Kolm Kuningat. To the Moon and back.

Veel üks hea kokkuvõtlik hõik äsja lõppenud aastaks oleks vaikus on kuldne. Veidike kaalusin, et kas kirjutada lõppenud aasta kokkuvõtet või blogiga on juba aamen kirikus. Siiski jõudsin selleni, et alles teist aastat kestev writter’s block ei ole ajaloolises kontekstis mingi asi ning taas kirjutamine on asja väärt.  Seda rohkem, et tunnen ennast olevat mingi tsükli lõpus ning võib olla täppide „i“ peale panek aitakski hüvasti jäta sellega, mis oli, ning keerata uut aja- lehte.  

Alustades ülevalt alla- 2018 oli töökas aasta. Kui 2017 möödus justkui hõljudes (ja uppudes) halvas unenäos, 2018al tuli üles ärgata ja ära teha kogu ära kogunenud kraami ja töid. Neid oli palju ja erinevaid- küll raskeid, küll pingelisi, küll triviaalseid või lihtlabaselt ebameeldivaid. Enamasti siiski triviaalseid. Kuid ka action’it oli kurguni ja kõrvadeni, justkui Ameerika filmis. Avastasin, et mida rohkem ja pingelisemalt töötan, seda rohkem naudin tasakaalustavat poolt- kodu, kõige tavalisemat ajavoolu pestes nõusid, rohides roosaia peenart või sorteerides oma kolme poja sokiväe. Tõsi küll, sokke on sügise algusest alates kõvasti vähem- vanem poiss tõstis tiivu ja nüüd on kodus alles külaline. See on imeline tunne- näha oma last juba täiskasvanu suurepärase inimesena, kes julgeb mõelda, unistada ja elada.  Täitumuse tunne, kui jõuad selleni, et vaatamata pikkadele turbulentsi aastatele, oma ebaadekvaatsuse tundele, miski pole läinud kirbuks koera saba peal. Võib olla see ongi aasta saavutus, kui sellist pikaajalist protsessi võib koondata üheks aastaks.  

Möödunud aastal väga palju töötasin, õppisin ja väga väga palju lugesin. Teadlikul tasemel peaaegu et üldse ei tegelenud lõhnadega. Peaaegu et üldse ei jälginud parfümeeria uudiseid, ei nuusutanud uudistooteid ega suhelnud teiste olfaktoorsete maniakkidega. Lihtsalt ei tahtnud uusi muljeid (endal ka kummaline seda lugeda). Kuid oma saatusest ei ole õnnestunud veel kellegile ära põgeneda ja nii lõhnad leidsid mu ise ülesse. Näiteks, hillisel kevadel käisin Valge Mere saartel- tõmbas põhjapoole, loodusesse, inimestest kaugemale. Venemaa Arktikas pole kaugeltki kuurordi tingimused ning olin õnnega koos leides majutamiseks ühe kolmest saarel olevatest veevärgiga majadest. Kõik see niigi oli nagu muinasjutus- juba teel Peterburi majutuse perenaine saatis järgmise sisuga SMSi „kui tulete saarele, otsige üles roosa maja, seal küljes on sinine postkast, milles on kollakas võti- see ongi teie toa võti“:  Täselt nagu minu lapsepõlve õudusmuinasjutus Mine ei tea kuhu, Leia ei tea mida. Siiski leidsin. Astudes üle Ei tea kuhu vannitoa läve jäin keeletuks. Minu lapsepõlve Ei tea mida nägi välja nii

üks riiul ühe arktilise küla roosa maja vannitoas

Kõik silmapilkselt loksus paika. Kui päriselt ka tahad tegeleda parfümeeriaga (ja tegelikult misiganes muu asjaga), saad seda teha isegi arktilistel saarel. Peaaegu olematu veevärgiga ja kõige tavalisema aurutiga. Maailm meie ümber on täis võimalusi. Mida on aga vaja- meie enda taotlust, soovi ning ettekujutust. Julgust mitte karta. Ja kuna banaanid ei kasva õunapuude peal, siis ka julgus mitte karta palju musta tööd tuleb samuti kasuks.

Meie perenaine, noor keemikust naine, kolis siia Moskvast 11 aastat tagasi, sest koha energeetika ei lasknud teda lahti. Ta korjab ELis keelatud samblaid, muid arktilisi taimi, ning müüb nende distilaadi parfüümi tootjatele, vahetab seda teiste toorainete tootjatega, samuti toodab ise parfümeeriat ja looduskosmeetikat. Ta teeb seda kõike pisikeses kui juurde õmmeldav tasku üle polaarjoone kolkas asuvas 2toalises korteris. Seega aasta avastus oleks lihtne sõnades, kuid vägagi eriline selle tõesuse mõistmises- igaüks meist oleme vabad tegema seda, mida soovime. Hirm ja mugavus on illusioonid. Ja veel- unistuste täide viimiseks läheb tarvis palju tööd, isegi enesesalgamist, minekut teadmatusesse ja valmidust murda välja mugavuse ja rutiini soojast lombist.

Aasta matk samuti oli Valge Mere saared. Kogu see aasta teadlikult vältisin reisimist, kõige rohkem soovisin olla kodus. Venemaa Arktika aga võlus ära oma karge põhjamaise iluga, loomulikkusega ja… vaikusega. Matk, mis oli füüsiliselt üsnagi keerukas, täitis hinge soojusega, rahuga ja päris tunnega.

Aasta noot- mõistagi arktilise sambla, habemiku, usnea barbata, ekstrakt. Ma pole varem näinud sammalt tema erinevates epostaasides; kuivatamis-, fermentatsiooni-, distilleerimiskäigus. Aroom pole lihtne asi. Sama toormaterjal erinevates töötlusprotsessi faasides on täiesti erinev asi ning tema lõhn on kord kibe, kord valuliselt terav, kord sametiselt suitsune justkui hallikarva kassipoja küüned, kord kleepuvalt magusalt niiske justkui kõdunevad teda kasvatanud puulehed.

Aasta aroom- möödunud aastal lõhnastasin ennast vähe ja veel vähem uurisin aroome. Siiski jäin kinni ühest omapärasest lõhnast, The Different Company „Sel de Vetiver“. Vetiveri sool maguskibedalt meenutas Valge Mere tõuse ja mõõnasid, hülgede laule, kivisest pinnast sihikindlalt läbimurdvad nurmenuke ja primullasid, värskete merevetikate maitset ja erakordselt kõrget ja selget kui valgustunud mõistus arktilist taeva. Teine lõhn, mis ootamatult (sest ma pole eriline gurmee /söödavate nootidele baseeruvate lõhnade austaja) ja positiivselt paelus ning wishlist’I tipu, oli Lubin „Upper Ten“. Mainstream’i uudiseid ma praktiliselt ei jälginud, seega ka erilisi kiiusatusi ei tekkinud. Eelmisel aastal ilmunud aroomidest jätsid hea mulje  Hermes „Terre d’Hermes Intense Vetiver“ ja Chloe „Nomade“, veel ei jõudnd testida, kuid uudishimu äratab aastal 2018 ilmunud  Hermessence „Musc Pallida“. Tähelepanu väärt on Chanel Eaux kolmik, mis, vaatamata cologne žanrile, ei orienteerunud pop suunale nagu  Chanel Chance pesakond, ning kuigi mind ei tõmba ei Veneetsia ega seda rohkem Pariis, füüsika seadused on siiski universaalsed ning kaks miinust andsid plussi, jättes kolmest lõhnast kõige lemmikumaks Paris- Venice eau.

Prokofjev ja Oistrach mängimas malet, a. 1943

Aasta helid- linnud ja Prokofjev. Sel väga töökal aastal siiski leidsin mitmed päevad rännakuks Praaga soodes. Inimestele mitte just väga ligipääsetav soomaastik kibeles veelindudest ja nende absoluutselt uskumatust helistikust. Justkui oleksin sattunud teise ilma. Või vähemalt Kuule. Ka muusika vallas see aasta olin absoluutne konservatiiv ning otsingud jäid ära. Selle eest kuulasin ja kuulasin ja veel kuulasin Prokofjevi. Tema muusika ning eriti teine kontsert peegeldas kõige täpsemini mu sissekosmose seisundeid. „Kergemaks“ ajaviideks kuulasin tema kristalselt habrast Tuhkatriinu siuiidi ning lihtsamaks mõtete ergutiks rock noir’i klassikaliseid variante- Kino, Nick Cave, Noir Desir.

Aasta film- Loving Vincent. Esimene maalifilm erilisest inimesest, Vincentist, kellel inimlikkust jätkus mitte vähem kui tema silmapimestavat talendi.

Aasta raamat- palju lugesin ning ei suudagi eristada headuse paljususest ühte konkreetset raamatut. Häid raamatuid/teoseid on palju! Tugeva mulje jätsid C.G Jung’i „Psychology and Alchemy“, Paracelsi „Alkeemia alused“, Ursula Le Guin „The Left Hand of Darkness“  ja mitmeid aastaid jälle ja jälle loetav Rabindranat Tagore luule.

Aasta sõlm- mõnda aega seedisin, kas ikka suudan töötada kahes, muusika ja psühhoanalüüsi, valdkonnas. Otsustasin, et suudan! Ja tahan.

Aasta inspiratsioon- meri. Vesi ja sool, kivid, liiv ja tuul kõikides nende ilmingutes.

Isegi kui võtsin 2019 puhtamana igasugustest soovidest ja illusioorsest positiivsest mõtlemisest, isegi kui unistuste džunglist jäi vaid põlenud lagendik, mõned lihtsamast lihtsamad soovid Kolmele Kuningale ikka valmis:

• -        Hubast, sooja, oma kodu
• -        Sõpru, uusi ja vanu, ning palju aega nendega
• -        Seiklusi
• -        Uut autot
• -        Jooksmist (hommikune jooks oleks eriti ulmeline kingitus)
• -        Inspiratsiooni, lendu ja kergust

Elementaarne, eksju? Loodan, et Kolm Kuningat arvavad sama. Riputan aias lumise kadaka oksale pisikese kotikese, milles on paberitükk soovidega, lisades veel seda viimast „et täituksid kõik mu sõprade ja (hinge)lähedaste soovid“, pritsin kaela peale Guerlain Samsarat ja lähen vaatama kuidas tõuseb Bethlemi täht.