teisipäev, 22. aprill 2014

Parfümeeria uudised- peatükk 6


Mõnikord õhtu on hommikust targem.

Mõnikord porgandimahl on šampusest parem.

Mõnikord uudiste puudumine on uudistest parem.

Tehes kokkuvõtet selgus, et sel raskel ja pingelisel kuul ma lisaks rooside lõikamisele ja kilomeetrite pikkuste aruandluste kõrval suutsin üsna palju nuuskida. Pettumuste osa on ikka ja jälle kõige pikem- kuid võib olla see on lihtsalt ebarealistlike ootuste tagajärg.

Pettumused

Sisley Eau Tropicale. Kõik sõltub ootustest. Sisley on suurepärane parfümeeria maja ja ootused nende uuete lõhnade suhtes on ka mitte just väikesed. Eau Tropicale on sooja aastaaja jaoks mõeldud puuvilja- lilleline lõhn. Minu naha peal on selgesti tunda magushapusid, barbarissi kommi taolist maitset (pasifloora vili), bergamoti ning troopilist frangipani lille õisi. Lõhn on väga magus, kuid samuti hapukas. Tekkib tunne, nagu oleksin hammustanud toorest õuna, ninna puksib ebameeldivalt mõru ingveri noot. Paraku aroomil puudub tasakaal, neutraalne, aneemiline patšuli, seeder ja ambreti seemned antud juhul ei suuda vastu seista puuviljade ja frangipani magususele. Lõhn on isegi kuidagi eemaletõukav- liiga magus, liiga hapu, liiga mõru… Justkui kannaksid mitmeid moodsaid riideesemeid, kuid nood oleksid omavahel sobitamata. Mööda.

Balmain Extatic. Balmain on legendaarne parfüümi maja, kellel on oma stiil, kes ei karda ei uuendusi ega originaalsust. Või siis ei kartnud originaalsust. Extatic on banaalne pirni, orhidee, osmantuse ja kašmiirani puidu kompott (eau de parfum puhul) , ja eau de toilette puhul see on kompott muskusest, litši ploomist ja roosist. Halvas mõttes absoluutne massmaitsele kupeldamine- magus, värske ja söödav. Eau de toilette variant on puuviljaline, tema noodid on „puhtamad“, eau de parfum- lilled ja puuviljad steriilse puidu baasiga.  Kui te jätate neid lõhnu proovimata, ei kaota te oma elus midagi. Häbi, Balmain!

Elie Saab L’eau Couture. Karta on, et see lõhn on määratud kommertsedule. Apelsiniõis, mandlid ja vanilje. Vaniljet on palju, tema erilist magusust mingil määral tasakaalustab apelsiniõite mõrkjas aroom. Mandel annab piimjat ja kergelt söödavat, siduvat noodi (tuleb meelde maitsemeel, mis tekkib süües toorest metsapähkli tuuma). Lõhn on tugev, ergas, nooruslik (kuid ei ole dünaamiline), omab teatud värskust. Kuid minu jaoks paraku ebahuvitav, tal puudub peensus, saladus ja omapära. Hiiglasliku avanemisraadiuse ja hüper magususe tõttu võib saada ööklubide ja pidude tapja- lõhnaks.  

Boucheron Palace Vendom.  Veel üks mitte midagi ütlev vedelik muidu päris hea parfümeeria maja käest. On eau de toillette ja eau de parfum variandid. Ühised noodid on jasmiin, pojeng, seeder, eau de toilette algab tsitruste nootidega ja baasnootides muutub puhtaks, pesupesemisvahendi taoliseks muskuseks. Eau de parfum algab apelsiniõite ning vedela mee nootidega ning baasnootides on tunda vees lahustatud karamelli. Lõhnavesi on väga neutraalne, on vist sihitud poliitiliselt korrektse valdkonda, kuid minu arvates on tabatud hoopis hall tsoon, milles lõhn kaotab oma omapärasust ja nägu. Pojeng on väga puuderjas, kuid lõhn ise on just nagu veega lahustatud.  Vees lahustatud magusa, kergelt puuvilja- šokolaadi taoline puuder. Otsusel peeta baasnoote mittetähtsateks on aga  oma pahupool- lõhn ei kesta ja umbes tunni aja jooksul on ta jäljetult kadunud (mis mind ainult rõõmustas).

