Tähed vaatavad alla

Aknaklaas on peenelt joonestatud sätendavate veepiiskadega- väljas on Eesti suvi tema paremuses. Hall, suikuv aeg, pehme, lõhnav ja unelev- ideaalne raamatute lugemiseks, unistamiseks, lõhnavaks nurmenuku ja kaselehtede teeks ja niisama kulgemiseks. Kuigi kehalisest liikumisest puudust tunda ei ole mitte ühelgi päeval, sees on mõnus tühjus- ei mõtteid, emotsioone, ja isegi unistusi. Vaikne introvertne aeg omaenda olemise kaisus. Täielik eemaldumine välistest stiimulitest. Rahu. Püha rahu.

Selline aeg, kus hing rändab oma teed kuskil kaugetes maailmades. Ja isegi minu nii tihti rahutu mõistus justkui suigub hallis kesksuve niiskuses- ja mõistus, mis muidu nii terav, näljane ja läbilõikav kui nuga muutub aasadest tõusvaks uduks, pehmeks ja õhuliseks hõljuvaks aineks, kes otsib ilu, seiklusi ja imesid.

Müüdid sobivad selleks hästi. Ja jälle mu voodi kõrval virn raamatuid, mis võluvad kummaliste inimeste ja loomataoliste kujudega, salapäraste kritseldustega ja tervele kodanikule kahtlustavalt irratsionaalse tekstiga. Juutide müüdid, indiaanlaste müüdid, põhjamaade müüdid, kreeka müüdid... ja maailm muutub suuremaks ja avaramaks, ja sügavamaks, ja lõpuks ma enam ei saa aru, kas mina loen müüte, või nemad ärkavad mu sees ja hakkavad tasapisi täitma sees valitsevat rahuliku ja jahedat tühjust.

Seekord siis kreeka ja juutide müüdid. Lugesin antiikmütoloogiat ja taipasin, et pole kunagi mõelnud, kuidas võiksid lõhnata Olümpose jumalad ja jumalannad- mis sest et Kreekas olen veetnud nii palju aega, et see koht on vaikselt muutumas minu sisemise geograafia piirkonnaks- piirkonnaks, kus elavad lambad, jässakad mehed ja naised, piiritult rikkas ja ahvatlev keel ja Usk, see täistabamus, mis kord Zeusi maal äratas mind ellu ja näitas lihtsalt ja karmilt, et ükski sirge tee pole väärt kõndimist.

Hallil uneleval suvehommikute ajal, valgetel öödel hea fantaseerida jumalatest- kuidas nad lõhnaksid, näeksid välja, kõneleksid, kuidas nad liiguksid, naeraksid ja mismoodi tunduks nende vahetu olek.

Võtan ette tänumatu ja hull ülesanne ja proovin fantaseerida teemal kuidas võiks lõhnata seitse peamist Olümpose jumalannat: truu ja vankumatu Hestia, võimukas Hera, andev ja emalik Demetra, tütarlapselik ja õrn Persifone, tark Ateena, kaunis Afrodite ja igavesti noor kuu ja jahijumalanna Artemis. Millised lõhnad kehastuksid neid ja kutsuksid neid kohale, kui meile, naistele, on vajalik teatud nende aspektid ja tugi? Milline on nende olemus, mis elab igas meis ja mida kanname oma kehas ja tema lõhnas? Meesjumalaid jätaks järgmiseks korraks, sest on ju nii, et ladies first, ja teisaks ehk see jumaliku septeti, Dzeuse, Hadese, Poseidoni, Hermesi, Appoloni, Ariese, Dionisiuse ja Hefaisti, teemad on küpsemas, ootamas oma õiget aega ja soodsat tuult.

Ei taha sugugi alustada kronoloogiliselt, kuid nii juhtuski, et südamele väga lähedane jumalanna Hestia on ühtlasi ka Olümpose kõige vanem, kõikvõimsa Zeuse õde, kes ainukesena kõnnib Zeuse ees kandes jumaliku tule ja valguse sümboli, tõrvikut. Valgus ja tuli on see, mis tähistab peajumala ilmumist, ja seda valgust kannab Hestia, jumalanna, kes loobus jumalatele lubatud mõnudest selleks, et miski ei ohustaks tema poolt kandvat tuld. Maised ja praktilised inimesed tõlgendasid Hestiat kodukolde jumalannaks, kuid sügavam selle jumalusse tähendus on liikumatu püsimine enese keskmes, oma sisemise tule ja jumaliku valguse hoidmine puhtana ja muundatuna. Usutakse, et ka kreekakeelne sõna aatom (άτομο), ehk jagamatu, on seotud Hestiaga, kes ühtlasi oli ka terviklikkuse ja ISE sümbol. Hestia (rooma: Vesta) kultust ülistasid vestiaalid, pühad neitsid, kelle ülesandeks oli hoida jumaliku tuld ja kes olid nõnda pühad jumalanna teenijad maises, et üksnes nende puudutamise eest elusana põletati kogu süüdlase suguvõsa. See oli aga lõunamaades. Leedus, kus oli elus vestiaalide, püha tuli, hoidjate kultus, kõikvõimas suurvürst Kęstutis armus püha tule hoidja Birutesse nõnda, et esitas väljakutse jumalatele, röövis teda ära ja võttis naiseks. Nende abielust sündis ehk väljapaistvaim kuju Leedu riigi ajaloos- suurvürst Vytautas, mille valitsemisel kuningriik hävitas germaanide Teutoni ordeni ja saavutas oma võimsuse tipu.

 

Mis võiks paremini kehastada sellist jumalannat, kui viiruki, müüri, põleva lõke ja tuliselt vürtsised, kuivad lõhnad? Kui mõtlen Hestiast ja tulest, millel ta ei lase kustuda, esimesena tuleb ette Shiseido Zen Original, vana versioon mustas flakoonis, mis on aga pöördumatult kadunud. Uskumatu sädeleva lõke, põleva puidu ja suitsuste vaikude aroom. Viiruk võiks olla teine Hestia aromaatne kehastus, ja siin kohe tuleb esile Comme des Garcons Serries 3 Incense: Kyoto, või siis sama sarja Zagorsk. Uskumatult hea ja õilis viiruki lõhn on kohe mu kodumaal: Juozas Statkevičius- meeletult ilus vana puitpõranda, põlevate vahaküünalte, jasmiini ja viiruki aroom, mis meenutab fataalseid vanalinna viirastusi, lumivalget nahka ja küünlavalges joodavat veripunast veini. Ja imelisel kombel Hestia aroomiks arvaksin ka Hermes Rouge’i, sooja puidu, vürtside ja närtsinud okaste rooside aroomi, mis oma nostalgilise oleku taga peidab sirget selgrooga, uhkust ja fülosoofilist ükskõiksust. Seda kõige pehme naiseliku ilu kilbiga kaetuna.

Minu poolt kõige kardetum ja mõistatuslikum jumalanna- Hera. Zeuse õde ja abikaasa, abieluinstitutsiooni ja perekonna kaitsja, kuid armukade, õel ja julm- tema õelust said tunda nii teised jumalannad, nende järeltulijad, kui ka lihtsad surelikud. Hera vankri vedasid paabulinnud, ilmselt viidates selle jumalanna piiramatule uhkusele. Ta ei haletsenud ka oma ja Zeuse last Hefaistost, nähes tema ebardlikust, ja viskas imikut Olümpose mäelt alla. Pime oma vihas ja uhkuses, kuid kindel otsustes oma ja võra vahel, truu abikaasa ja halastamatu karistaja- Hera võis lõhnata klassikalise šipri, mõrkjate ja teravate samblanootide, kiiva bergamoti ja tumeda  lillelisuse järgi. Hera oli tõsine naine, kes ei mõistnud nalja (ning kohati julgem ja julmem kui misiganes meesjumal), ka tema lõhnad võiksid olla sama tõsised, mitmekülgsed, klassikalised, sirged ja vankumatud. Chanel Nr 5 on kindlasti mõeldud Herale. Hermes 24 Faubourg on lõhn, mida kasutaks, kui läheks töövestlusele kuninganna kohale (tabav iseloomustus, mida lugesin kunagi ühes parfüümiteemalises foorumis) ning oleks sobilik tõsisele, paabulindude rakendis sõitvale jumalannale. Frederik Malle Musc Ravageur, tema võisete animalistlike ja korraliku kaitsekesta loovate nootidega. Ka Gres Cabochard, Paloma Picasso Mon Parfum ja Sisley Eau du Soir võiksid olla tema väärilised kaaslased ja territooriumi märgujooned.

 

Emakuju- Demetra, viljakuse, külluse, looduse enda kehastus. Põlisrahvad, kelle elu sõltus otseselt saagi viljakusest ja looduse tujudest, kummardasid Demetrat- tema oli see jumalik värav, läbi mille füüsilisse tuli toit ja küllus. Demetra- andja, Demetra- toitja, Demetra- külluslikuse ja viljakuse tooja. Kuid Demetra ei oleks Demetra ilma oma lapselikult hella tütreta Persefoneta, kelle õrnale kujule sattus keeruline saatus olla allilma Jumala Hadese ja tema surnute kuningriigi kuninganna. Niisiis, Demetra, emalik alge seisab igaveses konfliktis kõikvõimsa allilma jumalaga, Hadesega, meheliku algega. Emalikkuse ja patriarhaalse õiguse, elu ja surma vastasseis. Demetra- see on Emake Maa ise, hoidev, toitev, ja toetav. Mõeldes sellest laiade tuharate jumalannast, kes andis elu kõigile maisele, tulevad meelde „kodused“, gurmee lõhnad- kus on tunda soojaid vanilje, kaneeli, tumedaid patšuli noote. Mitte minu lemmik parfümeeria žanr, ja ometi ei saa mainimata jätta selliseid ülipopulaarseid tänapäeva lõhnu nagu Lancome La Vie Est Belle, Estee Lauder Sensuous, Thierry Muglier Alien Liquer de Parfum, Guerlain Insolence, Cartier Delices de Cartier, kuid ka sellist vana head klassikat nagu Joop! All About Eve, Dior Addict, Lancome Tresor, Lalique Le Parfum.

 

Kuid Demetra eksistents ei oleks võimalik ilma tema õrna, naiivse ja isegi infantiilse tütreta Persefoneta. Sest Demetra on ju ema, ja emaks olemine on võimalik alles siis, kui sul on laps(ed). Persefone müüt, kus teda jalutades õitsvates aasades röövib allilma Jumal Hades- just siis, kui Persefone kummardub, et nuusutada õitsvaid nartsisse, maa avaneb, ilmub Hadese vanker ja vana, tark, kuid halastamatu ja jõuline allilma Issand ise röövib noort ja süütut neiu. Persefone, oma tütarlapselikkuses on aga üks raskemini mõistetavaid jumalannasid- ta on ühtelugu ka Allilma, surnute kuningriigi valitseja. Kuid siin võib olla ka oluline võti- allilma, kõige peidetumad saladused ehk avanevadki just kõige süütumale, rikkumatutele, kohati naiivsetele, külla lollidele, nagu tänapäeval neid küüniliselt nimetatakse. Igatahes Persefonega seonduvaid aroome pole just raske ette kujutada- nad võiksid olla kerged, lendlevad, lummavad, kuid samas külmad, sügavad ja õhulised. Oma halvas aspektis siia sobiksid vist mõttetud vesised lille- ja puuvilja kompotid, žanr, mis nii meeldib tänapäeva mainstream parfümeeria suurtootjatele. Kuna Persefone on duaalne Jumalanna, kes elab pool aastat maa all surnute riigis ja pool aastat maa peal viljakust toova ema juures, siis ideaalne teda peegeldav aroom võiks samuti sisaldada kontraste. Esimene, mis tuleb pähe on Serge Lutens’i l'Orpheline- lendlev, läbipaistev, kuid samas salapäraselt tahmane lõhn. Siin võiksid olla asjakohased nii mõningad iirise juure absoluuti sisaldavad lõhnad, ülikuulus Prada Infussion d’Iris, kuid miks ka mitte õrn ja lummavalt nostalgiline Frederik Malle Eau d’Hiver, oma hapra kaunidusega paeluv Guerlain Apres l’Ondee ning salapärane ning tühjust peegeldav L’Artisan Parfumeur Passage d’Enfer (on ju sümboolne, et Põrgu Väravate nimeline aroom võiks kaunistada Allilma Jumalannat). Populaarsema parfümeeria esindajatest siis Chanel Chance’id, L’Occitane en Provence Cherry Blossom, Balenciaga Paris ja Florabotanica Ralph Laurent Romance ning nii mitmedki Bvlgari Omniad.

Justkui vastand haprale, lapselikule ja süütule Persefonele on ihu ja lusti kuninganna Afrodite. Kuigi Renessansi idealistid, kellele kehalised rõõmud, ja seda veel eriti naiste puhul, oli tabuu, Afroditest on loonud hoopis romantilise naiseliku ilu ideaali, kreeklastele ta oli eelkõige lusti, kehalise ahnuse, kergemeelsuse, kuid ka loomingu ja kunsti Jumalanna. Ka Afrodite sünd viitab just iha ja keha aspektile- sündis ju ta oma isa Uranuse seemnest (merevahust), kui teda kastreeris tema enda poeg Kronos. Seemnest oleme me kõik, nagu väidab tänapäeva teadus, kuid just see, et meheliku võitluse, ja mehelikkuse kaotuse tagajärjel sündis midagi nii naiseliku, sensuaalset ja kõikvõimsat (Afrodite oli kuulus oma ohjeldamatu kehalise isu pärast), on paljutõotav. Seal kus kaks võitlevad, kolmas võidab, ütleb Leedu vanasõna. Seal kus mehed teineteisega ametis, valitsevad naised- ütleb tänapäeva elementaarne tarkus. Kuid mis aroomid sobiksid Afroditele, ja tema igavest naiselikust taotlevale kujundile? Eelkõige tuberoos- ehk kõige avalikumalt sensuaalsem, pilku- ja ninapüüdvam ja fataalsem noot parfümeerias. Ja just eelkõige selline tuberoos nagu Robert Piguet Fracas’es- lihakas, joovastav, väljakutsuv, igasugustest piiridest ja piirangutest väljas. Christian Dior Hypnotic Poison, oma magusas lillelises ja joovastavas laines. Tom Ford Black Orchid oma šokolaadi, orhidee, valgete lilledega, vaniljega- ja kõike muuga- oma ülekülustunud, ülierksa ja over the top stiili pärast. Yves Saint Laurent Cinema- oma sädelevate, magusate, hõrkude lilleliste nootide pärast. Ning kõik muu mis on lilleline, magus ning tagasihoidlikkusest kaugel.

Kui Afrodite on Jumalanna, kes pea asemel kasutab nabast allpool asuvat vaistu, siis selleks tema aspekti vastandiks ülihästi sobiks tarkuse, sõja ja käsitööde Jumalanna Ateena, kes sündis oma isa Zeusi peast- Hefaistos lõi Zeusi pea kirvega pooleks ja sealt ilmuski Ateena, juba täiskasvanuna, kilbiga, mõõgaga ja kiivriga. Tema on ühtlasi ka sõltumatuse, tsiviilse õigluse ja korda Jumalanna- maine kohtunik, kes on võimeline oma mõõgaga lahti sõlmida inimlike eksituste Gordiose sõlmi. Ateena on ka strateeg, ratsionaalne, kaine mõistus ja tsiviilõiguste kaitsja- erapooletu, äkiline ja halastamatu. Tema ei ilmuta naiseliku armu, see, kes rikub Jumalate poolt seatud korda, peab surema. Julgus, ettevõtlikus ja objektiivsus- igale naisele vajalikud

omadused, et kaitsta oma piire ja viia ellu seda, mida ihkab süda (ja paraku on nadu omadused, mille eest on naisi sajandeid karistatud). Mis võiks paremini sobida konkreetsele ja ettevõtlikule Ateenale, kui klassikalised šiprid- Hermes Caleche (vanker on kohustuslik sõjajumalanna atribuut), Christian Dior Mis Dior, Guerlain Mitsouko, Clinique Aromatic Elixir, Nina Ricci l’Air du Temps, Jean Patou Joy. Kaasaaegne parfümeeria on valinud barbiliku teed ning otsustanud, et üks naiselik aroom on magus, vesine, puuvilja- ja lilledekompott- eesmärkiga meeldida teisele, unustades oma isiksuse ja sisemise tasakaalu. Kõik see, mis kriitilisele ja kainele Ateenale tekitaks ainult muiget. Kui juba midagi populaarset, siis see tuleks Hermes seeriast- mahlane ja roheline Hermes Jour d’Hermes, tsitruseline ja varjatult tõsine Hermes Le Jardin de Monsieur Li,  väljapeetud ja konkreetne Carven  Le Parfum või energiast pakatav Guerlain Acqua Allegoria Mandarine Basilic.

Ning viimane ja minu hingele kõige lähedasem jahi, kuu- ja ööjumalanna Artemis. Artemis oli päikesejumala Apollose kaksikõde- nõnda korrates kõikides rahvamüütides esinevat Päikese/Kuu telje teemat. Artemis, hiljem roomlaste poolt ümbernimetatud Dianaks, oli neitsi vibuga, kes kaitses loomi ja noori tüdrukuid. Ühtlasi ta sümboliseeris naiseliku solidaarsust, alias naiseliku vendlust, ning eesmärgi puhtust- vaatamata sellele, et ta kaitses loomi, oma vibuga sihis ja tapis ta metsloomi, kes olid haiged, põdurad või oma aja lihtsalt ära elanud, nõnda esindades naiseliku väe valida, eraldada head halvast, vajaliku ebavajalikust, edasiviivat takistustest. Artemis, nagu tema vendki Apollo, oli „armastuse poolt puutumata“, sellega ülistades objektiivsuse ja puhtuse, sõltumatust isikliku subjektiivsest emotsionaalsest hinnangust. Tema vibu on justkui võime näha kaugemale, looride taha, sinna, kuhu ei ulatu subjektiivse maailma takerdunud pilk. Pole siis ju ime, et transtsendentaalses mõistes on just Artemis on okulti müsteeriumite jumalanna (koos Hestiaga), keda saadavad valged hundid, kelle nahk on valge ja sädelev nagu kuuvalgus ja kelle lemmiktegevus on öösiti mööda metsade liikumine ja

suplemine öisetes tumedates jõgedes. Rahutu nagu kevadine tuul, tema kannabki roheliste nootide mõrkjasust ning karskust- ka tema aroomid võiksid olla äkilised kui välgunooled, karged, rohelised, muudkui konventsionaalsed ja pisut müstilised, nagu pime mets ja öine taevas. Martin Margiela Untitled, oma roheliste galbaanumi nootidega ja kerge viiruki hõnguga oleks ideaalne. Samuti jaheda kaevu kuumal suvisel päeval lõhn- Serge Lutens L’eau Froide. Ka Chanel Crystalle või No 19 Poudre ja enamus Diptyque aroomidest võiksid olla väärilised aksesuaaarid rändavale, vabale ja igavesti noorele Jumalannale.
 

Huvitav on selles valguses uurida oma lõhnariiulit- mis Olümpose aspektid kajastavad minu vägagi maises isikus. Lemmiklõhnade järgi liigun kolmikteljel Artemis- Hestia- Persefone. Ja pean tunnistama- arhetüüpsed nende taevaste olendite jooned kummavad küll läbi ka minu enda igapäevases olekus... Heas ja halvas. Argises ja igaveses.

Kuidas teil? Kes Olümpose jumalannadest külastavad teid vihmastel suvistel päevadel?