I have taught thee all the Law of the Jungle for all the peoples of the jungle--except the Monkey-Folk who live in the trees. They have no law. They are outcasts. They have no speech of their own, but use the stolen words which they overhear when they listen, and peep, and wait up above in the branches. Their way is not our way. They are without leaders. They have no remembrance. They boast and chatter and pretend that they are a great people about to do great affairs in the jungle, but the falling of a nut turns their minds to laughter and all is forgotten. We of the jungle have no dealings with them. We do not drink where the monkeys drink; we do not go where the monkeys go; we do not hunt where they hunt; we do not die where they die. Hast thou ever heard me speak of the Bandar-log till today?
Ehk siis- nagu hoiatab Võimas Baluu (Rudyard Kipling "Džungli raamat"), ahvidest korda, sihipärasust ja loogikat oodata pole. Puhas loomariigi Trikster- ja 2016 oli ehtsal kujul triksterlik aasta. Aasta, kus väliselt elu arenes ülimalt lõbusalt ja ülevoolavalt, kuid sees tegutses tsunaami, kaos, kohati ka tühjus. Aasta, kus väline ja sisemine maailm triivisid nii erisuundades, et nende kohtumine tundus sama tõenäoline kui Uue Meremaa kokkupõge Grönimaaga. Aasta, kus saatuse tahel mängisin arusaamatute sümbolitega tähistatud kaartidega endale tundmatu mängu. Usun, et selle aasta toimunu seedimiseks läheb mul veel mõnda aega.
Kuid, nagu ütleb üks mu hea tuttav, vahest et saavutada seda, mida vajad, on tarvis liikuda hoopis vastupidises suunas. Et laskuda õitsevasse mäeorgu, tuleb eelkõige ületada teel seisva mäe- ronnida vastupidises suunas- ülesmäkke. Või siis vastavalt mu poja matemaatika õpetajale: "kui keegi ütleb, et tal on siht, siis jääb see mulle arusaamatuks. Sest igal sihil on kaks suunda."
Minu eelmise aasta ekslemise suundi oli mitmeid.
Aasta märksõna oli reisimine. Justkui varukast veeresid suunad, tihti absoluutse ootamatusena. Ei olnud üldse ebatavaline see, et minnes ühes suunas, lõpetasin hoopis teises ning oli ka ajaperioode, kus ei osanud kindla teadmisega öelda, kus olen paari päeva pärast. Kõik see toimus muidugi ka veel lisaks triksterlikus seltskonnas. Ehk meeldejäävama ülatusena jäid mõned täielikult ootamatud päevad Itaalias, kus enamus aega läkski vee peal, jahipardal soolates antšovisid või soolases vees poolpüsti juues külma vahutavat mulli. Ooperi vaatamine imelises Arena di Veronas (Verona amfiteater) aga haakus suurepäraselt, kuna olin just tulnud
Aasta Elamusest - Saaremaa Ooperipäevadelt. SOP, nagu meie kollegidega seda õrnalt nimetame, oli aga kustutamatu elamus- vahetasin oma ameti kaheks nädalaks riieturi vastu ja sain kogeda kõike seda, mida koged sukeldudes maailma, mis eksisteerib ainult nädala jagu, aga jääb meelde terveks eluks. SOPi ajal sain olla tunnistajaks ka teisele- looduse võimsuse - elamusele, ühel suvisel pühapäeval tundmatul Saaremaa rannikul sattudes kutsumatu külalisena nastikute pulma. Sadu usse sisisesid keereldes ja veereldes ja ei teinud minust, kivistunud ja jahmunud tunnistajast, väljagi. Pulmi see aasta oli teisigi, kuid see jääb unustamatuks.
Aasta Muusikalised Hetked- Kimo Pohjonenin "Sensitive Skin" esitlus Helsingi Nukuteatris ning Philip Glassi kontsert Vilniuses. Kimo on aastaid olnud vaat et minu absoluutselt lemmik artist ning Philip Glass on minu jaoks kõige puudutavam elav helilooja. Näha neid mõlemaid esinemas ning seda veel ühe kuu sees oli tõepoolest midagi. Seda uskumatut ilu kuulates valasin pisaraid. Ja ei häbenenud mitte.
Aasta Hingehetked möödusid aga sünges talveöö pimeduses kaugel linnast, metsas, lõke juures, toites tuld viletsa talvemetsas leiduva kraamiga, toodud leivaga ning oma hingevaluga. Tuli põletab kõike. Tuli puhastab. Päikesetõusul tulles metsast ja suundudes kaugel, teises reaalsuses oleva linna poole, tööle, kandes naha peal vänget lõke suitsulõhna, segunenud tulepuhumisest higise naha ja piparmündi tee lõhnadega- kõik see argipäev, mis ootab ees, oma kohustustega, reeglitega ning kokkuleppetega tundus kauge, ebareaalne ja ebaoluline. Sest ma olin äsja saanud tunda midagi, mis on eluline ja igavene.Aasta Noot- sandlipuu. Ekstreemne ja radikaalne pööre minu elus, arvesades, et sandlipuu oli üks nootidest, mida veel mõned aastad tagasi lausa paaniliselt vältisin. Ma vist ei hakkanud lõplikult sandlipuu imetlejaks, kuid proovisin ära lugematu hulga sandlipuu aroome ning leidsin enda jaoks vastuvõetavaid variante. Soe, pehme ja ilmgintimata rahulik, kuiv selle noodi interpretatsioon, mis õpetas mind selle noodi kandma ka enda kahvatu ja kuiva naha peal. Vaieldamatu lemmik ning lõhn mis on nüüdseks absoluutne must riiulis on Diptyque Tam Dao. Teine väga kütkestav sandlipuu versioon on Chanel Egoiste.
Aroomide mõistes üleüldse see aasta oli kummaline. Kui elus sündmused võtsid korraga viisteist erisuunda ning külvasid mind üle lugematu valikute hulgaga, ma ise olin enem kui kunagi truu vaid mõnedele valitud lõhnale. Aasta aroom ning ühtlasi aasta leid oli minu jaoks Guerlain Eau de Shalimar- originaalset Shalimari olen imetlenud, kuid kandnud suhteliset harva, kuid see mõrkja musta vanilli ja bergamoti ning vaikude versioon on täpselt see, mida minu nahk ja olemus ihkas. Teine aasta favoriit oli Van Cleef & Arpels Collection Extraordinaire Bois d'Iris- meditatiivne ning mõtlik iirise ja jaapani viiruki duett, mida raamib õige pisike piisk vaniljet.
See aasta üleüldse olin parfümeeriast kaugel. Vaid väga pisteliselt tutvusin uudistega, seega aasta uudise valimisel seekord olen küll profaan mis profaan. Sellest, millega sain kokku puutuda, ehk kõige paremat muljet jätsid Chanel No 5 L'Eau- tõeliselt hea, kergem legendaarse aroomi interpretatsioon, samuti Neela Vermeire Creations Rahele- mis aitas mind paremini mõista minule siiani raskesti seeditavat osmantuse noodi. Ja kõik. Kõik muu voolas minust nagu hane selga vesi.
Asju, mis ei meeldinud, või millest aru ei saanud, oli jälle lugematu hulk. Ei tea, kas see peegeldab minu negativismi, vastuseisu uuele ja moodsale või hoopis apaatilist konservativismi. Ei hakka neid pettumusi nimetada- igaüks saab ise proovida ja oma järeldusi teha.
Üleüldse oli üks emotsionaalsete pettumuste aasta. Isegi mõlkusid mõtted, et lõpetaks blogi kirjutamise (õnneks ei tekkinud veel soovi endale pead raiuda). Raske kainenemise aeg, ütleksid pessimistid. Enda ego hävitamise aeg, ütleksid müstikud. Tuleb vähem soovida, siis vähem pettud- ütleksid realistid. Ja nii ma õpin- katsudes rakendada pidureid, proovides elada hetkel, ja mitte soovida- mitte midagi. Ja kuna see tegevus minu hingeehitusega inimesele kõige kergem ole, siis eks selleks anti ka mitmeid abimehi.
Aasta tegevus- meditatsioon. Olin vahepeal unistanud, millist seisundi ja olekut pakub tavaline, lihtne, igapäevane meditatsioon. See on sama, mis kehale hapnik.
Aasta raamatud- vana Sufide muinasjutu järgi Farid Ud- Din Attari poolt üles kirjutatud "Linnude keel" ning psüholoogia ja müstika maailma hiiglase Claudio Naranjo poolt kirjutatud "Iseloom ja neuroos". Nende kahe raamatutega võiksin kollida asustamatu saarele ning lugeda neid päevast päeva, kuni nende sõnade kõla jääks elama peaks ehhona.
Aasta albumid- jällegi kaks. Vahemerel loksudes avastatud Riccardo Arrighini "Puccini Jazz" (jazzi variatsioonid Puccini ooperimuusika teemale) ning kordumatu Alice Balsom kontsert Londonis.
Aasta kingitus oli vana hea, ammu kadunud hingesõbra tagasitulek. Jälle ja uuesti veendun, et Elu ei ole lineaarne nähtus, vaid käib, nagu planeetid taevalaotuses, ekliptiliselt ja ringrattast. Mõned tagasitulekud on nii liigutavad ja kallid, et meenutavad päikesetõusu peale tormi.
Ja lühidalt kõik.
Selleks aastaks soovid on tagasihoidlikud- olen ju perioodis, kus pigem vabanen soovidest.
Kuid, kui juba midagi siis:
- mängida kitarri (või mõnda muu pilli)
- sõita (võimalikult palju) rattast
- käia mägedes- nii üles kui alla. Siiani täitumata soovunelm on Gruusia
- keskenduda oma õpingute praktilisele poolele- jungiaanlikule psühoteraapiale
- võimalikult palju käia looduses
- veeta aega oma heade, südamelähedaste inimestega
... ja tegelikult, seekord võiksin oma soovid Kolmele Kuningatele niisama ära anda vahetuseks sellele, et laheneks, vabaneks mu ühe kalli inimese seis, olukord, et temale voolaks selgust ning kõike sellega kaasnevat. Seega sosistan õrnalt Kolme Kuningakõrva(de)le "teie silmad näevad laiemalt ning ninad haihtavad selgelt mis suund on õige. Meie loodame teie peale "
Olgu Kolm Kuningat teile lahked!