Dolce ja Gabanna Dolce. „Kui kisub looma, mine pikuta natuke, läheb üle“- ütlevad targad inimesed. Soovitus just Dolce ja Gabannale. Sel moemajal on olnud häid ja väga häid lõhnasid, kuid kõik see on ammu minevikus. Dolce on järjekordne näide, kuidas püdeldatud kujul müüakse kaubamärgi, aga mitte lõhna. Kui oleksin kõigepealt vaadanud noote, lootused oleksid olnud kõrged- mulle meeldib nii vesiroos, kui nartsiss. Kuid kitšilikus pudelis, mida troonib plastmassist tavaliselt tordikaunistusena esinev roos,  on kõigest on külmades toonides, minoorne, vesiselt lilleline vedelik. Mitte ükski lillenoot pole selge ega ergas, vesi lõhnab keemilise muskuse järgi, nagu see oleks vedelik, milles oleks loputatud pesu ja siis leotatud mõned lilleõied. Ei midagi lõhnaõlile, seda rohkem korralikule, lõhnaõlile, sarnast. Õnneks vedelikul ei ole püsivust ning ta järsult kaob nahast ära.

Karl Lagerfeld for Her. Vedelik on sarnane Dolce’le, kuid keemilises muskuses on seekord leotatud pisut magusamalt lõhnavad lilled ja ka mõned puuviljad. Kuid lõhn on sama vaene ja mitte millestki. Ei suuda mõelda ühestki põhjusest, miks kellelegi võiks tulla pähe kasutada just sellist aroomi
 

Guerlain Aqua Allegoria Limon Verde. Paljulubav algus- aroom stardib kergelt kibedate laimi (rohelise sidruni) nootidega, mündi nootidega. Umbes viie minuti pärast ilmub imalalt magus ja kleepuv suhkruvatti noot, tihedad kleepuvad puuvilja mahla noodid, ja karge värske suvine aroom muutub imalaks venivaks mahusaks vedelikuks, mis mitte et ei värskenda - pigem tekkib soov teda kiiremas korras pesta maha. Jällegi, samuti nagu Sisley Eau Tropicale, lõhna tasakaalustamatus lausa ärritab nina. Ma loodan, et see ei ole mingi kurjakuulutav ende ja kleepuvad puuvilja noodid ei muutu selle suve trendiks.
 

Serge Lutens Laine de Verre.  Lutens’i eau seeriast meeldis kõige vähem.  L’eau Froide meeldis isegi väga, minu meelest värske klassikalise eau stiili ja viiruki nootide komponeerimine on olnud suurepärane idee. L’eau Serge Lutens suhtes minu hoiak on neutraalne, kuid Laine de Verre’l (klaasvill) on mingi eemaletõukav, pesuvahendi meenutav nüanss. Kuid siiski- lõhn on huvitav, mineraalsus, Perrier vee mullide taoline teravus, tekstuur, on üsna originaalsed. Mind häirivad vaevu tuntavad abrasiivsed noodid. Hea meelega prooviksin kanda koos mõne Comme des Garcons aroomiga, kuna lõhnad on sarnased urbanistliku stiili poolest, kuid Comme des Garcons  oma kummalistes eksperimentides tavaliselt läheb julgelt lõpuni. Kuid eraldivõetud aroomina Laine de Verre mulle meenutab desinfitseerivate kirurgiliste instrumentide ja steriilse side lõhna (minu lapsepõlve lõhnad kirurgist isa kipsitoast), kuid see deja vou on liiga steriilne, fotorealistlik, temas on puudu emotsionaalne komponent. Muidugi ei tasu  Laine de Verre võrrelda üleval loetletud morsidega.  Lutens on siiski Lutens,  ning lõhn ei kõla ei odavalt, ei labaselt ega vulgaarselt. Ainult kuidagi kummaliselt- justkui üksik teed kaotanud eksootilise linnu hääl.  

Sorry, I don’t speak the language

Thierry Mugler Eau Extraordinairie on mitmes Thierry Muglier Alien noorematest vendadest või õdedest. Vist ikkagi õdedest- sest laulu järgi suhkruvatist on tehtud ju tüdrukud. Minu jaoks on siin kõike liiga palju- liiga palju magusust, liiga palju heliotroopi, jasmiini, kašmiirani puidu ja isegi tee noodid on nõnda magusad, nagu keegi ekslikult tee sisse oleks valanud mitte ühe lusika, vaid terve kulbi suhkrut. See on siiski üks nendest lõhnadest, mida hinnata mul on ülimalt raske, sest ma lihtsalt ei saa tast aru. Et aru saada, peaks olema sõbralikus suhtes tema eelkäijaga Allien’iga, kuid mina olen alles maaloom ja teiste planeetideni (veel) ei kündi.  

