Talve 2013- 2014 olfaktoorne garderoob

Valge, koheva lumega tuli ka arusaam, et algas talv. Muidugi oleksin võinud ka varem selle peale tulla, kalender on ju nina all. Kuid praegusel aastaajal läheb nii järsult pimedaks, et tekkib tunne, et mu teadvus langeb unesse varem kui jõuab taibata, mis toimub. Ülimalt kummaline tunne- ümbritsev pühadeeelne kära, lambiketste sära, kalendris pikk rida pühadeteemalisi üritusi ja, õudus!, kohustuste nimekiri, mis meenutab legendaarseid piirijärjekordi Narva sillal. Minu uinuv teadvus sattub paanikasse! Sest, kuigi keha ärkab iga hommik (või siis täpsemini lõpmatus polaarses öös), tõuseb voodist, kuhugi läheb, midagi teeb, see tõeline mina, nagu ma end tunnen, magab voodis jalga tõstmata. Ülimalt kummaline seisund- nagu unes kõndimine. Justkui ärkaksid pikal hõbedase kuusäraga täidetud ööl, tuleksid voodist välja, kuid päriselt ei suudaks ei ärgata ega magama jääma. Liblika kookoni tunne- puudub igasugune arusaam kus, miks ja kes oled. Või Lo Gung- Tzung „Kolmevalitsuse“ tegelase tunne. Selline on karm esimese talvise kalendrikuu reaalsus.

Nii jõudsingi alles eelmisel nädalavahetusel oma olfaktoorse talvise garderoobi ülevaatamiseni. Soove ja plaane on muidugi palju ja igasuguseid- nad on kirjud kui paradiisilind, kuid oluline on analüüsida algseisu ja olemasolevast reaalsust.  

Talvel on oma eripära. Muidu ma sugugi pole magusate lõhnade pooldaja, kuid talvel pisut magusust tõstab tuju. Talvel meie kliima eripära tõttu (millega, muuseas parfüümide tootjad ei oska arvestada, sest üks asi on talv Prantsusmaal või Vahemere kuurortides, ja hoopis teine- Polaarjoonele lähedal) paljud lenduvad, õhulised ja peenelt avanevad lõhnasid lihtsalt külmuvad talvises õhus ära, nende lendlevad molekulid jäetuvad ilma, et lõhn jõuaks avaneda ja jõuda nina retseptoriteni. Minu armastatud lõhnad roheliste nootidega talvel tunduvad olevat totaalselt kontekstist välja, nagu teed kaotanud kummitused. Peente kevadiste puuoksakeste lõhn detsembris, kui talvevõlud on veel ees, võib tekitada närvivapustust või ägedat depressiooni lainet.

Jäävadki domineerivate baasnootidega eredad, jõulised, sügavad lõhnad. Oleks tore, kui nendele oleksid omased soojad nüansid- ambra, sandlipuu, vaigu, vanilje kujul. Isegi minu lemmik- viiruk- talvel on hea pigem mitte kirikulisel, vaid veidi soojemal kujul. Muidu lemmiknootide hulga kuuluvat nahka tuleb kahjuks unustada- minu naha keemia talvises õhus ei soodusta naha nootide avanemist. Head on kuivatatud puuviljade noodid, samuti ingver. Gurmaani ehk toidukategooriasse kuuluvaid lõhnu aga ma pigem väldin sõltumata aastaajast. Šokolaad ja küpsised on siiski paremad söödaval kujul.

