Udu

 

K. Ciurlionis, Rahu

Linna kohal on udu. Paks külma suvehommiku udu. Udu on eriline saboteerija- haihtuvad igasugused töö- ja üldiselt kohustustega seotud mõtted. Sest ümberringi on ebamaine, vaikne, hommikukastega sädelev imeline muinasjutt. Ning muinasjuttudes keegi ei tööta. Võib-olla Tuhkatriinu välja arvatud- aga see muinasjutt pole mulle kunagi meeldinud.

Udul on ka siin, blogis, oma eriline roll. Sest udu, nagu ka lõhn, on ilusioon, muinasjutt, hall ala reaalse ja ebareaalse vahel, ärkveloleku ja une vahel, uduvine ja unistuste kuningriik, kus puuduvad selged piirid, kus haihtuvad kõik kontuurid, nurgad, ja kõik saab võimalikuks. See on justkui uneeelne seisund, kui ripud õhuta ja gravitatsioonita ruumis ning saad lennata.

Kuid võib olla kõik ongi võimalik? Võib olla udu on ainult üks meie sees elavatest sisemistest seisunditest, mis vahest Looja tahel pääseb välja ja embab kogu maailma, ning kogu maailm saab sisemiseks, meie omaks? Salaja loodan, et umbes nii ongi. 

Udused hommikud tekkitavad minus transi taolist seisundi. Vot sellise:

 

Siil udus, teate isegi? Seisundi, kui ma hõljun iseenda sees, ise olen endale ookean, kõik tema kallad, kaldad, ja kõik on üks. Ka lõhnu sellistel hommikutel ma valin sarnaselt, valin selliseid, mis kustutaksid piirid minu ja keskkonna vahel, oleksid mahedad, leebed, soojad ja hingaksid elu nagu pehme udu kaisutus. Valin lõhnu nii, et nende kaisus oleks rahulik ja absoluutselt turvaline, nii nagu lapsepõlves, kui terve maailm lõhnas piima ja mee järgi. Valin õrna ja sileda tekstuurida, siidseid või kašmiirseid lõhnu, nad on õdusad ja peidavad ebavajaliku tähelepanu eest.

Tehniliselt selliseid ja sarnaseid aistinguid mulle tekkitavad teatud muskuse ja sandlipuu, muskuse ja vanilje, muskuse ja kannikese kooslused. Need on lõhnad, mis avanevad tagasihoidliku raadiusega, nad püsivad nahale lähedale, imbuvad ja tunduvad justkui teine nahk, justkui udu, justkui kookon, kus veel alles uinub arenev liblikas. Sellised lõhnad on justkui parfümeerne üsasisese seisundi metafoor.

Kui otsin just sellist lõhna, minu esimene valik on Diptyque Tam Dao. Minu jaoks see on uduse hommiku mägedes lõhn. Temas on nii karge hommikune puude rohelus, kui ka kaugel tõusev suitsujalg ja esimesed päikesekiired. Õndsus, pehmus, lootus- see on nagu roosakas udu, mis kattab mäetippusid vahetult enne päikesetõusu. See on lõhn- introvert, kuid ta pole kinnine, tast hõõgub peent ilu ja usaldust maailma vastu. Sandlipuu on väga ilusasti kaunistatud seedripuu ja müüri nootidega. Tam Dao tihti jääb selliseks lõhnaks, millest päriselt ei saada aru, sest tal on vaja aega- ta on ilmselgelt sissepoole pööratud lõhn. See on lõhn, mida tuleb kodustada, mille tuleb ära tunda, ära kanda- ideaalne aroom introvertide ja niisama unistajate jaoks. Või siis ideaalne aroom selleks, kui tarvitseb vaadata enda sisse.

 

Kui aga läheb tarvis vähem unistavat, pisut konkreetsemat „udu“- suurepäraselt sobib Nasomatto China White. Intrigeeriv nimetus (China White on viide puhtakujulisele heroiinile) peidab vaikset, rahulikku ja teravat kui lumivalge sinisilmne jäise pilguga teravaküüniline kiisupoeg, lõhna. Palju puudri, palju muskust, roos ja puidu noodid- ning mingisugune jäise niiskuse noot, mis nii tupsulises harmoonias tekitab judinaid. Kuigi lõhn on eriliselt pehme, rahulik ja pisut uje, just see niiske külm noot, mis sarnaneb värskelt lubjatud kiviseinte lõhnaga, ei luba unustada, et see pole roosade unistuste maailm- see on teine dimensioon, teine reaalsus, teised küüned ja teine rahu. Rahu, kui keha ja emotsioonid uinuvad, kuid terav nagu kirurgiskalpell mõistus teeb oma musta tööd. Üks minu lemmikumaid Nasomattosid  erilise pehmuse ja vaevu tuntava külma julmuse kompositsiooni pärast.

Vahest juhtub nii, et soovid lihtsalt kašmiiri sviitrit ilma Hitškoki lindudeta. Serge Lutens Clair de Musc on ingellik lõhn- palju õhkõrna muskust, kuivad puuderjad iirise noodid, apelsiniõis ja õige pisut nerolit- ilus, läbipaistev, kirgas, peen. Kui keegi suudaks visata kivi pihta inimese, kes kannab Clair de Musc, suunas, arvaksin, et ta on patoloogiliselt, ravimatult julm. Absoluutselt positiivne unelmate lõhn.  

Dona Karan Cashmere Mist (kašmiiri udu) nimetus räägib iseenda eest. Nii lõhnab kehanahk, kui  peale aromaatset vanni ta on upitatud peenesse pehme kašmiiri pleedi. Ja pole imet- püramiidis on sandlipuu, kašmiiri puu, vanilje, sametnahk ning kõige kergem lillede hingus.  See on puhtus, hubasus ja harmoonia. Minule, kes paaniliselt kardan vanilje lõhna, aroom on nagu tass kuuma kakaod siis, kui kõik puruneb ja läheb valesti. See on rahusaar hullult kiirustavas maailmas. Highly recommended.

 

Jil Sander Sensations on üks nendest salapärlidest, mille suurepärane sisu peidab end tagasihoidliku hinna taga. Mahe, kaisutav, soe ja intiimne lõhn- justkui luigesulgede teki all unes hõõguv naise keha. Külmal ajal ta mulle meenutab sooja piima klaasi enne und- rahu ja rahulikust. Kuidas Nathalie Lorson suudab mandariinidest, apelsini õitest, jasmiinist, tonka ubadest, muskusest, seedrist ja ambrast luua sooja piima, jääb saladuseks. See ongi parfümeeria võlu- mandariinid võivad muutuda sooja piima klaasiks, soe piim- laisaks nädalavahetuse hommikuks. On ju ime, eks?  

Ning minu isiklik subjektiivne udune armastus- Frederic Malle Dans Tes Bras (pranc. sinu kaisus). Minimalistlik muskuse, kannikese, puidu, patšuli ja männi nootide kombinatsioon, mis lõhnab… kuid ei, ta ei lõhna. See on kõige ehtsam kaisutuse aisting. Vana vahatud parkett, ruumilisus ja inimese aisting- vaevu tuntav soe magusalt soolane lõhn, hingamise rütmi aisting, summutatud südamelöögid. See on kõige ehtsam intiimsus, kui tunned teist inimest sama hästi kui oma kehaosa. Dans Tes Bras ei ole laia raadiusega avanev lõhn, ta on pigem kehalõhn, mille tunned, kui oled teise inimese vahetus läheduses, kõige armastatumas kaisus. Tänapäeval, kui nii palju inimesi otsivad lähedust massmeditatsioonides, Interneti chat’ides, juhuslikus seksis või ohjeldamatus toidu ahmimises, lähedus on tegelikult nii lähedal  - pisikeses lihtsas Frederic Malle Dans Tes Bras flakoonis.

 

Tol hommikul, kui sain aru, et hakkan seda postitust kirjutama, varahommikul istusin mereäärses kohvikus ja jõin hommikust kohvi. Paksust merd katvas roosast udust järsku ilmus suur nagu vaal Tallinki praam. Ta oli nii lähedal, et ma hetkeks tardusin. Kuigi me teineteist ei näinud, mõlemad me olime ühendatud udu kaudu, udu sulandas meid nähtamatuteks teineteise osadeks. Valatu naljamees (või naine?) udu J