Lalique Satine. Vanilje ja sandlipuu kooslust kardan lausa paaniliselt, tema eriti söödava magususe pärast. Peaaegu alati sellise nootide kooslusega lõhnad mulle meenutavad ülimalt magusat  creme brulle’d, või siis magusat munapudingut. Aga kui seal veel on sees magusad tonka oad, pehmelt suhkrune heliotroop ja šokoladilõhnaline patšuli… Lühidalt- lõhn on siidne, veniv ja erakordselt söödav. Kui juba valida lõhnaõli ja desserdi vahel, mina pea et alati valin lõhnaõli. Kuid mitte Satine. Kuid lõhn tõenäoliselt meeldib šokolaadi ja magusate nootide austajatele.

Neutraalne

Bvlgari Indian Garnet. Bvlgari Omnia seeriat ma eriti ei armasta, kuid see Omnia uudis mulle tundub kõige huvitavamana kogu sarjast (ja kõige vähem vesine). Aprikoos ja osmantus, aprikoos ja osmantus… vaevu tuntavad vürtsid ja pehme hubane kerge ambra baas. Lõhn on pehme, „mugav“, tuletab meelde pehmet hästi küpse aprikoosi nahka. Väga puuviljane lõhn. Kahtlustan, et hästi sobib kõige erinevate mahakeemiaga ning suhteliselt lihtsa, arusaadava, universaalse  ja kvaliteetse kompositsiooni tõttu peaks kiiresti levima turul. Minagi vahest kasutaks teda. Ainul et ma ei suuda leida seoseid granaatiga, jõu,  valmisoleku ja vastupidavuse kiviga. Ei ka mingi teise kiviga- pehme aroomi tekstuur pigem meenutab pluškangast.

Balmain Eau d’Ivoire. Mahe, piimjas, kergelt lilleline aroom seebinootidega. Nood seebinoodid on ilmselt osmantuse ja arbrette seemnete koosluse tulemus. Puhtuse lõhn, kuid siiski ei kisu pesuvahendi poole. Minu jaoks puudub konks või eripärasus, kuid nendele, kellele meeldivad poliitiliselt korrektsed lõhnad, sobiks hästi igapäevaseks kasutuseks.

Lalique L’Amour. Suvi, õitsev karikakarde aas, läbipaistev pastelne gardeenia ja… seep. Mõnikord sellist nalja teevad jasmiini, tsitruseliste ja mitte kõige parema kvaliteediga muskuse kokku panemine. Lõhn on kerge, meeldiv, suvine, kuid baasnootides tema võlu kaob ja jäävad ales puhtad ilmetud noodid, mis teevad aroomi sarnasega mis iganes teise kiiretoidulise aroomiga. Kuid minul ei vea pea et kõikide Lalique lõhnadega. Ei ole meie vahel keemiat, kahjuks  L

Agent Provocateur Petale Noir. Lõhn ei ole tuttuus, ilmus veel eelmisel aastal. Ammu plaanisin sobitada temaga tutvust, mind eriti meelitas magnoolia ja naha duett ning minu poolt armastatud hüatsindi ja tubaka noodid. Minu nahal paraku ta avaneb ülitugeva, kõrge, erksa ja peaaegu kiunuva ilang- ilangi (lat.cananga odoratta) noodiga. Seebine (jälle!) ilang- ilangi magusus neutraliseerib kõike muid nüansse (lõhnapüramiidi järgi peaks olema tegu mitmekihilise lõhnaga)… Ainult ülimalt tugev ilang- ilang, pisut piibelehte ja tilk magusaid vaiku. Tubaka ja nahka minu nina ei leia. Tegu on eranditult lillelisega, kõrge kõlaga lõhnaga, mil puudub adekvaatne baas (või siis baas on ebaproportsionaalselt kahvatu). Lõhnas ei ole tilkagi noir tunnet, ta on pigem kreemjalt valge ja siidne.
 