Talvel minul on vaja turgutamist ja ergutamist, ja selle ülesandega saavad suurepäraselt hakkama tsitruselised aroomid. Kerge tsitruseline briis jäägu suveks või puhkuseks Bahamas, meie talvetingimustel minu tsitruselisi vajadusi väga hästi täidab Hermes „Eau de Mandarine Ambree“. Eau de Mandarine Ambree on mahlakas, magusapoolne mandariin,  mis sujuvalt läheb üle puiduseks, kuivaks, soojaks ambraks, mis oma olemuselt väga meenutab kuuma sauna ja veel leotamata vihade lõhna. Või kuuma liiva lõhna. Algne mandariini magusus on tasakaalustatud mõrkja mandariinikoore noodiga- ehtsad lapsepõlve Jõulud nende ehtsa sümboliga- Marocco mandariiniga. Kuiv, lausa hammaste vahel kragisev ambra just nagu kehastaks sauna, eestimaise talve sümboli. Nootide püramiid sisaldab marakuia vilja, ja see hapukalt magus mahlasus on tõesti tuntav, kuigi mu marakuia viljadega vähe tuttav nina ei osanud selle noodi dešifreerida. Kuna on tegu  Eau de Cologne'iga, siis ka lõhnakestvus on vastavalt 3-4 tundi. Kuigi kevadel (lõhn toodi turule 2013 a. kevade alguses) murdsin pead, kuhu selline magusalt mahlaselt mõrkjalt kuiv aroom sobiks, siis talve algusel temast sai minu truu kaaslane.  

Baldessarini „Ambre“ juba mitmes talv on minu poolt kantav nagu kinnas ja ma sugugi ei lase end kõigutada sellest, et ta on liigitatud meeslõhnade sekka. Absoluutne uniseks, uskuge mind! Vaevu tuntav kannikese puudrilisus, õun- täpsemalt värskelt hapukas õuna mahlasus ja kreemjas ambra, vürtsitatud tubaka nootidega, baasis ilmuvad kerged karamelli noodid. Mainisin, et gurmee lõhnad (mis meenutavad toidu lõhnasid) ei ole minu lemmik teema, kuid karamell siin on nii kerge, õhuline, läbipaistev, et ta peenelt hõljub mu gurmmee nootide tolerantsuse piiril ja ei eruta nõnda, nagu erutaks toidu lõhn. See on kerge, peen ja stiilne ambra nendele, kes ei poolda tugevaid ja dramaatilisi lõhnasid. Hellitab nahka nagu pehme kudum.

Dior „Dune“. Mis võib talvel olla toredam suvemälestustest? Dune mulle alati meenutab kuuma, kragisevat liiva mererannas, kuumusest vibreeriva õhku ja kuldse silmapiiri. Või kuldseid liivatüüne Arkašoonis või minu kodumaal, Neringas (kui ideaalselt valitud nimetus!). See on rahulikud, kuumad, lõhnadest küllastunud augusti päikeseloojangud ja näärbunud lilledest tilkuv nektar. Iseäralik Dune joon on see, et vaatamata eredale liilia noodile see ei ole lilleline lõhn. Pigem see on kuiv kuumus ja rammus kuldne värv. Ja ei mingi Lumekuninganna ei suuda külmutada teie süda, kui te kannate Dune’i. Lõhn levitab soojust, isegi kuumust ja suurepäraselt kõlab jääkülmas talveõhus.

Parfum d’Empire „Wazamba“. Viirukist ei saa üle ega ümber! Kuid talvel, kui niigi kõik ümbritsev tardub igaveses unes, ma soovin dünaamilist viirukit. Ja Wazamba on imeline lõhn, kus viiruk on sobitatud rohelise õunaga ja tõelise talve atribuudiga, okaspuudega. Talvel ma kaunistan kodu suurtesse läbipaistvatesse vaasidesse pandud männioksadega. Wazamba meenutab nende ja kaminas hõõguvate tuletukkade lõhna, kamina juures joodava hõõgveini. Siin on kasutatud ka minu üks lemmiknoote, mürr, kuid siin ta ei ole ei pidulik ega tõsine, pigem rahulik, palsamlik ja tasakaalustav ning lisab talveidüülile filosoofilise alatooni. Wazamba on imeline, lõdvestav, soendav ja rahustav lõhn,  mis peaaegu et paneb mind uskuma, et elamine Põhjapoolsuse vahetus läheduses on vaat et üks suuremaid elu poolt antud privileege.

Parfum d’Empire „Ambre Russe“.Ma ei joo viina. Ei kanna karusnaha kasukat, kinnaste varrukat ega karusnahast mütsi. Ei sõida saaniga ja ei tantsi suurballides Viini valsi. Kuid Ambre Russe on just see tunne- peale piduliku balli, joovastuses tantsust ja rõõmust,  hüpata valgete hobustega rakendatud saani, ja sõites lumega kaetud linna tänavatel, käsi kinnaste varukast väljas, juua teed millegagi kangega. Joovastav, liikuv, sügav ja väga särav, rõõmuga pakatav, tujukas, isegi ulakas lõhn, pole imet et see ambra sai just vene ambra nime. Staatilised, väga pidulikud lõhnad pole minu valdkond. Vene ambra tuletab meelde, et hingel ei ole vanust, et olen alles nii noor kui noor on minu rõõmust põksuv süda.

Parfums de Nicolai „Vanille Tonka“ kuulub minu talvise hard core juurde. Vaniljet ma ei soosi ning seetõttu kannan seda aroomi ainult talvel- just külmas õhus imehästi avaneb loomulik kõrvetav vanilje kaunade  mõrudus, isegi mürgisus, vaigulised aspektid, veniv tekstuur. Just nagu kuradite poolt valvatavas katlas keeks must, veniv, tihe kibedalt magus vaigu eliksiir. Just see lõhn saab lugematu hulga komplimente ja lõhna koridoris ninaga liigutavaid jälgijaid. Tõenäoliselt see on jõuludele järgneva dieediperioodi sündroom. Mind ennast lõhn maandub ja meelestab püsivaks, kannatlikuks tööks.

Rochas „Absolu“. Muidu Absolu oma baasnotide palsamlikuse poolest on pigem sügisene lõhn. Väga külmas õhus aga ta avaneb sootuks teistmoodi ja väga huvitavalt- lopsakate, peaaegu et kristalliseeritud apelsiniõite taustal pudenevad kõikvõimalikud erinevad piprad- küll valged, küll mustad, küll roosad, küll rohelised, pipraterad, piprakoor, jahvatatud piprad ja isegi pipratolm. Ja kogu selle pipraküllust embab soe, kuid mitte magus, kibedavõitu, kuid mitte kuiv, tihedalt merevaigu värvi vaigusus. Absolu meenutab kuldse sügise ja toob ergsaid, elavaid sügisvärve graafilisse talvemaastikusse. Lõhn on tõsine, kontsentreeritud- minu nina liigitab ta vääriliseks , huvitavaks Chanel Nr 5 sugulaseks  (ilma viimasele omaste aldehüüdideta ja piduliku sotsiaalse näota).

Parfumerie Generale „Bois de Copaiba“. Kanget alkoholi ja likööre naudin ainult parfümeerses väljendis. Bois de Copaiba minu jaoks on klaasikene amarettot külmal talvepäeval, võib olla isegi hilisel hommikul, kui akna taga märatseb lumetorm. Kõrval on poolenisti kooritud apelsin ja ingveri aroomiküünal. Apelsin on terav ja mõru. Ning edasi- sandlipuu paradiis. Kreemjas, soe, sensuaalne sandlipuu on nagu soe kašmiiri pleed peale klaasikest amarettot. Absoluutne laisk lõdvestus valgel talvepäeval

Serge Lutens „Tubereuse Criminelle“  on kõige huvitavam tuberoos, mida ma tean. Tuberoosi suhtes mul on vasturääkivad tunned. Tema magusus ja kookosetaolised aspektid mulle ei meeldi, kuid võlub tuberoosile omane joovastav lõhn, mahlasus, säsine, vahest isegi lihav tekstuur. Mõningates kompositsioonides lööb välja õrn, hõrk, realistlik maasika aroom. Kriminaalsel Tuberoosil on olemas kõik head omadused, kuid isegi see on väike asi. Kriminaalne Tuberoos on kirglik, joovastav, impulsiivne lõhn, draama suurest D tähest. Lõhn algab nii tugevate tärpentiini nootidega, et võtab hinge kinni. Minu naha peal tärpentiin on väga sarnane suusamääre lõhnaga, mis väga ilusasti voolab, pehmeneb ja muundub merevaigu värvi kanifoolia (määre viiuli poognale) lõhnaks, veel hiljem- kuumaks, kuuma käes sulava asfaldi lõhnaks. Selle asfaldi peal on lumivalged, laabuvad, joovastavad lilled. Pruudi kimp. Nii ilus, et hing valutab. Lõhn on väga intensiivne, sügav, elus, kirglik. Naiselik- sest ainult naine saab tunda nii kaljukindlalt. Joovastav- sest ainult naine tunneb nii tugevasti, et pea käib ringi (noh võib olla ka mehed, kuid nemad ju ei reeda end). Lõhn Anna Kareninale. Või Karmenile. Tegelikult igaühele meist, sest naine on alati naine, surugu teda palju tahes reeglitega ja keeldudega raamidesse.

Lõhna baasil tuberoos muutub õrnemaks, hapramaks, lõhnav valge mustas taustas muutub õrnadeks õiteks, nende kroonlehtedeks, on tunda nende õrna, kerget kõdistamist. Tunda ka maasika nüansse. Põrutav algus ja rahulik ja õrn lõpp.

Muusikaline Kriminaalse Tuberoosi ekvivalent võiks olla Guns N’Roses „November Rain“.

Miks talveks? Sest ma olen sügavalt veendunud, et draamad leiavad aset just talvel. Suviti on nende jaoks liiga kergemeelne atmosfäär ning nemad vaibuvad ilma, et saaksid korralikult areneda. Kevad on nii kaunis, et ei ole võimalik tõsiselt vaevata pead ega südant- ümber on ju tõeline paradiis. Ja sügis on rahulik aeg, draamadele samuti mitte soodne. Selle eest talv oma valgelt hallikalt musta taustaga teatraalseks illustratsiooniks sobib suurepäraselt.

Robert Piquet „Bandit“. Bandit on hea sõltumata aastaajast. Ta on lõhn, mida kas armastad või vihkad- ma kuulun viimaste hulka ja arvatavasti ka hallipäisena oskan hinnata Banditi headust.  Kuid Bandit on kompromissitu ja pirtsakas, tema märga nahka, animaalsed, intensiivselt kehalised noodid pole just see eriti tavaline tänapäevase moe standart- ja ka meievaheline armastus kõige sagedamini jääbki ainult meie kahe vahel, avalikult koos me esineme harva. Sest kui nuusutan Banditi, näen nipsakat tüdrukut lühikeste juustega (kas ei ole siis minu sarnane?!), suitsuselt mustade silmadega- teda saadab suitsu lõhn, ebasobivalt lühike nahkseelik, veripunased huuled ja sõjaväe stiilis kõrged

saapad. Ripsmetušš on pudenenud, mustasid sukapükse kaunistab joataoline auk- kuid see ei sega teda sugugi. Näen tüdrukut, kes hulljulgelt ja provokatiivselt viskab kinnast maailmale, ignoreerides sootsiumi- ta on julge, no limits, seksikas, uhke ja oma vanuse kohta ehk liialt näinud maailma, kuid see ei murra tema selgrood. Sellised on legendaarse Germaine Cellier poolt loodud legendaarse nahast šipri tekitatavad luulud. Kahjuks mitte eriti aktsepteeritatavad meie poliitiliselt korrektsel ja sotsiaalselt vastutusrikkal ajastul. Kuid mina armastan teda- külm õhk rõhub Bandiidi suitsusust, hämarust, animaalsed noodid avanevad ja kõlavad lühikeste äkiliste kaskaadidega.  Absoluutse julguse ja enda aktsepteerimise lõhn. Talvel, kui tahes tahtmata hakkad kahtlema enda keha võimsuses läbi elada Polaarse Öö ning arktilist külma, see on väga julgustab, just nagu Obama Yes we can!

Sellised on minu tagasihoidlikud ressursid talveks, või õigemini talve esimeseks osaks, kuni Vastlapäevani. Sest peale Vastlapäeva algab teine muinasjutt- kevade ootuse muinasjutt. Ja sesoonsete lõhnate diapasoon muutub vägagi.

Kahtlemata maa ootan garderoobi täiendusi, ja isegi mitmeid- mitmeid. Kuid nendest teine kord.

Kaunist talvist pööripäeva. Meie oleme võitjad!