Kolm Kuningat- soovide kütkes

Lõppes, jõudis paadisilla lõpuni veel üks aasta. Ning tahes tahtmata tuleb viia otsad kokku, lugeda kokku tibusid, tuulutada ja vabastada igasugustest jäänukitest pead, et saaks tulla jälle uus aasta- uute lootustega, soovidega, lainetega ja aroomidega.

Kirjutasin „veel üks aasta) ja hakkas häbi. Sest see ei olnud veel üks aasta. See oli eriline aasta. Imeline, joovastav rallisõit ja samuti täis ootamatuid pöördepunkte. Oli kõike: valget ja musta, naeru ja pisaraid, samuti selliseid hetki, mille nimel üldse tasub elada, ning kuigi aasta lõpp tuli eriliselt ebameeldiv, siiski saatsin aasta ära teatud nostalgiaga (nii juhtub ERITI harva).

Aastat 2015 võtsin vastu jalgupidi meres, kõrval ujumas luigete paar. Saatsin ära ilma kärata ja ilma pimestavate ilutulestikuta, keset laiu härmatisega kaetud põldu, vana jõue orul, tähistaeva all ning esimene pai, mida tegin uuel aastal, oli valgele hobusele. Nii vastuvõtmine kui ärasaatmine olid aastat väärt. Aasta 2015 jääb pikaks ajaks meelde.

See aeg oli nii intensiivne, et puhtalt füüsiliselt ei jäänud kübetki aega kirjutamiseks. Vahest piinas südametunnistus, kuid enamasti siiski ei piinanud, sest lihtsalt ei jõudnud aja tempole järgi. Kui elu toob ühe ülatuse teise järgi, jääb üsna vähe aega reflekteerimiseks

Suurim möödunud aasta teema on Muusika. Muusika minu ellu tuli aknast ja uksest, igast kui väiksemast praost. Ning see tegi mind ütlemata õnnelikuks. Muusikal on mu elus alati olnud eriline koht, see on minu last resort, kõige sügavam elujõu taastamise, terviklikkuse ja salajase ime tunnetuse allikas, millele jääb alla isegi aroomide maailm. Muusika on ühel või teisel kujul mu elus osalenud alati (mitte ainult raadiolainete või CD mängija kaudu). Sellel aastal ootamatult (öelge veel, et imesid pole olemas) õnnestus seda muuta ultimate reality’iks ja igapäevaseks rutiiniks kõige paremas mõistes. Kõige kaunimal kombel- ilma radikaalsete otsusteta, tagasilöökideta, ilma võitluseta, lihtsalt kõige loomulikul moel integreerides seda, mis kunagi elus higi valades õpitud sootuks teistel rinnel.  

Aasta kõige kuulatuim kogumik oli see:  

justku sild järgmisesse suurde aasta teemasse. Hirm. Enda alaväärsuse tunne. See aasta kinkis unikaalse võimaluse sügavalt tundma õpida Hirmu. Sest kui Hirmu tavaliselt kardame ja teda kohates kiiresti pöörame ära ja teeme sääri (vähemalt mina päris kindlasti teen just nii), siis sellel aastal tuli seista Hirmuga silmast silma ja temaga tutvuda. Veel rohkem tuli ette näha kuidas lähedased ja kallid inimesed kohates Teda langetavad käed ja loobuvad ilma võitlust alustamata, oma käedega lüües risti oma kõige ilusamatele ja siiramatele unistustele. Ohhh.... Veendusin, et Saatan on ei miskit muud, kui meie sees elav ja oma võimalust ootav Hirm.  

Ja et maailm on täis duaalsusi ja kõik maailmas on paigutatud paaridesse, siis oli ka palju Head. Palju rohkem kui hirmu.

Minu ellu tuli mitmeid helgeid, kauneid, häid inimesi. Palju rohkem, kui lahkus. Nendega veedetud aeg, isegi kui need hetked ei püsi ja ei kordu- kõige suurem selle aasta kingitus ja vaikne ime.

                                                                                                                                                                                    Aasta reisid olid enamasti lühikest formaadi, sellised pooltöised või pigem kiirpuhkuse moodi. Ei käinud kuskil kaugele ja ei tundnud ka sellest puudust- märksõnadeks olid loodus ja seltskond. Kõige meeldejäävamad- Peipsi järve ääres, Moskva teatride, paraadide ja erinevate Arbati nurgakeste

kiirkontroll. Peipsi tuulte muusika, Jevgeni Onegin Bolshoi Teatris ja tuline Kchatchaturjani Maskeradi valss.

Parfümeeria võtmes kuuldavasti aasta oli vaese võitu. Mis jällegi võib olla ei ole paha, sest pean tunnistama, et lihtsalt nappisin aega, et tiirutada lõhnavate riiulite vahel. Mitmed küllastused parfümeeria osakonda pigem olid nii lootusvaesed, et käsi ei tõusnud isegi kirjutama hakkata- ma lihtsalt ei tunne nii palju negatiivse varjundiga sõnu. Nii et ei hakka kirjutama pettumustest- enam vähem kõik, mis aastal 2015 ilmus mainstream’is, valmistas pettumust.

 Kõige rohkem meelde jäid (ja meeldisid ka): Aedes de Venustas Pallisandre d’Or , Le Labo The Noir 29 ja Byredo Of No Man’s Land. Esimene nendest on lihtsalt läbinisti luuüdini minu isiklik eesteetiline, nootide ja kompositsiooni teritoorium- minimalism, kerge ja laisk suitsusus, karge puit, peen kui ämblikuvõrk ja tugev kui teras avamisraadius. Uskumatu iseloomuga ja aristokraatlik aroom. Le Labo The Noir 29- kummaline vihje roosile, viigimarjale, puidule. Ei mingit magusust. Aroom on kuidagi raskesti mõistetav, enigmaatiline, see ongi tema konks. See on mono aroom ja ta istub naha ulatuses, kuid tunnen ennast temas ülatavalt hästi, justkui ratsutaja end kõrgetes nahksaabastes. See on ilmselt see lõhn, mis oleks mu igapäevane valik, kui seda peaks kitsendama üheks- kaheks lõhnaks. Byredo Of No Man’s Land- jällegi roosist. Mulle meeldivad sellisesd õhulised, lahtised, sügavad, noobli looduse ja kuivade vürtside järgi lõhnavad roosid. Mehe nahal on see lõhn- palderjan. Mees, kellel piisaks taibukust ja fantaasiat kasutada Of No Man’s Land oleks tõsiselt vastupandamatu.

Populaarparfumeeria leerist kõige köitvam uudis oli meeleolukas rabarveri, greipi ja lavendli vesi L’Occitane en Provence Pampelousse Rhubarb, ning kuigi ta kestvus on üsnagi efermiline, ta siiski enda järgi jätab arvestatava endorfiinide doosi.

Kõige rohkem isikliku kasutamist leidnud populaarparfümeeria uudis oli... muidugi Hermes. Jour d’Hermes Gardenia. Ootamatult sain kintiguseks maksimaalkoguses litraaži.

Kuigi ei olnud aroomiga veel tutvunud, olin kuulnud mitte just kõige vaimustatavaid kommentaare aroomi kohta ja selle tõttu suhtusin uudisesse teatud umbusuga. Ilma asjata. Minu naha peal jahedate, märjade valgete lillede bukett avanes just kõige paremal moel. Kergesti

äratuntav mu lemmiku, J.C. Ellena, käekiri- noodid on ideaalselt läbi segatud, neid on pea et võimatu eristada, see on justkui akvarell, kus kõik on ühes, läbiminekud on sujuvad ja virelevad. Aroom on läbinähtava tekstuuriga, naiselik, elegantne ja sensuaalne. Ilmselt kõige rohkem sel aastal kasutusel olnud flakoon.