Atelier Cologne Cedrat Enivrant minu nahal on peaaegu et rohelise sidruni (laimi) monoaromaat. Baasnootides on tunda kerget puidu lõhna, puidu noodid on kerged ja mahedad, nina ei tuvasta spetsiifiliselt seedri noote. Lõhn suurepäraselt säilib ning ma sooviksin teda proovida palavas lämbes suveilmas, see tundub olevat hea positiivne ja väga loomulik hesperiidi (tsitruseliste) lõhna variant. Tekkis soov proovida veelkord.

Meeldisid

Hermes Jour Absolu. Mul on aktiivses kasutuses originaalne Jour de Hermes, nii et oli huvitav, millega seekord ulatab maestro Jean- Claude Ellena.  Kui originaalne Jour rõhutab mahlaseid, rohelisi lille aktsente, siis Absolu on kontsentreeritud kevadise taimestiku õied. Ja samas lõhn ei ole traditsiooniliselt lilleline- see on pigem abstraktne pilt, õunapuude õitsemine, nende õite joovastav mahlasus. Kevad, õitsevad aiad, roheluse intensiivsus, ere kevadine päike, silmapimestav taeva sina ning õitest pakatavad viljapuude oksad. Lõhn on justkui kontsentreeritud, kestab kaua, ei muutu edelaks, muundab end, virvendab nagu õunapuu õites virvendavad päiksejänkud. Järgmine pretendent minu edevuse riiulile.

Estee Lauder Modern Muse. Lõhn räägib jasmiinist. Mitte sellest jasmiinist, mis kasvab pargis põssana, see on jutt jasmiini oksast võluva elegantse naise kätes. Olen kergelt pettunud baasnootides- puhas muskus, vaevu tuntavad puidu noodid, ei midagi originaalset ega riskantset. Kuid  Estee Lauder on ameerikaliku parfümeeria lipulaev, ja ameerikalikus parfümeerias on nagu ameerika mägedes, kas absoluutselt originaalsed ja šokeerivad (ning vaevu kantavad) kompositsioonid, või totaalne klassika ilma väiksemategi riskita, kus kõik on paigaldatud filligrantselt sobivatesse riiulitesse. Mulle selline jasmiin siiski täiesti meeldib, ja kuigi see pole lõhn ei muusast ega inspiratsioonist, sobiks igapäevaselt kontorisse ja oma sisemise ruumi korraks hoidmiseks.
 

Comme des Garcons Black. Eranditult minu element- viiruk, olibanum, kasekoor (või  tõrv), nahk, vetiver ja palju palju palju pipart. Must, mineraalsete aktsentidega suitsune lõhn, mille tekstuur ppigem meenutab kaunilt vürtsitatud ja põrgu tõrvaga segatud Terre d’Hermes’i. Minu nahal naha ja tõrva, valatava asfaldi noodid, on eriti väljendusrikkad. Pisut karm, pisut sünge ja väga väga stiilne lõhn. Minule Black omamine oleks ohtlik- ma ei suudaks oma nina pudelist ära hoida.

Atelier Cologne Mistral Patchouli. Nii lõhnab meri varasügisel. See on kuiv kragisev liiv, rasked tina värvi pilved, kuivanud, joodi järgi lõhnavad merevettikad , kuivavad kalurite võrgud ja sügav, puhas meretuul. Väga huvitav on patšuli kasutus- tai ei ole šokolaadi taoline ega magus, ei ole palsamilik, vaid soolane ja õhuline. Vaevu tuntavad aniisi, iirise juure, pelargooni lehe nüansid ainult rõhutavad soolaseid, kergeid, ehtsaid merenoote. Väga originaalne, kerge ja looduslik. Sobib nendele, kes otsivad kerget, mittepealetükkivat ja huvitavat aroomi suveks. Absoluutne uniseks.

Selle raske kuu valgustasid ka muud, mitte parfümeersed, avastused:

Fantastiline looduslik dekoor   - vanausu sümbolid unikaalne käsitööna https://www.facebook.com/gintvile.giedraitiene/media_set?set=a.118766084847269.16700.100001416356105&type=1

Ülestõusupühade eelne luule – ammu pole midagi nii kaunist lugenud


Ja muidugi muusika- kuidas ilma temata. Suurepärane Põhjamaa Trompetist Nils Peter Molvaer


Ning lõbus rütm Süüriast


Ilusaid rahumeelseid kevadisi rütme ja lõhnavat kevadet!

 

 

 

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar