Kevadine lõhnade garderoob. Minimalism, tuul ja roosid

Kevad sel aastal tuli kuidagi märkamatult ning algas mitte tavapärase pika ja kannatliku kevade ootusega, vaid hoopis tilkuva ninaga. Kalendrit vaadates tõden, et päev on juba pikem kui öö ja on vaja üle vaadata ja ära panna talviseid asju. Tõtt öelda, see teema on mul just sellel kevadel mitmel pinnal ja peateemana- vanade asjade „ära pakkimine“, „ärapanemine“. Ei ole ei rõõmus ega hinget täitev protsess, võib olla just sellepärast hinges vuhavad kummalised tundmatud jahedad tuuled, mis teevad isegi kevade tulekut märkamatuks.

Nii palju kui mäletan ennast, olen alati oodanud kevad. Ei ole ma talve inimene. See on ütlemata rõõm, mis tekkib minus vaadates veebruari petlikult eredas päikes sulavaid jääpurikaid ja kuualtes nende valju tilkumist, mis minu kõrvadele võrduvad kõige ilusama muusikaga. See aasta jäi seegi märkamata. Või ei olnud siis räästas ripuvaid kristalseid purikaid, läbi mille õige nurga silmitsedes on võimalik vaadelda talvist vikerkaare? See kevad on teisiti, ta on omamoodi töine, range ja sünge. Eks ikka mina ise olen selline, mitte kevad. Kevadel pole midagi viga. Väljas märjast mullast pistavad päid ja lehti taimed ja koguni esimesed lilled, soistes põldudes jalutavad sookured ja õhk on hingetoitvalt karge. Küllap see tunne jõuab ka minuni, võib olla lihtsalt järgmisel aastal ja hoopis mõnes muus kohas.

Kevad, olgu ta misiganes, nõuab ka kodust värskendust ja igasuguste tarbeesemete ülevaatamist. Minu väline, „persona“ elu juba mõnda aega mittenõudlikult mahub teksastesse, kõige lihtsamatesse särkidesse ja mõne rangema pintsaku taskusse. Ka muuga on lihtne- parem mitte midagi, kui midagi. Mingil moel see tendents peegeldub väga hästi ka kevadeks välja pandud lõhnagarderoobis- siingi on ainult selged jooned, minimalism, kargus, isegi rangus. Lihtsalt ei suuda enda peal kanda midagi liialt keerulist või mitmemõistelist. Vahel lihtsus on kõige parem, mis üldse saab olla. Kui lühidalt iseloomustada, mis sel kevadel mul läheb käiku, siis nad on eau de cologne stiilis veed, roosid ja nahk. Joon on selge ja romantika ning unistused on jäänud tagaplaanile. Praktiliselt kõik lõhnad sobivad nii mehele kui naisele ning pea et kõikidele olukordadele.

Igapäevane leib

Nii nagu riietuses kõike muud ilusat olen vahetanud teksaste, valgete või siniste särkide, T-särkide ja tossude vastu, nii ka olfaktoorne vastand nendele on loomulikult lakoonilised eau’d. Kuid süvenedes sellesse esmapilgu lihtsasse maailma siingi avastan, et siinne maastik on täis omaloomulisi, eredaid ja kirkaid isandaid. Vaieldamatu lollikindel valik on sel kevadel Hermes Eau d’Hermes. See 1951 (!) Edmond Roudnitska poolt loodud eau on üks legendaarsemaid oma seas. Mina võrdleksin seda eelkõige kasemahlaga nahkses lähkris. Kuigi läbinisti eau iseloomuga (see tähendab kerge, selge ja lakoonline), unustamatuks seda lõhna teeb köömne noot, mis lõhnal arenedes soojeneb ja varsti joonub paraleel sooja, kergelt higise inimese naEau d’Hermes tantsib oma kevadist tantsu iga naha peal täiesti omamoodi, kuid igal juhul tal on alati äratuntavad naha ja köömne noodid. Minu jaoks on see täiuslik lõhn, mis säilib naha peal ühe eau kohta ebatavaliselt kaua ning just praegu, kus olen endasse upunud mitte just kõige lõbusamal moel, tuletab meelde, et minulgi on nahk, mis on võimeline tunda tuult, soojust ja isegi sõbraliku paid.

Kui Eau d’Hermes’i rahu asemel vajan midagi, mis aitaks pisut rohkem end kokku võta ja meelestada tööle ja süstemaatilisele kulgemisele läbi elu džungli, siis läheb käiku Parfumerie Generale 20 L’Eau Guerriere- sõdalase vesi, nagu nimigi ütleb. Palju rohelisi, torkavaid noote- justkui alles niidetud jäme hein, puuderjas olibaanum ja väga loomulikud, kuid üsna teravad puidu noodid- see lõhn värskendab, koondab ja toniseerib oluliselt parem kui värskelt jahvatatud kohv. See on terav kui äsja lõigatud puuoks ning selge kui varakevadine allikavesi. Samuti on ta siiski väga sõjakas ja konkreetne. Kindlasti mitte uinuvale kaunitarile.

Lorenzo Villorezi Piper Nigrum kui arvate, et need on tugevad idamaised lõhnad, mill on potentsiaali võta hinge kinni, siis proovige Piper Nigrumit. „Oh jumal, mis see on?“ lähevad silmad ümaraks mu uuel kollegil, kes pole veel kursis minu parfümeersete ahvatlustega ja mu iseenda iseloomu ekstsentrilisusega kursis. Ei viitsi pikalt seletada, et see on üks mu lõhn ja nii nagu teised naised tegelevad oma välimuse viilimisega, ma katsetan omaenda lõhnaga. „Palju musta pipart, nelk, muskaat, aniis ja palju palju värsket mündi“, kostan mina. Mõistagi, seal veel palju muud- näiteks oregaano, fenkool, müür, elemi, stüraks ja muud head. Kuid peamine mulje- palju palju värskelt jahvatatud musta pipart palju palju mündiga. Ah ja oh lõhn, mille ilu üle võib vaielda, aga värskendab ta kohe kole efektiivselt, pühkides peast igasugu mõtte- ja tundejäänuseid nagu eelmise aasta pehkinuid lehti.

Bergamott, ehk õige nimega pomerants, on õige tsitruseline ning üks lõbusamaid noote üldse. Seal kus bergamott, seal tuju hea ja elu lill. Tuleb ju selle vilja nimetus Põhja Itaalia Bergamo linnast ja loodusmeditsiinis kasutatakse pomerantsi depressiooni raviks, kuid ka keha toksiinideks puhtaks pesemiseks, vererõhu alandamiseks ning igasuguste haavade parandamiseks. Huvitav, kas ka hingehaavade jaoks? Küllap, sest mis muu see depressioon siis on. Igatahes bergamott kuulub suurepäraselt kevadiste vigurite hulka, ja äsja ilmunud Guerlain Acqua Allegoria Bergamote Calabria mu kevadisse riiulisse. Siin lisaks bergamotile on ka ingverit, kardemoni, petitgraini ja puiduseid noote. Aroom on lihtne, lõbus, justkui tsitruseliste plahvatus. Kuigi üsna lineaarne, see hoopiski hea- tsitruseliste päikeseline naeratus lihtsalt vaikselt vaibub naha peal. Kestvus ei ole üle ootuse, naha peal kuskil 4 tundi, kuid see ongi see lõhn mida hea aega ajalt värskendada ja mõelda päikeselisest Calabriast, sealsest sinisest merest, mägedest, väikestest külladest ja muretust elust päikese all.

Tujud

Jo Malone Mimosa & Cardamom- on kahe noodi tants (või siis, näiteks, bossa nova). Mimosa ja kardamon, või siis vastupidi, kardamon ja pisut, õige pisut kerget mimoosa puudrit. Lõhn on väga kerge ja selge, läbipaistev nagu kevadine tuul. Mimoos, mis muidu nii ilus kevadine õigsev võrs, on parfümeerias tihti raske, puuderja ja lämmatava iseloomuga. Mitte aga siin- see aroom on kerge ja graatsiline, vaevumärgatavalt elegantne, nagu kevadises päikses tärkav linnapark. Mulle meeldib teda tunda juues hommikust lattet- mis siis, et tekib pisut laisk, kassilik meeleolu. Siidne ja lendlev tekstuur meenutab Olivia Giacobetti loomingut (selle lõhna nina aga on Marie Salamagne, kes on loonud näiteks kõige paremaid Guerlain Acqua Allegooriaid ning moodsa, kohvisse kastetud Black Opiumi). See on justkui siidist pluus või peenest sametist kindad, mida mina oma selle kevade ükskõiksuses olen unustanud.

Chanel No 5 L’Eau. Veel üks eau, mida aga tänu tema keerukusele liigitaksin siiski pigem tujuks. Erinevalt Guerlain’ist ja YSL’st, kes küpsetavad oma kunagiste legendaarsete aroomide flankereid nagu sooju ja mitte eriti meeldi jäävaid (vaid kohati just oma labasuse tõttu meelde jäävaid) õdesid ja vendi, Chanel on säilitanud väärikuse- seda kõige paremas mõistes. Nii ka see L’Eau oli tegelikult libedale jääle minek- teadagi raske luua nooremat õde maailma kõige ikoonilisemale parfüümile (ja väidetavalt siiani kõige suuremale müügiartiklile). Kuid müts maha Oliver Polge eest- tal õnnestus see suurepäraselt. See aroom on selline lillede bukee, mis ei lõhnagi lillede järgi, vaid on piisavalt abstraktne. Ometi on säilinud nii originaalversioonis tuntavad noodid kui ka lõhna nägu, tuju, suursugusus, keerulisus. Väga peen ja nüanssirikas aroom, mis aga piisavalt introvertne ja harmooniline, et sobituda igasse olukorda. See ongi kindel valik igaks olukorraks ning samas tema peen ilu ja naiselikkus (ilmselt see on ainuke naiselik element, mida ma sel kevadel kannangi) ei jää praktiliselt kunagi märkamata.

Vero Porfumo Kiki on kardinaalselt erinev muust selle kevade garderoobist. See on justkui sild vanasse, see, mis oli, ja enam järsku ei ole. Naeratav ja kelmikas, kergemeelne ja sügav, paeluv, tõene ja ehtne. Kiki on eriskummaline kombinatsioon lavendlist, mittemagusast karamellist ja passiooni viljast, see kõik seotud madalatoonilise patšuliga. Kiki on ajatu ja vaba, oma lainel ja samas avatud, see justkui enda pilt mida olen avastanud pakkides sahtlidesse tolmuma jäänud pilte. Kiki on justkui kinnitatavad sukad, toanurgas vedelev kitarr, soojad croissant’id laual ja raadiost kostev Serge Gainsbourg. Ja isegi kui ma eelistaks hetkel mitte tuletada meelde, et elul on ka selline pale, vahest määrin ma kaelale tilk Kikit ja silmade ees hakkab kerima hoopis teistsugune film.ˇ

Histoiries de Parfums 1926 Turandot Vahest elu sunnib võta osa igasugustes peenemates sotsialuseerumisvormides, pistes nina mitte ainult oma aja või tööruumide ustest, vaid ka oma tavapärasest riietusest ja mornist olekust. Miski ei tee ümberlülitumist nõnda tõhusaks kui parfüümi vahetus. See kevad on mul käeulatuses Turandot, mis juhtumisi on mitte ainult meeletu aroom, vaid ka mu lemmikooperihelilooja Puccini lemmikteos. Turandot vaevalt et annab nimetada tavapäraseks ooperaks, see on pigem seikslusdetektiiv kõige ulmelisemate koomiliste elementidega. Aroom püüab matkida sama pöörast joont ja nii on sinna segatud peen nahk, viiruk, nartsissus, nelgi õied, jasmiin ja patšuli. See kõik on summutatud ja sisepoole pööratud, justkui pehme kasukas, mis on tagurpidi, kus kõige uhkemad mustrid ja pöörased lõiked on vastu keha, teistele vaid aimatavad. Turandot on väga mitmekesine, muutlik, isegi jazzilik, ma naudin viimast kui tilga, ma on noir, aga mitte dramaatiline, temas on originaalsust, stiili ja seiklushimu. Ja ometi on vaikne ja keha lähedal, andes ümbritsevatele märku klassikalisest jasmiinist ja muust viisakast, samas jättes meeletu šarmi ja pöörasust vaid väljavalitutele.

Saudade

Ja lõpuks- see mitte sotsiaalne ja mitte igapäevase leiva pool. Need on need hetked kus olen iseendaga ja enda sees, pööramata tähelepanu ei kevadele ega ümber loksuvale kummalisele pinnale. Mu sees juba mõnda aega lõhnab rooside järgi. Lõikeroos mulle ei jätta suuremat emotsiooni, lõikelilli mu meeles on oluliselt huvitavamaid ja kenamaid kui roos. Kuid kasvav, arenev roos on teine asi. Temas on palju vastandite ühendust- nii okad kui ka imeõrn õis, temas on tundlikust niiskele pinnale ja ülimat külmataluvust. Alkeemikute suurteos Rosarium Philosophorum räägib hinge puhastamisest ja arengust. Mul oma ajas on loodud selline nurk, kus kasvavad roosid, ja nii mitmedki nendest on istutatud selleks, et tähistada mõnda olulist elu sündmust, endale tähtsat inimest, juhusi, mis olen julgenud nimetada imedeks. Juues oma rooside juures hommikust kohvi meenutan neid, kellele mõeldes ma neid roosipõõsaid istutasin, neid inimesi, hetki, ja mõtlen nende peale- nad justkui elavad edasi rooside looduse looklevas rütmis, nende õites, lehtedes ja isegi okastes. See kevad nostalgiast üle valatuna pöördusin ka rooside aroomide poole.

Lalique Encre Noire Meesversioonis, mida ma kasutan, roosi muidugi tunda õhkõrnalt. Põhimõtteliselt on see morn ja range tindi lõhn. Põhilline tegelane on siin vetiver, ümbritsetud puuga ja muskusega. Kuid minu naha peal on sulaselgelt tunda ka roos- pisut kõrkjas, okaline, kuid ikkagi roos. Need nootid on muuseas tunda ainult hästi lähedalt- muidu on see aroom tint ja kerge metall, kuid temas on on kummalist uljust ja õrnust, justkui roosi hinge tema teravate okaste taga. Kunagi soetasin seda aroomi tahtes seda oma mehele kinkida ja meeltesegaduses kiiresti konfiskeerisin. Kõige õigemini ta ikkagi kõlab pehme, õrna ja kahvatu naise naha peal.

Sisley Izia  Jällegi üks uudis. Kuigi Sisley üldjuhul lõhnu teha oskab, umbusaldusega silmitsesin uut pisut kummalise ja kohmaka väljanägemisega flakooni. Selgus aga, et sisu ehk et parem sellest, mida ma üleüldse võisin loota. Siin on sulaselge roosa värvi roos- jahe, mõrkjas, kindlalt kinnise pungaga, alles tärkav peale külma kevadist vihma. Samas on kõrval mänguliselt kihisevad noodid- ilmne hästi sooritatud aldehüüdide ja roosa pipra segu. Lõhnas on sama selged kui roos on angeelika, ehk emaputka, noodid, ja see mulle pööraselt meeldib. See annab aroomile mõrkja, ehtsa, rohelise lõhna- Izia ei ole dekoratiivne roos, see on hommikune kaste, hommiku jahedus ja virelevad päiksevärvid. Lõpus ilmuvad muskus ja lillede segu- baas mingil moel sarnaneb ehk Lorenzo Villorezi Teint de Niege’iga. , See on roos on ajatu, nagu roosid tegelikult on- ja temas on seda feeling’ut, mis oli Väikse Printsi roosil- üksilda planeedis kasvaval tavalisel roosil, mis oli ometi nii eriline.