Pea et sama tihti kasutatav oli Max Buxton Black Angel (igaks päevaks ja juhuks, teksaste ja igapäevase sära jaoks) ning Serge Lutens Serge Noir (kontsertide ja muude nooblite õhtude tarvis). Nii lihtsasti sain hakkama oma parfümeerse garderoobiga sel aastal.  Funktsionaalselt ja minimalistlikult.

Möödunud aastal sai palju ja süüdikalt õpida ja süveneda sellesse, millesse alati olen tahtnud süveneda. Aasta lõpuks sooritasin tutvust unetusega. Nii et kõige loetumat ja suurimat muljet avaldanud raamatud olid ikka ja jälle akadeemiline kirjandus (ma olen vist paratamatu). Vägagi loetav, ja selline raamat, mida julgeksin soovitada igaühele (sest kahtlustan, et igaüks meist elab, rõõmustab ja vaevleb inimeste vahel) on see

Taasavastasin O. Henry lühijutte. Teravad, läbinägelikud ja elust enesest lood.

Unetuse ja rahutute mõtete vastu aitas luule, justkui balsam hingele kõlasid Doris Kareva värsid

Kui sõnad aid otsa, kuulasin kosmost (no, peaaegu):

Või igavest klassikat- Simon & Garfunkel.

Kinematograafia möödunud aastal jäi suht unarusse, kuid kõige meeldejäävad filmid olid R. Zemeckis „The Walk“ ja S. Shainberg „Fur: The Imaginary Portrait of Diane Arbus“, film, mis kõneles fotograafia ikoonist ja erilise saatuse naisest Diane Arbusest (aitäh Ruthile ja Hillarile).

Aasta noot oli kahtlemata rabarber. Aasta sattus olema lõbus, rõõmus ja kihisev, kõige

meeleolukamad hetked said märgistatud kõige lõbusama parfümeerse artileeriaga: Comme des Garcons Series 5 Sherbet: Rhubarb, Aedes de Venustas Eau de Parfum, Mark Buxton Devil in Disguise ja varem mainitud Loccitane en Provence uudisega. Niisama sõin ka rabarbereid, et elu ei paistaks liialt magus ja roosa (ning aasta lõpp oli justkui meenutuseks, et asjad võivad tuulde minna ka niisama, ilma rabarberite söömiseta)

Peale nõnda kaootilist resümeed jääb ainult sosistada oma 2016 aasta soovid Kolmele Kuningatele kõrva

-          Jätkata (viljakalt) aastal 2015 alustatuid õpinguid. Mul on eelaimus ja ühtlasi ka kartus, et see võib olla üks kasulikumaid asju praeguses mu elu perioodis.

-          Saada tööasjad ja asjakesed mingisugusse korda. Hetkel, milline ka ei oleks ahvatlev mu uus nišš, seal siiski valitsevad uragaanid, meretormid ja muud ennustamatud, ja kui isegi ennustatavad, siis nüüdseks veel kontrollimata loodusnähtused. Siiski tahaks vähemalt vahete vahel tunda kõva pinda jalgade all...

-          Ära tunda ja õigel ajal minna lasta olukordi, inimesi, nähtuseid ja kõike muud, mis ei tee mind just õnnelikuks. Teisisõnu, teadlikult valida, kus, kuidas ja kellega olla õnnelik. Kuidas seda teha- pole õrna aimugi. Kuid tean, et mul on hea spikker- Süda ja mitte just kõige halvemas tegevuskorras tunnete süsteem. Seegi üsna korralik varustus for a start. „Südametunnistuse hääl- see on valvur, mis karistab, kuid Südame hääl  on Sõber, see on Jumala hääl. Teda kuulame vähe, sest ta on ebamugavalt nõudlik. Kuid kui meiega räägib Süda, seda on võimatu mitte kuulda.“ (meelde sööbinud ühte hiljuti lahkunu väga tähendusliku minu jaoks inimese sõnad).

Ning et taburett ei kõluks kolme jala peal- neljas, baassoov on soov hea,   sügav ja tähenduslik sõbradega veedetud aeg. Et jääksid ja tugevneksid need seosed mis mind ühendavad südamest südamesse uute ja vanade sõpradega, et saaksin õpida nendest kõike, mis on kõige parem inimeses, ja et suudaksin anda edasi seda, mis on minus kõige parem.   

Kaks, võik kaks ja pool soovi on sellised, mida saan ainult sosinal, väga vaikselt ja häbelikult öelda ainult otse Kolmele Kuningale. Kuigi just need soovid on ehk kõige kõige kõigemad, otse mu olemusest tulenevad.  

Ja veel miljon igasuguseid pisemaid asju: reise looduses ja linnades, äikese tormide jälgimist, soojat suvist vihma, jalgratta sõitu metsades, uuesti ellu ärganud blogi, sukeldumist, aroomide ja dying to visit kontsertite nimekirja täitumist. Et ei jääks kasutamata saatuse poolt minule teele pandud võimalused, selleks Kolme Kuninga päeva võtan vastu Cartier Le Panthere:

Eau Legere kütkes (panter ju ei maga maha võimalusi).

Head Aastat 2016! Olgu Kolm Kuningat helded teile saatuse kinkide jagamisel

Trys Karaliai- svajonių tinkluose

Pasibaigė, priėjo liepto galą, dar vieni metai. Ir nori ar nenori- tenka suvesti galus, suskaičiuoti viščiukus, įvesti tvarką galvoje, kad galėtų ateiti nauji--- su visom naujom viltim, troškimais, bangomis ir aromatais.

Parašiau „dar vieni metai“- ir pasidarė gėda. Nes jie nebuvo dar vieni. Jie buvo ypatingi. Nepaprasti, svaigūs it supynės ir pilni netikėčiausių posūkių. Buvo visko, ir juodo ir balto, ir juoko ir ašarų, ir stebuklingų akimirkų, vien dėl kuriė verta gyventi, ir nors metų pabaiga pasitaikė kaip reta bjauri,  metus išleidau su šiokia tokia nostalgija (taip atsitinka BE GALO retai).

Pasitikau 2015uosius braidydama jūroje, kartu su visai netoli beplaukiojančia gulbių pora. Išleidau- be petardų ir triukšmo, laukuose, po žvaigždėtu dangumi, glostydama obuolmušį žirgą. Tiek sutikimas, tiek ir atsisveikinimas buvo verti. 2015 prisiminsiu ilgai.

Metai buvo tokie intensyvus, jog tiesiog buitiškai neliko nė kruopos laiko rašymui. Kartais graužė sąžinė, bet dažniausiai- prisipažinsiu, negraužė, nes tiesiog nespėdavo. Kai gyvenimas pateikia vieną staigmeną po kitos, mazai belieka laiko reflektuoti.

Praėjusių metų leimotyvas- Muzika. Muzika į mano gyvenimą veržėsi per duris, langus ir net mažiausius plyšelius. Ir tai darė mane neapsakomai laiminga. Muzika mano gyvenime visada buvo svarbi- mano last resort, pats giliausias jėgų papildymo, visumos ir nerealaus pojūčio šaltinis, nukonkuruojantis net kvapus. Visada vienaip ar kitaip, ne tik radijo ar CD grotuvo bangomis, muzika dalyvavo mano gyvenime. Šiais metais netikėtai (sakykite dar, kad nebūna stebuklų) pavyko ją paversti ultimate reality ir duona kasdienine. Ir visa tai- be radikalių sprendimų, kirčių ir kančių, integruojant tai, kas išmokta ir išvargta visai kitose srityse.

