Etüüd Nr 10. Päike seisab, täringud veeretatud. Jovoy Les Jeux Sont Faits

Aastaring on läbi. Päike seisab, õigemini ripub kõige madalamas taevalaotuse punktis ja ma enam ei mäletagi kuidas see kõik on, kui ta liigub, soojendab, paistab ja kasvatab. Mitte ainult päike seisab- seisab ka minu eluvool, seda juba pikemat aega. See polegi isegi seisak- vaid see aeg, kui täringud on veeretatud, ning peab tõdema, leppima selle mitte just väga innustava faktiga, et paraku mitte alati tulemused on need, mis on loodetud, sees välja kantud, sees küpsenud ja vaimusilmas nähtud. Mõnikord elu keerab ette vasaku külge. Tõden mingil moel jahmunud tuimusega, et vaatamata vääramatu taotlusele vahest ei oska nii tähendusliku žesti tulemustest aru saada, vahest üleüldse midagi välja teha.

The answer to the ultimate question of life, the universe and everything IS 42 (Douglas Adams „The Hitchhiker’s Guide to the Galaxy“)

Niisiis, what’s the meaning of everything? Millest tahta ja kogu südamest soovida, loota ja kompromisitult, jäägitult pannustada eluenergiat, kui on nii, et vastus ei ole tõlgendatav, ei oma tähendust. Tuli ikka korralikult ja pikalt mediteerida seda kalambuuri. Kõndides kottpimes hommiku varahommikuses metsas, süütates müstiliselt külma tulega põlema mitteminevat lõket, hoides tema elule mittetärkavaid sädemeid, nende sügavuses peidetud leegi enda hingeõhu najal elusana koidab vaikselt, et ja mis siis, et täringud on veeretatud ja selle tulemus ei mahu mõistuse ega tajumise piiridesse. Trikster teeb oma tööd, ja mina enda oma- tema hävitab, kustutab ja nullib ära, mina aga kütan ja hoian kustumise piiril olevaid sädemeid, et tuli ei hääbuks, mis siis, et vahest ta on lausa külm või nähtamatu. Ning lõpuks pimedas talveund näevas metsas, suitsuse tagasihoidliku talvelõke juures taeval tehes lahti oma pundunud, rähmast silma ning lastes maailmasse esimest hämmarat detsembrihommiku valgust vaikselt jõuab miski kohale. Vahest see vastus ongi 42 J (seegi hea, et mitte null). Kuid minule isiklikult veeretatud täringud, way with no return tähendavad seda, et mul oli otsustavust ja julgust minna lõpuni. Anda endast kõik, ilma tagasi hoidmata, jäägitult ning mitte säilitades ruumi flirtimiseks saatusega või manööverdamiseks. Veeretatud täringud tähendavad, et läksin lõpuni ning kui see ei olnud piisav, siis ehk see ei olnud määratud. Next life maybe. Kuid see on piisav, et mitte elada edasi ketrates mineviku hetki, tundes enda ja elu eest süüd, et ei osanud minna selle vooga, mida elu tõi, mitte tunda mis oleks olnud kui oleks olnud sabasid ja eksistentsialistliku rahulolematust. Täringud on veeretatud, panused tehtud, ja teatud mõttes ma saan pesta käsi ära ja hingata kergendatult- minu osa on tehtud, nüüd on kõik jumalate käes...

Sellisel puhastusperioodil ei taha ka lõhnasid. Lõhnataju on nii tundlik, et ümbritsevad lõhnad ja nende nüanssid justkui laserkiired fragmenteerivad mu maksimaalselt koondatud tähelepanu. Vaatamata on püsimatule loomule sel perioodil olen peatunud ainult ühel aroomil, mille nimetus vist mittejuhuslikult on Les Jeux Sont Faits, ehk siis prantsuse keeles: panused tehtud. 

Kuid mulle rohkem meeldib vanamoodne väljend (vähemalt on nii leedu keeles)- „täringud on veeretatud“. 

Inglisekeelne frazeologismide sõnaraamat ütleb nii: idiom: when chips are down at critical or difficult time. Jovoy parfümeeria maja suurepäraselt äratas elu selles väljendis peituvat tähendust: see on rumi, mõrkja piibutubaka, ja hubast, sooja, baasis sädemete moodi sädeleva vanilje aroom. Suurepärane, kindel endas, kuid mitte tulemuses, vaid selles, et sisemine selgroog peab tulemusele vastu (öeldakse ju, et tõeline selgroog on mitte oskus võita, vaid oskus vastu võta seda, mis tuleb ilma ennast saboteerimata ja enda olemust säilitades) aroom, mis on kaunis, rafineeritud, isegi elegantne, väga tasakaalus, kuid orienteeritud selgelt endale, mitte ümbritsevale. Täringud on veeretatud ja mäng on lõpenud, nüüd on nagu on. Täringud on edasi triksteri käes, mille triksterliku dünaamikat inimolemus ei hooma- see ongi see Hävimine, Jumalik Mäng, Kõikvõimas Duaalsus ja võib olla isegi Fataalsus, kui selline asi peaks olema. Seega ka selline aroom- ta joonib inimvõimete piiri, keskendub väikestele inimlikele mõnudele (tahest tahtmata peab tunnistama, et piibulõhn on vastupandmatult ligitõmbav), mõrkjas, pisut kirbe köömnete lõhn, mis selles taustas meenutab sooja, pisut higist inimnaha lõhna, mõrkjas kuid soe vanill, justkui iga rakuga tuntav rahulik väsimus peale pika, väsitavat tööd. Ning veel ambra, mis siinkohal kõlab justkui talveöös suitsuva lõke lõhn, ehtne ja loomulik raskelt, süngelt põlevate märgade puude lõhn.

Imetlesin selle aroomi mitmeid aastaid, kuid alles hiljuti avastasin, et teda iseloomustatakse kui eranditult mehelikku (aroomi). Pehmelt öeldes oli pahviks löödud. Ma kandsin teda märkamata vähimatki mehisust. Ka tema looja- naisterahvas- - Amelie Bourgeois, väga naiselik, tundlik, habras ja naiselikult meeletu (vahest on nii, et naised teavad meestest rohkem kui mehed ise?).  Minu jaoks see on iseendaks olemise lõhn- ja kui oled ise, siis ei ole ju ei mees ega naine, lihtsalt oled see kes oled.

While making big gambles, enjoy small things. Aitäh, Jovoy, aroomi eest, mis aitab lepida sellega, mis on ootamatu, tähendusetu, võta seda vastu kui Antut.  

Jose Cura, Nessun Dorma ("no one shall sleep")

PS Ja aitäh, Mariliis, lõke eest

Etiudas Nr 10. Saulė stovi, Kauliukai mesti. Jovoy Les Jeux Sont Faits

Štai ir apsisuko metų ratas. Saulė stovi žemiausiame taške ir, jei po teisybei, nebelabai ir prisimenu, kaip yra, kai ji juda, šildo, šviečia ir augina. Ne tik Saulė- gyvenimas taip pat stovi tarsi Saulės ratas, ar pakibęs virš miško nesisklaidantis žiemos ūkas. Skirtingai nuo saulėstovos, mano sąstingis tęsiasi truputį ilgiau. Veikiau tai ne sąstingis- tai metas, kai kauliukai mesti, ir deja, deja... tenka priimti nepernelyg įkvepiantį faktą, kad ne visada viskas būna taip kaip tikimės, kaip viliamės, taip, kaip kvėpuojame ar matome savo vidumi. Kartais gyvenimas pasisuka šonu. Telieka tik konstatuoti, kad ne visada kauliukai iškrenta taip, kad rezultatas turėtų kokią nors prasmę.

The answer to the ultimate question of life, the universe and everything IS 42 (Douglas Adams „The Hitchhiker’s Guide to the Galaxy“)

Taigi, what’s the meaning of everything? Kam stengtis ir norėti, viltis ir bekompromiškai, netausojant dėti gyvybinę energiją, jei atsakymas gali tiesiog neturėti jokios prasmės. Teko nemažai pamedituoti ties šiuo klausimu. Vaikščiojant gūdžiais žiemos paryčiais miške ar aklinai tamsiame, vis neišauštančiame ryte gilioje miško glūdumoje kuriant vis neužsidegantį laužą, saugant jo vis į liepsną neįsižiebiančias kibirkštis savo alsavimu, kad neužgestų, na ir kas, kad kauliukai mesti, na ir kas, kad rezultatas netelpa į suvokimo ribas. Triksteris dirba savo darbą, o aš savo- jis griauna ir ištrina, nulina, o aš- kūrenu, neleidžiu užgesti. Ir pagaliau, tamsiame miške, prie žiemos lauželio auštant darganotam rytui, pro traiškanotą, užburkusią dangaus akį prasiskverbus skurdžiai gruodžio ryto šviesai, pamažu pradeda belstis ir prasmė. Galbūt ji yra 42 J (gerai, kad ne nulis). O man asmeniškai mesti kauliukai, liepto galas, padėtis be galimybės pasukti atgal ar pradėti laviruoti yra tai, kad aš turėjau pasiryžimo eiti iki galo. Atiduoti visą save, netausojant, nesiderant, neflirtuojant su likimu. Priimti pasekmes ir niekada nesigailėti dėl to, kas buvo. Nes padariau viską, ką galėjau. Mesti kauliukai reiškia, kad ėjau iki galo, ir jei to nepakako, tai vadinasi, kad nebuvo lemta. Next life maybe. Užtat to pakanka, kad nejausti kaltės ir kas būtų jei būtų buvę uodegų. Kauliukai mesti, ir tam tikra prasme galiu nusiplauti rankas ir lengviau atsikvėpti- dabar jau viskas dievų rankose...

Tokiu išsigryninimo periodu kvapų visai nesinori. Uoslė tokia jautri, kad aplinkiniai kvapai ir ju niuansai tarsi lazerio spindulys fragmentuoja sukoncentruotą dėmesį. Nepaisant savo nepastovios natūros šiuo periodu apsistojau tik ties vienu kvapu, kurio pavadinimas, matyt neatsitiktinai- Les Jeux Sont Faits, statymai baigti. Nors man labiau patinka senamadiška frazė – „kauliukai mesti“. Angliakalbis žodynas sako taip: idiom: when chips are down at critical or difficult time. Jovoy parfumerijos namai nepaprastai gerai įgyvendino šios frazės idėją: tai romo, kartaus tabako ir jaukios šiltos, lengvai žaižaruojančios vanilės bazėje aromatas. Puikus, užtikrintas savimi, bet ne rezultatu, o tuo, kad vidinis stuburas išlaikys (juk sakoma, kad tikra tvirtybė- tai ne sugebėjimas laimėti, o sugebėjimas pralaimėti nesabotuojant savęs ir nepalūžtant), gražus, išlaikytas, bet į save, o ne į išorę orientuotas kvapas. Kauliukai mesti, ir nebėra priežasties žaisti, blefuoti. Yra kaip yra. Kauliukai dabar jau triksterio rankose, o triksteriškos dinamikos prigimties žmoniškai prigimčiai neduota aprėpti- tai ir yra didysis Griovimas, Dieviškas Žaidimas, Visagalis Dualumas ir net Fatališkumas. Užtat ir kvapas- nubrėžiantis žmogiškų galimybių ribas, vertinantis mažus žmogiškus malonumus (nori nenori, o tenka pripažinti, kad pypkės kvapas yra neatremiamai patrauklus), kartokas, šiek tiek aitrus kmynų kvapas, šiame fone primenantis šiltą, šiek tiek prakaituotą žmogišką odą, kartoka šilta vanilė, tarsi kiekviena ląstele juntamas ramus nuovargis, atidavus save visą. Ir dar- ambra čia man uodžiasi kaip žiemos naktyje smilkstančio laužo kvapas, tikras ir natūralus sunkiai, aitriai degančios drėgnos medienos kvapas.

Gėrėjausi šiuo aromatu keletą metų, kol netikėtai atradau, kad jis laikomas išskirtinai vyrišku (kvapu). Švelniai tariant, nustebau. Aš jį sėkmingai dėvėjau nepastebėdama jokio vyriškumo. Juk ir jo kūrėja- moteris- Amelie Bourgeois, labai moteriška, jautri, trapi ir pašėlusi (galbūt moterys žino apie vyrus daugiau negu jie patys?).  Man tai- buvimo savimi kvapas, o kai esi savimi, nesi nei vyras nei moteris, esi tiesiog tas, kas esi.

While making big gambles, enjoy small things. Ačiū, Jovoy, už kvapą, kuris leidžia susitaikyti su tuo, kas netikėta ar neprasminga, priimti tai kaip duotybę.

 Philip Glass, Etude No 16, Maki Namekawa

Etüüd Nr 9. New kid in town. Guerlain Eau de Shalimar (ja pisut Shalimar Souffle de Parfum).

Sügis ja talv võtavad oma tuure. Järjest rohkem lähenen emotsioonidest mõistusele, tajudest aistingutele, unistustest reaalsusesse. Järjest rohkem avaneb seinas miski pragu... koht uuele parfüümile.

Pool aastat järjest asjad läksid katki. Said pühitud, lõhutud, ära visatud. Imeline viljakorjamise aeg. Halb karma- ütleksid ühed. Puhastus, ütleksid teised. Kuid lõpuks jääb vaikus, peaaegu raagus puuoksad, teravalt läbilõikavad tuuled ja uus koht. Uuele aroomile.

Eau de Shalimarist olen kuulnud juba pikemat aega tagasi. See on turule ilmunud aastal 2009 ja ka kadunud virvendavate flankerite virrvarris. Vana Shalimar on parfüümi maailma dinosaurus, legend, müüt ja fööniks ja üks Guerlain maja kandvatest postidest. Kuid minu õrnasse perioodi hetkel mahuvad ainult suhteliselt kerge tekstuuriga ja isegi minimalistlikud lõhnad. Sest kui maailmas kaovad värvid, isegi üks tilk vaniljet võib olla liig mis liig J

Nii saabuski minule Eau de Shalimar, mida paljud soovitasid hoopis suviseks kasutamiseks. Minu jaoks aga ta suurepärane aroom novembri pimeduseks. Sel hetkel, kui mu monohroomses garderoobis on ainult teksad ja särgid, olekus aga morn konkreetsus, on vägagi kaunistavaks aksesuaariks. Eelkõige see on mustade vanilje kaunade lõhn. 

Õnneks see pole vanilje ise, vaid  just kuivad, pisut õlised läikivad vanilje kaunad, nende mõrkjas lõhn ja balsameeritud dinosauruse taoline kauna nahk. Siis veel palju laimi koort- nii palju, et asi läheb päris mõruks. See ei ole mingi limonaad, mind you, kui juba üldse, siis bitter extra dry.  Ehk siis sama mõrkjas kui hetkes ja ajas olemine. Laim ja vanilje kaun- need ongi Eau de Shalimar, kus pole aga mingisugust vesisust ega mängulisust. Veel hea doos kuiva puudri. Ei mingisuguseid lille ega romantikat. Vahest löövad särama suhkrukristallid, mis korraks annavad meeldivat magusalt mõrkja lainet.  Õige aroom õigel hetkel, vaikselt muiates sildistan teda „mõrkja tuju aroomiks“. Elu ei ole ainult laulud ja vodevill , vaid ka higi ja pisarad, ütleb mu hea kolleeg. Ja nii ta viimasel ajal on. Eau de Shalimar aga omamoodi kaunistab ja mõtestab saturniaalse rangusega märgistatud aega.

Huvi pärast testisin ka teist Shalimar flankerit, Thierry Wasseri poolt loodud Shalimar Souffle de Pafum. Väga õigesti valitud nimetus, välja arvaatud ehk sõna Shalimar. Shalimari märksõnaks minu jaoks on siiski suitsused vaigud koos omapärase vanilje noodiga, siin aga vaigud out, valla pääseb täieline vanilje suflee, kreemjas, õhuline vanilje vahukommi taoline tekstuur, mis omamoodi meenutab poorilisi deserte. Erinevalt Eau’st on siin mängus lilled, apelsiniõied ja jasmiin, ning kõik see hõljub sellises poolsöödavas pilves. Thierry Wasser on hästi tuntud gurmaanilise kategooria lõhnade looja, ja siin on ta oma stihiaalis. Lõhn on hea, meeldiv, hästi komponeeritud ja ülimalt müüdav. Ja absoluutselt mitte minu oma. Vahukommidele ma eelistan porgandeid või toorest kala. Roosadele unustuse ja illusioonide pilvedele mõrkja reaalsust. Kuid kahe nii erineva õe võrdlemine on omamoodi huvitav harjumus, eriti nendele, kes alles otsivad oma olfaktoorset käekirja ja stiili.

 Ning veel üks naeratust tekkiv areng- uustulnuka eau’ga koos riiulile maandus tagasituleja, Hermes Gentiane Blanche, kes seekord tuli peale aastaid koju tagasi hoopis teisest maailma otsast, Lihavõtete Saarelt. Aga sellest juba teine etüüd.

Sometimes Soul is so touched, so deranged that it shivers in its innability to collect itself.

Kaunist esimest lume!

Etüüd Nr 8. Täiesti realistlik. Argipäevane. Serge Lutens Clair de Musc

„Ma arvasin, et sa kirjutad parfüümidest. Nüüd sa aga kaldusid mingisugusse müstikasse...“ kõlas ühe lähedase inimese suust peale viimast etüüdi. Kerge, varjatud süüdistusnoodiga. Muidugi ohtlik- naine müstiliste kalduvustega on ju justkui tiksuv pomm :)

Kuid mingit müstikat ei ole ja pole olnudki. Tegelikult elu on nii rutiinne ja rahulik, kui üldse saab olla. Töötan ja magan. Kokan ja vahest kontrollin laste kodutöid. Mõnikord lobisen vanemaga pojaga Skype’is või õpin koos nooremaga kitarri. Joon ajas kohvi ja silmitsen järjest värvilisemaks muutuvaid, õhus keerlevaid lehti. Õhtuti, soe tekk ümber, loen raamatuid ja ainult vahest, väga harva, kuulen muusikat. Ja kuna rattad on ajutiselt rööbast välja, siis palju jalutan ja sõidan ühistranspordiga, huviga silmitsedes järjest uusi ja sama värvikaid kui sügislehed kodanikke.

See kõik on omamoodi mõnus. Silma jäävad pisikesed asjad ja tuleb tagasi see mõnu, mida üks inimene võib lihtsalt elus olemisest tunda. Ja kuna välismaailmas minu ümber on hetkel üsna palju nurgelisi, keerulisi ja problemaatilisi konjunktuure, ma kuidagi vaistlikult proovin end mässida sisse kookonisse, kus saaks elada selles nauditavas rütmis mitte kiskeldes sügistormide tuuldes.

Mõistagi, minu jaoks üks esimesi vahendeid on aroom. Muidu aroomide valikul olen püsimatu ja kipun vahetama nagu sokke, nii väljendades oma muutuvaid, kuid väljaelamata tujusid, kuid seekord juba pikemat aega on olnud üks kindel kaaslane- Serge Lutens Clair de Musc. Pehme sall, villane mantel, raamat taskus ja kuum šokolaad termokruusis- ja sammun mööda värviliste lehtedega voodertatud Nõmme tänavaid, kuulates kuidas haukuvad koerad ja puid toksivad rähnad.

Clair de Musc teeb täpselt seda, mida teeks Haapsalu sall ühele talu neiule – tema  aldehüüdide, iirise ja bergamoti kerged, pisut mänglevad noodid lisavad vaevu märgatavat särtsu ning valge muskus lihtsalt pehmelt embab sisse, nagu ülipeen, kaitsev ämblikuvõrk. Lihtne ja külmalt- soe lõhn. Ta kuidagi maandab närivlisust ja nurgelisust. Olen kuulnud kriitikat, et Clair de Musc lõhnab beebide järgi (talki noot). Kuid mis sellest halba- beebid on toredad ja naljakad olendid, nagu veendusin hiljuti oma õpingute käigus tehes beebi vaatlust (see on kohustuslik aine). See on meie endi pinge ja ootusärrevused, mis teevad asja kriitiliseks.

Remedios Varo, The Soul's Emphasis

See muskus on selline, et soojeneb just külma naha peal ja just külmas karges õhus tulevad tema paremad omadused, pehmus, peensus ja hea iseloom. Tõsi küll, ta ei ole ülimalt kompleksne, tohutu arenguga või muutlik, kuid vahest lihtsad, soojad, siirad asjad on just need kõige paremad.

Kindlasti ta ei ole lõhn kõikidele. See on rahuliku naudingu, kontemplatiivne lõhn. Ja ometi teda kandes hakkab kuidagi soojem ja mõnusam. Võtan arusaamatul põhjusel mantli taskus vedeleva telefoni, panen kõrvaklapid- ja näe, pean tunnistama- Clair de Musc tegi küll elu lõbusamaks :)

Etüüd Nr 7. Retk eikeegi maale. Rochas Alchimie.

Teekonda raskust ei määra mite tema pikus ega käänakute rohkus. Mõnikord paar sammu võivad olla raskemad kui aastaid maratoni moel läbitud lõpmata pikk lõik. Justkui astuksid lõkke. Või saadaksid ära päikest.

Mõnikord paar sammu võivad vabastada. Või lahutada. Võivad viia kirgastumisele või kukkutada kuristiku. Psüholoogias on sellele nimetus- liminal zone, igapäevases kõnepruugis aga need on sammud eikeegi maale.

Kui lahkub keegi väga kallis, tundub, et kõige raskem mis võib osaks langeda, on jääda. Elada hinges avanenud tühimikuga ja teha nägu- teistele, aga lõpuks ka endale- et kõik on enam vähem korras, enam vähem nii nagu alati (ja see arusaamatu tunne on lihtsalt töistest pingetest, halvast ilmast või sügisdepressioonist). Sellele, kes jääb, tihti on raske mõista, et tema koos lahkujaga teeb mõned sammud eikeegi maale. See hingeline jagunemine, olemine korras siin ja ka seal, elamine olevikus, minevikus ja ka selles tulevikus, mis oleks võinud olla – on nii raske, et tihti on kergem seda mitte tunnistada (või kas on? Äkki see on ainult meie ettekujutus, et valu lakub olemas, kui me seda ei tunnista).   

Kuid ka lahkujad ju ei kao kuskile. Ja on inimesi, kes õieti, isegi kui läinud, ei lahku kunagi. See, mis oli nende eksistentsi produkt- soojus, headus, hingeline puudutus, see elab edasi ja toidab hinge ja vaimu. On inimesi, kes isegi siis, kui on lahkunud, on rohkem elus kui need kes saatuse tahtel täidavad meie olmelist keskonda. Ja veel- nende järgi jääb tänulikkus. Tänulikkus selle eest, et saatus kinkis aega nendega, kes on nõnda jumalate poolt õnnistatud, nendega, kelle soojus, sügavus, kaemus, mitmekesisus, inimlikus avas olemise erilises ja sügavas tähenduses. Justkui nendega olles veretsoontes oleks voolanud kogu universumi veri.

Selliste hetkede mäluaroom minu jaoks on Rochas Alchimie. Kui lühidalt ja objektiivselt, siis see on virsiku, ploomi, vanilje, tonka oade arooom pehmes puuderjas sandlipuu, ambra ja karameli baasis. Subjektiivses võtmes on see aga kuldne sügis, ujumine juba üsna jähedas järvevees, õhtune sauna, ahjus küpseva õunakoogi lõhn, sügisõunte järgi metsikult lõhnav vana aed ning selge ja meeletult tähti täis sügisöö taevas. See on soojuse ja maise intiimsuse aeg ja lõhn, see on ruum, kus justkui vanas tares segunevad kokku lõpev suvi ja juba saabunud sügis, tähistaevas embab jahenevat, rahulikult uinuvat maad, see on sügisudus upuvad hommikud ja karges õhus lehvivad ämblikuvõrgud. Ja soojus, soojus, soojus... seespoolt voolav kuldne,  lopsakas soojus.

