Kaks rannet- kaks lõhna. Kaks lugu. Narciso Rodrigues Narciso ja Hermes Voyage EdP

Parfümeeria huvilised tihti mängivad sellist mängu- mõlemaid randmeid määrivad kahte erineva, kuid omavahel millegagi sarnaste aroomidega, ning päeva jooksul võrdlevad aroome, nende arengu, muutlikust ning noote. Minagi pole erand. Viimasel ajal kõik ümber on nii tõsine ja sünge, et minagi kaotasin mängulisust ja tuimalt jälgisin seda tuima joont. Kuid paar päeva tagasi- just sellepärast, et kõik ümber on nii tõsine ja lootusetult raske- otsustasin, et just praegu on õige aeg taas alustada mängimist.

Niisiis- uudislõhn Narciso Rodrigues Narciso vasakukäelistele kohaselt parema randme peal ning mitteuudislõhn (2012) Hermes Voyage EdP- vasaku randme peal, südamele lähedamal.  

Pean tunnistama, mina pole Narciso Rodrigues aroomide austaja. Mitte sellepärast, et nad oleksid kehvad. Sugugi mitte. Lihtsalt see pole minu stiil- aroomid minu jaoks on liialt puhtad, liialt korralikud, liialt ameerikalikud. Ja veel, ma raskesti eristan selle kaubamärgi aroome, minu jaoks need on sarnased kui identsed kaksikud mikroskoopiliste geenide mutatsioonidega. Narciso ei ole erand. Koheselt äratuntav Rodrigues käekiri, soojad, puhtad, korralikud, üsna rahulikud noodid, ilma draamata ja liialdusteta. Soe, kreemjas, kergelt piimjas gardeenia, palju palju palju valget, pehmet ja puhta muskust (Rodrigues aroomide eripära), kerge õrn roosat värvi roosi hõng, vanilje soojus. Selle lõhna mutatsioon (mis puudub teistes Rodrigues’tes) on jahedad, kähedad, kuivad, kergelt naftaliiniga sarnased ja üsna maskuliinsed seedripuu noodid. Pehmest muskuse kookonist vahest miite et julgelt, kuid tuntavalt ulatuvad kuivad, kunagi teravad, kuid nüüd lihtsalt puidused, okad. Tasapisi lõhn muutub, mitte seebiseks, kui teised Rodrigues’ed, see aroom soeneb ja järjest rohkem sarnaneb sulava plombiiri lõhnaga. Lõppude lõpuks lihtsalt heidab hinge ja kaob nahast ilma eriliste metamorfoosideta. Kui laiatarbe aroomile kirjutaksin Narciso’le plussi mitte imala ja üsna huvitava kompositsiooni, omapärase katse läheneda šipri variatsioonile, eest. Kunstiteosena ei kirjutaks sellele aroomile mitte midagi- pole paha, kuid igavavõitu. Kui Cartier La Panthere kellelegi meeldis, kuid tema küüned jäid liiga teravaks, võite proovida ära Narcisot. Žanr ja noodid on sarnased, kuid Narcizo on tunduvalt rahulikum, leebem ja kahvatum.  

 

Hermes Voyage EdP jõudmine teisele mu randmele on ilmatu banaalsus. Kui juba valge muskus, siis valge muskus. See ei ole minu lemmiknoot, kuid siiski kõik sõltub teostusest. Ja  Jean Claude Ellena teostus on laitmatu. See on valge muskus rohelise kibedusega, tilk värskelt pressitud sidruni mahla ja näputäis värskelt jahvatatud kardemoni. See on kerged, mitte pealetükkivad vürtsid ja null magusust. Hele skandinaavia stiilis ning selges, sirges joontes mööbel ja valged pilved eresinises taevas. Esimene lumi ja lapselik unelev eufooria. Malbed ja hubased piimjalt hali värvi varjundid. Kes ütles, et lihtsus on allajääv? Lihtsus on hea. Kerge ja loomulik. Peen ja minimalistlik. Ideaalselt edasi antud aroomi tekstuur. Justkui utoopiline maailm ilma keeruliste skeemideta, tõsiste mängudeta, esmaspäevadeta ja otsustavate võitlusteta. Maailm päikesest, pilvedest ja heledast puidust.

 

Kaks rannet, kaks olekut. Kaks proovimist väärt lõhna. Mängime!