Kolm Kuningat. To the Moon and back.

Veel üks hea kokkuvõtlik hõik äsja lõppenud aastaks oleks vaikus on kuldne. Veidike kaalusin, et kas kirjutada lõppenud aasta kokkuvõtet või blogiga on juba aamen kirikus. Siiski jõudsin selleni, et alles teist aastat kestev writter’s block ei ole ajaloolises kontekstis mingi asi ning taas kirjutamine on asja väärt.  Seda rohkem, et tunnen ennast olevat mingi tsükli lõpus ning võib olla täppide „i“ peale panek aitakski hüvasti jäta sellega, mis oli, ning keerata uut aja- lehte.  

Alustades ülevalt alla- 2018 oli töökas aasta. Kui 2017 möödus justkui hõljudes (ja uppudes) halvas unenäos, 2018al tuli üles ärgata ja ära teha kogu ära kogunenud kraami ja töid. Neid oli palju ja erinevaid- küll raskeid, küll pingelisi, küll triviaalseid või lihtlabaselt ebameeldivaid. Enamasti siiski triviaalseid. Kuid ka action’it oli kurguni ja kõrvadeni, justkui Ameerika filmis. Avastasin, et mida rohkem ja pingelisemalt töötan, seda rohkem naudin tasakaalustavat poolt- kodu, kõige tavalisemat ajavoolu pestes nõusid, rohides roosaia peenart või sorteerides oma kolme poja sokiväe. Tõsi küll, sokke on sügise algusest alates kõvasti vähem- vanem poiss tõstis tiivu ja nüüd on kodus alles külaline. See on imeline tunne- näha oma last juba täiskasvanu suurepärase inimesena, kes julgeb mõelda, unistada ja elada.  Täitumuse tunne, kui jõuad selleni, et vaatamata pikkadele turbulentsi aastatele, oma ebaadekvaatsuse tundele, miski pole läinud kirbuks koera saba peal. Võib olla see ongi aasta saavutus, kui sellist pikaajalist protsessi võib koondata üheks aastaks.  

Möödunud aastal väga palju töötasin, õppisin ja väga väga palju lugesin. Teadlikul tasemel peaaegu et üldse ei tegelenud lõhnadega. Peaaegu et üldse ei jälginud parfümeeria uudiseid, ei nuusutanud uudistooteid ega suhelnud teiste olfaktoorsete maniakkidega. Lihtsalt ei tahtnud uusi muljeid (endal ka kummaline seda lugeda). Kuid oma saatusest ei ole õnnestunud veel kellegile ära põgeneda ja nii lõhnad leidsid mu ise ülesse. Näiteks, hillisel kevadel käisin Valge Mere saartel- tõmbas põhjapoole, loodusesse, inimestest kaugemale. Venemaa Arktikas pole kaugeltki kuurordi tingimused ning olin õnnega koos leides majutamiseks ühe kolmest saarel olevatest veevärgiga majadest. Kõik see niigi oli nagu muinasjutus- juba teel Peterburi majutuse perenaine saatis järgmise sisuga SMSi „kui tulete saarele, otsige üles roosa maja, seal küljes on sinine postkast, milles on kollakas võti- see ongi teie toa võti“:  Täselt nagu minu lapsepõlve õudusmuinasjutus Mine ei tea kuhu, Leia ei tea mida. Siiski leidsin. Astudes üle Ei tea kuhu vannitoa läve jäin keeletuks. Minu lapsepõlve Ei tea mida nägi välja nii

üks riiul ühe arktilise küla roosa maja vannitoas

Kõik silmapilkselt loksus paika. Kui päriselt ka tahad tegeleda parfümeeriaga (ja tegelikult misiganes muu asjaga), saad seda teha isegi arktilistel saarel. Peaaegu olematu veevärgiga ja kõige tavalisema aurutiga. Maailm meie ümber on täis võimalusi. Mida on aga vaja- meie enda taotlust, soovi ning ettekujutust. Julgust mitte karta. Ja kuna banaanid ei kasva õunapuude peal, siis ka julgus mitte karta palju musta tööd tuleb samuti kasuks.

Meie perenaine, noor keemikust naine, kolis siia Moskvast 11 aastat tagasi, sest koha energeetika ei lasknud teda lahti. Ta korjab ELis keelatud samblaid, muid arktilisi taimi, ning müüb nende distilaadi parfüümi tootjatele, vahetab seda teiste toorainete tootjatega, samuti toodab ise parfümeeriat ja looduskosmeetikat. Ta teeb seda kõike pisikeses kui juurde õmmeldav tasku üle polaarjoone kolkas asuvas 2toalises korteris. Seega aasta avastus oleks lihtne sõnades, kuid vägagi eriline selle tõesuse mõistmises- igaüks meist oleme vabad tegema seda, mida soovime. Hirm ja mugavus on illusioonid. Ja veel- unistuste täide viimiseks läheb tarvis palju tööd, isegi enesesalgamist, minekut teadmatusesse ja valmidust murda välja mugavuse ja rutiini soojast lombist.

Aasta matk samuti oli Valge Mere saared. Kogu see aasta teadlikult vältisin reisimist, kõige rohkem soovisin olla kodus. Venemaa Arktika aga võlus ära oma karge põhjamaise iluga, loomulikkusega ja… vaikusega. Matk, mis oli füüsiliselt üsnagi keerukas, täitis hinge soojusega, rahuga ja päris tunnega.

Aasta noot- mõistagi arktilise sambla, habemiku, usnea barbata, ekstrakt. Ma pole varem näinud sammalt tema erinevates epostaasides; kuivatamis-, fermentatsiooni-, distilleerimiskäigus. Aroom pole lihtne asi. Sama toormaterjal erinevates töötlusprotsessi faasides on täiesti erinev asi ning tema lõhn on kord kibe, kord valuliselt terav, kord sametiselt suitsune justkui hallikarva kassipoja küüned, kord kleepuvalt magusalt niiske justkui kõdunevad teda kasvatanud puulehed.

Aasta aroom- möödunud aastal lõhnastasin ennast vähe ja veel vähem uurisin aroome. Siiski jäin kinni ühest omapärasest lõhnast, The Different Company „Sel de Vetiver“. Vetiveri sool maguskibedalt meenutas Valge Mere tõuse ja mõõnasid, hülgede laule, kivisest pinnast sihikindlalt läbimurdvad nurmenuke ja primullasid, värskete merevetikate maitset ja erakordselt kõrget ja selget kui valgustunud mõistus arktilist taeva. Teine lõhn, mis ootamatult (sest ma pole eriline gurmee /söödavate nootidele baseeruvate lõhnade austaja) ja positiivselt paelus ning wishlist’I tipu, oli Lubin „Upper Ten“. Mainstream’i uudiseid ma praktiliselt ei jälginud, seega ka erilisi kiiusatusi ei tekkinud. Eelmisel aastal ilmunud aroomidest jätsid hea mulje  Hermes „Terre d’Hermes Intense Vetiver“ ja Chloe „Nomade“, veel ei jõudnd testida, kuid uudishimu äratab aastal 2018 ilmunud  Hermessence „Musc Pallida“. Tähelepanu väärt on Chanel Eaux kolmik, mis, vaatamata cologne žanrile, ei orienteerunud pop suunale nagu  Chanel Chance pesakond, ning kuigi mind ei tõmba ei Veneetsia ega seda rohkem Pariis, füüsika seadused on siiski universaalsed ning kaks miinust andsid plussi, jättes kolmest lõhnast kõige lemmikumaks Paris- Venice eau.

Prokofjev ja Oistrach mängimas malet, a. 1943

Aasta helid- linnud ja Prokofjev. Sel väga töökal aastal siiski leidsin mitmed päevad rännakuks Praaga soodes. Inimestele mitte just väga ligipääsetav soomaastik kibeles veelindudest ja nende absoluutselt uskumatust helistikust. Justkui oleksin sattunud teise ilma. Või vähemalt Kuule. Ka muusika vallas see aasta olin absoluutne konservatiiv ning otsingud jäid ära. Selle eest kuulasin ja kuulasin ja veel kuulasin Prokofjevi. Tema muusika ning eriti teine kontsert peegeldas kõige täpsemini mu sissekosmose seisundeid. „Kergemaks“ ajaviideks kuulasin tema kristalselt habrast Tuhkatriinu siuiidi ning lihtsamaks mõtete ergutiks rock noir’i klassikaliseid variante- Kino, Nick Cave, Noir Desir.

Aasta film- Loving Vincent. Esimene maalifilm erilisest inimesest, Vincentist, kellel inimlikkust jätkus mitte vähem kui tema silmapimestavat talendi.

Aasta raamat- palju lugesin ning ei suudagi eristada headuse paljususest ühte konkreetset raamatut. Häid raamatuid/teoseid on palju! Tugeva mulje jätsid C.G Jung’i „Psychology and Alchemy“, Paracelsi „Alkeemia alused“, Ursula Le Guin „The Left Hand of Darkness“  ja mitmeid aastaid jälle ja jälle loetav Rabindranat Tagore luule.

Aasta sõlm- mõnda aega seedisin, kas ikka suudan töötada kahes, muusika ja psühhoanalüüsi, valdkonnas. Otsustasin, et suudan! Ja tahan.

Aasta inspiratsioon- meri. Vesi ja sool, kivid, liiv ja tuul kõikides nende ilmingutes.

Isegi kui võtsin 2019 puhtamana igasugustest soovidest ja illusioorsest positiivsest mõtlemisest, isegi kui unistuste džunglist jäi vaid põlenud lagendik, mõned lihtsamast lihtsamad soovid Kolmele Kuningale ikka valmis:

• -        Hubast, sooja, oma kodu
• -        Sõpru, uusi ja vanu, ning palju aega nendega
• -        Seiklusi
• -        Uut autot
• -        Jooksmist (hommikune jooks oleks eriti ulmeline kingitus)
• -        Inspiratsiooni, lendu ja kergust

Elementaarne, eksju? Loodan, et Kolm Kuningat arvavad sama. Riputan aias lumise kadaka oksale pisikese kotikese, milles on paberitükk soovidega, lisades veel seda viimast „et täituksid kõik mu sõprade ja (hinge)lähedaste soovid“, pritsin kaela peale Guerlain Samsarat ja lähen vaatama kuidas tõuseb Bethlemi täht.

Trys Karaliai. To the Moon and back

Dar vienas tinkamas pavadinimas praėjusiems metams būtų tyla- gera byla. Truputėlį svarsčiau, ar rašyti ką tik pasibaigusių metų santrauką, o gal jau su blog-u- viskas. Nutariau, kad ilgokai besitęsiantis writter’s block dar ne gyvenimo pabaiga ir bandyti verta. Net jei rašysiu pati sau, tai daiktas, nes jaučiuosi beesanti ciklo pabaigoje- kurkas ilgesnio nei metų ciklo- tai gal tas avių suskaičiavimas padės sudėlioti taškus ant „i“, atsisveikinti su tuo, kas buvo- ir atversti naują lapą.

Taigi, 2018ieji buvo darbo metai. Jei 2017ieji praėjo tarsi skendint blogame sapne, 2018aisiais teko pabusti ir nudirbti per ilgesnį laikotarpį susikaupusius darbus. O jų buvo daug ir visokių. Ir sunkių, ir itemptų, ir trivialių, ir tiesiog nemalonių. Bet daugiausia trivialių. Nors ir action buvo per akis ir ausis. Ir pastebėjau tokį dalyką- kuo labiau ir įtempčiau darbuojuosi, tuo labiau mėgaujuosi atsveriančia puse- namais, paprasčiausiais ruošos ir sodo darbais, elementaria laiko tekme kad ir plaunant indus ar rūšiuojant savo trijų sūnų kojines. Tiesa, kojinių liko mažiau- vyresnėlis pakėlė sparnus ir nuo rudenio namuose jis jau tik svečias. Nuostabus jausmas matyti jau suaugusį savo vaiką, puikų žmogų, mąstantį, drįstantį svajoti ir gyventi. Išsipildymo jausmas, kai supranti, kad daug turbulencijos metų, nežiūrint į savo neadeakvatumo jausmą, nenuėjo šuniui ant uodegos. Galbut tai netgi metų pasiekimas, jei galima tokį ilgalaikį procesą suvesti į vienus metus.

Šiais metais daug dirbau, mokiausi, ir labai daug skaičiau. Kvapus sąmoningam lygyje beveik apleidau. Bet jie neapleido manęs. Beveik apleidau naujienų sekimą, tik labai retai apsiuostydavau parduotuvėse, butikuose ar tieisiog kompanijoje su kitais olfaktoriniais maniakais. Tiesiog nesinorėjo naujų įspūdžių (net ir pačiai keista tai skaityti). Bet nuo likimo nepabėgsi, ir taip kvapai tiesiog patys susirasdavo mane. Pavyzdžiui, pavasario pabaigoje nusibeldžiau į Baltosios Jūros salas. Norėjosi gamtos, šiaurės, ir nepaskutinė motivacija buvo pabūti toliau nuo žmonių. Rusijos Arktikoje tikrai ne kurorto sąlygos ir džiaugiausi atradusi apsistojimui vieną iš 3 saloje esančių namų su vandentiekiu. Apskritai, viskas buvo kaip pasakoje- jau į Peterburgą važiuojant autobusu gavau nuo savo laikinosios buto sšeimininkės SMS- kai atvyksite į salą, suraskite rožinį namą, ten bus mėlyna pašto dėžutė, kurioje rasite geltoną raktą – raktą nuo jūsų kambario. Visai kaip mano baisiausioje vaikystės pasakoje- Nueik nežinia kur, surask Nežinia ką. Ir  vistik suradau. Įėjusi į minėtą Nežina kur vonios kambarį, praradau žadą. Mano vaikystės Nežina Kas atrodė taip

Jei rimtai, tai per akimirką viskas susidėliojo į savo vietas. Jei nori užsiimti parfumerija (o ir iš tikrųjų bet kuo kitu), tai gali daryti ir arktinėse salose. Su varganu vandentiekiu ir paprasčiausiu garintuvu. Pasaulis aplink kupinas galimybių. Reikia tik mūsų pačių noro ir vaizduotės. Ir drąsos nebijoti. Kadangi bananai ant obelų neauga, tai ir drąsos nebijoti daug darbo.

Mūsų šeimininkė, jauna chemikė iš Maskvos, prieš 11 metų pasiliko čia, pakerėta vietos energijos- renka EU uždraustas sąmanas, kitus Europoje retus arktinius augalus, juos distiliuoja. Keičiasi savo žaliavomis su olfaktoristais įvairiuose pasaulio kampučiuose ir gamina kvepalus bei natūralią kosmetika. Ir visa tai- vėjų košiame dviejų kambarių į kišenėlę panašiame bute kaimelyje už poliarinio rato. Taigi metu atradimas būtų paprastas žodžiuose, bet labai nepaprastas suvokime- kiekvienas esame laisvas daryti tai, ka norime daryti. Baimės yra iliuzija. Ir dar- svajones įgyvendinant reikia daug darbo, net pasiaukojimo, nebijoti eiti į nežinomybę ir laužyti nusistovėjusią rutiną.

Metu kelionė taip pat buvo Baltosios Jūros salos. Šiaip visus metus sąmoningai vengiau kelionių- labiausiai norėjosi buti namuose, bet Rusijos Akrtika pakerėjo savo atšiauriu grožiu, natūralumu ir… tyla. Kelionė, kuri nebuvo fiziškai pati lengviausia, pripildė dūšią šilumos, tylos ir tikrumo.

Metų nata- žinoma, arktinės sąmanos barzdočio ekstraktas. Man nėra anksčiau tekę uostyti sąmanos įvairiose jos epostazėse, džiovinimo, fermentacijos, distiliacijos fazėse. Kvapas- nepaprastas dalykas. Tos pačios žaliavos įvariose stadijose jis visiškai skirtingas, tai aitrus, tai iki skausmo aštrus, tai pūkuotai dūmiškas it pilko kačiuko nagučiai, tai salsvai žemiškas kaip krentantys jį užauginusio medžio lapai.

Metų kvepalai- šiais metais ypač mažai kvepinausi, dar mažiau tyrinėjau. Ir vistik buvo vienas  absoliutus kabliukas -. The Different Company „Sel de Vetiver“. Vetiverio druska iki saldaus skausmo priminė Baltosios Jūros potvynius ir atoslūgius, ruonių dainas, besikalančias raktažoles ir primules, šveižių jūros dumbliu skonį ir nepaprastai aukštą ir aiškų tarsi nušvitęs protas arktinį dangų. Dar stipriai apžavėjo (taip stipriai, kad pateko į wishlist viršų) Lubin „Upper Ten“, o tai gan keista, nes gurmaniškų kvepalų neypač mėgstu. Mainstream’o naujienas nelabai sekiau, tai ir pagundų nekilo. Iš praėjusiais metais pasirodžiusių aromatų labai neblogi Hermes „Terre d’Hermes Intense Vetiver“ ir Chloe „Nomade“, dar neuosčiau, bet smalsumą kelia 2018 pasirodęs Hermessence „Musc Pallida“. Vienintelė iš labiau įstrigusių naujienų buvo Chanel Eaux trijulė, kuri, neskaitant kvapų cologne žanro nenukrypo, kaip kad Chance serija, link popso, ir nors nei Venecija, nei tuo labiau Paryžius manęs nežavi, fizikos dėsniai yra universalūs- du minusai davė pliusą ir iš visos tikrai patikusios trijulės labiausiai prilipo Paris- Venice.

Sel de Vetiver nuotaikoje, Estijos salos 2018

Metu garsai- paukščiai ir Prokofjevas. Šiais ypač darbingais metais suradau kelias dienas paklajoti Praaga pelkėse. Nelabai prieinamas žmonėm pelkynas knibždėte knibždėjo vandens paukščių, kurių išraiškinga šnekta mane absoliučiai pakerėjo. Tarsi būčiau kitam pasaulyje. Arba bent Mėnulyje. Muzikos, kaip ir kvepalį srityje, buvau baisi konservatyvė ir į paieškas nesileidau. Užtat labai dažnai klausiau Prokofjevą, kuris bene geriausiai atspindėjo mano vidinių būsenų miriadą- ypač jo antrasis koncertas, „Lengvesnis“ variantas buvo tarsi  trapus krištolas Pelenės siuita, paprastesnis- tamsiojo roko klassika Kino, Nick Cave, Noir Desir.

Metų filmas- Loving Vincent. Pirmasis tapytas filmas apie ypatingą žmogų, Vincentą, kurio žmoniškumas buvo ne mažesnis nei jo talentas.

Metų knygos- daug skaičiau, net nelabai galiu išskirti kokią vieną knygą. Gerų knygų yra daug! Stiprų įspūdį paliko C.G Jungo „Psychology and Alchemy“, Paracelso „Alchemijos pradmenys“, Ursula Le Guin „The Left Hand of Darkness“ ir jau daug metų skaitoma vėl ir vėl Rabindranato Tagorės poezija.

Metu pasiryžimas- ilgokai svarsčiau, ar galiu darbuotis dviejose- muzikos ir psichoanalizės – srityse. Verdiktas- galiu! Ir noriu.

Winslow Homer, West Point, Prout's Neck

Metų įkvėpimas- jūra. Vanduo ir druska, akmenys, smėlis ir vėjas visomis jų formomis.

Ir net jei 2019uosius pasitikau gerokai apsivaliusi nuo įvarių iliuzijų ir svajonių, gerokai praretinusi savo troškimų raizgyną, liko paprasti paprastučiai norai Trims Karaliams:

-        Jaukių ir šiltų, savų namų

-        Draugų ir daug smagaus laiko su jais

-        Nuotykių

-        Naujo mašiniuko

-        Pradėti bėgioti

-        Polėkio, polėkio, polėkio!

Paprasta, arne? Tikiuosi, kad ir Trys Karaliai mano taip pat. Kabinu ant sodo kadagio šakos maišelį su ant popieriaus skiautelių surašytais norais, pridėdama dar tą, paskutinį „tegul išsipildo visi mano draugų ir artimųjų norai“ , pasikvėpinu kaklą pora lašelių Guerlain Samsara ir einu pasitikti Betliejaus žvaigždės.

Three breaths to break the silence

Ümberringi on kõik silmapimesatavalt roheline. Mõelda vaid, et paar nädalat tagasi see, mis on praegu muru, olli alles pruunjas hallikas sodi, puude lehed olid ettevaatlikult peidetud pungadesse ja kogu maailma roheline oli justkui kuskil looduse sisimas, ootamas võimalust valla pääseda. Nüüd aga rohetab kõik- mu tossud esikus, teekannus õnralt rohetab nõgeste tee, supipotis on roheliste herneste püreesupp. Roheline laudlina ja rohekas kampsik. Rohelised unenäod (kõige otsesemas mõttes näen unes rohelist värvi tema lõpmatute värvingute vikerkaares) ja justkui rohekas metsojas voolav vesi voolavad Maurice Raveli valsid. Mitte ainult hiljuti istutasin õue rohekate õitega elulõnga, viad ka oma halli silmi hakkasin kaunistama rohelise lauavärviga. Ei muudki kui rohelise maania.

Minulgi nagu Picassol- eluperioodid on värvilised- justkui keegi oleks eluteekonda märgistanud erevärviliste triipudega. Üks värv tuleb, võtab valla, juurdub, õigseb, kannab vilja, hääbub ja kaobki, kuni tuleb aeg vahetada dekoratsioone. Nii ka paar aastat kestnud valge vaikuse, introversiooni ja justkui tühjuses hõljumise periood on ära andnud oma kohta rohelisele ajastule. Jääb ainult imestada kuidas see kõik võib muutuda kõige otsesemas mõtetes üleöö. Ja maailm muutub ning avab ennast hoopis uutes ja tundmatutes värvides.

Siinkohal oleks loogiline hakkata kirjutama oma väga armastatud lõhnagrupist, rohelistest lõhnadest. Kuid loogika minu puhul pole suurem asi abiline. Loogiliselt vaid voeautod veavad kaupu laiali, minu elus loogika on kõige ebausaldusväärsem trikster (sorry, rational minds). Südames väikse (või siis keskmise) ärrevuse ussina tolgendab süütunne, et blogi on nii hüljatud olnud. Mitteloogiline, kuid truu põhjus on see, et sõnad – valelised- jätsid mu maha. Otsisin vaikust iga keharakkuga ja lihtsalt ei olnud mida öelda. Võib olla valge on vaikuse värv ning roheline on linnulaulu värv. Võib olla igaüks vajab pausi. Pausid võib olla tulevad jällegi kõige ebasobivamal, ebaloogilisemal ajal.

Tagasitulek on omamoodi natuke hirmus. Ilmselt kõik teavad olukorda, kus peale seitse maad ja merd ühel kõige ebaloogilisemal hetkel tuleb igati ebaloogiline kohtumine- inimesega, kes kunagi oli nii tuttav ja südamele lähedal, kellega hinged oskasid laulda sama laulu. Kuid siis on aastate kuristik ja elu sõidab oma reaalsusega ja loogikaga sisse. Ning see hetk, kus jälle seistakse silmitsi- ja tunne, et vaatad ehk tulnuka, kes on kogemata endale võtnud väga tutavlikku kuju. Uudishim, ärrevus, põgenemissoov, kõik põimub omavahel läbi. Peaks nagu midagi ütlema. Kuid mida? Nii kiiresti ei õnnestu ju loogilises reaalsuses orienteeruda, sisemine radar mõõdab psüühilist pinget ja kahe objekti psüühilist vahet, mingi ülikeerulise valemi järgi arvutab hoomamata hinge tangente ja nonverbaale, ja nagu sellest oleks vähe, see loogiline, kultuurikihi osa kiirustab tagant ning tuletab meelde, et tuleks olla viisakas, mitte jõlidata punnis silmadega ja Jumal hoidku mitte punastada. Ma ei ole suurem small talki austaja, kes mu sügaval veendumusel, on lihtlabane ajavarras, kuid antud hetkel see aitab. See annab aega, et lasta tunnetada läbi kummalist kerkivat tunnet ja tunnetada sellest tulnukast tuttava näoga tulevat lõhna, aru saada, kuidas keha reageerib sellele. Ning edasised arengud on juba lõhnal, intuitsioonil ja biokeemial juhatada.

Võib olla tekkib selline reaktsioon nagu tundes L’Artisan Parfumeur Timbuktu aroomi. See on kõige kummalisem lõhn, mida annab ette kujutada (kuigi ta ei taotle šokeerimist nagu näiteks Etat Libre d’Orange aroomid): Timbuktu lõhnab okaspuude, vaikude, viiruki, mahlase mango viljaliha, kuivatatud ürituse  ja patšuli järgi. Vaigude sume aroom hoiab seda kogu hullumeelse poti koos. Timbuktu, teadagi, on arhailise arhitektuuri pärl, Malil, Aafrika mandri maisma osas. See aroom imelisel ja väärikal kombel annab edasi oranžide ehituste , teracotta tolmu ja  musta mandri igavese ilu. See väike flakoon lõhnab nii, nagu ta sees džinina pesitseks emakese Aafrika hing. Aroom mõjub rahustavalt ja kaisutavalt, justkui Emake Maa jagaks sinule kõike, mis tal on olemas, selline loomulik, voolav loomuliku oleku lõhn. Kuiv papüürus ja auväärne viiruk, üliküpsete puuviljade mahlasus, niiske maa ja roheline, terav vetiver, alusnootides läbipõimuv meditatiivne müüri noot. Ja lihtaslt embad seda eest seisva tulnuka nii, et tunned temagi tuksuvat süda ja ütled talle kogu oma olemusets „oh kuidas ma tundsin sinust puudust ....“

On ka kohtumisi, mis on Histoiries de Parfumes „Pivoine Vert“ taolised. Ilusad, harmoonilised, väljapeetud, soojad, kuid sellised, kus säilib vajalik distants. Justkui aroom, mis vaatamata oma Pojengi nimele esitab ennast ilusana, väljapeetuna, säravana, kuid samas väga realistliku roosina (nii nagu mina, Ruta, kes olen nagu olen, esitan ennast väga lugupeetud finantsinimesena). See on selline peaaegu täiuslik roos- täiuslik sellepärast, et vaatame teda piisavalt distantsilt, et mitte näha okaid, pisikesi täppe lehtede peal või pisut pleekinuid õielehti. Ja siis, kui vaikselt ja tasapisi proovida roosile läheneda, aeglaste sammude saatel silmad hakkavad seletama, et tegemist on hoopis pojengiga, sisse mäsituna rohelisse värsekesse muru ja kastepiiskade loori. Mina aroomides pelgan pojenge nende puuderjate nootide pärast (päriselus on nende lõhn kusjuures imeline, see on mu lemmiklill voodilaual), kuid siinne pojeng järjest avab siidjat, õrna ja habrast lehtede tekstuuri ja tasapisi, samm sammult avaneb pesuehtsa pojengi DNA. Nii ka mõningate kohtumistega, kus on vaja aega teineteist „nuusutada“; samm sammult läheneda ja uurida seda uut enda vastu seisvat inimest, kuni haihtub ajakihi tolm ja tunned ära sedasama inimest, mis kunagi. Vaikselt toimub transformatsioon ja uuest võõrast saab vana tuntu. Tekkib vikerkaarse taoline sild üle aastate ja see kõik on nii loomulik, nagu olekski pidanud olema.

Siis on veel kohtumisi Pure White Linen (Estee Lauder) stilis. Näed inimest, kes on tulnud sadade

nädalate ja seisme mere taga ja peale lühikest sõnavahetust selge, et kõik on muutunud. Olgu see vorm, mis ees, tuttav, sisu on hoopis uus ja tundmatu ja ei oskagi selle uue kohta midagi arvata. Mineviku fantoom haihtub ja avaneb ruum- võimalusega seda uut inimest tundma saada uuesti, piiramata mineviku raamide poolt. Pure White Linen on just selline. Estee Lauder parfüümimaja looming ei ole mu lemmik- meie kehakeemia enamasti läheb teineteisest mööda- kkuid Pure White Linen on üks geniaalne lõhn, millest ei saa mööda vaadata. Tänapäeva parfümeerias arusaamine kevadest on justkui magus lämmatav kevadine lillede paraad (pole siis ime, et alergiad õietolmu vastu on tänapäeval nii levinud). Pure White Linen pole kaugeltki magus ega lämmatav. See on kirgas ja karge ereda kevadise päikse käes kuivavate linnaste riiete ja linnade lõhn, kõrval õitsvad mahlakad tulbid ja kauges taustas loendamatu pisikeste sinilillede tähede plejaad. Aroom on tõsine ja isegi konkreetne, justkui värskelt tärgeldatud valge triiksärk ja samas tas on õhulisust ja mängulisust. Mulle ta meenutab ühte aasta oodatumaid hetki- siis, kui kevadel esimest korda viin äsja pestud pesu kuivama kevadise päike ja tuulede kätte. Rahu, taotlus ja uus algus, justkui uus, veel alustamata leht päevikus või molberdi peal. Nii ka selliste kohtumistega- kuigi silad on ammugi ära põletatud ja tuhk on tuultega ära viidud, tekkib tunne, et kõik on võimalik- ja saab alustada uuelt lehelt.

On ka vähem meeldivaid kohtumisi- selliseid, mille tulemusena sajab peale talumatu igavus (nagu näiteks Gucci Guilty), kui vaatamata kogu rituaaltantsude repertuaarile siiski hakkab järjest rohkem iiveldama kuni juba suus on tunda omapärane soolestiku tööprodukt (Versace Bright Crystal) või siis lihtsalt tekkib vastupandamatu soov võimalikult kiiresti haihtuda , nagu näiteks Givenchy Ange ou Demon eest. Ja veel mitmeid erinevaid tunnetusi ja inimestevaheliste mustrite võimalusi, mille võiks jättagi sinnapaika või siis ajaks, kui tuju mul läheb eriti sõgedaks.

Nüüd aga vaatan triaadi - Timbkutu, Pivoine Vert, Pure White Linen- ja püüan aimata, kumb nendest annab ennast teada esimesena. Niikaua aga keskendun muude heade asjade peale

Selle nädala film – imeline kursa venna poolt soovitatud Malik Bendjelloul biograafiline film „Searching for Sugar Man“

Selle nädala raamat - Marie Louise  von Franz „Individuation in fairy tales“. Õppematerjal, kuid siiski väga huvitav 

Selle nädala muusika- Bill Callahan „Riding for the Feeling“. Ja tema kogu 2011 a. album „Apocalypse“ 

Mis aroomid saadavad teid kevadel?

Kuidas ükskord algas kevad. Verveine, L'Occitane en Provence

Kaugusest kostavad kiriku kellad. Seisan lumise metsa lagedikus, jalgade all kragiseb jaanuari lumi, ja kuulen kaugelt kostavat varese kraaksumist ja kõrval vulisevat jõge. Olen oma kodumetsas, jõuan ma mõista. Samuti ma olen oma voodis, pimedal talve hommikul, kuid kirikukellad ikka löövad. See on mu äratuskella helin, väikse Anyksciai nimelise kodulinna suurte kirikutornide hääled. Väljas on kottpime. Sirutan oma jasemeid, varbaid, sõrmeid, hõõrun pealae ja unesegaselt tõusen voodist. Pimedas toas ei pane valgust, vaid lähen kamina juurde ja hakkan tuld tegema. Varsti tantsivad pimeduses mattunud seinte peal alguses vaiksed, siis järjest suuremad tuleleegid. Muud valgust kasutamata panen keema vett ja vaikselt, rohkem kombates kui vaadates, hakkan tegema hommikusöögi. Teekannu läheb natuke musta teed, siis sõrmed ise leiavad õige pisut saialille, õige pisut köömneid. Kaminas praksuvad puud, just nii, nagu alles hiljuti unes praksusid külmast metsapuude koor. Joon klaasi sooja vett ja alles siis lülitan esimese tule. Tuba  muinasjutuline taust hääbub. Äratan lapsi ja saadan neid laua äärde, kus ootav auruv tee, isa mesilaste tarudest saadud mesi ja muud kehakinnitamise asjad, ise aga lähen duši. Tõmban ninasõõrmetesse voolava vee lõhna. Ma ei kasuta igasuguseid kehapesijaid, iseäranis mitte lõhnastatud, mulle meeldib puhas ja selge vee lõhn.

Meie kodu vesi tuleb mitte veepuhastusjaamast, vaid see on põhjavee, selles on ehtsust ja loodusliku jõudu, see ei ole klooriga kohandatud puhastusvahend vaid maa enda mahl. Vaikselt meenub mulle sulava pinna lõhn, mulla ja vee segunenud lõhn ja mind, veel unisena, tabab terav nool, igatsuse nool. Kogu südamest, iga naha pooriga tunnen kevade ootust. Ootust, et maailmas mu ümber pääseb liikvele ja murrab talvisest unisusest välja voolavad, joviaalselt vabad looduse mahlad. Tahan vara hommikul ärgata veel varem kui armsa kodulinna kirikukellade helin, et ajas juua rohelist teed ja kuulata linnulaulu, unustades ees ootava päeva. Tahan kuulata, kuidas vaikselt läbi rammusat mulla murrab välja murulibled ja pragisevad elujõu täis puude pungad. Tahan, et kassid mitte ei lesiks laisalt vaadates kamina tuld, vaid väreleksid õueukse juures, lootuses pääseda metsikult üleujutavate lõhnade ja radade valla. See kõigehaarav soov ei tundu ei groteskne ega isegi soovunelm, tsoontes järjest jõudsamalt tuksub teadmine, et nii see saab olema, ja seekord ei lähe kevad minustki mööda.

Sorin kaua oma riiulis, lõhnasahtlis, teades kindlalt mida otsin. Veel ärgates kuklas tiksus teadmine, et kodunt väljun värske ja turgutava äsja Berliinis kalasaba hinnaga mulle võrku langenud Maurer & Virtz „Coffee Bean & Vetyver“, mis täidab ütlasi mu hommikust kohviisu ja selguse vajadust. Kohvi ja rohelus on hea uue tööpäeva alustuseks ning Coffee Bean & Vetyver on musternäidis sakslaslikult selgest ja määratud struktuurist. See on isegi mitte lõhn, kuid struktuur ise. Kuid täna mul on käsil, kuklal, veres midagi muud, vajan kui värsket õhku värsket, kevadist jõudu, kergust ja jõulisust, selgust ja „zero“ stardi. Vannitupa piilub mu peaaegu et kahemeetrine esiklaps. „Noh millal me lähme, ma ju hilinen“. „Kohe kohe“ laulan süütu ööbiku häälega ja sorin edasi. Lõpuks. Selleks oli kogu suurt sahtlit põrandale laotada, et peale piki otsinguid ja nuusutamisi leida seal märgistamata pudelis täpselt seda vedeliku, seal mööda mitmeid talve kösitavat L’Occitane en Provence „Verveine“. Ainult mõned tilgad on veel alles, kuid selles piisab, et täita ruumi ja mu sisemust uskumatult elava, värske, pahvatava sidrunimündi aroomiga. Esiklaps seisab ukse vahel ja etteheitvalt vahib kuidas kiiruga toimetan oma varandusega. „Ma juba jäin hiljaks. Kuid ilus.“ See viimane on nüüd aroomi kohta. Meeletu kiirusega hüpan mantlisse, siis autosse ja juba sõidame. Nina helitab värske melissi, kord mündi, kord lihtsalt rohelise värske põsa lõhn. Lõhnab nagu maitseroheliste peenar ja elu. Autos keeran kella null- nulliks, et ei tiksuks närvidele ja keeran täishelile laulukest.

Jää hüvasti Kopenhaagen! Jää hüvasti talv! Minu autos, vähemalt täna, on kevad.