Mu sünnikoha ja koha, kus koorusin täiskasvanu inimesena oma
lapslikuse munast, nende kahe kohtade vahel on mõnisada kilometre ja üks riik. Nende
kohtade vahel on aga üüratu rada erinevusi- võiks ikka loetleda ja loetleda,
see on lausa väike ime kui erinevad inimesed, kombed ja tavad on vaid mõne puu
kaugusel. Ilmselt iga inimene, kes kunagi on (jäädavalt) ära läinud oma
kodumaalt, vähemalt vahete vahel teeb tõsise sissekaemuse äramineku põhjuse kohta- miks mindi kuskile, mis oli see, mis
ajatas otsida õnne ja ajada juuri mujal kui kõige loomulikumas kohas. Ja eks
neid vastuseid on erinevaid- iga ühe taga on elulugu, oma haavad, unistused,
hinge peened koed ja kordumatu inimese isiklik lugu. Ma väga kahtlen, kas seal
on üks ja konkreetne vastus, isegi majandusimigrantide puhul. Kuid olgu see
põhjus misiganes- mujal leitud majanduslik või perekondlik õnn, protsess selle
taga on palju mitmekülgsem kui see üks ilmselge põhjus- eksole ju suvalise
datlipuu seemnel tammik uus nähtus, mis tekkitab palju küsimusi mitte ainult
maailma ümber, vaid ka enda sisemuse kohta.
Kuid mis rääkida minul, kes ei ole ei majanduse ega
armastuse imgrant, ega ka mere taga õnne otsija. Elujõgi on viinud mind õige
kummalistesse kohtadesse, ja kui keegi küsib et miks ma olen siin ( või seal) ,
jään ma vastusega hätta. Mingeid viisakaid vastuseid on mul muidugi välja
möeldud, et ei näeks puhta hullumeelne või paadunud avantüürist, Aga need
vastused on pigem sellised piisavalt usutavad kaitsemüürid, rahuldamas keskmise kuulaja uudishimu ja aetatud küsija oletatava fantaasiavõime piiridesse. On asju, mida
võimatu sõnadesse panna- või millest saad rääkida vaid väga väheste inimestega.
Need päris vastused on kummalised. On asju, mis alutavad oma
lummusesse esimesest hingetõmmest või silmapilgust, on asju seletamatuid, mis
panevad süda kiiremini tuksuma ja tõdeda et „see on see“. Üks nendest "asjadest" on valged
ööd. Leedus neid ei ole- vähemalt mitte nii, nagu siin põhjamaal. Leedus on
juuni ööd lihtsalt soojad, lühikesed, udust kantud. Kuid mis on tegelikult on Valged
Ööd, sellest sain aru alles Peterburis. See on piimjas valgus ja tunne, et õhk
pehmelt, vaevu ära tuntavalt vibreerib. Hingestatud inimeste silmad, võimatus
uinuda ja joovastav kohalolu tunne- valgede ööde valguses, või pimeduses,
ärkavad ellu nüanssid, ammu unustatud unistused, inimesed põimuvad ja on
lähedal teinetesele- nad ei kiirusta koju, enda oma karbi, oma isikliku teki
alla, isikliku pudrukausi juurde, vaid vaatavad teinestesele silmadesse, koos jutustavad,
naeratavad, vahivad üles tõstetuid sildu ja pimeda jõe kaudu merelt tulevaid
laevu ja tõdevad, et on liiga hilja, et koju minna ja liiga vara, et tööle
minna. Juba Breigel avastas (ja küllap oli see avastatud sajandeid varem), et
valgus, või siis valgusetaust, märkamatult, peenelt, kuid väga täpselt mõjutab
inimesi
samanimelisest filmist "White Nights", Mikhail Baryshnikov ja Georges Hines, must ja valge üheskoos
Ja polegi ime, et juunis mu teed viivad Petereburi- see on
hinge hüüe, millele raske vastu panna (ja miks peaks?). Seegi juuni pole erand.
Pass, hulk pabereid, arvuti, kõrvaklapid, raamat, veepudel, teatrikleit, veel
mõned pisiesemed- ja seljakott pakitud. Viimane ja alati kõige tähtsam otsus on
parfüüm- viimast aastat võin julgelt nimetada minimalismi etaloniks, ja nii
seljakoti lendab üks ainuke vägagi tagasihoidliku kujundusega flakoon. Van
Cleef & Arpels Bois d’Iris.
Selle aasta valged ööd on erilised. Vaevu 5C temperatuur ja
õhus tuntav karge lumine noot kiiresti toovad maa peale. Tulles ooperimajast
veel Prokofjevi muusika ja armsate kolleegide taasnägemise lainel põrkun kokku
karmi reaalsusega- võin ju siin peenutseda oma siidist kleidiga, kuid peale
visatud nahktagi ei kaitse põrmugi põhjatuule eest ja valged ööd tuletavad
meelde, et valge siin laiusekraadil ei ole ainult suveöö valgus, vaid ka lumi.
Vaikselt värisen tänaval hõõrudes järjest sinisema varjundi võtvaid
käsivarresid kui järsku tunnen imepeene, sooja embavat vanilje lainet. See on
nii peen, õhuke ja ilus, et ei saagi aru, kust see lõhn tuleb. Siis tulebki
meelde kiiruga kontori tagaruumis range Georg Otsa pilgu all riideid vahetades naha peale pritsitud aroom-
ning valgete ööde lummuses ja karguses oma kogu kaunidusega avaneb metsikute
iiriste vaibaga kaetud öine mets- õrnad metsikute iiriste varred, lihakad
mugulad, varakevadise muru värskus, niiske mulla lõhn ja suitsune,
muinasjutuline taust.
Aroomis on korraga muinasjutulisust, haldjalikust, ja
ülimat realismi, mida saab tunda seistes ja külmetudes suveöös põhjapoolusele
lähedal. Alles siin ma taban, kui ilus tegelikult on viiruki ja vanilje vaikne,
hõljuv, läbipõimunud kompositsioon. Alles siin ma tõden, et aroomi looja Emilie
Coppermann on suutnud tabada varasuvise põhjamaa metsa, värskede kaselehede ja
kevadiste lillede, siniste udude ja kustumatu valguse koosolust, ilu ja
harmooniat. Seisan suveöös, nuusutan ennast, nägu tobedalt naerul ja ei olegi
enam nii külm. Õrn ja habras suveöö alles algab- alles tuleb veel soojendav vodka
shot, tüümiani tee, uskumatult hea Peterburi dixielandi trompeti soolod... Minnes tagasi hotelli
Nevski prospekt tervitab aga lumega... selline siis juuni siin linnas- kõikide
valge varjunditega.
Uinudes hotellis panen mängima oma lemmiklaulu ning kuulates
Nina häält tõden, et kõige tähtsam on see, mis mahub kahte inimeste, kahte
nähtuste, kahte kohtade vahel (sest samastumine viib oma, hinge, Jumala poolt isiklikult endale antud säde, kaotsile,
sümbioos on aeglase surma algus ja degeneratiivne lõpp ja tõeliselt on tähtis vaid see ruum
vahel, ja see, millega ta on täidetud).
Minu ja mu kleidi vahel oli mu nahk ja Bois d’Iris oma
imelise kevadise, märja, lillelise, suitsuse tumesinise metsaga
Minu ja Peterburi vahel on... Eesti. Ja valged ööd. Ja
armastus.
Nina Simone, You don't know what its like
