Parfümeeria legendid. Naine väljaspool Aega. Germaine Cellier

Mida edasi, seda rohkem veendun, et kõige suurem piirang elus on Aeg. Aeg, tema voog, rütm ja puudus nagu liiklusreguleerija suunab ja vormib meie soove, võimalusi ja isegi arusaama iseendast. Aeg rõhub meid. Ahistab. Ja teeb meile lõpu. Kuid aeg ajalt ilmub inimesi, kes nagu meteoriitid oma eksistentsiga lõikavad paljudele iseenesest mõistetavaks ja kõigutamatuks tunduvatest Aja piirangutest  läbi ja purustavad hävimatu Aja orbiidi. Inimesed, kes elavad väljaspool Aega. Elavad oma sisemise rütmi ja kella järgi… 

Parfümeeria, nagu kõik muugi, on ainult Aja käes olev mäng. Aeg määras, et parfümeeria, nagu paljud muud oskustööd, oli meeste mängumaa. Muutus tuli siis, kui keemia alustas oma võidukat käigu laboratooriumitest praktiliselt igasse eluvaldkonda. Kuid naisparfüümer ka siis oli haruldus, vaatamata sellele, et naiste haismismeel on kordades tundlikum meeste omast, vaatamata sellele, et lõviosa parfümeeria toodete kasutajaid läbi aega olid naised. Kõik see lihtsalt sellepärast, et lisaks tollal tõena võetavale dogmale, et naine ei sobi töötegemiseks (muidugi, kodutööd on ju ainult lesimine!) mõned taibukamad tegijad mõistsid, et nõnda võimsa loovjõu vabastamine on ohtlik ja võib endaga kaasa tuua ennustamatuid tagajärgi. Kahtlemata see polnud tühi kartus. Sest esmaklassilise tähe  - Germaine Cellier- ilmumisega parfümeerias langes traditsioonilise lõhnategemise müür ja parfümeeria muutus igaveseks.

 

Preili Cellier sündis  26 jaanuaril 1909 a. Bordeaux ja lapsest saadik oli mässumeelse ja ekstsentrilise loomuga. Preili ingellik väljanägemine (pikk sale sirge rühiga sinisilmne blondiin) oli ülimalt petlik- tema sees peituvat püsirohtu oleks jätkunud tervele armeele. Aastal 1930 ta tuli Pariisi õppima keemiat, töötas Roure Bertrand ja Palmolive Colgate ettevõtetes (viimases lõhnastas seepe terved  3 kuud, ja Jumal teab miks  Palmolive turundusinimesed pole siiani välja mõelnud uuesti välja anda Cellier poolt loodud seepe). Germaine elas ekstravagantselt, sõbrustas tolle aja kunstnike ja intellektuaalidega, elas luksuslikult ja ilma valehäbita, ilusale naisele kohaselt. Germaine riietus väga stiilselt, suitsetas nagu korsten ja ropendas nagu igati väärikas hobuste taltsutaja. Tal oli kolm pisikest koera, rääkiv papagoi ja mitmeid suhteid tolle aja kuulsustega.  Sõja ajal tutvus šveitslase Robert Piquet’iga ja ühines tema poolt loodava uue moemajaga (sel ajal, kui raske ka poleks seda uskuda, parfüümerid ja moeloojad ei teinud koostööd ja nendele isegi pähe ei tulnud, et see võiks olla kuidagi kasulik).
Aastal 1944 sündis eriline, kordumatu lõhn, millele sarnast pole ka tänapäeval- lõhn- legend Bandit. Bandit oli esimene šipr, milles domineeris nahanoot, ja mille järgi on nime saanud terve praeguse parfümeeria allklass- naha  šiprid. Bandit’i kooslus ja kompositsioon šokeeris parfümeeria maailma.   Tolleaegse parfümeeria kuldne standart oli harmoonilised, hästi komponeeritud komplekssed aroomid, rõhutud oli aroomi terviklikkus, mitte eraldiseisvad noodid. Preili Cellier aga valis džässi solo stiili- Bandidi sisse ta pani absoluutselt uskumatu kogust, üle 1%, izobutili kinoliini. Tänu oma intensiivsele animalistlikule lõhnale see aroomaine komponent parfümeerias oli kasutusel üliharva ja mikroskoopilistes kogustes, seegi peamiselt meeslõhnade loomisel. Esimene reaktsioon tutvudes Bandidiga- šokk (isegi tänapäeval, kui luuakse enam vähem kõike, mis tuleb pähe).  Terav, intensiivne naha lõhn ja tsitrused. Märg muru ja mulla lõhn. Sigaretti suits. Justkui varahommikul, kastest märjas metsalagendikus jahimees kooriks maha lastud, veel sooja metslooma, ja suitsetaks. Läbilõikavalt karge jahedus ja puuderjad, tolmused naha noodid.  Lõhn on kontrastidest tulvil, kuid kogu aeg on rõhutatult selge, tuntav naha noot. Aroom on loodud naistele, kes kannavad pükse (haruldus ja ultrauus mood tollal) ja suitsetavad. Vabameelsetele, šabloonest ja sotsialsetest standartitest  vabadele naistele. Naistele, kes on, nagu nad on, no regrets. Väljakutsuv, ekstsentriline lõhn, kuid temas puudub hüsteeriline tähelepanu püüd või suurustamine, igasugune valelikkus, pigem on lõhn julge oma aususega iseenda vastu. Juttude järgi luues Bandiidi, Cellier ei häbenenud krabada moeetenduste kulisside taga tiirlevate mannekeenide alusespesu ja nuusutada seda, ikka selleks, et aru saada, kuidas tõeliselt lõhnab üks naine. Ning tõesti- aroom kõige ehtsamal, realistlikul, ausal moel avastab inimloomuse loomaliku poolt. Loomaliku jällegi kõige ehtsamas, realistlikumas mõistes- sest palju me ka ei hingaks sisse religioosse, esoteerilisse  või ateistliku oopiumi,  bioloogiliselt inimene on siiski sarnasem loomaga kui ingliga või aasa lillekesega.  Bandit on see lõhn, millele jäägitult kuulub koht minu südames. Tema ilu, julgus ja originaalsus on nõnda kordumatud, et eksisteerivad väljaspool moodi ega isegi aega. See on lõhn, mis oma mustade tiibadega viib mind oma teistsuguse, paralleelse maailma, milles pole kohta häbile, hirmule ja valedele. Ja see teleport väljaspoole meie reaalsust on kohati absoluutselt hindamatu.

