Viimaks jõudis lõpule hullumeelne, tavarütmis: töö- kodu-
lapsed- õhtused proovid, sisustatud nädal. Kuid seekord eriti kõrge pöörlemiskiirusega. Peas aga kõlises vaid üks, tüütu nagu hambavalu, mõtte. "Tahan metsa. Jõhvikaid korjama.“
Erilise tähtsusega kohalik sündmus, kaheksanda linna ime- H&M, avamine, jäi samuti vahele. Mind
riideladudesse ei tõmba kohe mitte kuidagi, riiete hunnikus märatsev rahvamass
pigem tekkitab õudustunnet, meenutades näljaseid Aafrika lapsi, kes otsivad prügihunnikutes
toidu. Oma kogu hiilguses astub ette suur peletis, mille eest hoiatas
veel Vana Testament. Ahnus. Sellised mastaapsed riiete kauplused oleks hindamatu vaatluskoht heale
psühholoogile,
kuid mina väldin suletuid ruume ja masse ning eelistan jälgida suuremastabilisi olmerevolutsioone
distantsilt.
Kuid, teadagi, igale kallale on oma sööt. Minu sööt koosneb
kolmest põhiosast: muusikast, raamatutest, lõhnadest. Oh, need
lõhnad… uues Debenhams kaubamajas on
ju ka parfümeeria osakond. Kuhu ma
ka läksin ühel vaiksel hommikul, kui veel ei ohustanud lämmastav
rahvamasside laine.
Parfümeeria sordiment pole kuigi suur, aga üle kolmandiku
sordimendist koosneb väga kõrge kvaliteediga tootjate aroomidest (niši
kvaliteediga tooted). Kuid kaubamärgid ei ole nii tähtsad, tähtis on see, et
tegu on huvitavate ,põnevust pakkuvate ja
igati avastamist väärivate lõhnadega.
Debenhams’is on
Eestile uued Tom Ford lõhnad, aasta
alguses Kaubamaja sordimendist välja arvatud Bois 1920 ja jaapani tootja Annayake
aroomid.
Alustasin Tom Ford’ist.
Moeteadjad peaksid olema tuttavad kurikuulsa
moeloojaga ja tema šokeeriva loominguga. Tom Ford oli pikaaegne Gucci moemaja loominguline juht, aastal 2004
ta asutas oma nimelise meeste rõivaste, aksessuaaride ja prillide kaubamärki.
Kui peaks lühidalt iseloomustada Fordi käekirja, siis see oleks väljakutsuv,
rõhutatult stiilne seksuaalsus. Või metroseksuaalsus. Nii tutvustab maestro end
ise:
Tomo Ford’i loomingus on palju aspekte, ja kõik need on
pimestavalt silmatorkavad ja nipsakad, right
into your face. Kuid see pole teatraalne Galliano intensiivsus, Fordi
eneseväljenduse palett on kuidagi eriliselt pornograafiliselt fotorealistlik.
Siiani kõige suurem Tom Ford’i parfümeeria hit on „Black
Orchid“. Lõhn on raskesti kirjeldatav, koostisosasid on palju ja nad
moodustavad terviklikkust ilma, et mõni noot domineeriks. Tihedal ja pisut mõrkjalt
magusal ja sensuaalsel patšuli taustal avanevad üleküpsete puuviljade, trühvlite,
kõrgsordi gurmaanliku juustu ja šokolaadi noodid. Nagu
kallis India puidu
vaasis oleksid serveeritud eksootiliste lille õitega kaunistatud üleküpsed,
juba lagunema hakanud puuviljad, juustud, delikatessšokolaad. Aeg ajalt
torkivad nina kerged lagunemise või käärimise nüansid, kuid nad ei ole eemaletõukavad,
pigem pisut ärritavad ja erutavad- nad loovad silmatorkava, meeldejääva ja šokeeriva
lõhna aurat. Minu nina fikseerib eredad orhidee ja kibeda šokolaadi noodid. Patšuli
on siin ilus, rikkalik, veniv nagu tihe must kohv. Aroomis on peidus tuhandeid
nüansse, tema kandmine on nagu lõpmatu maskide balli öö. Lõhna mitmekülgsus,
seksuaalsus, isegi ihalus (just selliseid assotsiatsioone loob lagunevate
puuviljade noodid) välistab lõdvestumist ja poosi kaotamist- kogu aeg on
meeles, millist lõhna ja maski sa parasjagu kannad. Lõputult dramaatiline,
mõeldud naisele, kes igas olukorras ja hetkes taotleb endale jagamatu
tähelepanu.