Einamiausias metų diskas buvo šis: 

tarsi tiltas į kitą didelę metų temą. Baimę. Nepasitikėjimą savimi. Šie metai padovanojo unikalias galimybes giliau, iš esmės pažinti Baimę. Jei Baimės paprastai bijome ir tik ją sutikę nusigręžiame ir dedame i kulnus (bent jau aš tai tikrai taip darau), tai šiais metais teko stovėti su ja akis į akį ir ją pažinti. Iš šono stebėti, kaip artimi ir mylimi žmonės, susidurę su ja, nuleidžia rankas ir be kovos savomis rankomis palaidoja pačias gražiausias ir tyriausias savo svajones. Ech... Įsitikinau, kad Šėtonas - tai ne kas kita, kaip mumyje tūnanti ir savo progos laukianti Baimė.

O kad pasaulyje viskas vaikšto poromis, tai buvo ir daug gėrio. Daug daugiau nei baimės.

Į mano gyvenim atėjo nemažai šviesių, gražių, gerų žmonių. Daug daugiau, nei išėjo. Ir su jais praleistas laikas- ta pati didžiausia dovana, tylus stebuklas, kurį padovanojo 2015ieji.

Metai buvo kaip niekada gausūs trumpametražinių kelionių. Įsimintiniausios-  Peipsi ežeras (pas mus žinomas kaip Čiudskoj), Maskvos teatrų, paradų ir įvairiausių Arbato užkaborių revizija. Peipsi vėjų muzika, Jevgeni Onegin Didžiajame Teatre ir siautulingas A. Chačaturjano Maskarado valsas.

Parfumerine prasme, kaip girdėjau iš bendraminčių, metai buvo skurdoki. Kas galbūt net nėra blogai, nes, prisipažinsiu, tiesiog nespėjau sukinėtis tarp kvepiančių naujienų, tai bent guodžiu save mintimi, kad nieko labai daug nepraradau. Nedažni vizitai susipažinti su mainstream’o  naujienomis buvo tokie beviltiški, kad net nekildavo rankos rašyti- mano žodyne nėra tiek daug neigiamo atspalvio žodžių. Tad apie nusivylimus šį kartą nerašysiu- nuvylė daugmaž viskas, kas 2015aisiais pasirodė mainstream’e.

 Įsimintiniausios naujienos: Aedes de Venustas Pallisandre d’Or , Le Labo The Noir 29 ir Byredo Of No Man’s Land. Pirmasis- tiesiog iki kaulų smegenų mano estetinė, natų ir kompozicinė teritorija- minimalizmas, dūmelis,  traški mediena, plonas tarsi voratinklis ir stiprus tarsi plienas šleifas. Nerealiai aristokratiškas aromatas. Le Labo The Noir 29- keista aliuzija į rožę, figą, medieną. Jokio saldumo. Aromatas kažkoks sunkiai suvokiamas, enigmatiškas, tuo ir užkabliuoja. Kvapas mono ir prie kūno, bet su juo jaučiuosi keistai patogiai, tarsi jojikas su auliniais batais. Tai turbūt kvapas, kuriuo kvėpinčiausi kasdien, jei tektų rinktis. Byredo Of No Man’s Land- ir vėl apie rožę. Patinka man tokios rožės- erdvinės,atviros, gilios, kvepiančios kilminga gamta ir sausais prieskoniais. Ant vyriškos odos man- kvapas- valerijonas, vyrą, turintį proto ir fantazijos kvėpintis Of No Man’s Land, laikyčiau neatremiamu.

Iš populiariosios parfumerijos smagiausia naujiena pasirodė L’Occitane en Provence Pampelousse Rhubarb, nuotaikingas rabarbaro, greipfruto ir lavandos vanduo, nors ir greitai nugaruojantis, bet paliekantis nedilstantį geros nuotaikos pėdsaką.

Labiausiai man prilipusi populiariosios parfumerijos naujiena... na žinoma Hermes. Jour d’Hermes Gardenia. Visai netikėtai gavau flakoną dovanų. Tiesą pasakius, aromato uodus dar nebuvau, bet buvau girdėjusi ne susižavėjimo kupinų atsiliepimų, tad pirmoji reakcija buvo skepsis. Bet... ant mano odos šaltų, drėgnų, net vandeningų baltų gėlių puokštė atsiskleidė kuo puikiausiai. Išlaikytas J.C. Ellena braižas- natos tiesiog idealiai suplaktos, sunku išskirti atskiras natas, tai tarsi akvarelė, kurioje viskas persilieja, susipina ir mirga. Kvapas permatomas, moteriškas, elegantiškas ir jausmingas. Ko gero, einamiausias flakonas praėjusiais metais.

Populiarumu su juo rungėsi Max Buxton Black Angel (kasdienai, prie džinsų ir laisvesnio stiliaus) ir Serge Lutens Serge Noir (koncertų ir šiaip tauresnių vakarų aromatas). Va taip paprastai apsiėjau su savo parfumeriniu garderobu šiais metais. Funkcionaliai ir minimalistiškai.

Teko daug ir širdingai mokytis, gilintis į tai, į ką visada norėjau gilintis. Metų pabaigoje susipažinau su nemiga. Tad ir tarp skaitomiausių bei didžiausią įspūdį palikusių knygų ir vėl- akademinė literatūra (aš matyt nepataisoma). Labai įdomus skaitalas visiems (nes įtariu, kad visi mes gyvenam, džiaugiamės ir liūdim tarp žmonių)
Iš naujo atradau O. Henry noveles. Aštrios, įžvalgios ir gyvenimiškai paprastos.

Apnikus nemigai ir atšipus gyvybinėms jėgoms gaivinausi poezija. Tarsi balzamas žaizdai skambėjo estų poetės Doris Kareva, kuri jausmo gyliu ir stilistika gal artimiausia musiškiui Sigitui Gedai, posmai.

O kai žodžiai pasibaigdavo, klausydavausi kosmoso (na, beveik):

Arba amžinos klasikos- Simon & Garfunkel.

Kinematografija laikinai apleidau, bet labiausiai įsiminę filmai buvo R. Zemeckis „The Walk“ ir S. Shainberg „Fur: The Imaginary Portrait of Diane Arbus“, filmas apie fotografijos ikoną ir nepaprasto likimo moteri Diane Arbus.

Metų nata, be jokios abejonės, buvo rabarbaras. Metai buvo linksmi ir kibirkščiuojantys, smagiausiom akimirkom taip pat leisdavau į ataką smagiąją artileriją: Comme des Garcons Series 5 Sherbet: Rhubarb, Aedes de Venustas Eau de Parfum, Mark Buxton Devil in Disguise ir jau

minėtąją Loccitane en Provence naujieną. Ir šiaip valgiau rabarbarus, kad gyvenimas neatrodytų per daug saldus ir rožinis (o likimas link metų galo pasistengė man įrodyti, jog jis tikrai toks nėra).

Taip chaotiškai reziumavus, laikas šnabždėti 2016 metų norus į ausį Trims Karaliams.

• -          Pratęsti (vaisingai) 2015 pradėtus mokslus. Turiu nuojautą ir įtarimą, kad tai galbūt gali būti vienas iš naudingiausių dalykų šiame mano gyvenimo periode.
• -          Apšilti kojas ir susidėlioti (bent apytikriai) į lentynėles darbinius reikalus. Kolkas, kokia bebūtų puiki mano nauja darbo sritis, joje vyrauja uraganai, štormai ir kiti neprogozuojami, o jei ir prognozuojami, tai kolkas nevaldomi gamtiniai reiškiniai. O norėtųsi bent retkarčiais pajusti ir žemę po kojomis...
• -          Pajausti ir laiku paleisti situacijas, žmones, įvykius, reiškinius ir visa kita, kas nedaro mane laiminga. Kitaip sakant, sąmoningai rinktis, kur, kaip ir su kuo būti laiminga. Kaip tai padaryti- kolkas nelabai žinau. Bet žinau, kad turiu suflerę Širdį ir neblogai funcionuojančią jausminę sistemą, o tai jau yra neblogas bagažas for a start.
• "Sąžinės balsas- tai prižiūrėtojas, kuris baudžia, o Širdies balsas- Draugas, tai Dievo balsas. Jo mažai klausome, nes jis yra nepatogiai reiklus. Bet kai mums kalba Širdis, neišgirsti neįmanoma.“

Ir kad taburetė nesvyruotų tik and trijų kojų- ketvirtasis, pamatinis noras tebus geras, gilus laikas su draugais. Kad išliktų ir sutvirtėtų gijos su naujai atrastais ir senais draugais, kad dar daugiau semčiausi visko, kas geriausia, iš žmogiško bendravimo, kad sugebėčiau ir mokėčiau duoti tai, kas manyje yra geriausia.

Du, ar du su puse noro tradiciškai tokie, kuriuos galiu tyliai tyliai, ir droviai, pasakyti tik patiems Trim Karaliams. Nors jie ir yra patys pačiausi, iš būties gilumų.

Ir dar milijonas smulkmenėlių kaip kelionės, gamtoje ir miestose, žaibo stebėjimas, dviratis, atgijęs tinklaraštis, nardymas, kvepalų dying to visit koncertų sąrašėlis. Kad nepraleisčiau likimo siunčiamų progų, Trijų Karalių dieną kvepiu Cartier Le Panthere: Eau Legere (pantera juk progų nepraleidžia).

Su 2016aisiais! Tebūna Trys Karaliai jums dosnūs likimo dovanomis! 

Tähed vaatavad alla

Aknaklaas on peenelt joonestatud sätendavate veepiiskadega- väljas on Eesti suvi tema paremuses. Hall, suikuv aeg, pehme, lõhnav ja unelev- ideaalne raamatute lugemiseks, unistamiseks, lõhnavaks nurmenuku ja kaselehtede teeks ja niisama kulgemiseks. Kuigi kehalisest liikumisest puudust tunda ei ole mitte ühelgi päeval, sees on mõnus tühjus- ei mõtteid, emotsioone, ja isegi unistusi. Vaikne introvertne aeg omaenda olemise kaisus. Täielik eemaldumine välistest stiimulitest. Rahu. Püha rahu.

Selline aeg, kus hing rändab oma teed kuskil kaugetes maailmades. Ja isegi minu nii tihti rahutu mõistus justkui suigub hallis kesksuve niiskuses- ja mõistus, mis muidu nii terav, näljane ja läbilõikav kui nuga muutub aasadest tõusvaks uduks, pehmeks ja õhuliseks hõljuvaks aineks, kes otsib ilu, seiklusi ja imesid.

Müüdid sobivad selleks hästi. Ja jälle mu voodi kõrval virn raamatuid, mis võluvad kummaliste inimeste ja loomataoliste kujudega, salapäraste kritseldustega ja tervele kodanikule kahtlustavalt irratsionaalse tekstiga. Juutide müüdid, indiaanlaste müüdid, põhjamaade müüdid, kreeka müüdid... ja maailm muutub suuremaks ja avaramaks, ja sügavamaks, ja lõpuks ma enam ei saa aru, kas mina loen müüte, või nemad ärkavad mu sees ja hakkavad tasapisi täitma sees valitsevat rahuliku ja jahedat tühjust.

Seekord siis kreeka ja juutide müüdid. Lugesin antiikmütoloogiat ja taipasin, et pole kunagi mõelnud, kuidas võiksid lõhnata Olümpose jumalad ja jumalannad- mis sest et Kreekas olen veetnud nii palju aega, et see koht on vaikselt muutumas minu sisemise geograafia piirkonnaks- piirkonnaks, kus elavad lambad, jässakad mehed ja naised, piiritult rikkas ja ahvatlev keel ja Usk, see täistabamus, mis kord Zeusi maal äratas mind ellu ja näitas lihtsalt ja karmilt, et ükski sirge tee pole väärt kõndimist.

Hallil uneleval suvehommikute ajal, valgetel öödel hea fantaseerida jumalatest- kuidas nad lõhnaksid, näeksid välja, kõneleksid, kuidas nad liiguksid, naeraksid ja mismoodi tunduks nende vahetu olek.

Võtan ette tänumatu ja hull ülesanne ja proovin fantaseerida teemal kuidas võiks lõhnata seitse peamist Olümpose jumalannat: truu ja vankumatu Hestia, võimukas Hera, andev ja emalik Demetra, tütarlapselik ja õrn Persifone, tark Ateena, kaunis Afrodite ja igavesti noor kuu ja jahijumalanna Artemis. Millised lõhnad kehastuksid neid ja kutsuksid neid kohale, kui meile, naistele, on vajalik teatud nende aspektid ja tugi? Milline on nende olemus, mis elab igas meis ja mida kanname oma kehas ja tema lõhnas? Meesjumalaid jätaks järgmiseks korraks, sest on ju nii, et ladies first, ja teisaks ehk see jumaliku septeti, Dzeuse, Hadese, Poseidoni, Hermesi, Appoloni, Ariese, Dionisiuse ja Hefaisti, teemad on küpsemas, ootamas oma õiget aega ja soodsat tuult.

Ei taha sugugi alustada kronoloogiliselt, kuid nii juhtuski, et südamele väga lähedane jumalanna Hestia on ühtlasi ka Olümpose kõige vanem, kõikvõimsa Zeuse õde, kes ainukesena kõnnib Zeuse ees kandes jumaliku tule ja valguse sümboli, tõrvikut. Valgus ja tuli on see, mis tähistab peajumala ilmumist, ja seda valgust kannab Hestia, jumalanna, kes loobus jumalatele lubatud mõnudest selleks, et miski ei ohustaks tema poolt kandvat tuld. Maised ja praktilised inimesed tõlgendasid Hestiat kodukolde jumalannaks, kuid sügavam selle jumalusse tähendus on liikumatu püsimine enese keskmes, oma sisemise tule ja jumaliku valguse hoidmine puhtana ja muundatuna. Usutakse, et ka kreekakeelne sõna aatom (άτομο), ehk jagamatu, on seotud Hestiaga, kes ühtlasi oli ka terviklikkuse ja ISE sümbol. Hestia (rooma: Vesta) kultust ülistasid vestiaalid, pühad neitsid, kelle ülesandeks oli hoida jumaliku tuld ja kes olid nõnda pühad jumalanna teenijad maises, et üksnes nende puudutamise eest elusana põletati kogu süüdlase suguvõsa. See oli aga lõunamaades. Leedus, kus oli elus vestiaalide, püha tuli, hoidjate kultus, kõikvõimas suurvürst Kęstutis armus püha tule hoidja Birutesse nõnda, et esitas väljakutse jumalatele, röövis teda ära ja võttis naiseks. Nende abielust sündis ehk väljapaistvaim kuju Leedu riigi ajaloos- suurvürst Vytautas, mille valitsemisel kuningriik hävitas germaanide Teutoni ordeni ja saavutas oma võimsuse tipu.

 

Mis võiks paremini kehastada sellist jumalannat, kui viiruki, müüri, põleva lõke ja tuliselt vürtsised, kuivad lõhnad? Kui mõtlen Hestiast ja tulest, millel ta ei lase kustuda, esimesena tuleb ette Shiseido Zen Original, vana versioon mustas flakoonis, mis on aga pöördumatult kadunud. Uskumatu sädeleva lõke, põleva puidu ja suitsuste vaikude aroom. Viiruk võiks olla teine Hestia aromaatne kehastus, ja siin kohe tuleb esile Comme des Garcons Serries 3 Incense: Kyoto, või siis sama sarja Zagorsk. Uskumatult hea ja õilis viiruki lõhn on kohe mu kodumaal: Juozas Statkevičius- meeletult ilus vana puitpõranda, põlevate vahaküünalte, jasmiini ja viiruki aroom, mis meenutab fataalseid vanalinna viirastusi, lumivalget nahka ja küünlavalges joodavat veripunast veini. Ja imelisel kombel Hestia aroomiks arvaksin ka Hermes Rouge’i, sooja puidu, vürtside ja närtsinud okaste rooside aroomi, mis oma nostalgilise oleku taga peidab sirget selgrooga, uhkust ja fülosoofilist ükskõiksust. Seda kõige pehme naiseliku ilu kilbiga kaetuna.

Minu poolt kõige kardetum ja mõistatuslikum jumalanna- Hera. Zeuse õde ja abikaasa, abieluinstitutsiooni ja perekonna kaitsja, kuid armukade, õel ja julm- tema õelust said tunda nii teised jumalannad, nende järeltulijad, kui ka lihtsad surelikud. Hera vankri vedasid paabulinnud, ilmselt viidates selle jumalanna piiramatule uhkusele. Ta ei haletsenud ka oma ja Zeuse last Hefaistost, nähes tema ebardlikust, ja viskas imikut Olümpose mäelt alla. Pime oma vihas ja uhkuses, kuid kindel otsustes oma ja võra vahel, truu abikaasa ja halastamatu karistaja- Hera võis lõhnata klassikalise šipri, mõrkjate ja teravate samblanootide, kiiva bergamoti ja tumeda  lillelisuse järgi. Hera oli tõsine naine, kes ei mõistnud nalja (ning kohati julgem ja julmem kui misiganes meesjumal), ka tema lõhnad võiksid olla sama tõsised, mitmekülgsed, klassikalised, sirged ja vankumatud. Chanel Nr 5 on kindlasti mõeldud Herale. Hermes 24 Faubourg on lõhn, mida kasutaks, kui läheks töövestlusele kuninganna kohale (tabav iseloomustus, mida lugesin kunagi ühes parfüümiteemalises foorumis) ning oleks sobilik tõsisele, paabulindude rakendis sõitvale jumalannale. Frederik Malle Musc Ravageur, tema võisete animalistlike ja korraliku kaitsekesta loovate nootidega. Ka Gres Cabochard, Paloma Picasso Mon Parfum ja Sisley Eau du Soir võiksid olla tema väärilised kaaslased ja territooriumi märgujooned.

 

Emakuju- Demetra, viljakuse, külluse, looduse enda kehastus. Põlisrahvad, kelle elu sõltus otseselt saagi viljakusest ja looduse tujudest, kummardasid Demetrat- tema oli see jumalik värav, läbi mille füüsilisse tuli toit ja küllus. Demetra- andja, Demetra- toitja, Demetra- külluslikuse ja viljakuse tooja. Kuid Demetra ei oleks Demetra ilma oma lapselikult hella tütreta Persefoneta, kelle õrnale kujule sattus keeruline saatus olla allilma Jumala Hadese ja tema surnute kuningriigi kuninganna. Niisiis, Demetra, emalik alge seisab igaveses konfliktis kõikvõimsa allilma jumalaga, Hadesega, meheliku algega. Emalikkuse ja patriarhaalse õiguse, elu ja surma vastasseis. Demetra- see on Emake Maa ise, hoidev, toitev, ja toetav. Mõeldes sellest laiade tuharate jumalannast, kes andis elu kõigile maisele, tulevad meelde „kodused“, gurmee lõhnad- kus on tunda soojaid vanilje, kaneeli, tumedaid patšuli noote. Mitte minu lemmik parfümeeria žanr, ja ometi ei saa mainimata jätta selliseid ülipopulaarseid tänapäeva lõhnu nagu Lancome La Vie Est Belle, Estee Lauder Sensuous, Thierry Muglier Alien Liquer de Parfum, Guerlain Insolence, Cartier Delices de Cartier, kuid ka sellist vana head klassikat nagu Joop! All About Eve, Dior Addict, Lancome Tresor, Lalique Le Parfum.

 

Kuid Demetra eksistents ei oleks võimalik ilma tema õrna, naiivse ja isegi infantiilse tütreta Persefoneta. Sest Demetra on ju ema, ja emaks olemine on võimalik alles siis, kui sul on laps(ed). Persefone müüt, kus teda jalutades õitsvates aasades röövib allilma Jumal Hades- just siis, kui Persefone kummardub, et nuusutada õitsvaid nartsisse, maa avaneb, ilmub Hadese vanker ja vana, tark, kuid halastamatu ja jõuline allilma Issand ise röövib noort ja süütut neiu. Persefone, oma tütarlapselikkuses on aga üks raskemini mõistetavaid jumalannasid- ta on ühtelugu ka Allilma, surnute kuningriigi valitseja. Kuid siin võib olla ka oluline võti- allilma, kõige peidetumad saladused ehk avanevadki just kõige süütumale, rikkumatutele, kohati naiivsetele, külla lollidele, nagu tänapäeval neid küüniliselt nimetatakse. Igatahes Persefonega seonduvaid aroome pole just raske ette kujutada- nad võiksid olla kerged, lendlevad, lummavad, kuid samas külmad, sügavad ja õhulised. Oma halvas aspektis siia sobiksid vist mõttetud vesised lille- ja puuvilja kompotid, žanr, mis nii meeldib tänapäeva mainstream parfümeeria suurtootjatele. Kuna Persefone on duaalne Jumalanna, kes elab pool aastat maa all surnute riigis ja pool aastat maa peal viljakust toova ema juures, siis ideaalne teda peegeldav aroom võiks samuti sisaldada kontraste. Esimene, mis tuleb pähe on Serge Lutens’i l'Orpheline- lendlev, läbipaistev, kuid samas salapäraselt tahmane lõhn. Siin võiksid olla asjakohased nii mõningad iirise juure absoluuti sisaldavad lõhnad, ülikuulus Prada Infussion d’Iris, kuid miks ka mitte õrn ja lummavalt nostalgiline Frederik Malle Eau d’Hiver, oma hapra kaunidusega paeluv Guerlain Apres l’Ondee ning salapärane ning tühjust peegeldav L’Artisan Parfumeur Passage d’Enfer (on ju sümboolne, et Põrgu Väravate nimeline aroom võiks kaunistada Allilma Jumalannat). Populaarsema parfümeeria esindajatest siis Chanel Chance’id, L’Occitane en Provence Cherry Blossom, Balenciaga Paris ja Florabotanica Ralph Laurent Romance ning nii mitmedki Bvlgari Omniad.

Justkui vastand haprale, lapselikule ja süütule Persefonele on ihu ja lusti kuninganna Afrodite. Kuigi Renessansi idealistid, kellele kehalised rõõmud, ja seda veel eriti naiste puhul, oli tabuu, Afroditest on loonud hoopis romantilise naiseliku ilu ideaali, kreeklastele ta oli eelkõige lusti, kehalise ahnuse, kergemeelsuse, kuid ka loomingu ja kunsti Jumalanna. Ka Afrodite sünd viitab just iha ja keha aspektile- sündis ju ta oma isa Uranuse seemnest (merevahust), kui teda kastreeris tema enda poeg Kronos. Seemnest oleme me kõik, nagu väidab tänapäeva teadus, kuid just see, et meheliku võitluse, ja mehelikkuse kaotuse tagajärjel sündis midagi nii naiseliku, sensuaalset ja kõikvõimsat (Afrodite oli kuulus oma ohjeldamatu kehalise isu pärast), on paljutõotav. Seal kus kaks võitlevad, kolmas võidab, ütleb Leedu vanasõna. Seal kus mehed teineteisega ametis, valitsevad naised- ütleb tänapäeva elementaarne tarkus. Kuid mis aroomid sobiksid Afroditele, ja tema igavest naiselikust taotlevale kujundile? Eelkõige tuberoos- ehk kõige avalikumalt sensuaalsem, pilku- ja ninapüüdvam ja fataalsem noot parfümeerias. Ja just eelkõige selline tuberoos nagu Robert Piguet Fracas’es- lihakas, joovastav, väljakutsuv, igasugustest piiridest ja piirangutest väljas. Christian Dior Hypnotic Poison, oma magusas lillelises ja joovastavas laines. Tom Ford Black Orchid oma šokolaadi, orhidee, valgete lilledega, vaniljega- ja kõike muuga- oma ülekülustunud, ülierksa ja over the top stiili pärast. Yves Saint Laurent Cinema- oma sädelevate, magusate, hõrkude lilleliste nootide pärast. Ning kõik muu mis on lilleline, magus ning tagasihoidlikkusest kaugel.

Kui Afrodite on Jumalanna, kes pea asemel kasutab nabast allpool asuvat vaistu, siis selleks tema aspekti vastandiks ülihästi sobiks tarkuse, sõja ja käsitööde Jumalanna Ateena, kes sündis oma isa Zeusi peast- Hefaistos lõi Zeusi pea kirvega pooleks ja sealt ilmuski Ateena, juba täiskasvanuna, kilbiga, mõõgaga ja kiivriga. Tema on ühtlasi ka sõltumatuse, tsiviilse õigluse ja korda Jumalanna- maine kohtunik, kes on võimeline oma mõõgaga lahti sõlmida inimlike eksituste Gordiose sõlmi. Ateena on ka strateeg, ratsionaalne, kaine mõistus ja tsiviilõiguste kaitsja- erapooletu, äkiline ja halastamatu. Tema ei ilmuta naiseliku armu, see, kes rikub Jumalate poolt seatud korda, peab surema. Julgus, ettevõtlikus ja objektiivsus- igale naisele vajalikud

omadused, et kaitsta oma piire ja viia ellu seda, mida ihkab süda (ja paraku on nadu omadused, mille eest on naisi sajandeid karistatud). Mis võiks paremini sobida konkreetsele ja ettevõtlikule Ateenale, kui klassikalised šiprid- Hermes Caleche (vanker on kohustuslik sõjajumalanna atribuut), Christian Dior Mis Dior, Guerlain Mitsouko, Clinique Aromatic Elixir, Nina Ricci l’Air du Temps, Jean Patou Joy. Kaasaaegne parfümeeria on valinud barbiliku teed ning otsustanud, et üks naiselik aroom on magus, vesine, puuvilja- ja lilledekompott- eesmärkiga meeldida teisele, unustades oma isiksuse ja sisemise tasakaalu. Kõik see, mis kriitilisele ja kainele Ateenale tekitaks ainult muiget. Kui juba midagi populaarset, siis see tuleks Hermes seeriast- mahlane ja roheline Hermes Jour d’Hermes, tsitruseline ja varjatult tõsine Hermes Le Jardin de Monsieur Li,  väljapeetud ja konkreetne Carven  Le Parfum või energiast pakatav Guerlain Acqua Allegoria Mandarine Basilic.

Ning viimane ja minu hingele kõige lähedasem jahi, kuu- ja ööjumalanna Artemis. Artemis oli päikesejumala Apollose kaksikõde- nõnda korrates kõikides rahvamüütides esinevat Päikese/Kuu telje teemat. Artemis, hiljem roomlaste poolt ümbernimetatud Dianaks, oli neitsi vibuga, kes kaitses loomi ja noori tüdrukuid. Ühtlasi ta sümboliseeris naiseliku solidaarsust, alias naiseliku vendlust, ning eesmärgi puhtust- vaatamata sellele, et ta kaitses loomi, oma vibuga sihis ja tapis ta metsloomi, kes olid haiged, põdurad või oma aja lihtsalt ära elanud, nõnda esindades naiseliku väe valida, eraldada head halvast, vajaliku ebavajalikust, edasiviivat takistustest. Artemis, nagu tema vendki Apollo, oli „armastuse poolt puutumata“, sellega ülistades objektiivsuse ja puhtuse, sõltumatust isikliku subjektiivsest emotsionaalsest hinnangust. Tema vibu on justkui võime näha kaugemale, looride taha, sinna, kuhu ei ulatu subjektiivse maailma takerdunud pilk. Pole siis ju ime, et transtsendentaalses mõistes on just Artemis on okulti müsteeriumite jumalanna (koos Hestiaga), keda saadavad valged hundid, kelle nahk on valge ja sädelev nagu kuuvalgus ja kelle lemmiktegevus on öösiti mööda metsade liikumine ja

suplemine öisetes tumedates jõgedes. Rahutu nagu kevadine tuul, tema kannabki roheliste nootide mõrkjasust ning karskust- ka tema aroomid võiksid olla äkilised kui välgunooled, karged, rohelised, muudkui konventsionaalsed ja pisut müstilised, nagu pime mets ja öine taevas. Martin Margiela Untitled, oma roheliste galbaanumi nootidega ja kerge viiruki hõnguga oleks ideaalne. Samuti jaheda kaevu kuumal suvisel päeval lõhn- Serge Lutens L’eau Froide. Ka Chanel Crystalle või No 19 Poudre ja enamus Diptyque aroomidest võiksid olla väärilised aksesuaaarid rändavale, vabale ja igavesti noorele Jumalannale.
 

Huvitav on selles valguses uurida oma lõhnariiulit- mis Olümpose aspektid kajastavad minu vägagi maises isikus. Lemmiklõhnade järgi liigun kolmikteljel Artemis- Hestia- Persefone. Ja pean tunnistama- arhetüüpsed nende taevaste olendite jooned kummavad küll läbi ka minu enda igapäevases olekus... Heas ja halvas. Argises ja igaveses.

Kuidas teil? Kes Olümpose jumalannadest külastavad teid vihmastel suvistel päevadel?

Parfümeeria uudised. Peatükk 7.

Ei tea, kuidas teie, kuid mina saan kirjutada või üldse huvi elu vastu tunda alles siis, kui minu sisemuses on vähemalt tinglik rahu ja kord. Viimasel ajal, kahjuks, ei olnud sugugi nii. Sees puhusid muutliku suunaga tuuled, mölasid vastassuunaga lained ja kõrgema astme segadus. Mis iganes millisteks tegevusteks lihtsalt nappis jõudu. Kuid miski ei kesta igavesti- ei mingi seisund, mingi auk ega mitte midagi. Lõppude lõpuks tuli see päev, kui ma taipasin, et ei ole terve igaviku tundnud huvi parfümeeria mainstream’i  uudiste vastu. Panin punkti terve kalendrikuu aega kestnud olfaktoorsele paastule (just nii, terve kuu aega teadlikult ei kasutanud lõhnaõlisid!) ning võtsin suunda kohaliku parfümeeria Mekasse.

Viimasel ajal kirjutasid mõned meessoo esindajad, viisakalt uurides, miks ma ometi ei kirjuta meeslõhnadest. Hea küsimus. Võib olla sellepärast, et ei lahterda aroome mees- ja naisaroomideks? Kuid siiski lubasin end parandada. Nii et parandangi. Meeste parfümeeria osakonna uudised:

Bvlgari Man In Black Nootide järgi see peaks olema otse mu südame kümnesse kalibreeritud lõhn. Noodid: vürtsid, rumm, nahk, agaripuu, iiris, tuberoos, bensoini vaik, tonka oad. Kuid kuul lendas mööda. Küll minu lemmik- nahk, küll- sügavad magusad rummi noodid, pisut lillelisust (tuberoos), kuid minu nahk toob välja hoopis selgelt liiga magusaid tonka ubasid ja leigeid vürtse. Minu nahal kaob aroomi eredus (kuid Bvlgari aroomidele eredus vist ei olegi omane?), aroom muutub mingiks vedelaks seguks  millestki leigelt vürtsikast  ja isikupäratult magusast. Tunnen puudust tõsisest, mehisest, animalistlikust nahast- kui juba nahk, siis siin ta on pigem kergelt vürtsidega lõhnastatud sametkinnas. Korralik uniseks, kuid minu jaoks liig magus ja abstraktne, et oleks mehelik ja meeldejääv. Kuigi lõhn ise pole paha. Lihtsalt mitte piisavalt isikupärane, et suudaks oma ainukese ja kordumatu isiksusega rahvahulgast välja paista. 

DSquared Wild- kooselu seaduse auks?

 

DSquared Wild Budistid väidavad, et suur ootused on need, mis põhjustavad suurt osa meie probleeme. Meie ise loome ootusi ja kui nad ei täitu, siis tunneme end alla veatuna, pettetuna, rahulolematuna ja ärritatuna. Ja on tõesti hea, et  ei teadnud enne testimist midagi Wild’i kohta. Sest oleksin pettunud. Noodid on paljulubavad: viiruk, käokuld, opoponaks (magus mürt), naistepuna, küpress. Ma oleks nii väga tahtnud teada, kuidas on naistepuna olfaktoorne kõla…  Nuusutamise ajal ma ei teadnud nootides midagi ning lõhn jättis täiesti tavalise värske puiduse lõhna muljet. Nagu tuhat teisigi. Näotu. Tunnen küpressi ja ilmselt opoponaksi, kuid ei sügavust, ei saladust ega iseloomu. Hästi tehtud, kuid see ka kõik. Ei ole ootusi, ei ole pettusi. Tõtt öeldes nii näotu lõhna kohta kestvus on ülatavalt hea.  

Guerlain L’Homme Ideal- Guerlain Idylle paariline. Mugav, hubane, universaalne, meeldiv, kuid jällegi- aroomil ei ole ei guerlain’iliku iseloomu ega karismat. Magus nahk mandli puruga ja apelsiniõite nektariga. Selline meeldiv, vormitud, ilma nurkadeta statistiliselt korrektne ideaal. Liigne magusus, liigselt üldine, tonka oad tapavad naha noote ära ja aroom muundub kaasaaegseks meheks- meheks kriiside keskel, risttulel perekondlike kohustuste ja macho imago vahel, sotsiaalse kodustatud loomaks, kelle koht ei ole veel päris diivani peal, kuid ka enam mitte džunglis. Mis veel ideaalist saab rääkida, see on ju statistiline keskmine. Normaalne mees, ütleks eesti naine. Guerlain, visake prügikasti selle poliitiliselt korrektse roosade magusalt seebiselt isikupäratute aroomide trendi, see on ameerika seriaalide mängumaa ja väljamõeldis! Palun, palun, tooge tagasi oma loomingu ajast, kui mehed veel olid meheks, naised naiseks, lennukid lennukideks, ja iseloomu ja veendumuste olemasolu ei võrdunud sotsiaalse kuriteoga. Tagastage aega, kui inimesed veel julgesid unistada, teha rumalusi, armastasid vabadust ja tundsid kirge elule. Mina isiklikult kuulutan sõda tonka ubadele, sest tundub, et nad muutuvad teiseks keemilise muskuse järgijaks, justkui olfaktoorseks katkuks, mis hävitab aroomide sisu ja ilu.

Dolce&Gabbana The One Collector’s Edition See on seesama  The One for Men, kergelt muudetud kontsentratsiooniga ja pakendiga. Nimetaks teda isegi The One Rebottled. Kuid aroom on siiski meeldiv. Kuid kes ütles, et see on meesaroom? Minu jaoks ta on absoluutselt naiselik. Soe ambra, tubaka lehed, mahlakas ingver, kardemon, palju kardemoni. Hea soe lõhn sügis- talve hooajaks. Naise jaoks. Kohe kindlasti ainult naise jaoks. Kui selline lõhn kostaks mu mehe särgist, väga põhjalikult uuriksin, mida, kus ja kellega ta täna tegi. 

Uudiste naispool (vähemalt kaupmeeste arusaama järgi):

Enda paljastamine ilmselgelt saab olla ainult kehaline

 

CK Reveal Õudsamat flakooni on raske ette kujutada. Hea aga on see, et aroom ise on tükk maad parem, kui ta taara, lõhnas on huvitavalt kasutatud soola noot. Sool+ ambra+ kašmiiri puu, see on kehalõhna imitatsioon, mis meenutab kuldset randa päikeseloojangu ajal. Soojus ja rahu- päris hea algus. Paraku aroom areneb keemiliseks, imalaks ja häirivaks vanilje, sandlipuu ja muskuse kombinatsioon ning kahaneb nagu põdur õhupall päikeseloojangul. Nootides on  ära toodud vähemalt kolm pipra sorte- punased, valged ja mustad, minu nina tajub ainult pisut punast pipart. Nii nagu lõhna flakoon, nii ka lõhn ise koosneb kahest erinevatest ja omavahel mitte seotud osadest, ning peale ilusat ja huvitavat algust teda tabab tavaline tänapäeva mainstream’i fiasko- imal, magus, tähtsusetu, keemiline baas. Ometi oleks ju nii lihte olnud lihtsalt rõhutada ambrat, võib olla ta suitsuseid nüansse, võib olla kuldseid ja lopsakaid… Kuid keemiliste nootide rida on CK kaubamärgi käekiri, justkui nad prooviksid groteskselt matkida Comme des Garcons loomingu.

Burberry My Burberry jahmatas tugevusega. Justkui naha peale oleks maha loksunud kontsentreeritud Buratiino limonaad. Abstraktne, lilleline, päikeseline ning eriti tugeva kontsentratsiooniga lõhn. Sada korda tuntud ja kuuldud: mandariin, ebaküdoonia, roos, freesia, lillehernes, pelargoon, patšuli. Lõhna looja maestro Francis Kurkdjian on isegi sadu kordi mänginud samade nootidega varem. Lõhn on kvaliteetne, hästi komponeeritud, väga lilleline, tsitrused ja ebaküdoonia algnootides ja patšuli baasnootides on ainult taustaks lillelisele südamele. Kuid siiski… see on ainult lillepoe lõhn. Aroom samaaegselt sarnaneb tuhatnelja asjaga, tal puudub oma individuaalsus ja iseloom. See on selline universaalne aroom, nagu Burberry vihmakeep, mis sobib kõikidele ja kõikjal.  Ja jällegi, keel ei veere seda kordama, poliitiliselt korrektne looming.  Minu poolt saab mitmeid plussi uskumatult kaua kestvuse ja plahvatusliku avanemisraadiuse eest. Saab lisaplusse ilusate ebaküdoonia nootide eest. Kuid siiski ma ei suuda leida isikliku suhet sellesse aroomisse, ei suuda temale anda isikustatud tähendust, leida põhjuseid, miks ma peaks lõhnama just nii. Sest ammu on läinud aeg, kui ma tahtsin olla, riietuda ja käituda kui kõik teised.  

Comme des Garcons Serpentine. See on avalik saladus- ma jumaldan Comme des Garcons lõhnu. Ja see konkreetne lõhn sihib otse mu Achilleuse kanda: rohelised noodid, galbaanum, muskus, aldehüüdid, iiris, kadakas, asfaldi noodid.  See on roheline muru, mis kangekaelselt murrab läbi linnaasfaldi kihti. Loodus ja linn. Keemia ja looduse vägi. Värskus ja jahedus. Porises linnapargi mudas pead tõstvad tulbid. Mulle tundub, et keegi nii hästi ei suuda edasi anda aja hõngu ja reaalsust, kui seda teeb  Comme des Garcons aroomid. Ka seekord pole erand. Rästiku kiusatus õnnestus. Serpentine sattus mu sihikule ja hiljemalt jaanuari teisel poolel, kui hakkan juba ootama ja igatsema kevade järgi, tahaksin tunda teda virkasid lained enda kaelal.

roheline stiihia mürgises linna udus

 

Giorgio Armani Si Intense. Originaalne Si minu parfümeerses päevikus oli  tähistatud rasvase miinusega. Vaatamata massiivsele reklaamikampaaniale ja ilmselt ka edukatele müüginumbritele tal  olid mitmed nüansid, mis mulle sugugi ei meeldinud- imal aneemne patšuli, keemiline mustsõstra noot, peaaegu et söödava vanilje baas. Lapsepõlves ma kujutasin ette, et selliselt peaks lõhnama kirbud (nagu  Si). Tundub, et asja siiski annab parandada. Justkui originaalne Si oleks ainult aroomi mustand, test versioon, aga Si Intense- lõplik toode, milles on täidetud tühjad lüngad, eemaldatud ebaloogilisused, lihvitud ja viimistletud nurgad. Aroom algab magusa küpse mustsõstra lõhnaga ja areneb magushapuks lillearoomiks ja vanilje- patšuli baasiks. Läinud on äritatav algse Si kuivus, tekkis teatud sügavus, aroom muutus arusaadavamaks. Mustsõstra algus mulle meeldib, muud jätaksin pigem riiulile, kuna ma ei ole magusate lõhnade fänn, kuid siiski näen auditooriumi, millele aroom on suunatud- ta on piisaval iseloomulik ja sobib meie kliimatsooni külma sesooniga. Kuid oleks võinud siiski kasutada lopsakamat patšuli versiooni…

Prada Candy L’Eau. See on seesama lahjendatud Prada Candy. Kui olete kunagi keetnud karamelli ning kogemata lisanud väga palju rohkem vett kui vaja, siis teate, millest ma räägin. See aroom on sarnase toimega. Ma ei saa aru vajadusest lahjendada gurmaani klassi aroome, tulemuseks on ju megamagus, kleepuv vedelik. Kuid see selleks. Karamell, lillehernes, bensoini vaik, muskus- ma ei kahtle, et aroomil tekkivad oma austajad. Kuid mina  pean sellest ringist hoidma võimalikult kaugel. Õnneks, lõhna kestvus on samuti lahjendatud, nii et halvimal juhul pean nina kortsutama ja eemal hoidma kõige rohkem 2-3 tundi.

 

Cartier Boiser Vole Lys Rose on lihtne, aga ilus. Kerge, suvine vaarika ja liilia duett. Aroom on loomulik, kergelt magus, värske ja teatud mõttes karge, noor, läbipaistev. Lys Rose peaks tähendama roosat liiliat, mulle aga tundub, et siin on siiski värske, väga kergelt vürtsikas ja päikeseline päevaliilia aroom. Ei ole suureõieliste liiliatele omast majesteetlikust, kuid siiski on olemas lillelisus, magusus, siidsus. Aroom väga naiselikule ja loomulikule naisele, tas puudub vale ega poos. Hoiatus- külmas ilmas ei avane, haihtub, avanemiseks on vaja soojust ja õhuliikumist.

Chloe Love Story ka Chloel on vaja elada (ja raha teenida). Nende Chloe ja Love, Chloe on siiani olnud üks parimaid mainstream’i nude trendi esindajaid, nii moodsad, huvitavad, kui ka laitmatu kvaliteediga. Love Story on ilmselgelt mõeldud nooremale auditooriumile- ilmselt siingi elus stereotüüp, et armuda saab ainult teatud vanuses. Ilus, lihtne, pretensioonitu kevadine apelsiniõite ja muskuse aroom. Koostises on ka pisut neroolit, kuid see on vaevu tuntav- loojad on olnud väga hoolikad, et värsked ja mõru nerooli noodid ei segaks suhteliselt tavapärast magusalt- romantilist kompositsiooni. Õnnestus lõhna tunda erinevate nahatüüpide peal (erinevate inimeste peal) ja võin tõdeda, et ta tundub armastavad külma tüübi nahka. Aroomis ei ole originaalsust ega pretensiooni, ta ongi lihtne, romantiline ja nooruslik. Õnneks mitte imal ja vulgaarne, kuid kaugeltki mitte see, mis teeks teid eriliseks. Täiesti kujutatav ette turvalise igapäevase lõhnana.

Givenchy Dahlia Divin. Veel üks Dahlia Noir flanker, üsna erinev oma eelkäiast. Lõhn on mõeldud olla kaasaaegne lilleline šipr. Nagu teame, kaasaaegsed šiprid üldjuhul kasutavad baasnootideks patšulit, mis on eelnevalt nii töödeldud, et on kuiv ja kahvatu nagu kortsus paber. Lisage sinna jasmiini ja üleküpsenud kollased ploomid, ja ongi Dahlia Noir. Minule ta tuletab meelde hapuks läinud limonaadi, mis on aga saatuse irooniana on häirivalt tugev ja kauakestev. Minu jaoks ta on paha tuju lõhn- nagu resoluutsust täis, kulmud kortsus, murelik naine. Veel on ta häiriv- oma pealetükkivusega ja rõhutatu nõudlikkusega. Samas aga puudub šiprile omane elegants ja stiilsus, teatud üleolek- siin on ta pigem tanki, mitte lennuki üleolek. Või siis raskemetalli segu kääritatud kollase ploomi mahlaga. Eksperimendina huvitav, aroomina mittekantav. Samuti võib olla üsna sobiv kaasaaegse ülekoormatud ja kõige eest võitlust pidava naise portreena.

Sellised siis uudised. Neid on kindlasti rohkem- varsti pean tegema veel ühe külastuse poodi parfümeersete uudiste uurimiseks. Millised olid teid rõõmustanud uudised?