Kuu noot. Elav kristall. Piibeleht.

Õhus on kevadet! Seda ei eita isegi kõige suuremad pessimistid (nemad saavad ainult kurta, et see talv ei saanud korralikult suusatada). Teate seda erilist läheneva kevade lõhna, mis annab teada kevadest juba siis, kui rohelisust pole kaugeltki veel näha ja hallid päevad pigem meenutavad põrandapesulapi? Kõigepealt tekkib eriline, justkui ruumi avav valgus ja see lõhn- jää vangistusest vabaneva mulla lõhn, märjade külmade kivide lõhn, esimese porist ilmuva roheluse lõhn. Lõhnab mulla, vee ja kristalselt puhta õhu järgi. Tõmbad kopsud õhku täis ja pea hakkab ringi käima meeletust elususe lainest.

 Jagan teiega oma olfaktoorset avastust. Just praegu, sellisel aastaajal, kui olek ripub kevade ja talve, elu ja taassünni vahel, imeliselt avanevad aroomid, kus on ere piibelehe noot. Ma ise ei ole eriline piibelehe noodi austaja, isegi võib öelda, et tihti hoopis väldin seda noodi, või siis vähemalt teadlikult ei otsi, kuid just talve lõpus ja kevade alguses jahe, õhuline, lõikavalt mõrkjalt magus piibelehe lõhn on suurepärane olfaktoorne sild uue algusesse.

Piibeleht (Convallaria majalis)  kasvab jahedamas kliimatsoonis, kus talv on igaaastane külaline. Piibeleht ei ole troopiline taim, ta vajab kogu temperatuuride ja valguskestvuse diapasooni. Piibeleht eelistab niiskust, poolvarju ja sammalt, nad laotavad oma portselanvalget vaiba nii metsades puude varjus kui ka meie aedades. Kuigi kultuurtaime õied on valgemad, suuremad ja vormipuhtamad, lõhna poolest jätab kustutamatu mulje just metsapiibeleht. Metsapiibelehe aroom on võrreldamatu- ta voogab igatsust, unistust, laitmatu rikkumatust ja  inspiratsiooni. Keldid uskusid, et piibelehed on haldjate pisarad, ka hilisema aja saksoonid pidasid piibelehte metshaldjate pisarateks. Ja tõepoolest piibelehtede aroomis on tunda nii igatsust, nostalgiat, unisust ja ka loomuliku ehtsat tunnet. Kuid ei tasuks unustada, et piibeleht on ühtlasi ka mürgine taim ja kristallkellukestest tekkinud veretilga taolised punased marjad võivad igaveseks peatada põksuvat süda. Pagana usulised uskusid, et piibeleht kasvab nende haual, kes on end ohverdanud või surnud teenimatult piinarikkast surma ja nähes (või haistes?) haual õitsevaid piibelehti ööbik laulab oma kõige kaunimat laulu. Piibeleht kehastab dualismi ja usu, et kõige suurem, puhtam headus ja piiramatu kurjus on kaksikvennad ja elavad käsi käes.

Piibelehe aroom ühendab kahte vastupidist omadust- võltsimatu puhtust ja selgust ning animaalseid, mürgiseid, kibemagusaid noote. Taimest iseenesest eeterliku õli ei saa, piibelehe aroomi annavad teatud roosi ja jasmiini, jasmiini ja tsitruseliste või apelsiniõite ja vetiveri eeterlike õlide proportsioonid. Või siis sünteesitakse laboris kaasaaegsel, keemilisel, moel. Selle viimase viisi pärast lõunapoolsemate maade elanikele, kus piibeleht pole levinud, piibelehe aroom assotsieerub eelkõige kodukeemia lõhnaga.

Prantslased piibelehe nimetavad mai lilleks, anglosaksid- Mayflower, kuid mitmeid sajandeid tagasi frankofoonid nii nimetasid kauneid, nägusaid, hästi kasvatatuid ja hoolitsetuid noormehi, kelle kohta tänapäeval ütleme, et nendele on natuke puudu mehelikkusest. Kuid siiski- kõige paremini piibelehe aroom avaneb just külmas, kui õhk lõhnab kevadiste veede, märja mulla ja tärkava rohi järgi- siis piibelehe kellukesed helisevad kõikide oma nootidega ja meloodiatega.   

Millised on need piibelehe lõhnad?

Minu isiklik klassifikaator teab piibelehtede solifloorasid (lõhnad, mis edastavad ainult piibelehe aroomi võimalikult puhas vormis), kompleksseid keerukamaid lõhnasid domineeriva piibelehe aroomiga ning rohelisi või lillelisi lõhnu ereda piibelehe nootiga. 

Minu jaoks kõige huvitavam klass on komplekssed piibelehe lõhnad, kus meisterlikud ninad suudavad edasi anda piibelehe taime duaalsust, tema mitmetähendusliku ja paradoksaalse aroomi.

Piibeleht Mona Liisale

Absoluutne ja kõigutamatu piibelehte kuningas on aastal 1955 Christian Dior moemaja jaoks kuulsa nina Edmond Roudnitska poolt loodud lõhn Diorissimo. See on silmapaistev, elegantne, väga keerukas piibelehe lõhn, kus rohelus põimub läbi animaalsete nootidega, märja mulla ja sulava lume lõhnaga, sireli aroomiga. Lõhn on nõnda mitmekülgne, kaunis ja peen, et hing jääb kinni. Just nagu karges kevadises õhus kanduks õrn hõbekellukeste helin- pead hinge kinni, et kuulda igat kui viimast kõlinat. Diorissimo eriliselt peenelt ja samas realistlikult maalib kogu piibelehe taime (mitte üksnes õisi) – siin on mõrkjad teravad lehed, mürgised marjad, haprad  varred, isegi ümber kasvav rohi ja sammal, märg maa ja kevadine pori. See on üks lõhnadest, mis aitas mind avastada klassikalise parfümeeria võlu ja innustas huvi vintaaž lõhnade ja nende valmistamisviiside vastu. Vaatamata aukartust äratavale eale (näiteks, 1955 aasta kevadel sündinud Steve Jobs on juba lahkunud meie seast), lõhn pole vanamoodne ega ebaaktuaalne. Ta on nagu Tizziani maal, silmapimestav oma iluga, mitmetähenduslikkusega ja peensusega. Naiselikkus ja elegants kõrgeimas väljendusvormis, vaieldamatu kunstiteos. See on lõhn, mis otseses mõttes puhastab ja toidab hinge.  

Piibelehed ja kevadine Markii de Sad’i hommik

Andy Tauer Carillon pour un ange on samuti väga keerukas ja mitmekülgne aroom, noote on siin külluses- küll piibeleht, küll nahk, küll sammal, ja veel terve rida luhataimi. Lõhn on oluliselt madalam, maandatuim kui Diorissimo, ta ei ole nii õhuline, piibeleht on siin pigem taustaks erinevateks õitsvateks ja lihtsalt vohavateks luhataimedeks. Kuid ärge astuge ämbrisse, see ei ole looduslik, pasteelne ega rahulik lõhn. Aroomis on tunda väljakutset, mingisugust varjatud agressiooni, justkui alla neelatud sapi. Kaunis, särav ja kuri- tujuks vaadake mind, kuid ärge tulge lähemale, sest siidisuka sees on mul nahkpiits. Ning nahkpiitsi ta tõepoolest vaiksel moel meenutab, see keevaline piibelehe aroom...

Piibeleht Tuhkatriinule

Lugedes Tuhkatriinust ma olin üsna kindel, et oma esimesele ballile ta läks hoides käes piibelehtede kimbu. Ja lõhnaks valis Maison Francis Kurkdijan Acqua Universale. Sest see aroom on kõige loomulikum, jäise, puhta ja süütu säraga briljant. Kerged tsitruse noodid, piibeleht ning kerged puised ja muskuse noodid. Kõik noodid põimuvad ideaalselt läbi ning kõlavad nagu taevane ansambel. Just nii:

Lõhn on väga ilus, lausa heliseb oma lihtsusega (kuid mitte lihtsameelsusega). F. Kurkdijan’i kriitikud tihti ütlevad, et kuulus nina annab alla massmaitsele, et ta lõhnades puudub originaalsus jne. Kuid mina ütleksin, et tema lõhnad on peened ja lihvitud nagu kõige peenem tikkand. Nad ei ole avangardistlikud ja ei löö jalust uudsete kompositsioonidega. Maestro Kurkdijan lihtsaid või hästi tuntuid nootide kooslusi lihvib kõige peenemate nüanssideni, tema tööd on nagu viiuli häälestamine, absoluutne pühendumus kõige peenemate nüanssidele ja kõige ideaalsemale nende kooslusele. Tema lõhnasid tuleb kuulata, süveneda, oodata ja jalgida nende avamist.  See on nagu meditatsioon õitsvas aasas, kui märkad ka kõige väiksemat lehte, tema kõige peenemaid vorme ja tekstuure. Sellised lõhnad on mõeldud inimestele, kellel on piisavalt tähelepanu, teadmisi ja sisemist esteetika tunnetust, et otsida perfektsust lihtsuses. Acqua Universalis- ilmaegu kaunis ja õhuline nagu Chopin’i nokturnid.

Piibelehed pruudile

Van Cleef & Arpels Collection Extraordinaire Muguet Blanc on valge pruudi lillekimp. Need on kuninglikud, kultiveeritud piibelehed oma täiusliku, laitmatu kristallkellukeste iluga. See on veatu ja ilma kõrvaliste nootidega lõhn- piibeleht on piibeleht on piibeleht. Ühtlaselt valge ja ühtlaselt hapralt täiuslik nagu valge pruudi kleit. Väga hästi sobiks aksessuaariks laitmatult klassikalise pruudikleidi juurde. Minul isiklikult Muguet Blanc’iga tekkivad probleemid- ta on nii laitmatu, et minus ärkab alaväärsuse kompleks. Mind hakkavad äritama vaevu nähtavad plekid saabaste peal, ebatäiuslik maniküür ja muu selline, millele ma tavaliselt ei pööra vähimatki tähelepanu. Kuid kui teil pole probleeme täiuslikkusega ja täiuslikust eitavaid sisemisi veendumusi, ja veelgi- kui loomult olete perfektsionist, siis Muguet Blanc võib saada teie kultuse piibelehe lõhnaks.

Modernne jaapani esteetika

Minu isiklik lemmik on Comme des Garcons Series 1: Lily. Ma olen niigi küünejuurteni lojaalne sellele ebakonventsionaalselt ilu interpreteerivale moemajale, ja nende iga lõhn on omamoodi ja väga eriline lähenemine mitte ainult lõhnale või tema koostisnootidele, kuid ka esteetikale üldisemalt. Lily on teravad piibelehe lehed, mõrkjad veel avanemata sireli õiekobarad, murtud puuoksade mahlasus ja õige pisut piibelehe õite lõhna magusust. Aroom algab pisut keemiliste kaasaaegse linna, vihmajärgsete linnaparkide akordidega ning läheb järjest rohkem looduslikumaks (üldparfümeerias see trend on teistsugune- just baasnoodid kipuvad olema kõige keemilisemad), just nagu alguses vaataksime linna üldpildi ja järjest läheneksime taimedeni, kuni näeme justkui luubi kasutades juba ka nende osi. Lõhn on selge, puuduvad vesised või kerged noodid, kuid puudub ka tihti piibelehega seostuvad seebi taolised noodid või imal magusus. See on lõhn kevadisest linnapargist, kus kasvavad hiigelsuured kastanid oma varsti avanevate õiekobaratega, vohavad tihedad sireli põõsad ja inimeste poolt unustatud aasas lokkavad piibelehe taimed. Mulle meeldib lõhna otsekohesus, loomulikud mõrkjad noodid, tema realistlik avanemine. See on lõhn kaasaaegsele naisele, kes siiski oskab näha ja hinnata ajatut ja haprast looduseilu.

 

Paraku olen pettunud üldparfümeeria lähenemises piibelehele. Rõhu pannakse piibelehe puhtuse või hügieenilistele aspektidele, kuid ma arvan, et seda funktsiooni võiks suurepäraselt täita ka seep. Stella McCartney L.I.L.Y oli minu jaoks liiga üldine ja näotu, Lalique Fleur de Cristal rohkem sarnanes lõhnastatud nõudepesuvahendiga ja lõhna südames avanesid vesised ja imalalt magusad noodid, mis minu jaoks kuidagi ei meenuta loodusliku piibelehe aroomi. Kaunist, puhta ja säravat piibelehe võite leida Estee Lauder Dazzling Silver, see on väga hea lõhn igapäevaseks kasutamiseks. Ann Gerard Perle de Mousse on väga ilus roheline šipr domineeriva piibelehe nootiga, ning see lõhn meenutab klassikalist pärli kaelakeed ja suurepäraselt sobib vaoshoitud klassikalise stiiliga. Piibelehe solifloorat on teinud ka Yardley, Yves Rocher ja Elbolario, kuid nende lõhnad on ainult piibeleht ja ei midagi muud, minule on nendes puudu erilisust ja originaalsust. Väga ilus piibelehe solifloora on Penghalion’s Lily of the Valley. Tõelised piibelehe austajad arvatavasti suudavad palju paremini väärtustada piibelehe solifloora aroome, kuid mina seal ajal jälgin põhjapoolset aeda nurka, kus juba varsti samblasest mullast ilmuvad värsked piibelehe lehed.

Kaunist kevadet!