Millalgi ammu määrisin kaela peale viimaseid piisku Rochas Alchimie – sellel päeval saatsin viimasele teekonnale endale väga kalli inimese. Teadsin, et Rochas Alchimie on see aroom, mida enam ei toodeta ega ka seda, et kumbki nendest ei tule tagasi.

Elu on kummaline nähtus. Sel päeval kui leedulased saatsid viimasele teekonnale Leonidas Donskist, mis paljudele, väga paljudele oli vaat midagi sellist, nagu sisemine südametunnistuse ja inimlikkuse majakas, mina sain kingitust, pudelikest Rochas Alchmie. Samasugusel kuldsel sügsel nagu tookord see maagiline aroom tuli minu juurde tagasi. Justku salajane kodeeritud sõnum eikeegi maalt, justkui ime, nagu valge tuvi „Vendadest Lõvisüdametest“. Homme korgin lahti seda uskumatu, kuid ometi olemasoleva flakooni, ja tean, et just siis lõpeb mu must periood. Sest keegi pole öelnud, et suvi ei saa alata sügisel :) 

Etiudas Nr 7. Kelionė į niekieno žemę. Rochas Alchimie.

Ne kelio ilgis ar jo vingiai lemia kelio sunkumą. Kartais keli žingsniai gali būti sunkesni už ilgais metais eitą kelią. Tarsi žengtum į laužą. Arba palydint Saulę.

Kartais keli žingsniai gali išvaduoti. Arba išskirti. Padėti nuskaidrėti. Nugarmėtiįi prarają. Tie keli žingsniai psichologijoje vadinami liminal zone, kasdieniniame leksikone- niekeno žeme.

Kai išeina kas nors brangus, rodos, pati sunkiausia, kokia tik gali būti dalia- likti. Gyventi su dūšioje prasivėrusia tuščia vieta, tarsi žiojėjančia praraja, ir apsimesti, kad viskas daugmaž tvarkoje, kaip visada (arba suversti kaltę darbinėms smulkemnoms, prastam orui ar šiaip rudeninei depresijai). Liekantysis dažnai net nesuvokia, kad kartu su išejančiuoju žengia žingsnį – vieną ar du, o kartais net kelis- į niekieno žemę. Tai tas susiskaldymas, kuris toks sunkus- vienu metu būti ir ten, ir čia, vienu metu gyventi ir dabartyje, ir praeityje, ir toje ateityje, kuri tik galėjo būti.

Yra žmonių, kurie iseje nedingsta. Tai, ką jie palieka, šiluma ir gėris, gyvena toliau ir šildo dūšią. Yra žmonių, kurie net išėję lieka labiau gyvi, nei tie, kurie likimo valia užpildo kasdieninę buities terpę. Ir dar- po ju lieka dėkingumas. Dėkingumas, kad gyvenimas padovanojo laiką su jais, tais palaimintaisiais, kurių šiluma, gilumas, įžvalga, sudėtingumas, žmogiškumas padėjo pamatyti, pajusti, išgyventi būtį nepaprastu gyliu ir ypatingumu. Tarsi tomis akimirkomis gyslomis būtų tekėjęs visas Visatos kraujas.

Man tokių akimirkų prisiminimai kvepia Rochas Alchimie. Jei trumpai ir objektyviai: tai persikas, slyva, vanilė, tonka pupelės ir šilta sandalmedžio, ambros ir karamelės pudra. Jei subjektyviai: tai auksinis ruduo, maudynės jau šaltame ežere, sauna vakare, kepamo pyrago kvapas, rudeniniais obuoliais kvepiantis senas sodas ir beprotiškai žvaigždėtas rudens nakties dangus. Tai šilumos ir žemiško intymumo laikas ir kvapas, tai edrvė, kruioje, tarsi senoje troboje suslieja besibaigianti vasara ir jau atkeliavęs ruduo, žvaigždėtas dangus apkabina rimstančią, vėstančią žemę, tai rūke skestantys rytai ir besiplaikstantys voratinkliai. Ir šiluma, šiluma, šiluma... iš vidaus besiliejanti auksinė, sodri šiluma.

Kažkada paskutiniais Rochas Alchimie lašais pasikvėpinau kaklą tą rudens dieną, kai į niekieno žemę lydėjau Brangų Žmogų. Rochas Alchimie nebegaminamas kvapas, ir žinojau, kad nei vienas iš jų nebesugrįš.

Gyvenimas keistas dalykas. Kai Lietuva lydėjo į paskutinę kelionę Donskį (kuris, tikiu, daugeliui paliko tai, ko neįvardinti žodžiais), gavau dovanu... Rochas Alchmie flakoną. Auksinį rudenį, kai krenta lapai jis grįžo pas mane, tas magišlas kvapas. Tarsi užkoduotas slaptas pranešimas iš niekieno žemės, tarsi stebuklas, tarsi baltas balandis iš „Brolių Liūtaširdžių“. Rytoj atkimšiu flakoną ir žinau, jog juodasis periodas pasibaigs. Juk niekas nesakė, kad vasara negali prasidėti rudenį J

Etüüd Nr 6. Reiside alkeemia. Hermes Voyage ja Kenzo La Monde est Beau

Tundub, et selle aasta märksõna minu jaoks on reisimine. On muidugi ka teise polaarsusega märksõnu- pettumus, kurbus. Kuid kord juba on nii- ei ole päeva ilma ööta, ei ole suve ilma talve (no ainult võib olla Eestis), ei ole halva ilma heata.
Viimane aeg on olnud raske. Ja kuskil on see piir, kui ise pead olema endale arstiks, suurimaks toetajaks ja isegi preestriks. Midagi tuli teha- isegi siis, kui ei mingit tahtmist ega jõudu tegemiseks ei olnud.