 

Aastal 1947 Cellier jälle vapustab oma novaatorlusega ja kordumatu originaalsusega. Pierre Balmain moemaja esitab esimest rohelist šipri Vent Vert (Roheline Tuul). Seekord Cellier on sama julge- galbanfeerula kogus on isegi 8%! Galbanfeerulale (lat. ferula gumosa) on omased selged, mõrkjad, rohelised, puuderjad noodid. Roheline sidrun (laim), hüatsint, jasmiin, iiris, basiilik, salvei, sammal- ja meeletu meri galbanfeerulat. See on  nii roheline aas, et lausa paneb silmi valutama, roheluses õitsevad aasalilled, kõrrelised, terav, lõikav rohi. See on kevad! Aroom on väga elav- temas on tunda liikumist, entusiasmi, dünaamikat. Väga sobilik lõhn nendele, kes alles tutvuvad  šipridega ja alles hakkavad aru saama nende omapärasest ilust. Vent Vert mulle meenutab kevadist nõgest, esimesi hapuoblikaid, kenakesi karikakraid ja käes ära hõõrutud värskete puulehtede lõhna. Sammal, mis mõningatele sarnaneb eelajaloolise aroomistiiliga, siin lisab nii vajaliku vunki- baasnootidel, kui rohelised noodid tasapisi lahkuvad oma meeletust kevadisest peost, lõhn ei jää lamedaks, vaid säilitab teravust ja mõrkjasust. Roheline, liikuv, mittebanaalne- suurepärane šipr kaasaaegsele, kuid vintaažist lugu pidavale naisele. Mina ei vaata temast mööda ühelgi kevadel.  

Aastal 1948 ilmub Fracas. Nagu öeldakse, kuningana visiitkaardi ei vaja. Fracas’t teavad kõik, kes on kasvõi natuke tuttavad parfümeeria maailmaga. Fracas on tänapäevani mõõdupuuks kõikidele tuberoosi lõhnadele, samuti diiva stiilis lõhnadele. Tõenäoliselt Fracas on isegi mõõdupuuks kõikidele dramaatilistele valgete lillede lõhnadele. Kui olete Fracas’t nuusutanud kasvõi ükskord, teda on võimatu edaspidi mitte ära tunda isegi kinnisilmi või nohu küüsis, nii tugev ja omapärane on selle tuberoosi  aroomi lõhn. Fracas oli lemmik Maria Callas, Madonna, Kim Basinger, Courtney Love lõhn- ja see ainult näitab, et meie valikud kõnelevad meist ilmekamalt kui tuhat sõna.

Tuberoosi aroom on ehk kõige meelelisem kõikidest lille lõhnadest. Tema kõrval isegi India Sambac jasmiini aroom on süütus ise. Tuberoosile omased õlised, kirbed säsised rohelised noodid, joovastav valgete õite aroom ning dekadentlikud üleküpsete, peaaegu et roiskuvate puuviljade noodid tekitaksid lihaste rõõmude mõtteid isegi pühakule. Tuberoos oma eeterliku õli intensiivsuse tõttu on parfümeerias kasutatav mõõdukalt ja lausa piinliku ettevaatlusega. Puhas vormis see eeterlik õli on ülimalt indoolse lõhnaga ja võib esile kutsuda lausa okserefleksi, sest lõhn tuletab meelde vagatseva ja intensiivse laguneva laiba lõhna.  Kuid väikestes kogustes lõhn on joovastav, sensuaalne, fataalselt meelitav- otsekui paradiis maa peal. Nii et tuberoosiga parfümeerias ei tehta nalja- see, mis on väikestes kogustes rohi ja kõikehõlmava imetluse objekt, suuremates kogustes võib tappa.  

Nii mõtleks tark, mõistlik nina. Kuid mitte Cellier.  Fracas’es ta kasutas lausa plahvatusliku tuberoosi eeterliku õli kogust. Tõtt öeldes, ta isegi meelega otsis tuberoosi baasõli, mis oleks võimalikult võimsa kontsentratsiooniga. Nagu sellest oleks vähe, niigi silmapimestavale tuberoosi õlile lisas ta
mitte just vähem intentsiivset säravat apelsiniõite eeterliku õli. Tulemus oli intensiivne, särav, kõlav ülikõrgete mezzosoprano nootidega, patune ning animaalne nagu silmatorkav plaatinum blond punaste huultega, kellest mööda vaatamine on võimatu isegi suletud silmadega.  Fracas on diivade diiva, peadpööritav oma seksuaalsusega, ülirõhutatud naiselikkusega ja kõrgelt visatud pilguga. See on naine, kes teab oma hinda, ja teeb kõike, et ka teised seda teaksid. Fracas kohe kindlasti ei jätta ükskõikseks. Kurjad ja kadedad teda keelitaksid, nõrgad minestaksid kohal, moraali kaitsjad ammuli suuga vahiksid hävitavat lihalikkuse käiku … See on lõhn erilistele juhtudele ja, mõistagi, erilistele inimestele. Kuid kui te ihkate kasvõi üheks õhtuks saada maailma nabaks, midagi paremat kui Fracas te ilmselt selleks ei leia.

Aastal 1953 Pierre Balmain moemajale loodud Jolie Madame’is  Cellier näitab suurepäraselt omandatud nootide „sidumise“ tehnikat. Erinevalt kurikuulsast kolmikust, Bandit, Fracas, Vent Vert, kus on üks domineeriv noot ja teised mängivad alles väikseid rolle,  Jolie Madame  on kolme nootide, roheliste nootide- kannikese- naha, mäng. Oma originaalse käekirja Cellier seekord toob välja eriskummalistes nüanssides. Kui tema eelnevad kuulsad tööd olid esmase säravusega ülidramaatilised isiksused,  Jolie Madame lõhnab pehme, hubase ja rahuliku elegantsi järgi. Cellier eksperimenteerib - laiade, võimsate joonte asemel  ta seekord keskendub nüanssidele ja pooltoonidele. Lõhna algus on roheline ja kergel kõrkjas, kuid siin siiski puudub läbilõikav Vent Vert rohelisuse teravus. Järk järgult lõhn avaneb ilusa, puuderja, lillelise, hapra ja naiseliku kannikese lõhnaga. Mida edasi baasnootide poole, seda rohkem annavad endast teada õlised, võimukad, tolmused, sensuaalsed,  kergelt rääsised naha noodid. Jolie Madame on suurepärane naha šipr, kergelt retro, rahulik ja elegantne, kuid ka ära tajutava tumeduse, varjatud intriigi ja sensuaalsuse potentsiaaliga.

 

 Sellised on kõige kuulsamad preili Cellier lõhnad. Kontrastsed, eredad, kompromissitud, nendele sarnaseid ei leidu. Parfümeeria kriitikud  võrdlevad Cellier käekirja fauvismiga maalikunstis ning fauvismile iseloomulikude laiade abstraktsete joontega. Minu jaoks Cellier lõhnad kannavad kordumatu sisemise vabaduse ja kõikehõlmava ruumilisuse tunne. Need on lõhnad vabale naisele, nendest on läbilõikavalt, nagu kellade löögid, on  kuulda vaba süda laulu. Cellier lõhnades on midagi sellist, mida sisse hingates kurgus hakkab liikuma klomp, mis ähvardab välja pursata metsiku karjena. See on elujõud, ehtsus, pea et loomalik naiselikkuse jõud, mida sajandite saatel kartsid mehed ja isegi paljud naised, kuid mis ei kadunud ei tuleriitade peal, ei kloostrite, tüdrukute pensionide ukse taga ega kaasaaegses sootsiumi peapesu džunglis. Ja kuigi kuulus nina lahkus meie seast  juunis, aastal 1976, tema loodud lõhnad säilitasid tema surematu hinge kristalle, ja neid ei ole võimeline ära sulatama isegi selle maailma kõikvõimas valvur Aeg.

Germaine Cellier looming kronoloogilises järjekorras:

·         Robert Piquet „Bandit“ (1944)

·         Nina Ricci „Coeur Joie“ (1946)

·         Pierre Balmain „Vent Vert“ (1947)

·         Robert Piquet „Fracas“ (1948)

·         Cristobal Balenciaga „La Fuite des Heures“ (1949)

·         Pierre Balmain „Jolie Madame“ (1953)

·         Pierre Balmain „Monseur Balmain“ (1964)

·         Pierre Balmain „Miss Balmain“ (1967)