Kuu noot. Šampanja. In happiness or sorrow.

Viimased aastapäevad sulavad nagu või kuumal pannil. Juba algas count down- on jäänud loetud tunnid Vana Aasta lõpuni. Ja siis algab uus- parem, helgem, edukam. Sest alati, kui hea ka poleks, saab olla veel parem. Oluline on oma selget lootust nagu linnu puurist lasta välja ning mitte takistada teda tõusmas vabalt ja lendamas kõrgel.

Uue Aastaga tuleb uus lootus. Ja mis siis, et see aastate piir on ainult sümboolne, kõikidel meil on geenidesse sisse kodeeritud uue sündi ootus. Ja lootus, et viimase kellalöögiga kõik muutub justkui Tuhkatriinu muinasjutust (ainult et muidug i meile soodsas suunas).

Enne kui lasta oma ellu sisse uued voolud, tuuled ja tõmbetuuled, peab laskma vabaks kõigest mis ei ole enam vajalik. Või lihtsalt on juba läbitud etapp. Ebaaktuaalne. Tekitada vaba kohta sellele, mida niiväga loodame. Klaarida oma sisemisi (ja mitte ainult) arveid, viia tasakaalu elu bilansi pooled ja seda, mis on üle ja segab tasakaalu, ära anda teistele- nendele, kellele vaat et pisar silmas kuidas seda kõike on praegu vaja. Üle võib olla kõige kummalisemaid asju, tihti ka selliseid, millest loobuda on raske ja ebamugav- kunagi armastatud inimesest, kunagi vaimustust pakkunud tööst, kunagi võluvaid, kuid nüüd enam mitte liigutavatest lõhnadest (kasukatest, käekottidest, maalidest- võite ise seda rada omamoodi jätkata). Sest võib olla just neid asju on kellelegi maailmas nüüd vaja nagu lonksu värsket vett, kuid meie, igavese flux’use ohvrite, tee juba keerab teises suunas, sillutis on juba teistsugune ja see, mis kunagi oli kallis ja suure kirega saavutatud või soetatud, võib muutuda kuldseks ketiks vabaduse ihkavate jalgade peal.

Champagne! In victory one deserves it; in defeat one needs it, ütles Napoleon. Ta oli teadja mees.

 

Šampanja klaas Vana Aasta ööl on justkui teelahk mineviku ja tuleviku vahel. See on punkt, millega lõpeb vana lause, olgu kuitahes armas, ja algab uus, mis võlub meid teadmatusega. Klaas  šampanjat on võlupulk, mis aitab minna teadmatusesse rõõmsalt, lõbusalt ja lootusega.  

Minu jaoks šampanja ja tema lõhn kannavad sees peomeeleolu, naeratusi, säravaid silmi ja inspiratsiooni. See on rõõm ja nauding, mis tuleb mitte ainult joogi maitsest, vaid tunnet, kui lööd klaasid kokku armaste inimestega, vaatad nende silmade sära ja ütled nendele NEED SÕNAD, mida õigupoolest võiksid ja peaksid nendele kordama iga Jumala päev, kuid nii tihti neid veel sündimata neelab Igapäevase Olme Koll.

Uut Aastat ja uut lootust tahan kohtuda kaine, mitte valutava ja hästi kammitud peaga, seega kurikuulsaid mulle naudin mõõdukalt, küll aga asendan osa neist nende parfümeerse fantoomiga.  

Tehniliselt šampanja noodid on mängulised, mullitavad aldehüüdid (nende ere näide on Chanel Nr 5, eriti Eau de Toilette versioon).

Juba mitmes aasta minu šampanja lõhnavalik on ilmne, see on Yves Saint Laurent „Yvresse“. 1993 aastal Yves Saint Laurent moemaja ja nina Sophia Grossman tõid turule lõhna, mis kandis parimatele traditsioonidele vastavat nime-  „Champagne“.  See tekitas meeletu kära. Prantsuse veinide tootjad andsid moemaja kohtuse (bränding!) ning aroomi nime tuli muuta. Uueks nimeks sai  Yvresse ja nii ta on tänapäevani tuntav laiale avalikkusele. Kuid parfümeeria entsüklopeediates on alati välja toodud ja algne nimetus ning tänu skandaalsele nimevahetusele lõhn sai nii tuntavaks, et turustajad siiani võiksid kadestada nii õnnestunud mastaapset reklaamikampaaniat. Kuid just Yvresse ei vaja ka erilist reklaami, nad on niigi uskumatult head- nendes on šampanja mullide lõbusus, mängulisus, hapukas puuvilja nootide baas, dünaamilisus. See ei ole mingi Törly, see on šampanja, must kokteili kleit ja lõbus pidutsejate müra. Tõeline vana aasta pidustus ja selle tuju.  

Minu lemmikud šampanjad on Extra Brut, non dosage- kuivad, teravad, nende mullid pea et lõikavad suud nagu pisikesed noaterad. See ei ole harilik peojook, nende maitse pole kohane massidele. Nendele omane nõelu meenutav mullide terasus ja kristalne läbipaistvus tihti lausa šokeerib magusamate kihisevate jookide austajaid. Sellist šampanjat on hea juua kahekesi, mõtte- ja maitsekaaslasega, lähedase hingega, kellega oled ainult sina, tema ja šampanja. Inimesega, kellega ei pea kartma paljastama teravaid nurki. Parfümeerne sellise jooki vastand on  Molyneux „Quartz“ (eriti, vana, vintaažversioon)- sambla, aldehüüdide, nelgi noodid on teravad nagu nõelad, halastamatult kuivad ja samas väga elavad. Kvartsitaoline selgus ja teravus.

Mahedam parfümeerne vastand (kui Quartz tundub liiga kuivana, teravana, vanamoodsana )- Chanel Cristalle Eau de Toilette, veelgi mahedam- Chanel Cristalle Eau Verte. Esimene aroom väga ilusasti paneb kokku aldehüüde, bergamoti, hüatsindi, tsitruseliste kooslust, teine aroom- värskeid, kargeid, mittemagusaid  rohelisi tsitruseliste, jasmiini, magnoolia noote.

Kui teile meeldib magusam šampanja või tema noorem vend poolmagus vahuvein, tasuks otsida aldehüüdide ja puuviljade kooslust. Magusamat, mullitavat, kihisevat ja säravat kuldse jooki oma iseloomu järgi meenutab YSL „Cinema“. Siin pole aldehüüde, kuid mandariini magusus, mandliõite ja vanilje kooslus on elav, särav ja tähelepanuäratav- just nagu ääreni täis kihisev šampanja bokaal.

Natuke väljapeetum vastand oleks Van Cleef & Arpels  „Collection Extraordinaire Precious Oud“. Moodsa agaripuu noote minu nina siin ei leia haisugi, kuid vanilje, orhidee, aldehüüdid- ilusad, selged ja super hästi kokku pandud. See on magusam kihisev jook, mida juuakse rõõmsas, mitte ametlikus, kärakas tuttavate seltsis.

Ehk kõige luksuslikum magusa kihiseva joogi parfümeerne alternatiiv on sellel aastal loodud Viktoria Minya „Hedonist“. Nimi ütleb kõike- see on kõige parem moodne kihisev jook, mida juuakse kohe hommikul, veel öisest möllust soojade patjade peal, ainult siidist ööbluusi saatel- parimal juhul J Tehniliselt see on osmantu, abrikoosid, rumm, tubakas, kuid praktiliselt- kõige ehtsam dekadents. See on šampanja ilma mõistuse, mõõdu ja piirideta- selline, millist joovad kõi, isegi karsklased ja haavandihaiged.  

Minu isiklik lemmik- Vero Kern „Mito“ on piiräär šampanja ja valge kuiva  Soave veini vahel. Mito ehk kõige rohkem meenutab väga hea kvaliteedi Processot, näiteks Superiore Cartice-.  Vähem atmosfääre, mitte nii teravad mullid, kuid ideaalsest tasakaalust ohkab karget jäiselt kristalset jahedust. Mito noodid- tsitruselised, galbanum (ferula), sammal, hüatsint, magnoolia (sarnane koostis on ka Chanel Cristalle’l) .  Minu jaoks nii lõhnab klassikaline Itaalia, lõunapoolik keskaegses piazzas, kivipurskaevu juures, kus õitseb ka üksik sidrunipuu- ja klaas jäiset Proseccot  hea raamatu kõrvale. Ideaalselt kuiv, ideaalne tsitruseliste ja roheliste nootide tasakaal. Samblanoodid rikastavad lõhna pea et kivise, loodusliku realismiga. Ja see paigal püsimatu dünaamilisus- see ei ole noore vasika rabelemine, nii dünaamiliselt, sihipäraselt, filigraanselt ja graatsiliselt liigub professionaalid, kes suurepäraselt tajuvad iga oma keha lihast ja kõhre.

Edukat Vana Aasta šampanja valikut! Valige sellist, mis peegeldaks teie tuleva aasta ootusi ja lootusi. Sest ju öeldakse, et hea algus- pool tööd tehtud. Olgu teie esimese Uue Aasta öö lõhn maagiline ja saatku see teid terve aasta!

Las kolk kauni õde- Edu, Armastus, Õnn, saadavad teid terve aasta. Ilusat Tulevat Aastat!



ettevalmistus 2014 saabumiseks- Rutalt

 

Mėnesio nata. Šampanas. In happiness or sorrow.

Paskutinės metų dienos tirpsta kaip sviesto gabalėlis keptuvėje. Jau prasidėjo count down- liko 1 diena, 25 valandų iki Naujųjų Meų pradžios- geresnių, šviesesnių, sėkmingesnių. Nes visada, net ir kai yra gerai, gali būti dar geriau. Svarbu savo šviesią viltį išleisti kaip paukštelį iš narvelio, netrukdyti jam skristi aukštai ir laisvai.

Su Naujais Metais ateina nauja viltis. Ir kas, kad ta metu riba tik simboliška- visi mes turime genuose užkoduotą atgimimo viltį. Viltį, kad išmusus paskutiniam dūžiui, viskas pasikeis kaip Pelenės pasakoje (tik žinoma mums palankia kryptimi).

Prieš įsileidžiant naujas sroves, vėjus ir skersvėjus, svarbu yra paleisti tai, kas nebereikalinga. Arba tiesiog atgyventa. Nebeaktualu. Kad atlaisvinti vietą visam tam, ko taip tikimės. Suvesti sąskaitas, išlyginti balanso puseles ir perteklių atiduoti- tiems, kam jo galbūt verkiant reikia. Perteklius gali būti bet koks, net toks, kurį sunku paleisti- kažkada mylėtas žmogus, pakyrėjęs darbas, kazkada žavėję, o dabar nebekabinantys kvapai (kailiniai, rankinės, paveikslai- pratęskite sąrašą patys). Nes galbūt tų dalykų kas nors trokšta labiausiai už viska pasaulyje, o mūsų, amžino flux’o aukų, kelias jau suka kitur, yra kitom plytom grįstas, ir tai, kas kažkada branginta ir aistringai kaupta, tampa auksiniais pančiais ant laisvės trokštančių kojų.

Champagne! In victory one deserves it; in defeat one needs it, sakė Napoleonas. Jis žinojo, ka sako.

Šampano taurė Naujųjų Metų naktį yra tarsi takoskyra- tarp praeities ir ateities. Tai tarsi taškas- juo baigiasi senas, kad ir koks mielas, sakinys, ir prasideda naujas- viliojantis savo nežinomybe. Šampano taurė yra ta stebuklinga lazdelė, kuri padeda pasitikti nežinomybę linksmai, džiugiai ir su viltimi.

Šampanas ir jo kvapas man asocijuojasi su švente, šypesnomis, spindinčiomis akimis ir pakylėtu jausmu. Tai dž augsmas ne tik skanauti taurųjį gėrimą, bet ir susidaužti taurėmis su širdžiai mielais žmonėmis, pajusti jų akių spindesį, pasakyti jiems TUOS ŽODŽIUS, kuriuos reiktų kartoti kiekvieną dieną, bet dar nepravėrus burnos juos taip dažnai praryja buities baubas.

Kadangi noriu Naują Pradžią ir Viltį pasitikti iš ryto šviesia, lengva ir nesusivėlusia galva, tauriaisiais purslais mėgausiuosi saikingai, tai dalį to džiaugsmo keisiu parfumerine šampano iliuzija.

Techniškai parfumerinis šampanas- tai žaismingi, burbuliuojantys aldehidai (kone puikiausias jų parfumerinis pavyzdys yra Chanel Nr 5, ypač Eau de Toilette versija).

Jau kelinti metai mano „šampaninis“ pasirinkimas yra akivaizdus- Yves Saint Laurent „Yvresse“. 1993 metais Yves Saint Laurent mados namai ir parfumerė Sophia Grossman pristatė kvepalus, pagal geriausias prancūziškas tradicijas pavadintus „Champagne“.  Kilo triukšmas. Prancūzijos vyndariai padavė mados enamus  į teismą ir kvapą teko pervadinti. Yvresse tapo antru oficialiuoju kvapo vardu, kuriuo jis ir šiandien žinomas plačiajai publikai. Vienok parfumerinės enciklopedijos skliausteliuose visada nurodytas ir senasis kvapo vardas, o skandalingojo pavadinimo pakeitimo dėka kvapas įgavo tam tikrą šarmą, kurio iki šiol galėtų pavydėti grandiozinių kvepalų reklaminių kampanijų kūrėjai.  Bet Yvresse geri ir be reklamos- jie turi tą šampano burbuliukų linksmumą, žaismingumą, rūgštoką vaisinę bazę, dinamiškumą- tai ne Törly, tai šampanas, juoda kokteilinė suknelė ir linksmas šurmuliuojantis būrys. Tikra naujametinė šventė ir jos nuotaika.

Mano mėgstamiausi šampanai, Extra Brut, non dosage- sausi, aštrūs, net pjaunantys burną. Tokius nedažnai ragauja per šventes, nes jų ne masinis skonis, o jų tobulai išgaląstą peilio gelęžtę primenantis burbuliukų aštumas ir kristalinis skaidrumas dažną saldesnių gėrimų mėgėją kone šokiruoja. Tokį šampaną gera gerti dviese- su bendraminčiu, artima siela, su kuria esi tik jis, tu ir šampanas. Su žmogumi, su kuriuo gali nebijoti paliesti aštrių kampų. Parfumerinis tokio šampano atitikmuo- Molyneux „Quartz“ (ypač senoji, vintažinė versija)- samanų, aldehidų, gvazdiko natos aštrios tarsi adatos, negailestinai sausos ir tuo pačiu labai gyvos. Kvarcinis skaidrumas ir aštumas.

Švelnesnis parfumerinis tokio gėrimo atitikmuo (jei Quartz per sausas, aštrus, senamadiškas)- Chanel Cristalle Eau de Toilette, dar švelnesnis- Chanel Cristalle Eau Verte. Pirmasis ypac gražiai atskelidžia aldehidų, bergamotė, hiacintų, citrusų derinį, antrasis- gaivias, nesaldžias žalias citrusų, jazmino, magnolijos natas.

Jei jums patinka saldesnis šampanas arba jo jaunesnis brolis pusiau saldus putojantis vynas, reiktų ieškoti aldehidų ir vaisių derinio. Saldoką, burbuliuojantį, spinduliuojantį vaisinėmis natomis putojantį vyną savo nuotaika primena YSL „Cinema“. Šiame aromate nėra aldehidų, užtat mandarino saldumas, migdolų žiedų, vanilės derinys gyvas, spinduliuojantis, patraukiantis dėmesį ir primenantis sklidiną, žaižaruojančią šampano taurę.

Šiek tiek prabangesnis atitikmuo būtų Van Cleef & Arpels  „Collection Extraordinaire Precious Oud“. Madingojo agarmedžio mano nosis čia neranda nė kvapo, o va vanilė, orchidėja, aldehidai- akivaizdūs ir gražiai sukombinuoti. Tai saldokas, kvapnus putojantis gėrimas, geriamas linksmoje, džiaugsmingoje, triukšmingoje draugų kompanijoje.

Kone pati prabangiausia saldaus, putojančio gėrimo parfumerinėalternatyva yra šiais metais pasirodęs Viktoria Minya „Hedonist“. Pavadinimas pasako viska- tai išsivėdėjęs, saldus, pats geriausias šampanas, geriamas iš ryto, užsimetus tik šilkinius naktinukus, tarp minkštų ir nuo nakties šėlsmo dar šiltų pagalvių. Techniškai osmanthus (gražiu, bet mažai kam žinomu lietuvišku vardu kvepenė), abrikosai, romas, tabakas, o praktiškai- pats tikriausias dekadansas. Tai šampanas be saiko, proto ir ribų- toks, kokį geria ir blaivininkai, ir opininkai.

 

Mano favoritas- Vero Kern „Mito“ yra ant ribos tarp šampano ir sauso balto Soave vyno. Mito labiausiai primena labai aukštos kokybės Processo, Superiore Cartice- mažiau atmosferų, burbuliukai ne tokie rėžiantis, bet idealiai subalansuotas ir gaivinantis savo krištoline vėsa. Mito natos- citrusai, galbanumas (ferula), samanos, hiacintas, magnolija, labai primena Chanel Cristalle sudedamąsias dalis.  Man tai- klasikinė Italija, popietė viduramžių piazza, prie purslais trykštančio akmeninio, skulptūromis padabinto fontano, šalia žydint citrinmedžiui- ir ledinio Prosecco taurė šalia. Idealiai sausas, idealus balansas tarp citrusinių ir žalių natų. Samanų natos suteikia kvapui kone gamtinį, salto akmens realizma. Ir tas nenustygstantis dinamiškumas- tai ne dęiugus, linksmas judrumas- taip juda kiekvieną savo kūno kaulelį ir kremzlę jaučiantys profesionalai, tikslingai, filigrantiškai tvarkingai ir grakščiai.

Sėkmės renkantis šampaną Naujųjų nakčiai! Pasirinkite tokį, kuris atspindėtų jūsų ateinančių metųu lūkesčius. Sakoma, kad gera pradžia yra pusė darbo. Tegul Naujųjų Metų pirmosios nakties kvapas būna stebuklingas ir lydi jus visus metus!

Tegul visus metus jus lydi trys gražuolės seserys- Sėkmė, Meilė, Laimė. Su ateinančiais!

