Aastaring on läbi. Päike seisab, õigemini ripub kõige
madalamas taevalaotuse punktis ja ma enam ei mäletagi kuidas see kõik on, kui
ta liigub, soojendab, paistab ja kasvatab. Mitte ainult päike seisab- seisab ka
minu eluvool, seda juba pikemat aega. See polegi isegi seisak- vaid see aeg,
kui täringud on veeretatud, ning peab tõdema, leppima selle mitte just väga
innustava faktiga, et paraku mitte alati tulemused on need, mis on loodetud,
sees välja kantud, sees küpsenud ja vaimusilmas nähtud. Mõnikord elu keerab
ette vasaku külge. Tõden mingil moel jahmunud tuimusega, et vaatamata vääramatu
taotlusele vahest ei oska nii tähendusliku žesti tulemustest aru saada, vahest
üleüldse midagi välja teha.
The answer to the
ultimate question of life, the universe and everything IS 42 (Douglas Adams „The Hitchhiker’s Guide to the Galaxy“)
Niisiis, what’s the
meaning of everything? Millest tahta ja kogu südamest soovida, loota ja
kompromisitult, jäägitult pannustada eluenergiat, kui on nii, et vastus ei ole
tõlgendatav, ei oma tähendust. Tuli ikka korralikult ja pikalt mediteerida seda
kalambuuri. Kõndides kottpimes hommiku varahommikuses metsas, süütates
müstiliselt külma tulega põlema mitteminevat lõket, hoides tema elule
mittetärkavaid sädemeid, nende sügavuses peidetud leegi enda hingeõhu najal elusana
koidab vaikselt, et ja mis siis, et täringud on veeretatud ja selle tulemus ei
mahu mõistuse ega tajumise piiridesse. Trikster teeb oma tööd, ja mina enda
oma- tema hävitab, kustutab ja nullib ära, mina aga kütan ja hoian kustumise
piiril olevaid sädemeid, et tuli ei hääbuks, mis siis, et vahest ta on lausa
külm või nähtamatu. Ning lõpuks pimedas talveund näevas metsas, suitsuse
tagasihoidliku talvelõke juures taeval tehes lahti oma pundunud, rähmast silma
ning lastes maailmasse esimest hämmarat detsembrihommiku valgust vaikselt jõuab
miski kohale. Vahest see vastus ongi 42 J (seegi hea, et mitte null). Kuid minule isiklikult
veeretatud täringud, way with no return tähendavad
seda, et mul oli otsustavust ja julgust minna lõpuni. Anda endast kõik, ilma
tagasi hoidmata, jäägitult ning mitte säilitades ruumi flirtimiseks saatusega
või manööverdamiseks. Veeretatud täringud tähendavad, et läksin lõpuni ning kui
see ei olnud piisav, siis ehk see ei olnud määratud. Next life maybe. Kuid see on piisav, et mitte elada edasi ketrates
mineviku hetki, tundes enda ja elu eest süüd, et ei osanud minna selle vooga,
mida elu tõi, mitte tunda mis oleks olnud
kui oleks olnud sabasid ja eksistentsialistliku rahulolematust. Täringud on
veeretatud, panused tehtud, ja teatud mõttes ma saan pesta käsi ära ja hingata
kergendatult- minu osa on tehtud, nüüd on kõik jumalate käes...
Sellisel puhastusperioodil ei taha ka lõhnasid. Lõhnataju on
nii tundlik, et ümbritsevad lõhnad ja nende nüanssid justkui laserkiired
fragmenteerivad mu maksimaalselt koondatud tähelepanu. Vaatamata on püsimatule
loomule sel perioodil olen peatunud ainult ühel aroomil, mille nimetus vist
mittejuhuslikult on Les Jeux Sont Faits,
ehk siis prantsuse keeles: panused tehtud.
Kuid mulle rohkem meeldib vanamoodne
väljend (vähemalt on nii leedu keeles)- „täringud on veeretatud“.
Inglisekeelne
frazeologismide sõnaraamat ütleb nii: idiom:
when chips are down at critical or
difficult time. Jovoy parfümeeria
maja suurepäraselt äratas elu selles väljendis peituvat tähendust: see on rumi,
mõrkja piibutubaka, ja hubast, sooja, baasis sädemete moodi sädeleva vanilje aroom.
Suurepärane, kindel endas, kuid mitte tulemuses, vaid selles, et sisemine
selgroog peab tulemusele vastu (öeldakse ju, et tõeline selgroog on mitte oskus
võita, vaid oskus vastu võta seda, mis tuleb ilma ennast saboteerimata ja enda
olemust säilitades) aroom, mis on kaunis, rafineeritud, isegi elegantne, väga
tasakaalus, kuid orienteeritud selgelt endale, mitte ümbritsevale. Täringud on
veeretatud ja mäng on lõpenud, nüüd on nagu on. Täringud on edasi triksteri
käes, mille triksterliku dünaamikat inimolemus ei hooma- see ongi see Hävimine,
Jumalik Mäng, Kõikvõimas Duaalsus ja võib olla isegi Fataalsus, kui selline asi
peaks olema. Seega ka selline aroom- ta joonib inimvõimete piiri, keskendub
väikestele inimlikele mõnudele (tahest tahtmata peab tunnistama, et piibulõhn
on vastupandmatult ligitõmbav), mõrkjas, pisut kirbe köömnete lõhn, mis selles
taustas meenutab sooja, pisut higist inimnaha lõhna, mõrkjas kuid soe vanill,
justkui iga rakuga tuntav rahulik väsimus peale pika, väsitavat tööd. Ning veel
ambra, mis siinkohal kõlab justkui talveöös suitsuva lõke lõhn, ehtne ja
loomulik raskelt, süngelt põlevate märgade puude lõhn.
Imetlesin selle aroomi mitmeid aastaid, kuid alles hiljuti
avastasin, et teda iseloomustatakse kui eranditult mehelikku (aroomi). Pehmelt
öeldes oli pahviks löödud. Ma kandsin teda märkamata vähimatki mehisust. Ka
tema looja- naisterahvas- - Amelie
Bourgeois, väga naiselik, tundlik, habras ja naiselikult meeletu (vahest on
nii, et naised teavad meestest rohkem kui mehed ise?). Minu jaoks see on iseendaks olemise lõhn- ja
kui oled ise, siis ei ole ju ei mees ega naine, lihtsalt oled see kes oled.
While making big
gambles, enjoy small things. Aitäh, Jovoy,
aroomi eest, mis aitab lepida sellega, mis on ootamatu, tähendusetu, võta seda
vastu kui Antut.
Jose Cura, Nessun Dorma ("no one shall sleep")
PS Ja aitäh, Mariliis, lõke eest
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar