Ormonde Jayne. Jäälilled.

Paar päeva tagasi õhtul olin just voodis ja haigeks jäämas, kui E. rõõmsa häälega luges telefonist uudiseid, et öösel võib tulla kuni -12 kraadi. Minul pea hakkas ringi käima- paar tosinat minu kaunitare roose on siiani katmata. Terve kuu on mul olnud tunne, et olen muundumas papagoiks, aina kordamas, et mul on vaja kuuseoksi, et roose katta. Mehelik lubadus „olgu“ on paraku ainult õhus. Papagoiks olemine mind ei ahvatle- nii ootangi, järgmise päevani, siis nädalavahetuseni, siis jälle edasi. Ühe sõnaga- ma alati ALATI olen teadnud on ootamine on tegelikult kõige lollim ja mitte kuskile viiv taktika, see veelkord sai kinnituse. Need kes propageerivad rahuliku suhtumist ja ootamist, oodake. Mul on aga elu elada. Ja see ei vaja ootamist. Kell üheksa õhtul kuuli kiirusega hüppasin voodist, korraga unustades palaviku ja vastikut enesetunnet, panin jalga reiteni ulatavaid soojasid kummikuid, talvist dubljonkat, ninjataolist näokatet ja pistsin otsima lõikekääre ja taskulambi. Viimast ei leidnud, tuli laenutada kuueaastase poja käest smurfidega mängutaskulambi ning sõita metsa kuuseoksi otsima. Peas aga keerles tore lauluke promises, promises ja hulk ebakõlalisi, ebatsensuurseid väljendeid.

Kui te arvate, et pimedas metsas sobivate väiksemate kuusepuude leidmine on lihtne, siis arvake veelkord. Selliste puude leidmine, mille okste lõikamine ei sandistaks noori kuuske ja samal ajal oleks minule füüsiliselt jõukohane, osutus pehmelt öeldes väljakutseks. Rohkem kui mängutaskulambist mul siinkohal oli kasu oma isiklikust ninast, kuused lõhnavad teistmoodi kui männid (männimetsas on neid lihtne leida erineva lõhna järgi), noored kuused aga lõhnavad iseäranis erinevalt vanadest kuuskedest, mille alumised oksad on kohati minust pikemad. Kõik lõppes hästi, metsas veetsin sisukaid 2,5 tundi, tagasi tulles katsin roose, soojendasin üles jääpurikaks külmunud käed ja juues teed valasin rahustuseks paar pisarat. Siis käisin kuumas vannis, sirvisin oma lõhnade testrite sahtlis ja tilgutasin paar tilka  Ormonde Jayne Champaca oma kaelale.

Ma ei ole suurem lillede lõhnade austaja. Kui juba lillelised aroomid, siis just sellised nagu Ormonde Jayne neid loob- kerged, loomulikud ja sügavad, justkui värviline ja graatsiline liblika tiib. Täiuslik harmoonia rahutuse ja täitmata lubaduste ajal. Ormonde Jayne aroomid on poeetilised ja samal ajal looduslikult realistlikud, nad ei ole abstraktne fantaasia, vaid väga konkreetse, äratuntava loodusliku maastiku, loodusliku mustri aroom. Ormonde Jayne asutaja  Linda Pilkingtoni aroomide loomise filosoofia on suurepärane. Teda ei piira vajadus luua kriitilist kogust teatud aroomist, ei piira müügimassi ja tootmisefektiivsust taotlevad investorid, seega Lindal on vabad käed, et otsida huvitavaid, ebaharilike, isegi kummalisi eeterlike õlisid, mida saaks kasutada oma aroomides. Nii sünnivad lõhnad, mis väga täpselt ja kaunilt kannavad edasi erinevate maailmanurkade, India küla, Kanada ürgmetsa, Filipiinide aedade maastiku lõhnasid. Lindale on samas omane inglaslik kaine realism ja hea maitse, tema lõhnad on harmoonilised, kantavad, ümarad, orgaanilised, kasutaja sõbralikud ja väga imeliselt sügavad.  

Ingrid Bergman

 

Eelpool mainitud Champaca on ehtne õhus hõljuv rahu, justkui esimesed kuldsed päikesetõusu

kired. Aroom on kergete roheliste nootidega, lilleline, õhuline ja nii kaunis, et õieti ei leiagi sõnu tema kirjeldamiseks. Vaikus ja valgus on selle lõhna sünonüümideks. Imeline hommikuse looduse lõhn. Aroomis on kasutatud Basmati riisi noot (kuigi minu naha peal ta praktiliselt kohe haihtub) loob justkui sooja hubast kookoni, vaevu tuntava kreemja tekstuuri. Nii lõhnab rahulik, hella südamega inimene. Kogu lõhna kestvuse ajal on tuntav rahustav ja tasakaalustav rohelise tee kerge kibedus ja värskus. Looduses champaca on kollaste või kollakasvalgete õitega tugevalt ja väga magusalt lõhnav magnoolia sugulane. Indias champacat kasutatakse ka viirukites. Kuid antud aroom ei ole ei tugev, magus ega viirukitaoline, vaid rahulik, õrn ja puhas muinasjutuliselt kaunite õite aroom, mis viib kandjat tagasi algse harmoonia ja rahu seisundisse.

