Etüüd Nr 7. Retk eikeegi maale. Rochas Alchimie.

Teekonda raskust ei määra mite tema pikus ega käänakute rohkus. Mõnikord paar sammu võivad olla raskemad kui aastaid maratoni moel läbitud lõpmata pikk lõik. Justkui astuksid lõkke. Või saadaksid ära päikest.

Mõnikord paar sammu võivad vabastada. Või lahutada. Võivad viia kirgastumisele või kukkutada kuristiku. Psüholoogias on sellele nimetus- liminal zone, igapäevases kõnepruugis aga need on sammud eikeegi maale.

Kui lahkub keegi väga kallis, tundub, et kõige raskem mis võib osaks langeda, on jääda. Elada hinges avanenud tühimikuga ja teha nägu- teistele, aga lõpuks ka endale- et kõik on enam vähem korras, enam vähem nii nagu alati (ja see arusaamatu tunne on lihtsalt töistest pingetest, halvast ilmast või sügisdepressioonist). Sellele, kes jääb, tihti on raske mõista, et tema koos lahkujaga teeb mõned sammud eikeegi maale. See hingeline jagunemine, olemine korras siin ja ka seal, elamine olevikus, minevikus ja ka selles tulevikus, mis oleks võinud olla – on nii raske, et tihti on kergem seda mitte tunnistada (või kas on? Äkki see on ainult meie ettekujutus, et valu lakub olemas, kui me seda ei tunnista).   

Kuid ka lahkujad ju ei kao kuskile. Ja on inimesi, kes õieti, isegi kui läinud, ei lahku kunagi. See, mis oli nende eksistentsi produkt- soojus, headus, hingeline puudutus, see elab edasi ja toidab hinge ja vaimu. On inimesi, kes isegi siis, kui on lahkunud, on rohkem elus kui need kes saatuse tahtel täidavad meie olmelist keskonda. Ja veel- nende järgi jääb tänulikkus. Tänulikkus selle eest, et saatus kinkis aega nendega, kes on nõnda jumalate poolt õnnistatud, nendega, kelle soojus, sügavus, kaemus, mitmekesisus, inimlikus avas olemise erilises ja sügavas tähenduses. Justkui nendega olles veretsoontes oleks voolanud kogu universumi veri.

Selliste hetkede mäluaroom minu jaoks on Rochas Alchimie. Kui lühidalt ja objektiivselt, siis see on virsiku, ploomi, vanilje, tonka oade arooom pehmes puuderjas sandlipuu, ambra ja karameli baasis. Subjektiivses võtmes on see aga kuldne sügis, ujumine juba üsna jähedas järvevees, õhtune sauna, ahjus küpseva õunakoogi lõhn, sügisõunte järgi metsikult lõhnav vana aed ning selge ja meeletult tähti täis sügisöö taevas. See on soojuse ja maise intiimsuse aeg ja lõhn, see on ruum, kus justkui vanas tares segunevad kokku lõpev suvi ja juba saabunud sügis, tähistaevas embab jahenevat, rahulikult uinuvat maad, see on sügisudus upuvad hommikud ja karges õhus lehvivad ämblikuvõrgud. Ja soojus, soojus, soojus... seespoolt voolav kuldne,  lopsakas soojus.

Millalgi ammu määrisin kaela peale viimaseid piisku Rochas Alchimie – sellel päeval saatsin viimasele teekonnale endale väga kalli inimese. Teadsin, et Rochas Alchimie on see aroom, mida enam ei toodeta ega ka seda, et kumbki nendest ei tule tagasi.

Elu on kummaline nähtus. Sel päeval kui leedulased saatsid viimasele teekonnale Leonidas Donskist, mis paljudele, väga paljudele oli vaat midagi sellist, nagu sisemine südametunnistuse ja inimlikkuse majakas, mina sain kingitust, pudelikest Rochas Alchmie. Samasugusel kuldsel sügsel nagu tookord see maagiline aroom tuli minu juurde tagasi. Justku salajane kodeeritud sõnum eikeegi maalt, justkui ime, nagu valge tuvi „Vendadest Lõvisüdametest“. Homme korgin lahti seda uskumatu, kuid ometi olemasoleva flakooni, ja tean, et just siis lõpeb mu must periood. Sest keegi pole öelnud, et suvi ei saa alata sügisel :)