„Neroli Portofino“ jättis kõige
tagasihoidlikuma mulje. Kuiv ja mõru, rõhutatud apelsiniõite lõhn sarnaneb
värske mõruga kvaliteetse vodka kokteiliga. Lõhn valge särgi juurde ja just
tema ranguse, otsekohese lõike pärast pigem sobilik meestele. Kvaliteetne eau de cologne, nii võtsin kokku oma parfümeeria
testide päevikus. Ereda türkiisi värvi lõhnapudel on eriliselt ilus. Kuid kui
miskipärast otsustaksin niipalju rahalisi ühikuid investeerida just
apelsiniõite lõhnadele, Neroli Portofino ei mahuks soovide nimekirja
„White Patchouli“ siiani oli kõige raskemini arusaadav lõhn, kandsin
teda mitmeid päevi, et aru saada, mis, kus ja kuidas. Lõhn räägib patšulist-
nimetus ei peta. Valgest- see on vist viide lõhnapüramiidis välja toodud
valgetele lilledele. Ütlen ausalt, ma natuke kartsin püramiidis sisaldavaid
pojengi noote, minu jaoks nad on tihti väljakannatamatult lämmatavad. Minu
parfümeeria testide märkmikus on täheldatud, et ma ei saanud lõhnast lõpuni
aru, ei hammustanud läbi, lõhn on huvitav ja omapärane ja on ka midagi, mis
mind ärritab. Ja tuligi see päev, kus ma otsustasin lõpuks selgusele jõuda.
Algus on väga terav, meenutab vana kingade määre ja kampri
õli segu. Mitte just eriline nauding, teravus on üsnagi äärmuslik. Kuid selles
teravas äärmuslikkuses on tunda midagi, mis tõmbab, võrgutab, nina veel ei
suuda identifitseerida, mis see on, kuid alateadvus juba võtab vastu signaale
ahvatleva keelatud vilja olemasolust. Raske on sõnastada, mis see täpselt on,
kuid kõige rohkem see sarnaneb kuuma, vedela ja rohke musta pipraga
maitsestatud šokolaadiga. See noot läheb järjest tugevamaks, terad määrde segu
kaob ära. Või pigem muundab end esmaklassiliste prantsuse juustude aroomiks
(või pesemata sokkide aroomiks, nagu parafraseerib mu teismeline poeg). Lõhn muutub isuäratava šokolaadi
ja hallitusjuustu fondüü aroomiks. Veel üks huvitav omadus- kuigi lõhn ise on
pigem külm, ta pulseerib (üldiselt on see on „soojade“ lõhnade omadus) ja
rõhutab kandja oma naha soojust. Tekkib imeõrna sametnaha taju. Nagu võtaks
käest ära sametnaha kinda ja kergelt higise käega sööks juba tarretava pipraga
maitsestatud šokolaadifondüü, kõrvale maiustades hallitusjuustu. Selline feeling.
Veel lisaksin, et lõhn on väga kaasaaegne. Väga omapärane.
Ere, teistsugune. Stiilne. Lõhn, mis loob ja rõhutab isikliku ruumi. Ta on
lopsakas nagu bass saksofoni kõla. Kuid mitte see kõla, mis aheldab psüühikat
suitsuses pimeduses, vaid selline kõla, nagu pilli mängiks prestiižse
konservatooriumi vilistlane, teadmisega, et ta mängib hästi ja selle tõttu
mitte liialt pingudes.
Minu jaoks Valge Patšuli on nagu mustanahaline hästi
hoolitsetud kaunitar, kes teab oma hinda ja sellepärast ei näegi erilist vaeva,
et oma plusse ja esile tuua. See on klassikaline lõhn modernsele klassikat
eelistavale tõsisele ja enesekindlale ärinaisele. Mul kerkib esile selline pilt:
Kahjuks minu nahk on valge, kahvatu ja kuivavõitu, Valge
Patšuli minu nahal ei avane oma täies kauniduses. Meesnaha peal (või siis
rasvasema ja rohkem higistava naha peal) aga ta ilu on lihtsalt jahmatav. Ja ei
tasu karta lõhna omapärast algust, ilma temata kõik oleks teisiti, mitte nii,
nagu ta on. See on ainult pikk ja keerukas stiilse laisa džässi uvertüür.
