Aja puudutus. Puudutuste aeg. Flashback.

„Aja puudutus. Puudutuste aeg“ on äsja lõppenud Eesti Laulupeo kandev lause. Ilus ja tähenduslik lause, mis pani mind mõtlema. Kuskil olen lugenud, et Aeg on ainuke valuuta, mida alustades Maa peal on kõigile jaotatud pea et võrdselt. Tegelikult asjad on veel huvitavamad- jaotatud on nii, et kunagi täpselt või tihti isegi umbkaudselt ei tea, kui palju valuutat sul veel alles on. Ühed julgustavad mitte viivitama eluga, teised- mitte kiirustada, kuid Ajale see on justkui hanest selga vesi, ta liigub vankumatul kellaseierite rütmil, umbisikuline ja pime kui Themis.

Einštein arvas, et Aeg on relatiivne. Ma isegi ei kahtle selles (ja seda suurepäraselt teab iga koolieelik), lõhnu ja lõhnaõlisid nuusutades aeg sulab nagu või tükk kuumal praepannil, arvutades maksukombinatsioone või lugedes üksluiseid lepinguid aga ta venib kautšuki moodi. Veel on hetki, kui Aeg seisatab- ja oledki ise iseenda jaoks, keegi sind ei sega, ei toksi, ei torka, oled nagu see linnuke, kes ei külva ega lõika, ning elad nõnda, nagu elavad jumalad- hetke igavikus.

Aeg eksisteerib ainult meie vaimusilmas. Aja puudutused, tegelikud, tõelised kokkupuuted ajaga on mälestused. See on võime kogu oma olemusega liikuda mingisugusse punkti ajaruumis, selle aja kehasse, emotsiooni, seisundisse, mida enam ei eksisteeri- ta oli kunagi ja kuskil, kuid elab edasi Ajas, ja Aja Puudutusel me saame teleporteerida sinna ja elada kõik uuesti üle. Kas märkasite, et kõige lihtsam viis teleporteerimiseks on mingi viis või lõhn minevikust? See võib olla tavaline vihma sahin vastu aknalauda või äsja süttinud kamina lõhn. Või kirsiõite lõhn. Igaühel omamoodi ja eriliselt, sest Aja puudutus on igaühel erinev ja kordumatu, ta ei alu reeglitele ega raamidele. Kuulsa kirjaniku sõnu meenutades- pea kõik eluolukorrad on standartsed, korduvad, kuid reaktsioon nendesse ei ole kunagi samasugune. Meie isiklikud elamused ongi see, mis personifitseerib, isikustab Aega ja annab talle unikaalse võime- puudutada. Avada end Aja puudutustele.

Väikse lapsena ma olin vaikne, kõhn ja kahvatu kui kohupiima juust, kurva pilguga laps. Energilisele vanaemale kes kasvatas mind kuni inimeseks saamiseni ma pika aega olin ainuke lapselaps. See minu kõhnus, kahvatus ja vaikne kurbus vanaemale oli nagu nuga seljas, ta tegi kõige, et minule, tema pesamunale, oleks lõbusam, parem, mõnusam. Kõige tegemine sisaldas ka suure hulga kookide sisse söötmise- neid oli igasuguseid, kreemikooke, bezèed, kaneeliga, nelkidega, glasuuritud, tuhksuhkruga üle raputatud, kaunistatud suhkruroosikestega. Vanaema söötis ja ma vaikselt, kurvalt, ilma isuta, sõin, sest ei tahtnud veel rohkem kurvastada vanaema, kes niigi oli nii mures minu pärast. Need kaunid uhked koogid segunesid kurbusega ning tasapisi muutusid liivaks ning väikesteks kivikesteks minu neerudes. Natuke hiljem neid kivikesi tuli mitte ilma valuta sealt neerudes välja saada. Kookide ning saiakeste, tortide lõhn mul siiamaani meenutab vanaema, kes oli minu pärast kõigeks valmis, minu enda väikse lapse kurvust silmates neid suhkrumägesid ja mingisugust veel suurem kui see mägi sisemist tühjust. Ka parfümeerias ma väldin kondiitri tüübi, saiakeste või tortide lõhnasid. Keiko Mecheri Loukhoum mind uputab kvintessentsilise kurbuse lainega, ning sellist tüübi lõhnadest nagu   seda on Acquolina Pink Sugar (suhkruvatt), Juicy Couture aroomid (magusad puuviljad erinevatest nurkadest), Dior Pure Poison, Givenchy Pi (kondiitri vanilje), Lolita Lempicka (paaalju vaniljet), Prada Candy (põletatud suhkur), ma lähen pika kaarena mööda. Kui märkan lõhnapüramiidis vaniljet või suhkrut, käivitub autopiloodi režiim ja lõhnade testimine toimub pelgalt tehniliste teadmiste nimel ning Egiptuse vaaraode toidudegusteerijatele taolise ettevaatlusega. 

 

Lapsepõlve suved talus legendaarse Leedu kivi Puntukase juures. Tähti täis öötaevas Püha jõe kaldal, rahulikult voolava vee jahedus, pimedas vees hüplevad kalad, jõeäärsed aasad, emaputki, metsikute öölevkoide ja veel mitmesuguste valgete aasalillede lõhn, päevasest päikesest rammestunud männimetsa aroom. Öine suplemine Pühas jões, tähistaeva all või välkude saatel, jahmatus, kui pimedas vahetus läheduses veest hüppab välja suur säga. Igaviku ja lõpmatu looduse jõu tunnetus, esimene teadlik tutvus loodusjõududega, hõõguva lõkke ja jõuäärse aasa lõhnad. Seda, ja veel palju muud mul meenutavad Shiseido Zen vana versioon (mustas flakoonis), Serge Lutens Fille en Auguilles, Krigler Good Fir, Comme des Garcons Zagorsk. Kui on kasutuses need aroomid, mitte kellegil ei ole jõukohane mind viia endast välja või sundida muretseda asjade pärast, mis mulle pole tegelikult tähtsad. Sest siis ma olen sajaaastase metsa, kõikvõimsa Puntukase, Püha jõe ja Ema Öö tütar.

Cacharel Anais Anais tuletab meelde nõeluvat häbitunnet. Nendel kaugetel aegadel, kui Prantsuse lõhnad olid defitsiit, emal oli väike pudel Anais Anais , mida ta väga hoidis. Mind, mõistagi, see pudelike samuti väga huvitas, ainult, et siis veel ei osanud õieti doseerida. Sõbrannadele see aroom samuti oli meelepärane, ja nii paari päevaga me saime sellest väikesest flakoonist jagu, põhjas jäi ainult paar sätendavat tilga. Mäletan, kuidas nuttis ema, kui tulles valvest avastas tühja flakooni. Ta isegi ei öelnud mulle mitte kui midagi. Mäletan seda põletavat lapseliku häbitunnet, kui tahtsin häbist maa alla kaduda. Aastaid hiljem, kui sain oma ühe esimesi töötasusid, kinkisin emale Anais Anais. Kuid võite ära arvata, et ise ma seda kaunist lõhna ei kasuta ja isegi pelgan.

Veel lõbusam lugu oli Novaya Zaria kultuslõhnaga Landish. Esimene tõsine silmarõõm koolis oli paar aastat vanem ja ei teinud minust eriti välja. Teate seda ütlemist, et pole midagi hirmsamat kui kõrvale heidetud naise kättemaks? Ma isegi ei oskaks öelda, mis täpselt oli see põhjus miks talvel, eriti krõbeda pakase ajal, ma pritsisin kooli garderoobis oma silmarõõmu jope peale tervet pool flakooni eriliselt tugeva kontsentratsiooniga  Novaya Zaria šedöövri. Tulevase parfümeeria maniaki kättemaks? Jope lõhnas nii, et minu silmarõõmule ei jäänud muud üle, kui jäisel ilmal kõndida koolist tagasi koju jalgsi. Piibellehe aroom mulle siiani tekitab kontrollimatu itsitamise krambi. Varakevadel kaunistan end paari tilgaga  Diorissimo või Comme des Garcons Lily- mehed, olge valvsad!

 

Ülikool. Puhta, äsja pestud kivipõranda ja raamatute lõhn. Lõbus surin, vanad dermatiinist tugitoolid raamatukogus, plastiklamminaadi tahvel, krigisevad värvilised markerid ja mingisugune sisemine rahu, arusaam, et olen seal, kus tahan ja pean olema. Lõbusaid, helendavaid, positiivseid õpeaastaid tuletavad meelde Miller Harris L’Air de Rien ir Comme des Garcons 2. Nende lõhn aitab mind tunda end energilisena, positiivsena ning selgelt näha oma teed ja eesmärke.

Armastatud inimese naha lõhn- naha soojus, tukse, põletav puudutus. Aroomid eredate nahanootidega, L'Artisan Parfumeur Dzongka, Lancome Cuir de Lancome, Gucci Eau de Parfum, Frederic Malle Dans Tes Bras ja kindlasti ka Robert Piquet Bandit minule isiklikult on eriliselt erootilised ja meelelised. Mitte nii erootilised, nagu plastmassist barbid oma iivelduseni roosade seelikutega ja suhkruste nootidega- vaid see tunne, kui kogu oma olemusega ihkad Seda Inimest, kogu tema sisuga, hea ja halvaga, erutuvaga ja ärritavaga, ja see ei seondu üldse ei mingisuguste kehaosadega. Minu jaoks nahk on see, mis kannab meeletu meelelisust.

 

Cerruti 1881 Pour Homme jällegi tekitab itsituse laineid. Kunagi ammu üks pealetükkiv austaja otsustas teha mulle, noorele neiule, üllatust ning kinkida mulle lõhnaõli. Ta kutsus mind kohvile ja pidulikult ulatas kenasti pakendatud kingikarbi. Mina meelitatuna asusin rebima värvilist paberit ja varsti mu nägu venis pikemaks- karbis oli selle aja moekarjatus Cerruti 1881, kuid meestele mõeldud versioon. Minu austaja, märgates oma fataalset eksimust, muutus tomatipunaseks, krabas flakooni ning jooksis kohvikust välja, jättes mind üksi oma kohviga ja värviliste paberiribadega. Tõenäoliselt see kõik oli siiski hea, sest oleks see austaja tundnud mind natuke rohkem, siis ta oleks teadnud, et ma hea meelega oleks kasutanud ka meesversiooni lõhnast. Ma arvan, et ta sai hea õpetundi, et nii vastutusrikast ülesannet nagu lõhnaõli valimine ei tasu usaldada müüjatele, seda ikka tuleb teha ise. Ning minule see tõsine, väljapeetud männi- kadaka aroom on siiani lausa rõõmu eliksiir J

Jubedad, piinavad oktoobri lõpu päevad Kreetas. Taevas pole ühtegi pilve, lõunamaine Päike küpsetab nii, et lausa kõhe, mina aga ei tunne mitte midagi, ainult seda, et kogu mu olemus meeletult valutab. Minu laps, veel beebi, on igaviku läve juures, juba ühe jalaga sealpool. Piinav ootamine. Oodata on elus kõige raskem. Nagu ka on äraütlemata raske täielikus lootusetuses säilitada lootust. Lootust kui jumaliku kingitust. Isegi siis, kui olen ümbritsetud hiigelsuurest mustade mõtete parvest. Ootamine kestab kaua, väga kaua, ja mingil hetkel minust langevad ahelad- mina olen siin, praeguses hetkes, õnnelik nagu väike laps, sest praegu, hetkel ta hingab. Ma ei tea, mis sünnib tunni pärast. Või homme. Kuid on ainult praegu. Minu ristitee, tee bussipeatuseni, kust sõidan haiglasse, möödub pesumajast. See on tõeline rahu ja jaheduse oaas selles põrgulikult kuumadel ja rässitutel Dzeuse saare tänavatel. Need 10 m minu rasket, maist teed lõhnavad puhtuse, lavendli ja triikimise auru järele. Nagu Serge Lutens Gris Clair. Nagu Lootus.

Kõige lühem suveöö. Kirjeldamatu värvi taevas, päike alles loojunud, kuid juba köidab. Seisan õitsva sireli põõsa all kerges suve seenevihmas ning ootan taksot. Selg valutab nagu teda rebiks loheküüned, kuid südames on rõõmu ootus. Paare tunni pärast (täpselt päiksetõusul) maailmale tuleb uus elu. Minu poeg. Tema ümmargusi siniseid silmi vaadates siiani unustan mida, kuidas ja kus peab, näen ainult valgust. Armastust. Vihmas õitsevad sirelid mulle alati jäävad hingama armastust. Nagu Ineke After My Own Heart aroom.

 

Ema surm. Ootamatu, kuid sisemiselt aimatav lahkumine. Nagu välk selgest taevast. Teate ju, augustis lööb välku. Kuid ka enne kõige ootamatu väikesetormi on õhus tajutav paksenev pinge, mis surub õhku kuni elektriga laetud kivi olekut. Minagi tundsin seda musta pilve, mis lähenes enne seda ootamatu, välgutaolist lahkumist. Istun matusebüroo õues, väikeses linnas. Augusti öö. Palav, umbne. Kuskil lähedal inimesed pidutsevad, hauguvad koerad. Talumatult joovastav valgete liiliate lõhn. Nii lõhnab see valgete pärgade meri, mida tõid sõbrad, kunagised patsiendid, kolleegid… Ei saanud kinkida lilli, mitte tookord. Jalgade peale panin ainukesena tema roosiaia roosiõit. Tema elutee oligi roosidega kaetud- ilusate, kuninglike, kui okastega, valustati torkavate roosidega. Kauguses, mingist õuest, kostab Tina Turner „Golden Wings“. Jumalaga, ema. Kerget sulle lendu kuldsete tiibadega. Tõstan pead augusti tähistaevasse ning tardun-  taevas on nii palju tähti, ja nad on nii eredad, et tundub nagu vaataksin hiigelsuurt kristalllühtrit. Kukub täht. Vasakult poolt. Minule, vasakukäelisele, õnnelik. Tunnen, et mitte kunagi elus ma ei saa üksi olla- ma olen edaspidi ise iseenda jaoks. See tähistaevas saadab mind, kuni üks päev minagi muutun üheks tema täheks. Tekib suur nagu maailm tänutunne. Tänan, ema. Tänan, maailm.  Dona Karan Gold ja Parfumerie Generale Profanes Lounges on mu eriti armastatud aroomid, sest neid kandes ikka ja jälle uuesti elan läbi seda kosmilist hetke tol umbsel augusti ööl

Lõhn on sild. Ta on lüli. Assotsiatsioon. Metafoor. Lõhn on kõikvõimas, sest mida me ka ei teeks, meie aju on tema, mitte loogiliste järelduste, valduses. Mõnikord tuleb Puudutuste Aeg. Aeg mälestada. Ning mina edasi. Luua uusi Aja Puudutusi ja uusi olfaktoorseid metafoore.

Millised aroomid äratavad teie Aja Puudutusi?