud, justkui pehme kasukas,
mis on tagurpidi, kus kõige uhkemad mustrid ja pöörased lõiked on vastu keha,
teistele vaid aimatavad. Turandot on
väga mitmekesine, muutlik, isegi jazzilik, ma naudin viimast kui tilga, ma on noir, aga mitte dramaatiline, temas on
originaalsust, stiili ja seiklushimu. Ja ometi on vaikne ja keha lähedal, andes
ümbritsevatele märku klassikalisest jasmiinist ja muust viisakast, samas jättes
meeletu šarmi ja pöörasust vaid väljavalitutele.
Saudade
Ja lõpuks- see mitte sotsiaalne ja mitte igapäevase leiva
pool. Need on need hetked kus olen iseendaga ja enda sees, pööramata tähelepanu
ei kevadele ega ümber loksuvale kummalisele pinnale. Mu sees juba mõnda aega
lõhnab rooside järgi. Lõikeroos mulle ei jätta suuremat emotsiooni, lõikelilli mu
meeles on oluliselt huvitavamaid ja kenamaid kui roos. Kuid kasvav, arenev roos
on teine asi. Temas on palju vastandite ühendust- nii okad kui ka imeõrn õis,
temas on tundlikust niiskele pinnale ja ülimat külmataluvust. Alkeemikute
suurteos Rosarium Philosophorum räägib hinge puhastamisest ja arengust. Mul oma
ajas on loodud selline nurk, kus kasvavad roosid, ja nii mitmedki nendest on
istutatud selleks, et tähistada mõnda olulist elu sündmust, endale tähtsat
inimest, juhusi, mis olen julgenud nimetada imedeks. Juues oma rooside juures
hommikust kohvi meenutan neid, kellele mõeldes ma neid roosipõõsaid istutasin, neid inimesi, hetki, ja mõtlen nende peale- nad
justkui elavad edasi rooside looduse looklevas rütmis, nende õites, lehtedes ja
isegi okastes. See kevad nostalgiast üle valatuna pöördusin ka rooside aroomide
poole.
Lalique Encre Noire
Meesversioonis, mida ma kasutan, roosi muidugi tunda õhkõrnalt. Põhimõtteliselt
on see morn ja range tindi lõhn. Põhilline tegelane on siin vetiver,
ümbritsetud puuga ja muskusega. Kuid minu naha peal on sulaselgelt tunda ka
roos- pisut kõrkjas, okaline, kuid ikkagi roos. Need nootid on muuseas tunda
ainult hästi lähedalt- muidu on see aroom tint ja kerge metall, kuid temas on
on kummalist uljust ja õrnust, justkui roosi hinge tema teravate okaste taga.
Kunagi soetasin seda aroomi tahtes seda oma mehele kinkida ja meeltesegaduses
kiiresti konfiskeerisin. Kõige õigemini ta ikkagi kõlab pehme, õrna ja kahvatu
naise naha peal.
Sisley Izia Jällegi üks uudis. Kuigi Sisley üldjuhul
lõhnu teha oskab, umbusaldusega silmitsesin uut pisut kummalise ja kohmaka
väljanägemisega flakooni. Selgus aga, et sisu ehk et parem sellest, mida ma
üleüldse võisin loota. Siin on sulaselge roosa värvi roos- jahe, mõrkjas,
kindlalt kinnise pungaga, alles tärkav peale külma kevadist vihma. Samas on
kõrval mänguliselt kihisevad noodid- ilmne hästi sooritatud aldehüüdide ja
roosa pipra segu. Lõhnas on sama selged kui roos on angeelika, ehk emaputka, noodid, ja see mulle pööraselt meeldib. See annab aroomile mõrkja, ehtsa, rohelise lõhna- Izia ei ole dekoratiivne roos, see on hommikune kaste, hommiku jahedus ja virelevad päiksevärvid. Lõpus ilmuvad muskus ja lillede segu- baas mingil moel sarnaneb ehk Lorenzo Villorezi Teint de Niege’iga. , See on roos on ajatu, nagu roosid tegelikult on- ja
temas on seda feeling’ut, mis oli Väikse Printsi roosil- üksilda planeedis
kasvaval tavalisel roosil, mis oli ometi nii eriline.
Hermes Rose Amazone- jällegi,
minu jaoks uustulnukas. Kuid kõige kindlam tulija ja jääja, mis saab olla. Mul
on nimelt nõrkus Hermes lõhnade järgi- nad on justkui loodud minu nahale. Rose
Amazone on, nagu Chanel No5 L’Eau, kuulsa Hermes Amazone noorem ja
tagasihoidlikum õde. Amazone noodid on siin summutatud, kuid siiski olemas- see
on mõrkjas, märg rohelus, toored mustsõstra marjad, palju galbaanumit, tooreid
marju, õige pisut nartsissi. Kuid Rose Amazone’is seda kõige ühendab õrn,
värske, jahe ja peen roos- alles avanev õienupp mis veel hommikuse kastega
koos. See kõik on laotud nahale- alles ärkavale, unisele inimnahale, ja kõik on
nii loomulik kui loomulik saab olla. Eriti ilusasti avaneb ta vihmasajus. Kõige
rohkem mulle meeldib aga aroomi introvertsus- seda on tunda alles endal, teised
tajuvad ainult kerget värske õhku liikumist. See roos on ligipääsetav vaid
endale ja nendele vähestele, kellega ühendab haruldane ja peen hingeline niit.
Ja ongi tulnud kevad mu lõhnade riiulisse. Vürtsitavad seda
kevadet ramedad, sügavad rahvalaulud, mida järjest rohkem kuulan- nad on
kuidagi ehtsad, südamest, ja käega katsutavad. Nende ilu on ehtsuses ja tões, naid paitavad sama ehtsalt kui kuu ja päike ja tähistaevas.
Kuid enamasti kevadet ehib vaikus- ja vaikuses on nii hea vaadata enda oma
tärkavaid roose ja tõdeda, et vaatamata sellele, kus rabas või metsatukas ma parasjagu endaga hetkel olen, kevade tuuled puhuvad ikkagi.
ja pisut leedukeelset laululuulet...