Tuhmi pilguga vahtisin ümber keerlevat värvilist suve. Pikaid to-do nimekirju. Sõbrade kutseid siia ja sinna. Ja lõpuks- pimedamas nurgas tolmusse maetunud raamaturiiulit. Miski ei kõnetanud. Ainult korraks- hästi korraks vilksatas- üks ammune lemmik, Jurga Ivanauskaite "Reiside alkeemia", kunagine peaaegu et piibel aastaid tagasi noorena lahkunud fantastilisest, müstilisest ebamaisest Leedu maalikunstnikust ja kirjanikust.

Raamat on kolmes osas: Reisid mööda maailma, Märkmed vanade piletide peal ning Reis iseendasse.

Miski nii ei lõdvesta ega vabasta inimest nii nagu reisimine, see välja rebimine vanast keskkonnast ja uute kohtade maagiaga kaasa minek. Reisides me mitte pelgalt tutvume maailmaga, avastame uued, veel nägemata riike ja maastike- samuti me avame ja avatame kõige oma hinge salajaseid, peidetud maailmu. Kui uskuda seda, et Inimene on miniatüürne Universumi peegelpilt, siis ka temasse mahuvad tähed, planeedid, mandrid, saared, ookeanid, mäed, riigid, linnad, metsad, steppid, mered, järved, jõed ja ojad. Ei oskaks vast joonida sellist sisemist maakardi, kuid esimest korda viibides uues riigis või kohas tunnen, kuidas mu sees hakkab lainetama ja tuleb ellu uus ruum, mis siiani on olnud alles valge laik suures allateadvuse kontinendis. 

Eriline hinge transformatsioon algab juba siis kui maanduva lennuki aknast, mööda udust pilvede loori justkui uus ja tundmatu nägu hakkavad paistma päikesetõusust roosad mäede tipud, keskpäeva leitsakus susisevad kõrbed või öise suurlinna tuled. Tundmatu maa läheneb, kuid siis, justkui häbenedes ja hirmul sellest ootamatult intiimsest hetkest surub reisija pilgule hoopis halli ja lameda lennujaama asfaldi pildi, mis on justkui kehastaks igavust, mis on paraku igal maal samasugune. Kuid isegi maandumistrassi monotoonsus juba ehitab teid kõige sügavamatesse allateadvuse soppadesse.

Ja see kõik ongi nii. Reisimine avardab maailmavaadet ja aitab sõeluda oma veendumusi, loobuda kunstlikust ja jõuda selleni, mis on tõsiselt, sisemiselt väärtuslik, mis püsib igasugustes tingimustes.

Seekordne reis aga oli justkui välja rebimiseks koormavast, kurvast ja läbipääsmatust ämbliku võrgust. Reisisin just selleks, et väsitada keha, ergutada mõtlemis- ja reageerimisvõimet- ühe sõnaga- kergendada hinge. Ning selleks hinge kergendamiseks valisin sellise intensiivsema variandi- 10 päeva jooksul üle 5000 km autoga, 7 riiki, kõik selleks, et tempo magnifico peletaks miskit, mis on viimasel ajal mind päris kõvasti närinud. Tavaliselt minuga reisib ka terve hulk parfüüme. Kuid mitte seekord- vähem kui tunni jätkunud pakkimisel viskasin kosmeetika koti sisse ainult 2 flakooni. 

Hermes Voyage d'Hermes minu jaoks on mitte reisimise, vaid puhas rännaku aromaat. Loodud mu absoluutselt lemmiku nina, Jean Claude Ellena, poolt ning kui tahaks olla keeruline, siis nimetaks teda meditatiivselt dünaamiliseks. Valge muskuse taustas õrnalt raevutseb mu lemmik noot- kardemon, talle saatjaks tuleb ka kadakas, pipar, mitmesugused kuivad  vürtsid. Siin on ka mahlakas, küps lõuna Itaalia sidrun- või siis pigem tema koor, koore valge osa, mille mõru aroom teeb lõhna justkui maisemaks, käega katsetavamaks. Ja siiski, siiski... Jean Claude Ellena on tuntud oma sellepoolest, et tema aroomid on efermsed ja õhulised kui unistus. Talle meeldib mängida kontrastidega. Olen kuulnud mitmeid etteheiteid, et Voyage'iga Ellena kordab ennast, et selles žaanris ja sarnaste nootidega ta on juba teinud nii mõndagi. Võib olla selles on terake tõtt. Kuid siiski, kui mitte taotleda parfümeerse entsüklopeedia poole, vaid hinnata Voyage'i iseseisva aroomina, keegi vist ei saaks öelda, et ta on labane, halvasti komponeeritud või on tavapärane nagu üle maailma levinud pizza või Frankfurdi vorstikesed. Voyage'i muskus kõlab värskelt ja kargelt vastu Kesk- Euroopa vanalinnade kiviseid seinu, ta kadaka ja rohelised noodid toovad põhja euroopa metsade melanhoolsust, kardemon lisab lähis ida avastamisvürtsi ning sidrun, sidrun... see on merebriis, mis tuleb kuumal keskpäeval kuskil lähedal asuvast sadamast. Voyage'is on seda nostalgiat, mida tundsin istudes Donau kaldadel ja vaadates päikeseloojangut, igatsedes kalleid inimesi, paiku ja möödunud aegi. Voyage'is on müstilisust ja lootust, mida tundsin Egeri kindluse või Krakowi kuningate lossi seinte vahel- et iga vana sünnitab uut, et asjad on igavesed, kõik see muutumine, mis toimub pidevalt- see pealse kihi sähkerdamine, nii nagu jõgi, mille pinda pidevalt joonduvad ümber vihmatilgad- aga allhoovused elavad oma salapärast igavest häirimata elu. Voyage paneb väärtustama vana ja põhjatud ja ühtlasi tekkitab igatsust avastamata kohtade järgi. Voyage on rändur, mis ammutab jõudu igast uuest kohast ja jätab enda järgi igalpool mündi, mis igaveseks seob teda selle kohaga. Voyage on suvine lõhn, ta on intiimne ja ühtlasi värske, kuid temas on sügavust mida on tunda ainult kõige kõrgematel mäetipudel või kõige koloriitsematel metzosopranidel. Voyage on reiside alkeemia lõhn ja tema helge, voolav avatus uuele on miski, mis võiks köita iga rändurit.