Ma ei ole blondiin, kuid „Violet Blonde“ võitis minu süda otsekohe. Kõigepealt nootide
pärast: kannike, iiris, imepeen sametnahk, need on noodid, mis mind alati
liigutavad. Teiseks, lõhna sügavuse pärast, aroomi nuusutades on tunne, et kinnisilmi
langeksid põhjatu kuristikku. Ja kolmandaks, lõhn tekitab otsese värvilise assotsiatsiooni,
minu jaoks see aroom on puhas lilla värv. Jälegi, minu lemmikvärv. Ja edasi
juba sellised pisiasjad nagu see, et lõhn on uskumatult tujukas,
muutlik, puhas
fantasmagooria. Lõhn algab rohelise, värske, kastest veel märja kannikaga,
mõrkja kevadise muru teravusega, kannikese õite õrnusega, atmosfäärsusega- just
nagu kevadel viskaksid end pikali veel märja ja külma maa peale, lillade
kannikate aasas, ja täiskopsudega tõmbaksid enda sisse värsket kevadist õhku.
Varsti on tajutav kuiv, karge, krõbe iiris ja intiimne imepeenikese pehme
sametnaha puudutus. Kannikesi noppiv naise käsi kõige peenemates sametkinnastes.
Puuderjad noodid on vaevu tuntavad, pigem tajutavad, lõhn ohkab tärkava
kevadise maa sügavust ja kevadise kaste selgust ja värskust. Kerge, kuid elav,
tagasihoidlik, kuid fordilikult seksikas, samas tõsine ja isegi natuke kurb
lõhn- nagu ilus, mahe, väga french,
tundlik naine, kes teab oma väärtust, kellele meeldib lummama ja kes on teadlik
oma võlu väest. Ja ometi südame põhjas kurb, just nagu oleks elumängude
reeglite mõistmine temas hävitanud ära midagi väga olulist.
Põnevusega ootan, kuna kaheksas Tallinna ime hakkab tooma ka
Tom Ford meeslõhnasid (teades, et tema fookus on mehed, loodan midagi SELLIST)
ja Tom Ford Private Collection aroome
(olen pisut nende lõhnadega tuttav ja võin öelda, et nendest on kindlalt esindatud
nii vankumatu kvaliteet kui ka Fordi väljakutsuv käekiri).
Nii Tom Ford’i lõhnad, kui ka tema mood, on muljetavaldavad.
Kuid pidin kaua küpsema, et leida õiget sõnastust sellele, mis on tema lõhnades, moes ja skandaalsetes
reklaamides, mis tekkitab mingisugust arusaamatu eksistentsialistliku
ängistust. Ford, rõhutades kaasaaegseid metroseksuaalsuse trende, vahetas mees-
ja naisrolle. Tema naised on plastikust kehadega blondid vitriini mannekeenid, kalgid
ja agressiivsed emasloomad, kes on
valmis vägistada või muud moodi ära kasutada esimest ettejuhtuvad isast ja
saata teda taaskasutusele või siis lammutamisele. Mehed on lõdvad, infantiilsed
ja passiivsed nartsissid. Vana Freud arvas, et peamised meid juhtivad jõud on
seks ja surm. Kahtlustan, et rõhutatud Fordi hüperseksuaalsus minus tekitas
kummalist nekrofiilset neuroosi, tunnet, et Fordi inimesed ei ole elusad ja ei
ole enam inimesed. Ainult ilusad kehad. Ilu ja vägivald. Seks ja surm. Nagu
Fordi poolt lavastatud „A Single Man“.
Pühapäeval viimaks pääsesin metsa. Õhtul, kui pliidil
rahulikult podises jõhvika moos, oma fonoteegis leidsin sellist vastumürki Tom
Ford’i tekitatud eksistentsialistlikku ängistuse raviks:
Kuna meis veel säilinud metsa ja loodusekutse, me veel pole
kaotatud ilusate kehade ja tühjade südamete põlvkond.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar