Kolm Kuningat. To the Moon and back.

Veel üks hea kokkuvõtlik hõik äsja lõppenud aastaks oleks vaikus on kuldne. Veidike kaalusin, et kas kirjutada lõppenud aasta kokkuvõtet või blogiga on juba aamen kirikus. Siiski jõudsin selleni, et alles teist aastat kestev writter’s block ei ole ajaloolises kontekstis mingi asi ning taas kirjutamine on asja väärt.  Seda rohkem, et tunnen ennast olevat mingi tsükli lõpus ning võib olla täppide „i“ peale panek aitakski hüvasti jäta sellega, mis oli, ning keerata uut aja- lehte.  

Alustades ülevalt alla- 2018 oli töökas aasta. Kui 2017 möödus justkui hõljudes (ja uppudes) halvas unenäos, 2018al tuli üles ärgata ja ära teha kogu ära kogunenud kraami ja töid. Neid oli palju ja erinevaid- küll raskeid, küll pingelisi, küll triviaalseid või lihtlabaselt ebameeldivaid. Enamasti siiski triviaalseid. Kuid ka action’it oli kurguni ja kõrvadeni, justkui Ameerika filmis. Avastasin, et mida rohkem ja pingelisemalt töötan, seda rohkem naudin tasakaalustavat poolt- kodu, kõige tavalisemat ajavoolu pestes nõusid, rohides roosaia peenart või sorteerides oma kolme poja sokiväe. Tõsi küll, sokke on sügise algusest alates kõvasti vähem- vanem poiss tõstis tiivu ja nüüd on kodus alles külaline. See on imeline tunne- näha oma last juba täiskasvanu suurepärase inimesena, kes julgeb mõelda, unistada ja elada.  Täitumuse tunne, kui jõuad selleni, et vaatamata pikkadele turbulentsi aastatele, oma ebaadekvaatsuse tundele, miski pole läinud kirbuks koera saba peal. Võib olla see ongi aasta saavutus, kui sellist pikaajalist protsessi võib koondata üheks aastaks.  

Möödunud aastal väga palju töötasin, õppisin ja väga väga palju lugesin. Teadlikul tasemel peaaegu et üldse ei tegelenud lõhnadega. Peaaegu et üldse ei jälginud parfümeeria uudiseid, ei nuusutanud uudistooteid ega suhelnud teiste olfaktoorsete maniakkidega. Lihtsalt ei tahtnud uusi muljeid (endal ka kummaline seda lugeda). Kuid oma saatusest ei ole õnnestunud veel kellegile ära põgeneda ja nii lõhnad leidsid mu ise ülesse. Näiteks, hillisel kevadel käisin Valge Mere saartel- tõmbas põhjapoole, loodusesse, inimestest kaugemale. Venemaa Arktikas pole kaugeltki kuurordi tingimused ning olin õnnega koos leides majutamiseks ühe kolmest saarel olevatest veevärgiga majadest. Kõik see niigi oli nagu muinasjutus- juba teel Peterburi majutuse perenaine saatis järgmise sisuga SMSi „kui tulete saarele, otsige üles roosa maja, seal küljes on sinine postkast, milles on kollakas võti- see ongi teie toa võti“:  Täselt nagu minu lapsepõlve õudusmuinasjutus Mine ei tea kuhu, Leia ei tea mida. Siiski leidsin. Astudes üle Ei tea kuhu vannitoa läve jäin keeletuks. Minu lapsepõlve Ei tea mida nägi välja nii

üks riiul ühe arktilise küla roosa maja vannitoas

Kõik silmapilkselt loksus paika. Kui päriselt ka tahad tegeleda parfümeeriaga (ja tegelikult misiganes muu asjaga), saad seda teha isegi arktilistel saarel. Peaaegu olematu veevärgiga ja kõige tavalisema aurutiga. Maailm meie ümber on täis võimalusi. Mida on aga vaja- meie enda taotlust, soovi ning ettekujutust. Julgust mitte karta. Ja kuna banaanid ei kasva õunapuude peal, siis ka julgus mitte karta palju musta tööd tuleb samuti kasuks.

Meie perenaine, noor keemikust naine, kolis siia Moskvast 11 aastat tagasi, sest koha energeetika ei lasknud teda lahti. Ta korjab ELis keelatud samblaid, muid arktilisi taimi, ning müüb nende distilaadi parfüümi tootjatele, vahetab seda teiste toorainete tootjatega, samuti toodab ise parfümeeriat ja looduskosmeetikat. Ta teeb seda kõike pisikeses kui juurde õmmeldav tasku üle polaarjoone kolkas asuvas 2toalises korteris. Seega aasta avastus oleks lihtne sõnades, kuid vägagi eriline selle tõesuse mõistmises- igaüks meist oleme vabad tegema seda, mida soovime. Hirm ja mugavus on illusioonid. Ja veel- unistuste täide viimiseks läheb tarvis palju tööd, isegi enesesalgamist, minekut teadmatusesse ja valmidust murda välja mugavuse ja rutiini soojast lombist.

Aasta matk samuti oli Valge Mere saared. Kogu see aasta teadlikult vältisin reisimist, kõige rohkem soovisin olla kodus. Venemaa Arktika aga võlus ära oma karge põhjamaise iluga, loomulikkusega ja… vaikusega. Matk, mis oli füüsiliselt üsnagi keerukas, täitis hinge soojusega, rahuga ja päris tunnega.

Aasta noot- mõistagi arktilise sambla, habemiku, usnea barbata, ekstrakt. Ma pole varem näinud sammalt tema erinevates epostaasides; kuivatamis-, fermentatsiooni-, distilleerimiskäigus. Aroom pole lihtne asi. Sama toormaterjal erinevates töötlusprotsessi faasides on täiesti erinev asi ning tema lõhn on kord kibe, kord valuliselt terav, kord sametiselt suitsune justkui hallikarva kassipoja küüned, kord kleepuvalt magusalt niiske justkui kõdunevad teda kasvatanud puulehed.

Aasta aroom- möödunud aastal lõhnastasin ennast vähe ja veel vähem uurisin aroome. Siiski jäin kinni ühest omapärasest lõhnast, The Different Company „Sel de Vetiver“. Vetiveri sool maguskibedalt meenutas Valge Mere tõuse ja mõõnasid, hülgede laule, kivisest pinnast sihikindlalt läbimurdvad nurmenuke ja primullasid, värskete merevetikate maitset ja erakordselt kõrget ja selget kui valgustunud mõistus arktilist taeva. Teine lõhn, mis ootamatult (sest ma pole eriline gurmee /söödavate nootidele baseeruvate lõhnade austaja) ja positiivselt paelus ning wishlist’I tipu, oli Lubin „Upper Ten“. Mainstream’i uudiseid ma praktiliselt ei jälginud, seega ka erilisi kiiusatusi ei tekkinud. Eelmisel aastal ilmunud aroomidest jätsid hea mulje  Hermes „Terre d’Hermes Intense Vetiver“ ja Chloe „Nomade“, veel ei jõudnd testida, kuid uudishimu äratab aastal 2018 ilmunud  Hermessence „Musc Pallida“. Tähelepanu väärt on Chanel Eaux kolmik, mis, vaatamata cologne žanrile, ei orienteerunud pop suunale nagu  Chanel Chance pesakond, ning kuigi mind ei tõmba ei Veneetsia ega seda rohkem Pariis, füüsika seadused on siiski universaalsed ning kaks miinust andsid plussi, jättes kolmest lõhnast kõige lemmikumaks Paris- Venice eau.

Prokofjev ja Oistrach mängimas malet, a. 1943

Aasta helid- linnud ja Prokofjev. Sel väga töökal aastal siiski leidsin mitmed päevad rännakuks Praaga soodes. Inimestele mitte just väga ligipääsetav soomaastik kibeles veelindudest ja nende absoluutselt uskumatust helistikust. Justkui oleksin sattunud teise ilma. Või vähemalt Kuule. Ka muusika vallas see aasta olin absoluutne konservatiiv ning otsingud jäid ära. Selle eest kuulasin ja kuulasin ja veel kuulasin Prokofjevi. Tema muusika ning eriti teine kontsert peegeldas kõige täpsemini mu sissekosmose seisundeid. „Kergemaks“ ajaviideks kuulasin tema kristalselt habrast Tuhkatriinu siuiidi ning lihtsamaks mõtete ergutiks rock noir’i klassikaliseid variante- Kino, Nick Cave, Noir Desir.

Aasta film- Loving Vincent. Esimene maalifilm erilisest inimesest, Vincentist, kellel inimlikkust jätkus mitte vähem kui tema silmapimestavat talendi.

Aasta raamat- palju lugesin ning ei suudagi eristada headuse paljususest ühte konkreetset raamatut. Häid raamatuid/teoseid on palju! Tugeva mulje jätsid C.G Jung’i „Psychology and Alchemy“, Paracelsi „Alkeemia alused“, Ursula Le Guin „The Left Hand of Darkness“  ja mitmeid aastaid jälle ja jälle loetav Rabindranat Tagore luule.

Aasta sõlm- mõnda aega seedisin, kas ikka suudan töötada kahes, muusika ja psühhoanalüüsi, valdkonnas. Otsustasin, et suudan! Ja tahan.

Aasta inspiratsioon- meri. Vesi ja sool, kivid, liiv ja tuul kõikides nende ilmingutes.

Isegi kui võtsin 2019 puhtamana igasugustest soovidest ja illusioorsest positiivsest mõtlemisest, isegi kui unistuste džunglist jäi vaid põlenud lagendik, mõned lihtsamast lihtsamad soovid Kolmele Kuningale ikka valmis:

• -        Hubast, sooja, oma kodu
• -        Sõpru, uusi ja vanu, ning palju aega nendega
• -        Seiklusi
• -        Uut autot
• -        Jooksmist (hommikune jooks oleks eriti ulmeline kingitus)
• -        Inspiratsiooni, lendu ja kergust

Elementaarne, eksju? Loodan, et Kolm Kuningat arvavad sama. Riputan aias lumise kadaka oksale pisikese kotikese, milles on paberitükk soovidega, lisades veel seda viimast „et täituksid kõik mu sõprade ja (hinge)lähedaste soovid“, pritsin kaela peale Guerlain Samsarat ja lähen vaatama kuidas tõuseb Bethlemi täht.

Trys Karaliai. To the Moon and back

Dar vienas tinkamas pavadinimas praėjusiems metams būtų tyla- gera byla. Truputėlį svarsčiau, ar rašyti ką tik pasibaigusių metų santrauką, o gal jau su blog-u- viskas. Nutariau, kad ilgokai besitęsiantis writter’s block dar ne gyvenimo pabaiga ir bandyti verta. Net jei rašysiu pati sau, tai daiktas, nes jaučiuosi beesanti ciklo pabaigoje- kurkas ilgesnio nei metų ciklo- tai gal tas avių suskaičiavimas padės sudėlioti taškus ant „i“, atsisveikinti su tuo, kas buvo- ir atversti naują lapą.

Taigi, 2018ieji buvo darbo metai. Jei 2017ieji praėjo tarsi skendint blogame sapne, 2018aisiais teko pabusti ir nudirbti per ilgesnį laikotarpį susikaupusius darbus. O jų buvo daug ir visokių. Ir sunkių, ir itemptų, ir trivialių, ir tiesiog nemalonių. Bet daugiausia trivialių. Nors ir action buvo per akis ir ausis. Ir pastebėjau tokį dalyką- kuo labiau ir įtempčiau darbuojuosi, tuo labiau mėgaujuosi atsveriančia puse- namais, paprasčiausiais ruošos ir sodo darbais, elementaria laiko tekme kad ir plaunant indus ar rūšiuojant savo trijų sūnų kojines. Tiesa, kojinių liko mažiau- vyresnėlis pakėlė sparnus ir nuo rudenio namuose jis jau tik svečias. Nuostabus jausmas matyti jau suaugusį savo vaiką, puikų žmogų, mąstantį, drįstantį svajoti ir gyventi. Išsipildymo jausmas, kai supranti, kad daug turbulencijos metų, nežiūrint į savo neadeakvatumo jausmą, nenuėjo šuniui ant uodegos. Galbut tai netgi metų pasiekimas, jei galima tokį ilgalaikį procesą suvesti į vienus metus.

Šiais metais daug dirbau, mokiausi, ir labai daug skaičiau. Kvapus sąmoningam lygyje beveik apleidau. Bet jie neapleido manęs. Beveik apleidau naujienų sekimą, tik labai retai apsiuostydavau parduotuvėse, butikuose ar tieisiog kompanijoje su kitais olfaktoriniais maniakais. Tiesiog nesinorėjo naujų įspūdžių (net ir pačiai keista tai skaityti). Bet nuo likimo nepabėgsi, ir taip kvapai tiesiog patys susirasdavo mane. Pavyzdžiui, pavasario pabaigoje nusibeldžiau į Baltosios Jūros salas. Norėjosi gamtos, šiaurės, ir nepaskutinė motivacija buvo pabūti toliau nuo žmonių. Rusijos Arktikoje tikrai ne kurorto sąlygos ir džiaugiausi atradusi apsistojimui vieną iš 3 saloje esančių namų su vandentiekiu. Apskritai, viskas buvo kaip pasakoje- jau į Peterburgą važiuojant autobusu gavau nuo savo laikinosios buto sšeimininkės SMS- kai atvyksite į salą, suraskite rožinį namą, ten bus mėlyna pašto dėžutė, kurioje rasite geltoną raktą – raktą nuo jūsų kambario. Visai kaip mano baisiausioje vaikystės pasakoje- Nueik nežinia kur, surask Nežinia ką. Ir  vistik suradau. Įėjusi į minėtą Nežina kur vonios kambarį, praradau žadą. Mano vaikystės Nežina Kas atrodė taip

Jei rimtai, tai per akimirką viskas susidėliojo į savo vietas. Jei nori užsiimti parfumerija (o ir iš tikrųjų bet kuo kitu), tai gali daryti ir arktinėse salose. Su varganu vandentiekiu ir paprasčiausiu garintuvu. Pasaulis aplink kupinas galimybių. Reikia tik mūsų pačių noro ir vaizduotės. Ir drąsos nebijoti. Kadangi bananai ant obelų neauga, tai ir drąsos nebijoti daug darbo.

Mūsų šeimininkė, jauna chemikė iš Maskvos, prieš 11 metų pasiliko čia, pakerėta vietos energijos- renka EU uždraustas sąmanas, kitus Europoje retus arktinius augalus, juos distiliuoja. Keičiasi savo žaliavomis su olfaktoristais įvairiuose pasaulio kampučiuose ir gamina kvepalus bei natūralią kosmetika. Ir visa tai- vėjų košiame dviejų kambarių į kišenėlę panašiame bute kaimelyje už poliarinio rato. Taigi metu atradimas būtų paprastas žodžiuose, bet labai nepaprastas suvokime- kiekvienas esame laisvas daryti tai, ka norime daryti. Baimės yra iliuzija. Ir dar- svajones įgyvendinant reikia daug darbo, net pasiaukojimo, nebijoti eiti į nežinomybę ir laužyti nusistovėjusią rutiną.

Metu kelionė taip pat buvo Baltosios Jūros salos. Šiaip visus metus sąmoningai vengiau kelionių- labiausiai norėjosi buti namuose, bet Rusijos Akrtika pakerėjo savo atšiauriu grožiu, natūralumu ir… tyla. Kelionė, kuri nebuvo fiziškai pati lengviausia, pripildė dūšią šilumos, tylos ir tikrumo.

Metų nata- žinoma, arktinės sąmanos barzdočio ekstraktas. Man nėra anksčiau tekę uostyti sąmanos įvairiose jos epostazėse, džiovinimo, fermentacijos, distiliacijos fazėse. Kvapas- nepaprastas dalykas. Tos pačios žaliavos įvariose stadijose jis visiškai skirtingas, tai aitrus, tai iki skausmo aštrus, tai pūkuotai dūmiškas it pilko kačiuko nagučiai, tai salsvai žemiškas kaip krentantys jį užauginusio medžio lapai.

Metų kvepalai- šiais metais ypač mažai kvepinausi, dar mažiau tyrinėjau. Ir vistik buvo vienas  absoliutus kabliukas -. The Different Company „Sel de Vetiver“. Vetiverio druska iki saldaus skausmo priminė Baltosios Jūros potvynius ir atoslūgius, ruonių dainas, besikalančias raktažoles ir primules, šveižių jūros dumbliu skonį ir nepaprastai aukštą ir aiškų tarsi nušvitęs protas arktinį dangų. Dar stipriai apžavėjo (taip stipriai, kad pateko į wishlist viršų) Lubin „Upper Ten“, o tai gan keista, nes gurmaniškų kvepalų neypač mėgstu. Mainstream’o naujienas nelabai sekiau, tai ir pagundų nekilo. Iš praėjusiais metais pasirodžiusių aromatų labai neblogi Hermes „Terre d’Hermes Intense Vetiver“ ir Chloe „Nomade“, dar neuosčiau, bet smalsumą kelia 2018 pasirodęs Hermessence „Musc Pallida“. Vienintelė iš labiau įstrigusių naujienų buvo Chanel Eaux trijulė, kuri, neskaitant kvapų cologne žanro nenukrypo, kaip kad Chance serija, link popso, ir nors nei Venecija, nei tuo labiau Paryžius manęs nežavi, fizikos dėsniai yra universalūs- du minusai davė pliusą ir iš visos tikrai patikusios trijulės labiausiai prilipo Paris- Venice.

Sel de Vetiver nuotaikoje, Estijos salos 2018

Metu garsai- paukščiai ir Prokofjevas. Šiais ypač darbingais metais suradau kelias dienas paklajoti Praaga pelkėse. Nelabai prieinamas žmonėm pelkynas knibždėte knibždėjo vandens paukščių, kurių išraiškinga šnekta mane absoliučiai pakerėjo. Tarsi būčiau kitam pasaulyje. Arba bent Mėnulyje. Muzikos, kaip ir kvepalį srityje, buvau baisi konservatyvė ir į paieškas nesileidau. Užtat labai dažnai klausiau Prokofjevą, kuris bene geriausiai atspindėjo mano vidinių būsenų miriadą- ypač jo antrasis koncertas, „Lengvesnis“ variantas buvo tarsi  trapus krištolas Pelenės siuita, paprastesnis- tamsiojo roko klassika Kino, Nick Cave, Noir Desir.

Metų filmas- Loving Vincent. Pirmasis tapytas filmas apie ypatingą žmogų, Vincentą, kurio žmoniškumas buvo ne mažesnis nei jo talentas.

Metų knygos- daug skaičiau, net nelabai galiu išskirti kokią vieną knygą. Gerų knygų yra daug! Stiprų įspūdį paliko C.G Jungo „Psychology and Alchemy“, Paracelso „Alchemijos pradmenys“, Ursula Le Guin „The Left Hand of Darkness“ ir jau daug metų skaitoma vėl ir vėl Rabindranato Tagorės poezija.

Metu pasiryžimas- ilgokai svarsčiau, ar galiu darbuotis dviejose- muzikos ir psichoanalizės – srityse. Verdiktas- galiu! Ir noriu.

Winslow Homer, West Point, Prout's Neck

Metų įkvėpimas- jūra. Vanduo ir druska, akmenys, smėlis ir vėjas visomis jų formomis.

Ir net jei 2019uosius pasitikau gerokai apsivaliusi nuo įvarių iliuzijų ir svajonių, gerokai praretinusi savo troškimų raizgyną, liko paprasti paprastučiai norai Trims Karaliams:

-        Jaukių ir šiltų, savų namų

-        Draugų ir daug smagaus laiko su jais

-        Nuotykių

-        Naujo mašiniuko

-        Pradėti bėgioti

-        Polėkio, polėkio, polėkio!

Paprasta, arne? Tikiuosi, kad ir Trys Karaliai mano taip pat. Kabinu ant sodo kadagio šakos maišelį su ant popieriaus skiautelių surašytais norais, pridėdama dar tą, paskutinį „tegul išsipildo visi mano draugų ir artimųjų norai“ , pasikvėpinu kaklą pora lašelių Guerlain Samsara ir einu pasitikti Betliejaus žvaigždės.

Kolm Kuningat. Mu tusameele talv.

 Jälle paljas, lumetu jaanuari algus ning on aeg panna kõik täpid „i“ peale, ära saata vana aastat ning avada ruumi uuele ruumile ja uutele tuultele. Seda on väga vaja. Lahkuv aasta 2017 oli raske kui raudsed pastlad Egle muinasjutust, tõid terve rea katsumusi, üks teise järgi ilma, et oleksid jätnud kasvõi üürikest hingetõmbe aega. „Armasta oma ligimest kui iseennast“ jätkasin endale kordamast, tasakesi kuuldes oma hääles järjest tugevnevaid iroonia noote. Kerge öelda ning raske teoks saata. „A“ kategooria tragöödiad õnneks läksid peaaegu mööda, kuid kõke muud oli kuhjaga. Mu elust lahkusid mulle eriliselt kallid inimesed, õnneks (või kelle õnneks?) mitte üle vikerkaare. Mõned kadusid mu elust sõnagi lausumata. Elasin üle räigeid konflikte ja tonnide kaupa lihtlabast inimliku pori. Saaks ju seda kõike võta kui elu õpetunde ja tõde ilmumist illusioonide asemel, kuid mu vaene süda ei mõista nii kõrgelennuliselt mõtiskleda ning kurdab nii inimliku valu üle. Nagu sellest oleks vähe, stressist lülitusid ennast välja maitsemeel ja lõhnataju (lõhnu küll tundsin, ning vägagi teravalt, kuid nad ei tekitanud ei mingisugust emotsiooni), seega sain oma nahal katsetada P. Süskindi „Parfüüm. Ühe mõrvari lugu“ peakangelase väärilisi kannatusi.

Kuid siiski, oli ka palju head. Kordumatud, unustamatud ja müstilised looduskatkad, hingetoitvad raamtatud ja südant paitav muusika. Kasvõi hetkeks, võimatuna tunduvad kohtumised ja kokkulangemised ei lasknud unustada, et elan hoopiski mitte kolmedimensioonilises ruumis ja mitte sugugi lineaarses ajas. Elu on täis ülatusi ja imesid. Isegi kõige pimedamal ööl.

Aasta nurgakivi – üksindus. Üksindus sel mitte kergemate jaolt aastal oli vajalik kui puhas õhk. Niigi mulle on omane keskmisest kõvasti suurem vajadus olla iseendaga ning kui sees on nii tudeid ja mõteid, painavaid, nurgelisi, üleujutavaid ja sööbitavaid, üksi olemisest sai vältimatu igapäevase hügeeni faktor. Kolisin välja sotsiaalvõrgustikudest ja elektroonpostidest ja lasin oma telefonilgi puhata hääletu režiimis. Üksindust tihti ajatakse segi üksildusega, kuid nagu ütles Paul Sartre „kui tunned ennast halvasti üksi olles, siis ilmselt oled halvas seltsis“. Vaikuses, teistes eemal olemine ravis katkist hinge. Sain väga elavalt aru, miks inimesed lähevad kloostritesse või annavad vaikimisvandeid. Nüüd jäi ainult leida kloostri J

Kloostri kusjuures juba leidsin. Aasta rännakul, matkal Petserisse ja selle ümbruses pesitsevatesse arhailistesse slaavi küladesse. Nädal  enne Lihavõteid paari sõbrannaga jälgsi ületasime Koidula piiripunktis Vene piiri ning olimegi teisel pool Peipsi järve, ühel vanematest ja müstilistes vanaslaavide piirkondadest. Sõnad ei anna sellel matkal kogetut edasi- ja kuidas ometi nendega saaks kirjeldada pühade järvede ja nõlvade vahel end varjavaid sajandeid vanaid külakesi (või siis seda, mis nendest on jäänud), mitmeid miniatüürsete koskedena langevaid allikaid, kevadises metsas leituid vana setode ja vepsade kalmistut püha Matvei hauakesega, soode vahel ennast varjavaid kunagi langevate allikate peal ehitatud vesiveskide jäänuseid, soometsa tihes pimeduses oma rahuliku ja segamata elu elavat vanausuliste kloostrit, ainult paadiga juurdepääasetavaid soosari erakute elu- ja patulunastumiskohtadega, musti luigi valge pühajärge jää peal või metsa sügavikus pungadest tulvil kirsiaeda. Sõnad on tihti valelikud ja enamasti tühjad ning polegi selliseid sõnu, mis suudaksid edasi anda selle muinasjutulise matka atmosfääri. Kohati tahtsin ennast näpistada, et veenduda, et ma ei maga ja ei näe und.  

Loodus justkui tundes mu armetu seisundi sel aastal toitis unustamatu muljetega. Üks meeldejäävamaid hetki, aasta hetk, oli kui Jaaniööl, olematu öö pehmete pasteelsete pooltoonide vaikuses minu kõrvale, päris kõrvale, nagu ei kusagilt, maandus valge haigur. Haigrud on väga tähelepanelikud ja ettevaatlikud  linnud, inimest nad tulevad kaugelt ja ei lase ligi, seega see ülatusmaandumine võttis mul hingamise kinni ja tundus, et südagi lakkus tuksumas, püüdes säilitada selle pühaliku hetke. Kuid sinilind ei kavatsenudki minust välja teha, ta tegi mõned sammud selgesse kui Jumalate peegel järvesse, kummardas ühte jalga ja stoilise rahuga hakkas kallastama. Kogu loomingust ma üle kõige imelten linde, iseäranis pikakoivalisi, meeletu kui ussi selgroog kaelaga veelinde. Mulle tundub, et kõikidest loomadest on nad kõige lähemal kehastunud hingele. See minu jaaniöö idüül kestis umber veerand tundi kuni ma ikkagi suvatsesin liigutada oma ära surnud jasemeid ja imeloom sai aru, et ta polegi üksi. Sirutas tiivu, paar plaksu nendega ja oligi kadunud hõbedases öö valguses.

Ainelise maailmaga polnud sugugi nii kerge ja imeline. Mind surus hulk töid ja kohustusi, mida lihtlabaselt ei jõudnud ega suutnud kõik ära teha. Tuhanded „peab“ rebisid mind mitmesse suundadesse korraga. Ja veel- esimest korda mul lõpesin otsa sõnad. Kadus igasugune vajadus suhelda kuid kõige hullem oli see, et ei suutnud midagi kirjutadagi. Artiklid, blogi postitused, virnade kaupa vastamata elektroonilised kirjad- kõik see tundus võimatuna. Lihtsamgi pikem kui neljasõnaline lause tundus väikse kangelasteona. Justkui proovides taastada ei tea kuhu kadunud verbaalset võimekust, lugesin – lugesin nagu maniakk. Minu kodus raamatuid on niigi palju, õieti nii palju, et varsti vist tuleb nendele loovutada oma voodikohagi. Kuid see aasta raamatud tulid erilise vooga, ujusid eri nurkadest. Loetud raamatute nimekiri on ausalt öeldes pikk ja üsnagi huvita, aasta raamatut on raske määratleda. Suure mulje jätsid A. Roob „Alchemy and Mysticism“, E. Perel „Mating in Captivity“,

W. Bion „Taming wild thoughts“ ja kosumaine, möödunud V. Afanasjev romaan Peipsi õigeusuliste sõjajärgse elu keerdkäikudest „Serafima ir Bogdan“ Teistmoodi ja sügavamalt pääsesin suure inimhinge uurija C.G. Jungi töödesse. Ühe sõnaga- oli sõnavähene ja raamaturohke aasta. Raamatud on vägevad, mida ka ei ütleks kodumaine tarbimiskultuuri trubaduur Prisma.

Aasta oli imelise muusika ja muusikaliste avastuste rohke. Kõike ei saagi loetletud, kuid aasta kõlaks nimetaksin juhuslikult avastatud Jumala poolt muusikut-  Moondog. Tema „German Years“  kutsus muusikasse süveneda hoopiski teise nurga alt. Mitte vähem paeluv ja müstiline kui tema muusika on geeniuse ise elukäik. Kuulasin palju  Björki, tema „Black Lake“ ja „Vulnicura“ kogum aitasid läbi elada kõige tumedamaid hingesoppe. Nostalgia hetkedel muudkui kõlas mu koolilõpu pahad poisid,  The Cure. Jäin täiesti sisse islandi ja muude põhjamaa rahavamuusikasse, need kummalised helinad said justkui minu teiseks nahaks, sest too algne, mida mulle määras Emmake Loodus, osutus sel aastal lihtsalt liialt õhukeseks ja õhkõrnaks.

Aasta noot – sookail. Juba mainisin, et lõhnatajuga mul sel aastal toimusid kmmalised asjad. Lõhnu tundsin nagu koer, erakordselt teravalt, kuid nad ärritasid mind metsiku meelega. Tavaliselt olen lõhnade suhtes väga tolerantne (kuigi mitte tuim), erandeid on väga väheseid ja ekstreemsetes vormides- nagu kleepuva limonaadi või mäda lõhn. See aasta J

lõhnad ümber tekitasid ahastust, tahtsin põgeneda nende eest (mis on väga võimatu ülesanne, lihtsalt ei ole olemas ruumi, kus ei leviks tuhandeid erinevaid lõhnu). Ühel öömatkal rabasse, valgete ööde ajal, sattusin täieliku sookailide õitsemispoele. Muidu tuttav, kuid siiani tähelepanemata lõhn, sööbis mu rakudesse võimsa lainena ja võlus mu ära. Mõrkjas, magus, joovastav ja igatsev, täielik soomaagia lõhn. Langesin sookailide võrkudesse ja nüüdki oma keldris hoian korraliku kogust kuivatatud sookaile, teen nende leotisega saunaauru, panen sookailidega topitud linnased kotikesed lastele padjate alla, et näeksid ilusaid ja õnnelike unenägusid. Sookail leidis teed mitte minu aeda, vaid ka koju, sauna, riidekappi, vanni ja voodi. Valutaja.

Aasta parfümeeria maja- Agonist. Rootsi parfüümide maja, mille lõhnad on mitte vähem lennukad, huvitavad ja omamoodi kui selle maja nimi (agonist on  keemias molekul, mis aktiviseerib retseptoreid ja põhjustab maksimaalse reageerimise). Agonisti lõhnad on ülimalt uuenduslikud, kuid siiski karged ja justkui läbipaistvad, nagu mäeojad. Nende esteetika ja taju sarnaneb skandinaavia looudsmaastikule ning kiirgab seda ruumilisust ja vabadust nagu uhked põhjamaised kaljud, jõed ja taevas. Oma vaimusilmas leian igale Agonisti lõhnale rakenduse, sest kõik nad on omanäolised, iseloomuga tegelased, kes ei läbi maailma märkamata.  

See aasta lõhnastasin ennast minimaalselt. Olin nii minimalistlik kui konservatiivne. Selle aasta veeks ja leivaks minu jaoks oli good old Guerlain Jicky. Loomulik, õnnelik ja vaba lavendli, tsitruse , naha ja vanilje lõhn. Minule ta meenutab puhtaks vahutatud, putitatud vana auto ja mootori, kütuse aroome mis on läbisegi vabastavate suvise looduse lõhnadega. See on justkui läbipaistev siidirätt, nahkkindad ja kabrio mis kihutab Cinque Terre ranniku serpentiine mööda. Aroom, mis sobib alati ja igale poolele  („oih kui hästi sa lõhnad“, „kus kohast tuleb see benzu lõhn!?“), kelle võimuses on võluda ja üllatada. Kes võiks arvata, et Jicky on loodud aastal 1889?

Aasta parfümeeria uudiseid  seekord oli lausa kolmeainsuses: Hermes „Twilly“,  Olfactive Studio „Woody Mood“ ir Kerosene „Unforsaken“. Tegelikult olin aasta mööda igasugustest, sealhulgas ka parfümeeria, uudistest eemal. Siiski jäid hinge „Twilly“ tagasihoidlik komplekssus, ere ja väljapaistev punase puu, kakao, ingveri ja viiruki segu„Woody Mood“ ning gurmaanilik apelsini õite ja kookosepähkli duett „Unforsaken“ (kuna kookospähkli noodid ei ole sugugi miski, mis mulle meeldiks, võib öelda, et Kerosene tuli välja väikse imega).

Minu isiklikus garderoobi iseloomustasid come back trendid . Cartier Draakoni Suudlus (Le Baiser du Dragon), The Different Company „Rose Poivree“, Cuir de Lancome, Serge Lutens „Bois de Violette“- tagasi tulid aroomid, mille tagasituleku ei oleks osanudki oodata. Lihtsalt nii see läks...

Aasta pettumus (peale neid mitmeid mitteparfümeerseid)- Chanel „Gabrielle“. Chanel oskab teha

 häid, kõnnekaid, väljapaistvaid, iseloomuga aroome- ma ei kahtle selles. Selle teadmise valguses küll üllatas näotu ja mittemidagi ütlev Gabrielle aromaatne bukett. Aroom sihib samasse kategooriasse nagu Hermes „Twilly’gi“, kuid matkides oletatava massostjate maitse, ta täielikult kaotas oma nägu.  

Aasta avastus- Gueralin „Chant D’Aromes“. Imeline, õrn ja habras, kuid mänguline sädelevate aldehüüdide, alõtša, ylang- ylangi, sandlipuu ja vaikude aroom. Lõhn nagu siidist aluspesu, klaas külma šampanjat kuumal suve pärastlõunal hiiglasliku tammepuu all või vaikne talvise õhtu jazz kamina juures. Täiuslikult naiselik, väga pehme ja vaikselt ilmekas lõhn. Perfect harmony.

Selline siis oli mu aasta- mitte kergemate killast. Eelvimasel aasta õhtul istusin vaadates kaminas praaksuvaid puid ja väänlevaid leeke ning kuulasin selle aasta mantrat,  Kind Crimson „Talk to the Wind“-, kääridega ükshaaval lõigates ära juuksesalku ja neid visates tulele, justkui andes tulele äramineva aasta katsumusi, pettumusi ja valusaid taipamisi.ˇ

Ja kuigi jõulukuusk otsustas meie kodus kasvama hakkata ja meist välja tegemata hakkas asjalikult välja ajama värskeid pungasid ja oksakesi, Kolme Kuninga õhtul kirjutasin paberiribale oma lootused ja palved aastaks. Nad on väga lihtsad:

-        

        -   Südamerahu

-          Mõtteselgust

-          Energiat, tervist ja pealehakkamist

-          Uusi alguseid

-          Inimesi, kelle silmadesse tahaks vaadata ja vaadata ja vaadata

Kolme Kuningaga! Toogu nad seda, mis on kõige kallim!