Talv ilma lumeta ja Kolm Kuningat

Mul on nii hea meel, et ei ole lund. Et õues tärkavad tulbid ja aias mullalögas toimetavad varblased. Esimesel aastapäeval läksin õue võimlema- paljajalu, seljas lühikeste varrukatega särk. Ja teate- poole tunni jooksul ei hakanud üldse külm! Ei liikunud kuidagi intensiivselt, selgroo venitus, mõned „kaheksad“, paar ciguni harjutust, aga oli soe ja hea olla. Mõtlesin, et kui sisse lülitada ettekujutust, või vähemalt välja lülitada mõistust, siis võikski juurde mõelda lindude laulu ja ette kujutada, et ma niiviisi võimlen mitte esimesel jaanuari päeval, vaid aprillis, hilisel pärastlõunal, kui päike aeglaselt veereb horisondi suunas. Ime, mis siis muud. Lõppude lõppuks tuli minu unistuste talv!  

Seda rohkem hämmastab mind mõningate kohalikke pessimism. Nemad kaebavad, et ei ole talve. Et nad ei saa suusatada. Et nendel on liiga soe. ET PUNGAD PUHKEVAD!!! (kas te suudate uskuda, et võivad olla sellised kaebused). Tõepoolest Jumal lõi inimese ebatäiuslikuna- alati on talle midagi viltu. Aga mulle see kõik sobib! Täiuslikus on ebatäiuslikkuses.

tulbid ärkavad ellu- 1 jaanuar 2014

Tibusid loeme kokku sügisel , möödunud aastat aga võtame kokku Kolme Kuninga päeval. Tuli aeg vaadata tagasi sinna, mis juba lõppes- aastasse 2013- ja esitada oma taotlusi aastale 2014. Ei sobi kriitikasse laskuda, kui aasta alles lahkub (meie ju oleme heade kommetega, ei esita pretensioone lahkuvatele külalistele), ja Uuele Aastale tuleb anda võimalus väheke kohaneda. Seda rohkem, et Kolme Kuninga päev on kesktee Uue Aasta ja minu Isiklikku Uue Aasta vahel. Viimane eduka stardi ettevalmistuse etapp J

Aasta 2013. Sisemise rahutuse aasta. Peamine tegevus toimus sisepool- kahtlesin, kõhklesin, mõtlesin, kuulasin Sisemist Inglit, sõelusin endale vajalike suundasid pea et kõikides elusfäärides. Kuid nii kui hakkasin tegutsema- pidevalt juhtus midagi ootamatut ja ebavajalikku, ja vanker peatus ilma, te oleks jõudnud paigast liikuma hakata. Ei tasu sülitada vastutuult, ütleb leedu vanasõna. Tuli jälle uuesti peatuda ja oodata oodata oodata- sest arvatavasti aeg veel ei ole küps. Või tont teab, mis veel ei olnud küps. Võite isegi ette kujutada kuidas see sobis minu temperamentse loomuga ja kui õndsaid tundeid minus tekitas.



Aasta kuldvara- unenäod. Väline elu eelmisel aastal kulges loiul voolul, kuid unenägudes käis tõeline möll. Teadliku unenägemist praktiseerin juba mõned aastad, kuid asja tõelist olemust sain kogeda äsja sellel aastal. Unenägudest sai minu paralleelne reaalsus ja suur elu labor. 

Aasta saavutus- hüvastijätt lihaga. Niigi tarbin seda verist rõõmu vähe, kuid möödunud aastal see lõplikult haihtus minu ratsioonist. Kunagi elus pole tundnud end nii hästi! Sain aru, kui palju aega raiskasin… seedides. Teravamaks läks ka lõnataju- eriline boonus minu jaoks. Ei ütle lõpliku ei, sest kõige rohkem elus pelgan fanaatikuid, kes elavad üheainsa ideega. Nagu lõikaksid kartongist karbis pisikest akna, piiluksid sellest maailma ja väidaksid, et näevad absoluutselt kõike. Tänu laste eelistustele linnuliha vahest tõstab oma kintsu ka minu taldrikusse, ja ka küllas olles ma ei hakka traumeerima võõrustajaid oma toitumise eripäradega. Kuid enda rahulolu heaks söön köögivilju, puuvilju , juustu- ja naeratan.

Aasta päev (täpsemalt öö)- august 8- 9, kus lõi välku nii, nagu ma elu sees pole näinud. Pea et hommikuni istusin aias, tõmbasin kopsudesse rooside ja enne tormi tekkiva osooni lõhna, rüüpasin selle erilise looduse nähtuse puhul lahti tehtud Proseccot, ja, õnnest pimestatuna, vaatasin tundide kaupa kestva looduse raevu, vaatasin, kuidas välk jälle ja jälle lõi tumeda sügistaeva tuhandeteks tükkideks.  Välk ja äike on alati mind võlunud ning need augusti öö tunnid olid minu jaoks midagi kordumatut.

 

See öö edendas aasta julgusetüki- „Andromeeda Udu“ sünni. Mõtted, et tahaksin kirjutada lõhnadest, mind painasid regulaarselt, kuid mina olen jänespüks, peagi mul polnud aimugi, millega neid blogisid süüakse, kuidas neid kirjutatakse. Kuid mõtlesin, et kui Kristiina Ojuland sai sellega hakkama, siis saan ka mina- võib olla. Ja siis need välgud ja äike keerasid mul pea sassi ja järgmisel päeval ma googeldasin  ning enne, kui mu julgus haihtus, jõudsin kirjutada esimest lühikest lõiku ja salvestada veel ka, et ei oleks tagasiteed. Nii sündiski „Andormeeda Udu“ – minule endalegi ootamatult, äikest inspireerituna ja siiani mul on sellest puhas rõõm.

Aasta avastus- unistuste vägi. Ma olen see, millest unistan.

Avastus nr 2- Žemaitija, Užventis. Võõrad nimed, eks? Mitte nii väga kaugel, ainult ca 500 km meist Tallinas. Sügisel mind, kunagist Kaunase tüdrukut, kelle juured on legendaarse Leedu kivimi Puntukase juures ja füüsiline keha juba mitmeid aastaid Eestis, mingi kummaline tõmbejõud hakkas tirima sinna kanti, kus ma varem ei ole olnud, ei tea sellest midagi ja üleüldse ei suudaks kuidagi öelda, kust ilmus see geniaalne mõtte sinna minna (arvestades, et ma isegi ei teadnud, et säärased kohad eksisteerivad). Tirisin kaasa ka oma eestlastest sõbrannasid, kelle teadmised sellest kandist ja Leedust üldse olid veelgi vaevalisemad. Sattusime vana Leedu piirkonda- kunagi eksisteerinud ja ära põletatud paganate Jumalate pealinna, elavate domeenide juurde, ja üleüldse müstilise kanti, mis eksisteeriks justkui mitte siin maal. See kant, tema imeline loodus, aura, aroom võlus meid ära. Tulen sinna tagasi veel ja veel. Nii arvasid ka mu eestlastest sõbrannad. Maagiline maa, millega oli õnn tutvuda alles elades kaugel oma kodumaalt.

Aasta olfaktoorne kogemus.  Kogemusi oli oi kui palju, kuid kõige silmapimestavam oli tutvus vintaaži Caron „Narcise Noir“ Pure Parfum. Ebamaiselt ilus, poeetiline, tume nagu tumedam öö.

Aasta lõhn- kalmus. Nagu paljud teist teate, ma olen läbinisti leedu tüdruk. Minu kodukandis kalmus kasvab iga tiigi juures, siin aga (Eestis) on teda leida ainult lõuna Eestis, kuid niigi harva. Tal on imeline rohekas, värske, piimjas lõhn, mis meenutab lapsepõlve musta rukkileiva, küpsetatud kalmuse lehtede peal.  Rahuldavat olfaktoorset paraleeli ei suutnud leida, kuid avastasin kalmuse eeterliku õli.

Aasta raamat- Gao Xingijan „Vaimu mägi“. Igavikku, rahu ja elulikke silmapilkude rütmis hingav raamat. Praktiliselt ilma süžeeta, pea et idamaaine Kerouaci „Teel“ ekvivalent . Lugedes selle raamatu tundsin end absoluutselt õnnelikuna. Võin julgelt väita, et ta jääb minuga ja minu kõrval pikaks ajaks.

Aasta luuletaja- Eminem. Tänu teismelisele pojale olin sunnitud kuulata katkematute  „F“ sõnadega kaunistatud teksti, ja kui süüvisin, kuulsin ka midagi rohkemat.

Aasta muusika- Anouschka Shankar „Breathing Under Water“. Kaunis ja väga andekas sel aastal Teistpoolsusele suundunud Ravi tütar, kelle kätte jumalikult muusikaline Isa lahkudes jättis kõik tsitra (India viiuli) võtmed.

Uuesti leitud vana- „Earth, Wind and Fire“. Viieaastaline poeg õpetas uuesti kuulama lõbusaid boogie’sid, ja mitte ainult kuulata- ka tantsida pimedatel talve õhtutel.

Aasta kultuurielamus- Low Air Urbane Dance Theater ja Von Krahli Teater . Ma tunnen tohutut rõõmu, et leedulased, laisk ja mitteliikuv rahvas, lõppude lõpuks avastasid midagi muud kui tsepeliinid. Soovin Airidale ja Laurynasele katkematu loomingulisust ja loomingulisi kõrguseid ka järgmisel aastal!

https://www.facebook.com/lowairurbandancetheatre

Von Krahli Teater astub samas rütmis, nagu kunagi Leedus Oskar Koršunov’i sõltumatu teater. Need otsingud ja nende tulemused on väga värsked siin, väikeses kohalikus kunstimaailmas.

https://www.facebook.com/vonkrahliteater

Aasta Vundament- imelised, toetavad, ehtsad sõbrad, tänu kellele minule ka talvel paistab päike, tänu kellele tean, et inimene inimesele on inimene ning inimese süda- mitte kuri mõistus, on meid ühendav sild.

Aastalt 2014 taotlen seda, mida jäi eelmisel aastal puudu.

Eelkõige- Aega! Efektiivset, rahulikku ja positiivset ajakulgemist, mitte raamistatavat, vaid toetatavat!

Edu! See oma püsimatusega kurikuulus Jumalanna juba ammu külastas mind. On paras aeg uuendada meie tutvust. Tule, Kaunitar, küpsetan Sulle kitsejuustukoogi meega ja rosmariiniga, ja veel karameliseeritud tomatitega, avan parimat Proseccot, löön läikima kistaalklaasid… meil küll on, mida koos ette võtta.

Julgust elust võta vastsu seda, mida ta minule toob. Suspend your judgement and let it happen- vot sellist kolmandat kingi ma ihkan aastaks 2014.

Kolm maagilist kingitust Kolme Kuninga päeval. Kirjutasin paberi lehvikule ja lasin ta tuulega vabaks. Loodan, et mitte ilma asjata reostan lina.   

Ja muidugi ka detailsem nimekiri soovidest, mille nimel peaksin ka ise natukenegi vaeva näha: tahan omandada hip- hop’i.

Tahaksin rohkem aega veeta köögis- olen häbitult unustanud oma lemmiktegevuse, kulinaaria.

Tahaksin palju palju head muusikat ja filme- mul on kohutavalt puud positiivsest visuaal- ja audio stiimulitest.

Tahaksin reisida ja rohkem aega veeta oma sõpradega.

Tahaksin õppida korralikult mängida malet (sellise kindlusega, nagu siin pildil).

Jätkata psühholoogia õpinguid, sest need, ja parfümeeria, on kõige huvitavamad asjad, mida ma eales olen õppinud.

Tahaksin kasvatada oma parfümeeria teadusvara ja leida kaasmõtlejaid ja kaasnuusutajaid- kellega saaks mõnusalt koos nuusutada, arutada ja elust rõõmu tunda.

Tahaksin enda ümber näha õnnelike, naeratavaid inimesi.

Nii tagasihoidlikud on minu 2014 aasta soovid.

Sellisel maagilisel soovide taotlemise päeval mind saadab mitte vähem maagiline lõhn- Laboratorio Olfattivo „Alkemi“. Müür, viiruk, vaigud, kuld (siin selle asendab ambra) olid need kingitused, mida Kolm Kuninga tõid Vastsündinule. Vaikselt loodan, et Alkemi hõng sosistab nendele ka minu soove .

Soovin ka Teile, et iga kirglik südamesoov oleks ära  kuulatud seal, Üleval.

Mis on Teie soovide täitumise lõhn?

kolm kuningat reaalelus