Ja kuna Voyage on üsna sootu, androgüünne lõhn- pigem sosistav kui karjuv, siis kontrastiks võtsin midagi muud. Kenzo La Monde Est Beau.  Tegelikult seda lõhna võiks armastada juba ainuüksi nime pärast. Maailm on ilus, tema vormide rohkus ja ebatäiuslikuks ongi see, mis teeb teda kordumatult rikkaks, meelitavaks, selliseks, mis tekitab isu elada (kes ei ole näinud, väga soovitan samanimelist Roberto Benigni filimi, La vita è bella). Teine väga mõjuv põhjus on tema nina, Daniella Roche Andrier. Tema portfolios on mitmeid minu väga armastatud aroome- Prada Infusion d'Iris, Gucci Eau de Parfum, Guerlain Angelique Noir, Maison Martin Marguela Untitled, Valentino Very Valentino. Mulle meeldib pr Ardieri esteetika ja kindel, kuid mänguline, vahest kerge, vahest väga konkreetne joon. Meeldib kuidas ta võtab nooti ja julgeb uurida tema erinevaid aspekte. Meeldib, et lõhnades on telg- justkui inimesel, kes võib olla misiganes mänguline kameleoonlik, aga selleks on vajalik väga kindel ja selge endaoma isiksus, isiksuse telg. La Monde Est Beau's see telg on mandariin, ja mulle see sobib! Mandariin on see mahlane, pisut magus ja optimistlik vili, mille süües ikka tekkib magus unustus, ja hetkeks, viivuks, ununevad hingevalud ja piinad. Siin aroomis mandariin on küll mündiga, küll musta sõstra mõrkja tonaalsusega, küll apelsiniõitega ja muude kaunite lilledega, küll sandli soojusega. Kuid mandariin on mandariin ja ta naeratav nägu on tunda igal pool. Aroom on uskumatult kaua püsiv ja tundub, et ta suudaks isegi päikest pilvede taga välja võluda. See tuju mis ta toob kaasa- see on Tokayi viinamarja aedade, lõpmatute päikeselillede põlude, laia ja isalikult haarava Donau, tumedade sädelevate ungarlaste silmade tuju... see on tuju, et mis oleks kui oleks... 
Ja ilmselt nõustute, et sellised reisikaaslased, lisaks lastele ja mõnele heale sõbrale, on tõeline palsam hingele. Reiside alkeemia ikka ja jälle koosneb.... inimestest. Uued kohad ja olud ainult aitavad avalduda ja avarduda sellele, mis on enda sees. Iga avastatud sisemine kontinent on tegelikult igihall ja kogu igaviku sees olnud, ja nüüd järsku pinnale tulnud kui tagaajatav Atlantis.

Lõpuks veel mõned tsitaadid Reiside Alkeemiast:
- Kuhu ma ka ei reisiks, tean, et südant sügavamini puudutab mitte muinasjutuliselt kaunis loodus või tuhandeid vanad pühakojad, kuid just inimlik soojus, mis kiirgab nendest, kes jagavad minuga öömaja ja leiba, isegi siis kui tean, et ei näe neid kunagi iial.

- Reisil on peaaegu alati eesmärk ja see eesmärk on ühel või teisel moel kuidagi saavutatav. Seda paraku ei saa öelda nende eesmärkide kohta, mida püstitame endale istudes ühes ja samas kohas. Isegi takistused- mäede pääsud, kaldadelt väljas jõed, kividest ja mudadest piiratud teed- nad on ületatavad. On ju vahest nii, et püüdes kõrval oleva inimese poole peame ületama sügaviku üle mille ei vii ükski sild. Reisides ületame üha uusi barjääre: ajas, kliimas, geograafilistes ja poliitilstes piirides, kommetes, eetilises ja esteetilises tunnetuses.
- Mõnikord reisimine võrdub alkeemiale, kui mitmetest kummalistest, justkui omavahel mittesobivatest komponentidest järsku hinges kristaliseerub ära kuld!
- Uni on reis, mis igal ööl viib enda piiramatu sügavusse. Unes luuakse uusi elustrateegiad ja taktikaid, analüüsitakse erinevaid potentsiaalse reaalsuse stsenaariume, keeratakse ette mitmeid tuhandeid argipäeva olekut seletatavaid filme. Uned pakkuvad ootamatuid asotsiatsioone, julgeid käike ja originaalseid ideid. 
- Mitmed meist saaksid käsi südamele panna ja vanduda, et ei ole elu sees midagi varastanud. Kuid see pole tõsi. Me varastame üksteise ideid, tundeid, isegi aega. Ning olles mittevõimelised nautima seda maailma varastame Loojalt iseendalt.

Iggy Pop, The Passenger

Etiudas Nr 5. Juoda skylė. Olfactive Studio Ombre Indigo.

Life is like a box of chocolates, you never know what you get ... Būna ir taip- eini savo keliu, mėgaujiesi kelione, ir staiga pajunti, kad krenti į akliną, beorę erdvę. Krenti ir krenti. Į juodą skylę, be dugno ir be orientyrų.  

Erichas Marija Remarkas rašė: „Pats sunkiausias jausmas- nusivylimas. Ne nuoskauda, ne pavydas ir net ne neapykanta.... Po pastarųjų sieloje bent kažkas išlieka, o nusivylimas po savęs palieka tik tuštumą“.

Tuštuma. Vidinė dykuma. Juodoji skylė. Sufijai sako, kad tuštuma tai penktasis, dieviškasis kūrimo elementas, per kurį materija įgauna dūšią. Jei taip, tai tas įdvasinimo procesas iki alpulio skausmingas. Dar sufijai mano, kad tikroji laisvė- tai pasirinkimo nebuvimas. Nors kartais rinktis taip pat sunku kaip ir ta tikroji laisvė, kai kelias tik vienas, ir kito rinktis negali. Tuo momentu atsiverianti juodoji skylė dar nykesnė už viską kartu sudėjus- joje dingsta gravitacija ir fizikos, logikos, žmoniškieji dėsniai.

Užgriuvus sunkesniam laikui, aš stengiuosi aplink ieškoti grožio- ne kažkokio kolosalaus, o to paprasto, kasdienio, supančio ir esančio visur. Jazmino krūme. Katės kniaukime. Ankstyvo ryto tyloje. Kaimynystėje gyvenančios močiutės raukšlelėse. Žinoma, ir savo kvapų lentynėlėje. Tik būvis tokiu kaip dabar metu toks, kad grožis, gyvybingumas, kvapai, garsai- viskas tarsi plaukia pro šalį. Tokiomis dienomis aš nesikvėpinu. Juodoje skylėje nėra kvapų. Ten nėra nieko.

Vistik kažkuriuo momentu prisimenu tinklaraščio etiudus ir taip ant mano riešo atsiduria keturi lašai sunkaus, niūraus, kažkaip gniaužiančio kvapo- Olfactive Studio Ombre Indigo.

Karlas Gustavas Jungas tvirtino, kad kiekvienas, pasiryžęs eiti savo keliu, visu pirma susitinka su savo Šešėliu (tai labai gerai žinojo ir ankstyvieji krikščionis, bažnyčios tėvai ir gnostikai)- ta savo pusė, kuri tamsi, palikta, atstumta, pažeminta, išduota, ta gėdinga AŠ nuo kurios nusigręžiame perkreiptu veidu, kuri išvyta ir neturi teisės į kilniaus jausmais bei šviesiomis mintimis ištapetuotą mūsų gyvenimą. Našlaitė. Juk dabar taip yra- sveika galvoti pozityviai, medituoti, atsiriboti nuo minčių ir emocijų, praktikuoti atleidimą ir sveikai maitintis. Tik depresija yra antra labiausiai paplitusi liga po vėžio. Nes mes, mūsų fizinis kūnas ir psichika ir yra tas susikirtimo taškas, kuriame susitinka, o gal net susiremia matoma ir nematoma, dvasia ir materija, tamsa ir šviesa.

Neatsitiktinai ir pagrindinė, dominuojanti Ombre Indigo, ribinės teritorijos, nata yra oda. Oda juk ir yra ta riba, kuri skiria, priima ar atmeta, juodoje skylėje jautiesti tarsi gimusi be odos, ar tarsi ji būtų ką tik nudirta. Ombre Indigo oda vėsi, tarsi išpilta šalto prakaito, Tai blogas sapnas, kuris nesibaigia, o jei ir baigtųsi, tai jo sekoje laukia tik dar niūresnė realybė. Oda čia, be abejo, dominantė- bet pamažu jos fone pradeda ryškėti aprūkusio papiruso, padūmavusios džiovintos mėlynosios slyvos natos. Dar vėliau skleidžiasi gražios, bet šaltos ir trapios tarsi porcelianas, šafranu papuoštos olibanumo natos. Aromatas, nors ir tamsus, bet jam nebūdingas tas dramatiškumas, kuris yra neišvengiama noir

aromatų ašis. Šis kvapas- tai skaudus, širdį draskantis kasdienybės Šešėlis, senas kaip pasaulis ir neišvengiamas kaip būtis. Tarsi aromato kūrėja Mylene Alran būtų norėjusi sukurti variacijas septynių mirtinų (ir mirtinai kasdieniškų) nuodėmių tema (nors ankstyvieji krikščionys manė, kad tokių nuodėmių būta devynių, o aš pati linkusi manyti, kad jų atspalvių mažų mažiausiai yra bent kokie devyni milijonai). Šis aromatas- tai tarsi kasdien žudanti kasdienybė, kuri ilgainiui tampa tokia įprasta, kad nebepastebime jos pražūtingo poveikio- tai į odekoloną panašūs dulkini nuodai, kuriuos gyvenimas mums prirašo tarsi neprašytą kasdieninę naštą.

Tada, kai jau nebelieka nieko, tamsoje pradeda skleistis tuberoza- tik ši tuberoza nebe ta gyvenimu, geismu ir dramatizmu persisunkusi gėlė, iš jos telikęs skeletas, vaiduoklis. Juodoje skylėje net ir vaiduoklis- tai jau kažkas tokio, kažkas, kas su savimi atnešsa dinamikos, bent kažkokio judėjimo pažadą- kvapas tarsi pradeda judėti ir- atgija. Tai tarsi toli toli, kažkur kitoje dimensijoje likusio pasaulio atgarsis, jei tik juodoje skylėje gali egzistuoti garsai ir atgarsiai.

Esu skaičiusi, kad Ombre Indigo buvo sukurta tarsi stipresnė, tamsesnė to pačio gamintojo aromato Chambre Noir versija. Man šie du kvapai yra konceptualiai, fundamentaliai skirtingi- Chambre

Noir galėtų būti tiesiog tamsus, galbūt net su siaubo elementais, kambarys, Ombre Indigo tokių ir kitokių ribų neturi- jis bedugnis, įtraukia tarsi sukūrys ir nuplėšia, paneigia žmonišką šilumą, individualumą, tai, ką laikome savaime suprantamais, mums priklausančiais dalykais. Jis ne toks grobuoniškas ir ne toks vitališkas kaip mano pamėgtas juodų dienų palydovas Robert Piguet Bandit. Ombre Indigo trasi mirusi žvaigždė—ne juoda, tiesiog buvusių laikų Šešėlis, skausmingos šviesos persisunkęs indigo mėlis, į kurį žiūrint akyse tvenkiasi sunkios, švininės ašaros ir kurio intensyvumas įtraukia tarsi juoda skylė.

Ten, kur šviesa, ten ir šešėlis. Žinau, kad neužilgo sėdėsiu ant Balatono pakrantės pamerkusi kojas į šiltą vandenį, žiūrėsiu į horizonte dūluojančius kalnus ir besileidžiančią saulę. Laužysiu liežuvį bandydama ištarti neištariamus vengriškus žodžius. Ir viskas bus. Kada nors. O dabar belieka įkvėpti. Kvėpuoti. Ir iškvėpti.