Talve 2013- 2014 olfaktoorne garderoob

Valge, koheva lumega tuli ka arusaam, et algas talv. Muidugi oleksin võinud ka varem selle peale tulla, kalender on ju nina all. Kuid praegusel aastaajal läheb nii järsult pimedaks, et tekkib tunne, et mu teadvus langeb unesse varem kui jõuab taibata, mis toimub. Ülimalt kummaline tunne- ümbritsev pühadeeelne kära, lambiketste sära, kalendris pikk rida pühadeteemalisi üritusi ja, õudus!, kohustuste nimekiri, mis meenutab legendaarseid piirijärjekordi Narva sillal. Minu uinuv teadvus sattub paanikasse! Sest, kuigi keha ärkab iga hommik (või siis täpsemini lõpmatus polaarses öös), tõuseb voodist, kuhugi läheb, midagi teeb, see tõeline mina, nagu ma end tunnen, magab voodis jalga tõstmata. Ülimalt kummaline seisund- nagu unes kõndimine. Justkui ärkaksid pikal hõbedase kuusäraga täidetud ööl, tuleksid voodist välja, kuid päriselt ei suudaks ei ärgata ega magama jääma. Liblika kookoni tunne- puudub igasugune arusaam kus, miks ja kes oled. Või Lo Gung- Tzung „Kolmevalitsuse“ tegelase tunne. Selline on karm esimese talvise kalendrikuu reaalsus.

Nii jõudsingi alles eelmisel nädalavahetusel oma olfaktoorse talvise garderoobi ülevaatamiseni. Soove ja plaane on muidugi palju ja igasuguseid- nad on kirjud kui paradiisilind, kuid oluline on analüüsida algseisu ja olemasolevast reaalsust.  

Talvel on oma eripära. Muidu ma sugugi pole magusate lõhnade pooldaja, kuid talvel pisut magusust tõstab tuju. Talvel meie kliima eripära tõttu (millega, muuseas parfüümide tootjad ei oska arvestada, sest üks asi on talv Prantsusmaal või Vahemere kuurortides, ja hoopis teine- Polaarjoonele lähedal) paljud lenduvad, õhulised ja peenelt avanevad lõhnasid lihtsalt külmuvad talvises õhus ära, nende lendlevad molekulid jäetuvad ilma, et lõhn jõuaks avaneda ja jõuda nina retseptoriteni. Minu armastatud lõhnad roheliste nootidega talvel tunduvad olevat totaalselt kontekstist välja, nagu teed kaotanud kummitused. Peente kevadiste puuoksakeste lõhn detsembris, kui talvevõlud on veel ees, võib tekitada närvivapustust või ägedat depressiooni lainet.

Jäävadki domineerivate baasnootidega eredad, jõulised, sügavad lõhnad. Oleks tore, kui nendele oleksid omased soojad nüansid- ambra, sandlipuu, vaigu, vanilje kujul. Isegi minu lemmik- viiruk- talvel on hea pigem mitte kirikulisel, vaid veidi soojemal kujul. Muidu lemmiknootide hulga kuuluvat nahka tuleb kahjuks unustada- minu naha keemia talvises õhus ei soodusta naha nootide avanemist. Head on kuivatatud puuviljade noodid, samuti ingver. Gurmaani ehk toidukategooriasse kuuluvaid lõhnu aga ma pigem väldin sõltumata aastaajast. Šokolaad ja küpsised on siiski paremad söödaval kujul.

Talvel minul on vaja turgutamist ja ergutamist, ja selle ülesandega saavad suurepäraselt hakkama tsitruselised aroomid. Kerge tsitruseline briis jäägu suveks või puhkuseks Bahamas, meie talvetingimustel minu tsitruselisi vajadusi väga hästi täidab Hermes „Eau de Mandarine Ambree“. Eau de Mandarine Ambree on mahlakas, magusapoolne mandariin,  mis sujuvalt läheb üle puiduseks, kuivaks, soojaks ambraks, mis oma olemuselt väga meenutab kuuma sauna ja veel leotamata vihade lõhna. Või kuuma liiva lõhna. Algne mandariini magusus on tasakaalustatud mõrkja mandariinikoore noodiga- ehtsad lapsepõlve Jõulud nende ehtsa sümboliga- Marocco mandariiniga. Kuiv, lausa hammaste vahel kragisev ambra just nagu kehastaks sauna, eestimaise talve sümboli. Nootide püramiid sisaldab marakuia vilja, ja see hapukalt magus mahlasus on tõesti tuntav, kuigi mu marakuia viljadega vähe tuttav nina ei osanud selle noodi dešifreerida. Kuna on tegu  Eau de Cologne'iga, siis ka lõhnakestvus on vastavalt 3-4 tundi. Kuigi kevadel (lõhn toodi turule 2013 a. kevade alguses) murdsin pead, kuhu selline magusalt mahlaselt mõrkjalt kuiv aroom sobiks, siis talve algusel temast sai minu truu kaaslane.  

Baldessarini „Ambre“ juba mitmes talv on minu poolt kantav nagu kinnas ja ma sugugi ei lase end kõigutada sellest, et ta on liigitatud meeslõhnade sekka. Absoluutne uniseks, uskuge mind! Vaevu tuntav kannikese puudrilisus, õun- täpsemalt värskelt hapukas õuna mahlasus ja kreemjas ambra, vürtsitatud tubaka nootidega, baasis ilmuvad kerged karamelli noodid. Mainisin, et gurmee lõhnad (mis meenutavad toidu lõhnasid) ei ole minu lemmik teema, kuid karamell siin on nii kerge, õhuline, läbipaistev, et ta peenelt hõljub mu gurmmee nootide tolerantsuse piiril ja ei eruta nõnda, nagu erutaks toidu lõhn. See on kerge, peen ja stiilne ambra nendele, kes ei poolda tugevaid ja dramaatilisi lõhnasid. Hellitab nahka nagu pehme kudum.

Dior „Dune“. Mis võib talvel olla toredam suvemälestustest? Dune mulle alati meenutab kuuma, kragisevat liiva mererannas, kuumusest vibreeriva õhku ja kuldse silmapiiri. Või kuldseid liivatüüne Arkašoonis või minu kodumaal, Neringas (kui ideaalselt valitud nimetus!). See on rahulikud, kuumad, lõhnadest küllastunud augusti päikeseloojangud ja näärbunud lilledest tilkuv nektar. Iseäralik Dune joon on see, et vaatamata eredale liilia noodile see ei ole lilleline lõhn. Pigem see on kuiv kuumus ja rammus kuldne värv. Ja ei mingi Lumekuninganna ei suuda külmutada teie süda, kui te kannate Dune’i. Lõhn levitab soojust, isegi kuumust ja suurepäraselt kõlab jääkülmas talveõhus.

Parfum d’Empire „Wazamba“. Viirukist ei saa üle ega ümber! Kuid talvel, kui niigi kõik ümbritsev tardub igaveses unes, ma soovin dünaamilist viirukit. Ja Wazamba on imeline lõhn, kus viiruk on sobitatud rohelise õunaga ja tõelise talve atribuudiga, okaspuudega. Talvel ma kaunistan kodu suurtesse läbipaistvatesse vaasidesse pandud männioksadega. Wazamba meenutab nende ja kaminas hõõguvate tuletukkade lõhna, kamina juures joodava hõõgveini. Siin on kasutatud ka minu üks lemmiknoote, mürr, kuid siin ta ei ole ei pidulik ega tõsine, pigem rahulik, palsamlik ja tasakaalustav ning lisab talveidüülile filosoofilise alatooni. Wazamba on imeline, lõdvestav, soendav ja rahustav lõhn,  mis peaaegu et paneb mind uskuma, et elamine Põhjapoolsuse vahetus läheduses on vaat et üks suuremaid elu poolt antud privileege.

Parfum d’Empire „Ambre Russe“.Ma ei joo viina. Ei kanna karusnaha kasukat, kinnaste varrukat ega karusnahast mütsi. Ei sõida saaniga ja ei tantsi suurballides Viini valsi. Kuid Ambre Russe on just see tunne- peale piduliku balli, joovastuses tantsust ja rõõmust,  hüpata valgete hobustega rakendatud saani, ja sõites lumega kaetud linna tänavatel, käsi kinnaste varukast väljas, juua teed millegagi kangega. Joovastav, liikuv, sügav ja väga särav, rõõmuga pakatav, tujukas, isegi ulakas lõhn, pole imet et see ambra sai just vene ambra nime. Staatilised, väga pidulikud lõhnad pole minu valdkond. Vene ambra tuletab meelde, et hingel ei ole vanust, et olen alles nii noor kui noor on minu rõõmust põksuv süda.

Parfums de Nicolai „Vanille Tonka“ kuulub minu talvise hard core juurde. Vaniljet ma ei soosi ning seetõttu kannan seda aroomi ainult talvel- just külmas õhus imehästi avaneb loomulik kõrvetav vanilje kaunade  mõrudus, isegi mürgisus, vaigulised aspektid, veniv tekstuur. Just nagu kuradite poolt valvatavas katlas keeks must, veniv, tihe kibedalt magus vaigu eliksiir. Just see lõhn saab lugematu hulga komplimente ja lõhna koridoris ninaga liigutavaid jälgijaid. Tõenäoliselt see on jõuludele järgneva dieediperioodi sündroom. Mind ennast lõhn maandub ja meelestab püsivaks, kannatlikuks tööks.

Rochas „Absolu“. Muidu Absolu oma baasnotide palsamlikuse poolest on pigem sügisene lõhn. Väga külmas õhus aga ta avaneb sootuks teistmoodi ja väga huvitavalt- lopsakate, peaaegu et kristalliseeritud apelsiniõite taustal pudenevad kõikvõimalikud erinevad piprad- küll valged, küll mustad, küll roosad, küll rohelised, pipraterad, piprakoor, jahvatatud piprad ja isegi pipratolm. Ja kogu selle pipraküllust embab soe, kuid mitte magus, kibedavõitu, kuid mitte kuiv, tihedalt merevaigu värvi vaigusus. Absolu meenutab kuldse sügise ja toob ergsaid, elavaid sügisvärve graafilisse talvemaastikusse. Lõhn on tõsine, kontsentreeritud- minu nina liigitab ta vääriliseks , huvitavaks Chanel Nr 5 sugulaseks  (ilma viimasele omaste aldehüüdideta ja piduliku sotsiaalse näota).

Parfumerie Generale „Bois de Copaiba“. Kanget alkoholi ja likööre naudin ainult parfümeerses väljendis. Bois de Copaiba minu jaoks on klaasikene amarettot külmal talvepäeval, võib olla isegi hilisel hommikul, kui akna taga märatseb lumetorm. Kõrval on poolenisti kooritud apelsin ja ingveri aroomiküünal. Apelsin on terav ja mõru. Ning edasi- sandlipuu paradiis. Kreemjas, soe, sensuaalne sandlipuu on nagu soe kašmiiri pleed peale klaasikest amarettot. Absoluutne laisk lõdvestus valgel talvepäeval

Serge Lutens „Tubereuse Criminelle“  on kõige huvitavam tuberoos, mida ma tean. Tuberoosi suhtes mul on vasturääkivad tunned. Tema magusus ja kookosetaolised aspektid mulle ei meeldi, kuid võlub tuberoosile omane joovastav lõhn, mahlasus, säsine, vahest isegi lihav tekstuur. Mõningates kompositsioonides lööb välja õrn, hõrk, realistlik maasika aroom. Kriminaalsel Tuberoosil on olemas kõik head omadused, kuid isegi see on väike asi. Kriminaalne Tuberoos on kirglik, joovastav, impulsiivne lõhn, draama suurest D tähest. Lõhn algab nii tugevate tärpentiini nootidega, et võtab hinge kinni. Minu naha peal tärpentiin on väga sarnane suusamääre lõhnaga, mis väga ilusasti voolab, pehmeneb ja muundub merevaigu värvi kanifoolia (määre viiuli poognale) lõhnaks, veel hiljem- kuumaks, kuuma käes sulava asfaldi lõhnaks. Selle asfaldi peal on lumivalged, laabuvad, joovastavad lilled. Pruudi kimp. Nii ilus, et hing valutab. Lõhn on väga intensiivne, sügav, elus, kirglik. Naiselik- sest ainult naine saab tunda nii kaljukindlalt. Joovastav- sest ainult naine tunneb nii tugevasti, et pea käib ringi (noh võib olla ka mehed, kuid nemad ju ei reeda end). Lõhn Anna Kareninale. Või Karmenile. Tegelikult igaühele meist, sest naine on alati naine, surugu teda palju tahes reeglitega ja keeldudega raamidesse.

Lõhna baasil tuberoos muutub õrnemaks, hapramaks, lõhnav valge mustas taustas muutub õrnadeks õiteks, nende kroonlehtedeks, on tunda nende õrna, kerget kõdistamist. Tunda ka maasika nüansse. Põrutav algus ja rahulik ja õrn lõpp.

Muusikaline Kriminaalse Tuberoosi ekvivalent võiks olla Guns N’Roses „November Rain“.

Miks talveks? Sest ma olen sügavalt veendunud, et draamad leiavad aset just talvel. Suviti on nende jaoks liiga kergemeelne atmosfäär ning nemad vaibuvad ilma, et saaksid korralikult areneda. Kevad on nii kaunis, et ei ole võimalik tõsiselt vaevata pead ega südant- ümber on ju tõeline paradiis. Ja sügis on rahulik aeg, draamadele samuti mitte soodne. Selle eest talv oma valgelt hallikalt musta taustaga teatraalseks illustratsiooniks sobib suurepäraselt.

Robert Piquet „Bandit“. Bandit on hea sõltumata aastaajast. Ta on lõhn, mida kas armastad või vihkad- ma kuulun viimaste hulka ja arvatavasti ka hallipäisena oskan hinnata Banditi headust.  Kuid Bandit on kompromissitu ja pirtsakas, tema märga nahka, animaalsed, intensiivselt kehalised noodid pole just see eriti tavaline tänapäevase moe standart- ja ka meievaheline armastus kõige sagedamini jääbki ainult meie kahe vahel, avalikult koos me esineme harva. Sest kui nuusutan Banditi, näen nipsakat tüdrukut lühikeste juustega (kas ei ole siis minu sarnane?!), suitsuselt mustade silmadega- teda saadab suitsu lõhn, ebasobivalt lühike nahkseelik, veripunased huuled ja sõjaväe stiilis kõrged

saapad. Ripsmetušš on pudenenud, mustasid sukapükse kaunistab joataoline auk- kuid see ei sega teda sugugi. Näen tüdrukut, kes hulljulgelt ja provokatiivselt viskab kinnast maailmale, ignoreerides sootsiumi- ta on julge, no limits, seksikas, uhke ja oma vanuse kohta ehk liialt näinud maailma, kuid see ei murra tema selgrood. Sellised on legendaarse Germaine Cellier poolt loodud legendaarse nahast šipri tekitatavad luulud. Kahjuks mitte eriti aktsepteeritatavad meie poliitiliselt korrektsel ja sotsiaalselt vastutusrikkal ajastul. Kuid mina armastan teda- külm õhk rõhub Bandiidi suitsusust, hämarust, animaalsed noodid avanevad ja kõlavad lühikeste äkiliste kaskaadidega.  Absoluutse julguse ja enda aktsepteerimise lõhn. Talvel, kui tahes tahtmata hakkad kahtlema enda keha võimsuses läbi elada Polaarse Öö ning arktilist külma, see on väga julgustab, just nagu Obama Yes we can!

Sellised on minu tagasihoidlikud ressursid talveks, või õigemini talve esimeseks osaks, kuni Vastlapäevani. Sest peale Vastlapäeva algab teine muinasjutt- kevade ootuse muinasjutt. Ja sesoonsete lõhnate diapasoon muutub vägagi.

Kahtlemata maa ootan garderoobi täiendusi, ja isegi mitmeid- mitmeid. Kuid nendest teine kord.

Kaunist talvist pööripäeva. Meie oleme võitjad!

 

 

 

Žiemos 2013- 2014 garderobas

Iškritus baltam, gurgždančiam sniegui pagaliau atėjo supratimas, kad prasidėjo žiema. Aišku, ir anksčiau buvo galima susiprotėti, juk kalendorius po nosimi- bet šiuo metų laiku taip staigiai sutemsta, kad rodos, jog mano sąmonė užmiega, nespėjusi suvokti, kas vyksta. Kuo keisčiausias jausmas apima- aplink prieššventinis šurmulys, mirksi lemputės, kalendoriuje vienas po kito rikiuojasi ilgiausia eilė visokių prieškalėdinių renginių, ir, o siaube!- privalomų darbų (liaudiškai vadinamų prievolėmis) eilė, nenusileidžianti  kitados besirikiavusioms eilėms Lietuvos- Lenkijos pasienyje. Mano miegančią sąmonę apima panika! Nes, nors kūnas kas rytą (ar tiskliau, nesibaigiančią poliarinę naktį) keliasi, kažkur eina, daro, organizuoja, ta tikroji aš, kokią save pažįstu- miega neišlipdama iš lovos. Keisčiausias jausmas- tarsi lunatikavimas. Tarsi ilgą sidabrinę pilnaties naktį atsikeltum, išliptum iš lovos, bet negalėtum nei prabusti, nei užmigti. Turbūt taip jaučiasi drugelio kokonas; be šansų suprasti, nei kur, nei kodėl, nei kas jis yra. Arba kaip vienas iš veikėjų Lo Gung- Tzung „Trijose valstybėse“. Tokia žiauri pirmojo kalendorinio žiemos mėnesio realybė.

Tik šį savaitgalį prisiruošiau atidžiau apžiūrėti savo parfumerinį garderobą, kuris lydės mane šią žiemą-  norų ir planų yra daug ir margų kaip rojaus paukštė, bet svarbu ir išanalizuoti pradinę padėtį.

Žiema turi savo specifiką. Šiaip toli gražu nesu saldžių kvapų mėgėja, bet žiemą šiek tiek saldumo dažnai pakelia nuotaiką. Žiemą dėl mūsų klimato ypatumų, daugelis efermiškų , orinių ar subtiliai šleifinių kvapų tiesiog nesiskleidžia, šaltas oras lakiasias molekules sustingdo joms nespėjus nei išsiskleisti, nei tuo labiau pasiekti receptorių svogūnėlių. Mano taip mėgstami kvapai, kuriuose dominuoja žalumos natos, dažnai atrodo visiškai iškritę iš konteksto, tarsi pasiklydę vaiduokliai. Žalių šakelių kvapas gruodį, kai šiaurietiška žiema su visomis savo grožybėmis dar priešakyje, gali sukelti nervinį priepuolį arba aštrios depresijos bangą.

Taigi lieka stiproki, gilūs kvapai, kuriuose dominuoja kokybiškos bazinės natos. Pageidautina, kad jie turėtų ir šiltų niuansų- tokių kaip ambra, sandalmedis, dervos. Net ir mano mylimi smilkalai žiemą vistik geriausi šiltesne, ne labai bažnytine forma. Mano labai mėgstamos odos, deja, tenka atsisakyti- šaltyje mano kūno chemija odos natų nepalaiko. Džiovinti vaisiai šiltame fone taip pat neblogas variantas- kaip ir imbieras. Gurmaniškų kvapų aš stipriai privengiu net ir žiemą. Geriau jau šokoladas ir sausainiai valgomoje formoje.

Žiemą, kai labai reikia tonizuojančių ir pakylėjančių kvapų, puikiai tinka citrusiniai aromatai. Švelnų citrusų brizą galima drąsiai palikti vasarai arba atostogoms Bahamuose, o mūsų žiemos sąlygomis mano citrusinių aromatų poreikius idealiai atitinka Hermes „Eau de Mandarine Ambree“. Eau de Mandarine Ambree- tai  sultingas, saldokas mandarinas, kuris gražiai pereina į sausą, šiltą ambrą, šiek tiek primenančią iškūrentos saunos ir dar neišmirkytų vantų kvapą ar stipriai įkaitusį smėlį. Pradinis mandarino saldumas, atmiežtas lengva žievelės kartumo nata- tikros vaikystės Kalėdos,  kai mandarinai simbolizavo žiemos šventes. Sausa, net tarp dantų girkšinti ambra puikiai iliustruoja estišką žiemos ypatybę- sauną. Piramidėje nurodyti ir marakujos vaisiai, ir tikrai- yra tas rūgščiai saldus sultingumas, kurio  nosis, nelabai pažįstanti marakujos kvapą, nemokėjo iššifruoti. Kadangi turime reikalą su Eau de Cologne koncentracija, tai kvapo trukmė atitinkama- 3-4 valandos. Ir jei pavasarį (kvapas pristatytas 2013 m. pavasario pradžioje) sukau galvą, kur ir kokiomis aplinkybėmis tiktų šitas saldžiai- sultingai- karčiai- sausas derinukas , tai žiemos pradžioje jis patapo mano ištikimu palydovu.

Baldessarini „Ambre“ aš jau kelintą žiemą dėviu kaip kvapą- pirštinę, ir visai nesijaudinu, kad jis klasifikuojamas kaip vyriškas. Visiškas uniseksas, patikėkite! Vos juntamas našlaitės pudriškumas, obuolys- tiksliau, gaiviai rūgštokos jo sultys, ir kreminė, su tabako natomis maišyta ambra, bazėje pereinanti į lengvai karamelines natas. Jau minėjau, kad gurmaniškų (primenančių maistą) kvapų nemėgstu, bet čia tokia lengva, perregima karamelė, kuri labai subtiliai balansuoja ant mano tolerancijos ribos ir neerzina. Tai gan lengva, subtili ir stilinga ambra tiems, kurie nemėgsta stiprių ir dramatiškų kvapų. Apgaubia kūną tarsi švelnus megztukas.

Dior „Dune“. Kas gali būti puikiau žiemą, nei vasaros prisiminimai? Dune man visada primena karštą, girkšintį pajūrio smėlį, nuo karščio vibruojantį orą ir auksinį horizontą. Arba auksines kopas Arkašone ar mūsų Neringoje (kaip idealiai parinktas pavadinimas!). Tai ramūs, karšti, kvapų pritvinkę rugpjūčio saulėlydžiai ir nuo peržydėjusių gėlių varvantis nektaras. Išskirtinė Dune savybė yra ta, kad, nepaisant ryškios lelijų natos, tai nėra kvapas apie gėles, tai greičiau sausas karštis ir sodri auksinė spalva. Ir jokia Sniego Karalienė nesugebės užšaldyti jūsų širdies, jei jūs kvepėsite Dune. Kvapas skleidžia šilumą, net karštį- ir puikiausiai skamba šaltame žiemos ore.

 

Parfum d’Empire „Wazamba“. Be smilkalų- niekaip! Bet žiemą, kai viskas aplink ir taip sustingsta amžiname miege, man norisi smilkalinės dinamikos. O Wazamba yra nuostabus kvapas, kur smilkalai derinami su žaliu obuoliu ir pačiu pačiausiu žiemos atributu – spygliuočiais. Žiemą aš puošiu namus į dideles vazas pamerktomis pušų šakomis. Wazamba primena jų, ir dar židinio, nuodėgulių kvapą ir prie jo geriamą karštą punčą. Čia puikiai įpinta ir viena iš labiausiai mėgstamų mano natų- mira, tik ji čia ne iškili ir rimta o greičiau rami, balzamiška, balansuojanti- suteikianti žiemos idilijai filosofinį atspindį. Tai nuostabus atpalaiduojantis, šildantis ir raminantis kvapas, kuri dėvėdama beveik patikiu, kad gyventi kone Šiaurės Ašigalyje yra viena iš didesnių gyvenimo suteiktų privilegiijų.

Parfum d’Empire „Ambre Russe“. Aš negeriu degtinės. Nedėviu audinių kailinių,pirštinių movos  ir kailinės kepurės. Nesivažinėju rogėmis ir nešoku grand pokyliuose Vienos valso. Bet Ambre Russe tai būtent tas jausmas- po iškilmingo pokylio įšokus į roges, apsvaigus nuo šokio ir smagumo, ištraukus kairę ranką iš kailinės movos gerti arbatą ir kažką stipraus, važiuojant apsnigtomis didmiesčio gatvėmis. Svaigus, dinamiškas, gilus ir labai linksmas, nuotaikingas, netgi nutrūktgalviškas kvapas- visai suprantama, kodėl ši ambra pavadinta rusiška. Statiški, labai iškilmingi kvapai-  ne man. Rusiška ambra primena, kad siela neturi amžiaus, kad esu tik tokia jauna, kokia yra mano iš džiaugsmo besidaužanti širdis.

Parfums de Nicolai „Vanille Tonka“ priskirčiau prie savo žieminių hard core. Del nemeilės vanilei juos ir dėviu tik žiemą- būtent šaltyje puikiai atsiskleidžia natūralus vanilės ankščių kartumas, net nuodingumas, dervų aspektai, kažin koks klampumas. Tarsi velnių kūrenamas dervos katilas ir jame kunkuliuojantis saldus eliksyras. Būtent šis kvapas sulaukia neįtikėtino komplimenų ir iš paskos sekiojančių ir uostinėjančių šleifą piliečių skaičiaus. Ko gero, pokalėdinio periodo dietos sindromas. Mane pačią kvapas gerai įžemina ir nuteikia arkliškam darbui.

Rochas „Absolu“. Šiaip Absolu man yra labiau rudeninis kvapas, dėl jo bazės balzamiškumo. Bet jis labai įdomiai skleidžiasi būtent labai šaltame ore- čia sodrių, kone susikristalizavusių apelsinžiedžių fone pažyra visokie įmanomi pipirai- ir balti, ir juodi, ir rožiniai, ir žali, ir pipirų žirneliai, ir ju odelė, ir malti pipirai ir net pipirų dulkės. Ir visą tą pipirų įvairovę gaubia šilta, bet nesaldi, kartoka, bet ne sausa, tirštai gintarinė dervų bazė. Absolu primena auksinį rudenį, jo spalvų ryškumą bei gyvumą perkelia į grafišką žiemos peizažą. Kvapas rimtas, koncentruotas- mano nosiai vertas, įdomus Chanel Nr 5 giminaitis (be pastarajam būdingų aldehidų ir iškilmingo socialinio veido).

Parfumerie Generale „Bois de Copaiba“. Stiprų alkoholį ir likerius mėgstu tik kvepaluose. Bois de Copaiba man- amaretas šaltą žiemos dieną, gal net vėlyvą rytą, už lango pustat pūgai. Šalia- pradėtas lupti apelsinas ir imbiero aromatinė žvakė. Apelsinas aštrus ir kartus. O toliau- sandalmedžio rojus, kreminis, šiltas, juslus sandalmedis tarsi kašmyro antklodė po amareto taurelės. Visiškas tinginiškas atsipalaidavimas baltą šaltą žiemos popietę.