Emily Dickinson

 

Teine troopiline lill, Frangipani, algab joovastava pärnaõite ja üsna tugeva rohelise sidruni, ehk laimi, aroomiga. Lõhn virvendab justkui päikesekired veepinnal, südames on tunda mahedaid, pastelseid lille- veeroosi, magnooliat, veel mingisugune raskemini identifitseeritav magusam troopilise lille aroom. Südames järjest erksamaks läheb ilusa, rabavalt naiseliku, siidse, piimja tuberoosi lõhn. Kerged ploomi noodid lisavad teatud kreemsust, tekstuuri sidusust, mis on võrreldav väga naiseliku ja valatu siidse, voolavates akvarellvärvides kleidiga.  Jahedam, vaevu tajutav baas on pigem toeks, lillede harmoonia tasapisi vaibub, kuni jääb ainult lillede varjud. Lõhnaõli sellegipoolest püsib eriti kaua, naha peal 12+ tundi.

Marie Skladowska- Curie

Kolmas troopiline kaunitar, Sampaquita, või siis Sambac jasmiin, mitte kuidagi ei meenuta päevituse kreemi aroomi, mis minu jaoks on esimene viide, kui mõtlen troopilistest lõhnadest. See on jälle

roheliste nootidega lõhn, milles on tajutavad akvaatilised ja magnoolia noodid. Nii lõhnab magnoolia, mis kasvab riisipõldudest voolava jõe kaldal. Jahedad roheluse ja magnoolia aroomi raamivad, bergamoti, veriveri, sambla noodid ja pehme imekerge muskuse pilv. Lõhn on unelev, kerge ja ilma liigse magususeta, pigem jahe ja rahulik. Minu jaoks troopilised lõhnad peaaegu alati tähendavad kookosepähkli nooti, mida ma parfümeerias eriti ei salli. Siin kookosest pole haisugi. Ainult rahulik graatsilisus, jahedus ja tuulepuhangutega lainetega kohale jõudev õitsvate lillede lõhn. Täiuslik naiselikkus

Anna Ahmatova

Osmanthus on Aasias kasvav (ning eriti Hiinas levinud) õitsev põõsas, mille noodid parfümeerias meenutavad pigem pehmet karvast üleküpse aprikoosi nahka. Ormonde Jayne Osmanthus  mulle rohkem meenutab šampanja nautimist õitsva jasmiini põõsa all. Algus nootides on peaesinejana pomelo, tema lõbusad, kihelevad noodid loovad rõõmsa ja kergemeelse meeleolu. Südames on tunda kerget, pehmet puuviljasust, kuid see on pigem taust- järjest selgemini kõlab jasmiin. Tsitruselised noodid on siin saateks ja säilib vahuveini lõbus meeleolu. Osmanthuse ja jasmiini magusust siin tasakaalustavad veeroosi, seedripuu, puju noodid. Aroom on kaunistatud väga ilusate, sädelevate, kohati ilmuvate ja jälle kaduvate tšilli pipra nootidega. Suurepärane puuvilja- lillede aroom, mis on väga laiale auditooriumile arusaadav ning tänu oma lihtsusele ja mängulisusele väga palju kiidusõnu saav aroom.

Amelia Earhart

 

Tiare? Tiare. Veel üks troopiline lill, Taiti gardeenia. Ja jällegi- ei mingit magusust. Ainult kenad, jahedad apelsiniõied, läbipaistev veeroosi loor ja elegantne, roheluses uppuv, kibedavõitu jasmiin.

Imeline baas- sammal, seedripuu, kuiv ja kibedavõitu, mullane iirise juur ja vaevu tuntav tilk ylang- ylangi. See on kõige ehtsam roheline lilleline šipr, elegantne, stiilne ja täiuslik, ilma nurgadeta, teravuseta või banaalse liputuseta. Kui peaks valima aroomi, mis ideaalselt sobiks nii tööeluks, ärikohtumisteks, tee tassi sõbrannaga või veiniklaasi sõbraga juurde, siis Tiare oleks täiuslikkusele väga lähedal.  Ta on naiselik, kuid intelligentne, introspektiivne, kuid sotsiaalne. Suurepäraselt integreerib kõiki nende aspekte, mida tänapäev halastamatult nõuab naiselt.

Virginia Woolf

Tiare on samapalju lilleline kui ka roheline lõhn. Ikonoklastiline Ormonde Jayne aroom, mis võlus ära nii tarbijaid, kui ka kriitikuid ja ninasid, oli aga Ormonde Jayne Woman. Peamine aroomi noot j

a esimene viiul on igihaljas okaspuu, Kanada tsuuga. Rabav, tuhat miili sügav, palsamlik igivana metsa, igihaljade hiigelpuude, sambla, noore võsastiku ja kasvava roheluse lõhn. Nagu istuks metsa vaikuses ta tasakesi kuulaks kuidas kasvavad seened. Veel nii lõhnavad vanal lõkkekohal sirguvad noored sõnajala võrsed. Müstiline, roheline, kergelt suitsune, õige pisut magus, sügav, niiske lõhn.  See on looduse kuningriik, kus inimene oma väljamõeldistega on sama ebareaalne kui rööviku unenägu. Noodid: algus- kardemon, koriander, rohelised noodid, süda- kannike, jasmiin, tsuuga, baas- vetiver, ambra, seedripuu, sandlipuu. Kuid nootide loetelu ei ole võimeline kirjeldama toda rohelist, saladusliku algset harmooniat, mis pesitseb Woman flakoonis. Looduslik maagiline realism.  

Indira Gandhi

Ta’if on tõsine roos. Uhke ja väljapeetud. Samal ajal- asjalik. Algnootides on väga tugev vürtside taust, safrani ja roosa pipra duo on summutav, aromaatne, avaneb uskumatult laia raadiusega. Roos

ilmub platsile alles hiljem, ta on mitmekihiline, avaneb vaikselt ja kiirustamata, kiht kihi järel. See on erkroosa, suureõieline, noobli päritoluga roos sametiselt pehme ambra taustas. Aroomis kasutatud datli noot annab lõhnale teatud orientaalse (araablasliku) maigu ja teatud gurmaaniliku magusust. Ta’if on tõeline orientaalse klassi esindaja, kuid samal ajal üsna jahe, väljapeetud roos soojade vaikude taustal. Sellise aroomi valikul kohustuslikul korral peavad meeldima vürtsid, ning iseäranis piprad. Väga sobilik lõhn isikupärase õhtuse garderoobi täienduseks. Minule väga meeldivad roosid parfümeerias, ja samal ajal ma olen eriti valiv nende suhtes- nii ma antudki juhul kõigun, võimatu aru sama mis õigupoolest see Ta’if on ning milline on minu suhe temaga (siiani võin öelda, et äritatavalt õrritavalt ligitõmbav).

Orris Noir on mu absoluutsete, tingimusteta õhtuste lõhnade favoriitide esikolmikus. Must iiris on ei midagi muud kui haprad, siidjad, õrnad iirise õielehed mõrus mustas šokolaadis. Tšilli pipar, palju palju pipraterasid, koriander, viiruk, mürr, patšuli, seedripuu.. ja ebamaiselt pehme, kargelt hapras iiris uputavas mustas kiusatuse meres. Ideaalse tasakaaluni viib loobrilehe noot, ta on justkui sild õrna iirise ja võimsa patuse mõru massi vahel. Nagu mustanahaline naine, rabav oma öömusta alastiolekuga- ehtne, sile ja pakatav elust. Ja kuigi lõhn kestab terve igaviku ta oma paradoksaalsel kombel säilitab kerget, õhulist, peaaegu läbipaistmatu struktuuri- justkui musta šokolaadi padast tõusev peen aur. Ideaalne aroom salapäraste kohtumiste küünla ja veini juures külmadel pikadel talveöödel.

Frida Kahlo

Tolu on kõige tumedam, venivam ja tugevam Ormonde Jayne aroomidest. Ka tema värv meenutab konjaki. Veniv, kergelt magus peru balsami vaik, tonka oaed ja ambra loovad nii orientaalse tausta, et ei teki kahtlustki mis klassi aroomiga on tegu. Soojades tumedates nootides on tunda mitte vähem tumedaid, mõrkjalt magusaid apelsiniõisi, ühtlane magus orhidee noot ja mingid kuivatatud ürdid (püramiidis on välja toodud kadaka marjad ja salvei). Aroom on üsna lähedas suguluses Rochas Absolu’ga.  Ainult et Tolu on veel venivam, sügavam ja tugevam. Ja samal ajal väga sensuaalne ja hubane- justkui mustriline villane sall. Sobib julgetele südametele, nii naistele kui ka meestele- hea konjaki asemel või koos sellega.

Tundub, et kuum vann, kaunis Champaca ja klaasike Jules Gautier konjakit päästsid mind kindlast külmetusest. Kustutasid viha ja pettumuse seisundi. Sest sellised lilled, mis Linda Pilkington ja Geza Schoen fantaasias, on päästjad. Väga tahan loota, et talvekülm ei vii mu roose kaasa ja järgmisel aastal mu riiul täieneb kasvõi mingisuguse Ormonde Jayne kaunitariga. Ja maailm jälle keerleb oma imelises tantsus.

Ormonde Jayne aroomid on saadaval ka Tallinnas, Lembitu tänava Fragrance Gallery's.