Serge Lutens „Tubereuse Criminelle“- pati įdomiausia tuberoza, kurią pažįstu. Tuberoza man kelia prieštaringus jausmus- saldumas, kokoso natos nėra tai, kas žavi, bet tuberozos svaigumas, sutlingumas, net mėsingumas- patinka. Kai kuriose kompozicijose tuberoza subtiliai atkartoja braškių kvapą. Kriminalinė Tuberoza turi visas gerasias tuberozos savybes, bet netgi ir tai yra smulkmena. Kriminalinė tuberoza – aistringas, svaigus, impulsyvus kvapas, drama is didžiosios D raidės. Jis prasideda tokiomis stipriomis terpentino natomis, kad nejučia į galvą ateina posakis „tepk slides“. Terpentinas, slidžių tepalas gražiai liejasi ir kinta, pereina į gintarinės kanifolijos (ja tepami smuiko smičiai), o dar vėliau- karšto, iš karščio tirpstančio asfalto kvapą. O ant to asfalto- baltos kaip sniegas, tarpstančios, svagios gėlės. Nuotakos puokštė. Gražu, net gniaužia kvapą. Kvapas labai intensyvus, gilus, gyvas, aistringas. Moteriškas- nes tik moteris, mano manymu, jaučia taip beatodairiškai. Svaigus- nes tik moteris jaučia taip, kad svaigsta galva (na gerai, galbūt ir vyrai, bet jie juk neišsiduoda). Kvapas Anai Kareninai- arba Karmen. Kiekvienai iš mūsų iš tikrųjų, nes moteris visada yra moteris, kiek ją besistengtų užspausti rėmais, taisyklėmis ir draudimais.

Kvapui pereinant į bazą, tuberoza švelnėja, trapėja, jau galima įžiurėti ne beprotiškai svaigiai kvepiančią gėlių puokštę juodame fone, o atskirus žiedelius, jų žiedlapius, kone fiziškai pajusti jų švelnumą, lengvutį kutenimą. Pasirodo mano taip mėgstamas braškinis fonas. Rami ir švelni pabaiga trankiai pradžiai.

 

Muzikinis Kriminalinės Tuberozos ekvivalents galėtų būti Guns N’Roses „November Rain“.

Kodėl žiemai? Nes aš esu giliai įsitikinusi, kad dramos vyksta būtent žiemą. Vasarą joms per lengvabūdiška atmosfera ir jos nugęsta, nespėjusios tinkamai subresti; pavasaris toks gražus, kad neįmanoma nieko rimtai imti į galvą ir i širdį, kai aplink tikrų tikriausias rojus. Na o ruduo- ramus metas, kokios gi tada dramos. Užtat žiema su savo baltai- pilkai- joodu fonu kuo puikiausiai tinka teatrališkoms iliustracijoms.

Robert Piquet „Bandit“. Banditas geras visais metų laikais. Tai kvepalai, kuriuos arba myli, arba nekenti- aš priklausau Bandito gerbėjų iki gyvos galvos gretoms. Bet kadangi Banditas toks ryškus, aikštingas ir bekompromisinis- šlapios odos, gyvulinės natos tikrai nėra tai, kas būtų labai įprasta, tai dažnai ta meilė būna tik tarp mūsų dviejų, Bandito ir manęs, o viešumoje kartu mes rodomės retokai. Nes vistik kai uostau Banditą, tai matau įžūlią merginą trumpai kirptais plaukais (kuo ne aš!), ryšiai joodu pieštuku apvedžiotomis akimiS, kvepiančią cigarečių dūmais, ryškiai raudonu lūpdažiu, begėdiškai trumpu odiniu sijonu ir kariniais auliniais batais. Galbūt nubėgusiu tušu, o gal juodų neiloninių kojinių akimis- bet nė kiek dėl to nesikuklinančią. Matau merginą, akiplėšiškai sviedžiančią iššūkį pasauliui, jį ignoruojančią- drąsią, no limits, seksualią, išdidžią ir ne pagal metus paragavusią gyvenimo, bet nuo to nė kiek nesikūprinančią. Tokios tad legendinės Germaine Cellier legendinio odinio šipro sukeliamos haliucinacijos. Mūsų politiškai korektiškais ir socialiai atsakingais laikais, deja, toli gražu ne visiems priimtinos. Bet aš jį myliu- šaltis akcentuoja Bandito dūmiškumą, dukslumą, animalistinės natos skleidžiasi neilgomis staigiomis bangomis, tarsi krisdamos kaskadomis. Absoliutus drąsos ir savęs priėmimo kvapas. Žiemą, kai pradedi abejoti savo organizmo pajėgumu išgyventi poliarinę naktį ir arktinius šalčius, labai įkvepiantis, tarsi Obamos Yes we can!

Tokie tad mano kuklūs resursai šiai žiemai, tiksliau- pirmai jos daliai, iki Užgavėnių. Nes po Užgavėnių prasidės kita pasaka- pavasario laukimo pasaka. Ir sezoninių kvapų diapazonas labai pasikeis.

Be abejo, laukiu ir papildymų- netgi nemažo kiekio papildymų. Bet apie juos- kitą kartą.

Kuu noot. Patšuli- must mesi

Tuli aasta kõige lühedamate päevade aeg.Päevade, mis sähvivad nadu säded ja kustuvad ilma, et oleksid jõudnud mõista nende leegi. November. Müstiline kuu, mil pimedus teeb oma silmad pärani lahti ja neid pilgutamata vaatab hinge kaevude sügavusse. Ja hing hakkab laulma. Vaikselt, sumeda häälega. See on džäss, ehtne, sügav muusika- see isegi pole muusika, vaid meie hing nõnda, inimesele kõige arusaadavamas keeles, kõneleb meiega (uskuge või mitte, artikli hakkasin kirjutama novembri keskel, aga olude sunnil avaldan alles praegu).

                November on tumedate, sügavate toonide kuu. Sügavate, hüpnotiseerivate lõhnade kuu. Unesse uppuva maa, raske plii värvi taeva, tarretava surmvaikse ilma kuu. Loodus ohkab oma viimaseid hingetõmbeid ja valmistub talveuneks. Või surmaks- kuidas keegi valib seda näha. Ainult see kummaline loom, inimene, süütab valguseid, pidutseb, lööb lärmi- kõik selleks, et summutada aina tugeneva hinge laulu.

Selle kuu noodiks valisin põrgulikult tumeda, sügava, veniva patšuli. Valisin, sest kaasaaegses parfümeerias  patšuli  on üks sagedamini kasutatavaid noote. Kui IFRA (Rahvusvaheline Parfümeeria Asosiatsioon) praktiliselt keelas sambla ekstrakti kasutamise- ja sambla ekstrakt on üks peamisi šipri koostisosasid- parfümeerid hakkasid otsima, kuidas säilitada šipri, kõige ülimat parfümeeria klassikat. Üks kõige õnnestumaid variante oli patšuli  kasutamine baasnootides. See ei tähenda, et varem patšulit kasutati vähe, kaugel sellest, kuid tänu modernse šipri  sünnile patšuliga tutvus ülimalt lai parfümeeria kasutajate ring.

 

Kuid mis on see  patšuli? Tamili keeles see tähendab „roheline leht“. See on Kagu Aasiast pärit keskmist kasvu mündi perekonnale kuuluv väiksemat kasvu põõsas (lot. Pogostemon kablin),  mis XIX sajandil tänu Napoleon Bonapartile Siidi Teed mööda jõudis Euroopasse. See,kuidas patšuli jõudis Euroopa aristokraatideni, on üpris huvitav. Ei jõudnud mitte taim ise, vaid tema aroom. Nimelt toodi Euroopasse imekauneid idamaiseid salle, mis välkkiirelt levisid laiskleva Euroopa aristokraatide vahel. Selleks, et kaitsa sallide kandjat puutukate hammustustest, salid aga olid lõhnastatud patšuli õliga. Lõhn oli eurooplastele tundmatu- salid lõhnasid märga mulda, tärkava taimestiku, magusate eksootiliste vürtside järgi. Ja mitte keegi ei teadnud, mis see on, mis lõhnab niimoodi. See idamaine salapära aga tekkitas nõudlust ja lõhn sai meeletult populaarseks. Ainult et eurooplased endiselt ei teadnud ei seda, mis lõhn see on ega kuidas seda saada. Idamaadel patšuli aga oli laialt levinud ja tema õli kasutati putukate peletamiseks. Idamaa šamaanid ja teadjamehed kasutasid taime võimu seksuaalsuse ja maise heaolu rõhutamiseks. Nemad uskusid, et maa järgi lõhnav patšulil on võime juurde tõmbama kõike, mis on vajalik maiseks eksistentsiks füüsilisel tasandil. Patšulit kasutati afrodiziakina naiste seksuaalsuse äratamiseks. Võib-olla  tänu temale omastele šokolaaditaolistele nootidele?

Patšuli efektiivselt rahustab ärritatud nahka ja ravib kroonilisi nahahaigusi- psoriaasi, allergiaid jne. Müstikud teavad, et tema sügav, tume ja veniv lõhn temale omaste madalate pooltoonidega on võimeline vaigistada lõputu mõistuse dialoogi ja soodustab sisemist vaikust. Pole siis ime, et mitmes lõhna renessanss toimub just praegu, meie ajal, kui pidev mõistuse dialoog hakkab ähvardama psüühilist tervist.

Patšuli õli oli ülipopulaarne hippide ajal, see oli nagu otsene sild idamaa kultuurile. Just tänu hippide ajastu assotsioonidele paljud kaasaaegsed inimesed ja korraliku elu pooldajad pelgavad patšuli aroomi. Ilma asjata…  Patšuli on üks universaalsemaid noote, mis sobib pea kõikide teiste lõhnadega- puuviljade, roheluse, tsitruseliste, lillede, vürtside aroomidega.  Patšuli on nagu tume taust, mis aitab avaneda ja rõhutab kergemate lendlevate aroomi molekulide ilu. Ta on nagu orkestri tagapingil istuv tuubamängija, keda ei ole eriti hea näha ega kuulda tema poolt mängivat meloodiat, kuid ilma temata viiulid ei kõlaks pooltki nii tundeliselt, klarnetid ei ei vidistaks nii elusalt ja isegi arfi meloodia ei oleks nii võluv.

Patšuli oli nurgakivi modernsetele šipridele. 2010 aastal IFRA praktiliselt keelas samblaekstrakti kasutamist parfümeerias, motiveerides oma otsust potentsiaalselt allergiat tekitava samblaekstrakti mõjuga. Maailm on ikka kummaline- ajal, millal vorstides ei pruugi leiduda liha, kuid on tulvil sünteetilisi aineid, tuleb kaitsta inimkonna allergia eest, keelates looduslike toodete kasutamist ja asendades neid mitte nii väga ohtlike keemiliste ühenditega. Tuleb ainult loota, et toidutööstus ei võta õppust parfümeeriast ja keela näiteks rukkijahust leiva küpsetamist. Kuid samblaekstrakt šipri tegemisel koos bergamoti, ambraga ja/ või muskusega , on üks peamisi koostisaineid, mis moodustavad šipri baasi ja on põhjus, miks šipr on šipr. Ja šipr on parfümeeria kõige klassikalisem klassika. Nii parfümerid jäid ilma oma ühest peamisest instrumendist, nagu kirurgid skalpelita. Tuli eksperimenteerida ja otsida, millega saaks asendada samblaekstrakti ja edukalt fikseerida lendlevaid algus ja südanoote, samuti asendaja pidi peegeldama šiprile omast kibedust. Kuningas oli jäänud ilma kroonita, ja tuli uut krooni kiiresti looma asuma. Kõige efektiivsemaks asendajaks osutus tume patšuli. See oli oluline pööre nii šipride kui ka parfümeeria ajaloos. Patšuli sai kindla koha laiadel poodide riiulitel.

Patšuli õli saadakse tema lehtedelt. Korjatakse ülemistel võrsetel kasvavaid lehte koos varsega, neid kuivatatakse, hiljem lehte nopitakse ära ja fermenteeritakse. Siit algabki kunst- fermentatsiooni protsessi jälgib ja juhatab inimene, ja tema hoolikusest, silmade teravusest ja nina tundlikkusest sõltubki distilatsioonile mineva materjali kvaliteet. Sarnaselt teelehtedele ühest ja samast taimest saab valmistada väga erineva kvaliteetidega jooke. Nii ongi väga võimalik, et kui nuusutate 10 erinevat pudelit patšuli õliga, teie nina tunneb 10 väga erineva aroomi (mul on nii juhtunud). Ja kümnet saab vist asendada koguni sajaga. Patšuli õli on väga nüansirikkas, tas võib tunda rohelust, taimseid nüansse, märja mulla tummisust, balsaamsust, magusust (mille tase võib jällegi väga erineda). See on nagu meega- iga mesiniku meepotist tulev lõhn on sootuks erinev. Nii on see ka musta meega- patšuliga. Mitte kõige parema kvaliteedi patšuli õli võib lõhnata märja põrandalapi, koppituse ja vanuse järgi. Kui olete kokku puutunud just selliste lõhna nüanssidega, ära kiirustage patšulit maha kanda, lihtsalt võtke teadmiseks, et teie kätte sattunud toode kvaliteet ei ole kiita. Kvaliteetne  patšuli õli annab lõhnale niisugust sügavust, et raske on seda kirjeldada. Nagu teie ees avaneks maa kogu oma varadega.

 Nagu mainisin, patšuli väga hästi sobib kokku pea kõikide muude nootidega. Allpool kirjeldan mõningaid klassikaks kuulutatud ja/või minu lemmiklõhnasid.

Patšuli ja tsitruselised

Selline kooslus kompositsiooni poolest on tihti lakooniline- mõrkjad tsitruste noodid maasarnases, märga mulda lõhna meenutava patšuli taustas. Värskuse annus on kindlustatud, lõhn aga on mitte ainult süütu värske vedelik, tänu baasnootidele ta püsib oluliselt kauem ja tal on omapärasust, stiilsust.

Suurepärane näide- Guerlain Acqua Allegoria Pamplelune. See on praktiliselt greibi monoaromaat, kuid tänu patšulile lõhn ei ole pelgalt karge tsitruseline tuuleke, vaid rohkem meenutab mõrkjat, pehmet, greibi mahlaga läbiimbunud greibi koort. Olen kuulnud kommentaare, et see on „higine“ greip ja pean tunnistama, et mõningate inimeste naha peal lõhn avaneb just nii- värskelt kibeda higina. Kuid nendele, kellele meeldib greip ja tema pehme kibedus, tasuks lõhnaga tutvuda- see on ehtne ergsuse ja töökuse generaator.

 

Tõeline selle allagrupi päärl on Les Exclusifs de Chanel 31 Rue Cambon. See on legendaarse e Coco Chanel ateljee aadress. Chaneli ateljee lõhnab piprase ja iirise tolmuga pehmendatud bergamoti ja patšuli kompositsiooniga. Ilus, aristokraatlik ja lakooniline- mitte liiga palju ega vähe. Kui otsida ikonoklastilisi parfümeerse minimalismi näiteid, siis 31 Rue Cambon on just selline.

Legendaarne šipr Mis Dior ilma patšulita ei oleks üle elanud IFRA leidlikust. Peale sambaekstrakti keelustamist Mis Dior muutus äratundmatuseni, aldehidide, sambla, galbanumi ja nartsiside kooslust asendas patšuli ja mandariinid. Kuid siiski…ka uuel Mis Dioril  on oma austajate ring ja ta on täiesti tähelepanuvääriv lõhn.

Patšuli, puuviljad ja marjad- šipr on surnud, elagu šipr!

Juba mainisin, et peale samblaekstrakti kasutamise keelustamist, patšuli oli peamine ravim šipri elustamisel. Kuid varsti parfüümerid said aru, et patšuli sobib ennamaks, kui ainult klassikalise šipri säilitamiseks. Parfüümerid hoogsalt tegelesid modernse šipri, patšuli ja puuviljade, patšuli ja lilleliste nootide, kompositsioonidega. Nendel ei olnud klassikalise šiprile omast teravust ja kibedust ja see parfümeerne žanr suurepäraselt sobis nooremate tarbijate turule.

Aastal 2001 Chanel nina Jacques Polge tõi turule Coco Mademoiselle. Tõenäoliselt esimest korda oma ajaloos Chanel keeras oma moe ja parfüümi maja rooli uues suunas- lõhn oli orienteeritud noortele. See on mahlase apelsini, roosi ja patšuli kompositsioon. Värske, optimistlik ja laitmatu Chanel kvaliteediga lõhn päris suurt tunnustust ja edu. See oli kõnekas märk turule, et noorte turg on valmis ka muuks, kui suhkrusteks ja banaalseteks vedelikeks. Et stiil ja noorus ei ole ilmtingimata mööda minevad nähtused.

Dior moemaja ja Christine Nagel aastal 2006 tutvustasid eriti huvitavat ja lõbusat maasikate, pop corni ja patšuli nootide kompositsiooni Mis Dior Cherie. Lõhn oli suunatud noorematele klientidele, kes küll ei imetle hippide aegu, kuid siiski ei taha lõhnata eriti rangelt. Lõbus lõhna koloriit siiski ei tee kompromissi kvaliteedi osas, lõhn on realistlik, mitte liialt magus, maasikate lõhn, võine pop corni rööst ja kergelt „must“ patšuli sobib hästi noore, dünaamilise ja teadlikult omapärase noore naise imagoga. Ju on teatud tüüp inimesi, kelle nägu, vaatamata kortsudele, on lapslikult lustlik ja lõbus.  

Patšuli päästis kindlast surmas ja imeilusa šipri- YSL Yvresse, loodud selleks, et peegeldada vahutava šampanja lõhna. Tänu patšulile Yvressi  reformuleeriti ja saab, kuigi muundatud kujul, nautida üleküpsete virsikute ja mängulist kihisevat šampanja mullide lõhna. Suurepärane elegantsi ja elususe, vilguse kooslus- lõhn on võimeline ka kivisse elu sisse puhuda.  

Annick Goutal Mon Parfum Cheri, par Camille ülimalt hästi peegeldab 30ndate retro stiili. Just selline lõhn tuli ette lugedes „Suurt Gätsbyt“ (või lugedes samanimelist filmi). Patšuli, üleküpsed ploomid, kannikate puudrilisus- see on kahtlemata retro retro retro! See on hämarad toad, šampanja hommikusöögiks, friseeritud bob stiili juukselõikused, avara seljaga kleidid, ümara ninaga kontskingad, nabani ulatavad pärlikeed ja fokstrott.

Patšuli  ja puuviljade kooslusi on palju ja erinevaid, nende kohta võiks eraldi raamatu kirjutada.

Minu isiklik favoriit on Kerosene Fields of Rubus. See on mahlased, ehtsad, suus sulavad vaarikad, mahlast pungil tumedad ploomid ja mõru tume šokolaad tubakaga. Patšuli siin avaneb sügavates tumeda mõru šokolaadi toonides. Ei ole midagi lisada- kunstiteos. Kui juhtute seda aroomi kuskil nägema, võtke silmad kinni, ja kui ei meeldi- ma kindlustan teile kokkuostu.  

Patšuli ja lilled

Lillede kuningana roosi ja patšuli duett on absoluutne klaasika, mis ei mahu aja ega moe raamidesse. Tumedad, palsamlikud patšuli noodid ideaalselt toovad välja roosi ilu, sensuaalsust ja graatsilisust. Patšuli taustal roos avaneb oma kogu värvigaamas, kõige madalamatest nootidest kosmilise mezzosopranoni. Patšuli  ja roosi kooslus on samasugune klassika, nagu kalamari ja šampanja, väga raske on välja tuua ainult mõningaid lõhnasid, sest paljud neid väärivad tähelepanu.

Atelier Cologne Rose Anonyme-  see on roosi ja kuiva, mõrkja patšuli, tema puisete pooltoonide ja aspektide dialoog. Mitte vähematki magusust, lõhn on väga kuiv ja natuke kummaline. See ongi ahvatlev. Selline mitte tavaline, omapärane lillelisus ei jää märkamata. Lakoonilisus ja asjalikkus koos salapäraga- see on universaalne kombinatsioon.

Ehk kõige tuntum roosi ja patšuli kompositsioon on Christian Dior Midnight Poison. Originaalne aastal 2007 turule toodud lõhn (mitte hiljemad Elixir ja Extrait flankerid) on sügav, õrn, ahvatlev roosi ja patšuli duet, vürtsitatud bergamotiga ja kaunistatud õige väikese vanilje nüanssiga. Lõhn on väga tundeline, naiselik ja loomulik, elegantne, puudub suhkrutaoline magusus (magusate lõhnade austajad proovige Elixir ja Extrait variante), peenelt rõhutatud patšuli puised nüanssid.  

Estee Lauder Knowing kuulub klassikaliste lilleliste šipride hulka – patšuli koos aldehididega ja samblaekstraktiga siin loob tõsist, teravat tausta, milles aeglaselt avaneb külm, piprane roos. Lõhn on väga intellektuaalne, terav, stiilne, suurepäraselt sobib range riiuetusega ja tumedaraamiliste  kandiliste prillidega. Ei mingit magusust, roosat mannat. Tõsine, sügav, kompromissitu I mean it lõhn.

Teine väga ilus klassikaline roosi ja patšuli šipr on Sisley Soir de Lune. Jällegi- sammal, patšuli, roos, piprad, kuid puudub aldehididest tingitud teravus. Soir de Lune roos on mesine, patšuli- palsamlik, meenoodid on siin pea et ilusamad, mida on üldse võimalik leida, baasnootidest ohkab ürdiliköör.

Juliette Has a Gun Lady Vengeance samuti paneb kokku roosi ja patšulit, kuid lõhn on oluliselt modernsemas stiilis ja dünaamilisem, kui varem mainitud lõhnad. Lisaks on kasutatud muskust ja modernset Iso E Super ja ambroksani. See roos on tumepunane, kuid tähelepanu kõidab mitte nii väga tema rikkas õis, kui okad. Patšuli noodid on külmad, õlised, sünged, kuid üldine mulje on väga seksikas! Sellist lõhna võiks kanda James Bondi tüdruk või naiselik pikapatsiline rokkar (naisrokkar, mõistagi).

Minu isiklikud roosi- patšuli lemmikud on Robert Piquet Calypso ja Maison Francis Kurkdijian Lumiere Noir. Calypso on vaikne, nahale lähedal püsiv roos, mõrkjalt magus, alles avanev roosiõis, ta just nagu alles ärgaks. Taustaks on ülimalt luksuslik pehme sametnahk ja must, suitsune patšuli – suurepärane taust, et välja tuua roosi imelist õrnust.

Lumiere Noir- habras, läbipaistev roos pimeduses. Roos, patšuli, narcisus, köömned. Nii lõhnas Margarita, kui ta kohtas oma Meistrit. Armastuse lõhn.

Revolutsiooniline patšuli

Kahtlemata see on kurikuulus Thierry Mugler Angel. Lõhn ei võta ohvreid ega jäta ükskõiksena- aastal 1992, poliitiliselt korrektsel ajastul, ninad Oliver Cresp ja Yves de Chirin tutvustasid vanilje- šokolaadi- patšuli pommi. Angeli lõhn on nii tugev ja magus, nii šokolaadiline, kleepuv ja kompromissitu, et võimatu temale mitte reageerida. Paradoksaalsel kombel Angelist ei saanud hetkelist müügihitti. Liiga uudne, kummaline ja harjumatu. Kuid Mugleri moemaja ei andnud alla, jätkasid reklaamikampaaniaid ja 3 aasta pärast (parfümeeria mõistes see on terve igavik!) Angelist sai nitte ainult müügihitt- tema liigitati parfümeeria klassikaks, kuna ta pani alust uuele parfümeeria trendile. Angeli edu tingis ja tähendas gurmaanilike, söödavate lõhnade võidukäiku algust- see trend kestab tänapäevani.  

Kui teie veel ei tunne Angelit, armastate magusat šokolaadi, karamelli ja vaniljet, ei karda tugevaid, ergsaid aroome- teil on paras aeg saada tuttavaks.

Patšuli julgetele

Nendele, kes ei karda sügavust ei pimedust, ei jaga maailma mustaks ja valgeks, inimesi- headeks ja pahadeks ja lõhnasid- lõhnavateks ja haisvateks, pakun tutvuda patšuli ja vürtside kompositsioonidea ja patšuli monolõhnadega. See žanr reeglina pole mõeldud masstarbimiseks- siin on palju sellist reaalsust, mis peseb maha meie roosade illusioonide dekoratsioonid ja meelitab päevavalgele (hüva veel, et need päevad praegu pole midagi nii väga valged) meie salapärasemaid, kõige rohkem peidetud ja kõige vähem lihvida saanud meie isiksuse jooni. Jung seda nimetas varjuks. Mina nimetan seda reaalsuseks.

Clinique Aromatic Elixir (loodud aastal 1971) ei ole nõrganärvilistele. Lõhn on klassifitseeritud lillelise šiprina, kuid lilli iseäranis on siin raske leida, domineerivad patšuli, vetiver, viiruk ja sammal. Kui juba lill- siis ainult teravalõhnaline nelk. Püramiidis on välja toodud ja tagasihoidlikud karikakrad, kuid minu nahal neid neelab alla tohutu erinevate ürtide hulk. See on maagiline lõhn, lõhn nõiale- nii lõhnab suur  lihvimata puidust kirst, kus on sajandeid hoitud ja kuivatatuid ürte, konnanahasid, varese silmi ja muud sarnast. Lõhn on terav, sügav, väga võimas, palsamlik ja totaalselt nõiduv. See on ehtsamast ehstam ürdide tõmmis ja poleerimata puit.

Tunduvalt õrnem variant on Chanel Allure Sensuelle. Patšuli, vanilje ja vürtsid siin loovad intiimse, pea et kehalise aroomi aura. On tunda õrnaid roosi ja mahlaseid virisiku noote, kuid lõhn on siiski eranditult patšulist, vürtsidest ja vaniljest. Intiimne, soendav, võrgutav. Selline, millist on vaja pimedatel talveõtutel.

L’Artisan Parfumeur Patchouli Patch- patšuli monoaroom kergete aniisi, vetiveri, köömne nootidega. Tume, külm, sünge patšuli. Ja sügav nagu kõige sügavam kuristik. Või akendeta kivikelder. Alternatiivse monoaroomina võite proovida Etro Patchouly.

Minu isiklik lemmik on Jovoy Paris Psychedelique. Tume, magus, tihe, suitsune patšuli ja ambra. Lõhna algus on sünge, külm, märg ja hallitanud patšuli ja tasapisi, vaikselt, aeglaselt lõhn muutub soemaks, magusamaks, hubasemaks, justkui peale jalutuskäigu metsas kõige halvema ilma saatel istuksid maha kamina juures ja jooksid teed brändiga, tundes, kuidas kehas järjest suureneb ja laieneb soojus. Vaevu tajutav roos, viiruki suits- ideaalselt valitud noodid selle sügava, toorelt sensuaalse, animalisliku, müstilise ja ebareaalse lõhna jaoks. Kasutades selle aroomi tunnen end nagu must kass, mis aeglaselt sirutab end kamina ees.

Lõpetuseks- ülatus, Drogas kaupluses leitud Novaya Zarya Zolotaya Patchouli. Kaunis patšuli ja ambra kooslus, kaunistuseks mahlakas mandariin, suitsuploom, heliotoop. Lõhn on tõeliselt kuldne, embab kui parim kašmiiri sall ja soojendab justkui seespoolt. Suurepärane lõhn tagasihoidliku hinna eest. Õige asi meie külmade, rõõskete talvede jaoks.

Millised on teie lemmikud patšuli lõhnad? Milline patšuli teid „liigutab“?

**********************************************************************************

…Öö sume hääl on kuuldav ainult kurtide kõrvadega …