Hermes Rose Amazone- jällegi, minu jaoks uustulnukas. Kuid kõige kindlam tulija ja jääja, mis saab olla. Mul on nimelt nõrkus Hermes lõhnade järgi- nad on justkui loodud minu nahale. Rose Amazone on, nagu Chanel No5 L’Eau, kuulsa Hermes Amazone noorem ja tagasihoidlikum õde. Amazone noodid on siin summutatud, kuid siiski olemas- see on mõrkjas, märg rohelus, toored mustsõstra marjad, palju galbaanumit, tooreid marju, õige pisut nartsissi. Kuid Rose Amazone’is seda kõige ühendab õrn, värske, jahe ja peen roos- alles avanev õienupp mis veel hommikuse kastega koos. See kõik on laotud nahale- alles ärkavale, unisele inimnahale, ja kõik on nii loomulik kui loomulik saab olla. Eriti ilusasti avaneb ta vihmasajus. Kõige rohkem mulle meeldib aga aroomi introvertsus- seda on tunda alles endal, teised tajuvad ainult kerget värske õhku liikumist. See roos on ligipääsetav vaid endale ja nendele vähestele, kellega ühendab haruldane ja peen hingeline niit.

Ja ongi tulnud kevad mu lõhnade riiulisse. Vürtsitavad seda kevadet ramedad, sügavad rahvalaulud, mida järjest rohkem kuulan- nad on kuidagi ehtsad, südamest, ja käega katsutavad. Nende ilu on ehtsuses ja tões, naid paitavad sama ehtsalt kui kuu ja päike ja tähistaevas. Kuid enamasti kevadet ehib vaikus- ja vaikuses on nii hea vaadata enda oma tärkavaid roose ja tõdeda, et vaatamata sellele, kus rabas või metsatukas ma parasjagu endaga hetkel olen, kevade tuuled puhuvad ikkagi.

ja pisut leedukeelset laululuulet...

Aja puudutus. Puudutuste aeg. Flashback.

„Aja puudutus. Puudutuste aeg“ on äsja lõppenud Eesti Laulupeo kandev lause. Ilus ja tähenduslik lause, mis pani mind mõtlema. Kuskil olen lugenud, et Aeg on ainuke valuuta, mida alustades Maa peal on kõigile jaotatud pea et võrdselt. Tegelikult asjad on veel huvitavamad- jaotatud on nii, et kunagi täpselt või tihti isegi umbkaudselt ei tea, kui palju valuutat sul veel alles on. Ühed julgustavad mitte viivitama eluga, teised- mitte kiirustada, kuid Ajale see on justkui hanest selga vesi, ta liigub vankumatul kellaseierite rütmil, umbisikuline ja pime kui Themis.

Einštein arvas, et Aeg on relatiivne. Ma isegi ei kahtle selles (ja seda suurepäraselt teab iga koolieelik), lõhnu ja lõhnaõlisid nuusutades aeg sulab nagu või tükk kuumal praepannil, arvutades maksukombinatsioone või lugedes üksluiseid lepinguid aga ta venib kautšuki moodi. Veel on hetki, kui Aeg seisatab- ja oledki ise iseenda jaoks, keegi sind ei sega, ei toksi, ei torka, oled nagu see linnuke, kes ei külva ega lõika, ning elad nõnda, nagu elavad jumalad- hetke igavikus.

Aeg eksisteerib ainult meie vaimusilmas. Aja puudutused, tegelikud, tõelised kokkupuuted ajaga on mälestused. See on võime kogu oma olemusega liikuda mingisugusse punkti ajaruumis, selle aja kehasse, emotsiooni, seisundisse, mida enam ei eksisteeri- ta oli kunagi ja kuskil, kuid elab edasi Ajas, ja Aja Puudutusel me saame teleporteerida sinna ja elada kõik uuesti üle. Kas märkasite, et kõige lihtsam viis teleporteerimiseks on mingi viis või lõhn minevikust? See võib olla tavaline vihma sahin vastu aknalauda või äsja süttinud kamina lõhn. Või kirsiõite lõhn. Igaühel omamoodi ja eriliselt, sest Aja puudutus on igaühel erinev ja kordumatu, ta ei alu reeglitele ega raamidele. Kuulsa kirjaniku sõnu meenutades- pea kõik eluolukorrad on standartsed, korduvad, kuid reaktsioon nendesse ei ole kunagi samasugune. Meie isiklikud elamused ongi see, mis personifitseerib, isikustab Aega ja annab talle unikaalse võime- puudutada. Avada end Aja puudutustele.

Väikse lapsena ma olin vaikne, kõhn ja kahvatu kui kohupiima juust, kurva pilguga laps. Energilisele vanaemale kes kasvatas mind kuni inimeseks saamiseni ma pika aega olin ainuke lapselaps. See minu kõhnus, kahvatus ja vaikne kurbus vanaemale oli nagu nuga seljas, ta tegi kõige, et minule, tema pesamunale, oleks lõbusam, parem, mõnusam. Kõige tegemine sisaldas ka suure hulga kookide sisse söötmise- neid oli igasuguseid, kreemikooke, bezèed, kaneeliga, nelkidega, glasuuritud, tuhksuhkruga üle raputatud, kaunistatud suhkruroosikestega. Vanaema söötis ja ma vaikselt, kurvalt, ilma isuta, sõin, sest ei tahtnud veel rohkem kurvastada vanaema, kes niigi oli nii mures minu pärast. Need kaunid uhked koogid segunesid kurbusega ning tasapisi muutusid liivaks ning väikesteks kivikesteks minu neerudes. Natuke hiljem neid kivikesi tuli mitte ilma valuta sealt neerudes välja saada. Kookide ning saiakeste, tortide lõhn mul siiamaani meenutab vanaema, kes oli minu pärast kõigeks valmis, minu enda väikse lapse kurvust silmates neid suhkrumägesid ja mingisugust veel suurem kui see mägi sisemist tühjust. Ka parfümeerias ma väldin kondiitri tüübi, saiakeste või tortide lõhnasid. Keiko Mecheri Loukhoum mind uputab kvintessentsilise kurbuse lainega, ning sellist tüübi lõhnadest nagu   seda on Acquolina Pink Sugar (suhkruvatt), Juicy Couture aroomid (magusad puuviljad erinevatest nurkadest), Dior Pure Poison, Givenchy Pi (kondiitri vanilje), Lolita Lempicka (paaalju vaniljet), Prada Candy (põletatud suhkur), ma lähen pika kaarena mööda. Kui märkan lõhnapüramiidis vaniljet või suhkrut, käivitub autopiloodi režiim ja lõhnade testimine toimub pelgalt tehniliste teadmiste nimel ning Egiptuse vaaraode toidudegusteerijatele taolise ettevaatlusega. 

 

Lapsepõlve suved talus legendaarse Leedu kivi Puntukase juures. Tähti täis öötaevas Püha jõe kaldal, rahulikult voolava vee jahedus, pimedas vees hüplevad kalad, jõeäärsed aasad, emaputki, metsikute öölevkoide ja veel mitmesuguste valgete aasalillede lõhn, päevasest päikesest rammestunud männimetsa aroom. Öine suplemine Pühas jões, tähistaeva all või välkude saatel, jahmatus, kui pimedas vahetus läheduses veest hüppab välja suur säga. Igaviku ja lõpmatu looduse jõu tunnetus, esimene teadlik tutvus loodusjõududega, hõõguva lõkke ja jõuäärse aasa lõhnad. Seda, ja veel palju muud mul meenutavad Shiseido Zen vana versioon (mustas flakoonis), Serge Lutens Fille en Auguilles, Krigler Good Fir, Comme des Garcons Zagorsk. Kui on kasutuses need aroomid, mitte kellegil ei ole jõukohane mind viia endast välja või sundida muretseda asjade pärast, mis mulle pole tegelikult tähtsad. Sest siis ma olen sajaaastase metsa, kõikvõimsa Puntukase, Püha jõe ja Ema Öö tütar.

Cacharel Anais Anais tuletab meelde nõeluvat häbitunnet. Nendel kaugetel aegadel, kui Prantsuse lõhnad olid defitsiit, emal oli väike pudel Anais Anais , mida ta väga hoidis. Mind, mõistagi, see pudelike samuti väga huvitas, ainult, et siis veel ei osanud õieti doseerida. Sõbrannadele see aroom samuti oli meelepärane, ja nii paari päevaga me saime sellest väikesest flakoonist jagu, põhjas jäi ainult paar sätendavat tilga. Mäletan, kuidas nuttis ema, kui tulles valvest avastas tühja flakooni. Ta isegi ei öelnud mulle mitte kui midagi. Mäletan seda põletavat lapseliku häbitunnet, kui tahtsin häbist maa alla kaduda. Aastaid hiljem, kui sain oma ühe esimesi töötasusid, kinkisin emale Anais Anais. Kuid võite ära arvata, et ise ma seda kaunist lõhna ei kasuta ja isegi pelgan.

Veel lõbusam lugu oli Novaya Zaria kultuslõhnaga Landish. Esimene tõsine silmarõõm koolis oli paar aastat vanem ja ei teinud minust eriti välja. Teate seda ütlemist, et pole midagi hirmsamat kui kõrvale heidetud naise kättemaks? Ma isegi ei oskaks öelda, mis täpselt oli see põhjus miks talvel, eriti krõbeda pakase ajal, ma pritsisin kooli garderoobis oma silmarõõmu jope peale tervet pool flakooni eriliselt tugeva kontsentratsiooniga  Novaya Zaria šedöövri. Tulevase parfümeeria maniaki kättemaks? Jope lõhnas nii, et minu silmarõõmule ei jäänud muud üle, kui jäisel ilmal kõndida koolist tagasi koju jalgsi. Piibellehe aroom mulle siiani tekitab kontrollimatu itsitamise krambi. Varakevadel kaunistan end paari tilgaga  Diorissimo või Comme des Garcons Lily- mehed, olge valvsad!

 

Ülikool. Puhta, äsja pestud kivipõranda ja raamatute lõhn. Lõbus surin, vanad dermatiinist tugitoolid raamatukogus, plastiklamminaadi tahvel, krigisevad värvilised markerid ja mingisugune sisemine rahu, arusaam, et olen seal, kus tahan ja pean olema. Lõbusaid, helendavaid, positiivseid õpeaastaid tuletavad meelde Miller Harris L’Air de Rien ir Comme des Garcons 2. Nende lõhn aitab mind tunda end energilisena, positiivsena ning selgelt näha oma teed ja eesmärke.

Armastatud inimese naha lõhn- naha soojus, tukse, põletav puudutus. Aroomid eredate nahanootidega, L'Artisan Parfumeur Dzongka, Lancome Cuir de Lancome, Gucci Eau de Parfum, Frederic Malle Dans Tes Bras ja kindlasti ka Robert Piquet Bandit minule isiklikult on eriliselt erootilised ja meelelised. Mitte nii erootilised, nagu plastmassist barbid oma iivelduseni roosade seelikutega ja suhkruste nootidega- vaid see tunne, kui kogu oma olemusega ihkad Seda Inimest, kogu tema sisuga, hea ja halvaga, erutuvaga ja ärritavaga, ja see ei seondu üldse ei mingisuguste kehaosadega. Minu jaoks nahk on see, mis kannab meeletu meelelisust.

 

Cerruti 1881 Pour Homme jällegi tekitab itsituse laineid. Kunagi ammu üks pealetükkiv austaja otsustas teha mulle, noorele neiule, üllatust ning kinkida mulle lõhnaõli. Ta kutsus mind kohvile ja pidulikult ulatas kenasti pakendatud kingikarbi. Mina meelitatuna asusin rebima värvilist paberit ja varsti mu nägu venis pikemaks- karbis oli selle aja moekarjatus Cerruti 1881, kuid meestele mõeldud versioon. Minu austaja, märgates oma fataalset eksimust, muutus tomatipunaseks, krabas flakooni ning jooksis kohvikust välja, jättes mind üksi oma kohviga ja värviliste paberiribadega. Tõenäoliselt see kõik oli siiski hea, sest oleks see austaja tundnud mind natuke rohkem, siis ta oleks teadnud, et ma hea meelega oleks kasutanud ka meesversiooni lõhnast. Ma arvan, et ta sai hea õpetundi, et nii vastutusrikast ülesannet nagu lõhnaõli valimine ei tasu usaldada müüjatele, seda ikka tuleb teha ise. Ning minule see tõsine, väljapeetud männi- kadaka aroom on siiani lausa rõõmu eliksiir J

Jubedad, piinavad oktoobri lõpu päevad Kreetas. Taevas pole ühtegi pilve, lõunamaine Päike küpsetab nii, et lausa kõhe, mina aga ei tunne mitte midagi, ainult seda, et kogu mu olemus meeletult valutab. Minu laps, veel beebi, on igaviku läve juures, juba ühe jalaga sealpool. Piinav ootamine. Oodata on elus kõige raskem. Nagu ka on äraütlemata raske täielikus lootusetuses säilitada lootust. Lootust kui jumaliku kingitust. Isegi siis, kui olen ümbritsetud hiigelsuurest mustade mõtete parvest. Ootamine kestab kaua, väga kaua, ja mingil hetkel minust langevad ahelad- mina olen siin, praeguses hetkes, õnnelik nagu väike laps, sest praegu, hetkel ta hingab. Ma ei tea, mis sünnib tunni pärast. Või homme. Kuid on ainult praegu. Minu ristitee, tee bussipeatuseni, kust sõidan haiglasse, möödub pesumajast. See on tõeline rahu ja jaheduse oaas selles põrgulikult kuumadel ja rässitutel Dzeuse saare tänavatel. Need 10 m minu rasket, maist teed lõhnavad puhtuse, lavendli ja triikimise auru järele. Nagu Serge Lutens Gris Clair. Nagu Lootus.

Kõige lühem suveöö. Kirjeldamatu värvi taevas, päike alles loojunud, kuid juba köidab. Seisan õitsva sireli põõsa all kerges suve seenevihmas ning ootan taksot. Selg valutab nagu teda rebiks loheküüned, kuid südames on rõõmu ootus. Paare tunni pärast (täpselt päiksetõusul) maailmale tuleb uus elu. Minu poeg. Tema ümmargusi siniseid silmi vaadates siiani unustan mida, kuidas ja kus peab, näen ainult valgust. Armastust. Vihmas õitsevad sirelid mulle alati jäävad hingama armastust. Nagu Ineke After My Own Heart aroom.

 

Ema surm. Ootamatu, kuid sisemiselt aimatav lahkumine. Nagu välk selgest taevast. Teate ju, augustis lööb välku. Kuid ka enne kõige ootamatu väikesetormi on õhus tajutav paksenev pinge, mis surub õhku kuni elektriga laetud kivi olekut. Minagi tundsin seda musta pilve, mis lähenes enne seda ootamatu, välgutaolist lahkumist. Istun matusebüroo õues, väikeses linnas. Augusti öö. Palav, umbne. Kuskil lähedal inimesed pidutsevad, hauguvad koerad. Talumatult joovastav valgete liiliate lõhn. Nii lõhnab see valgete pärgade meri, mida tõid sõbrad, kunagised patsiendid, kolleegid… Ei saanud kinkida lilli, mitte tookord. Jalgade peale panin ainukesena tema roosiaia roosiõit. Tema elutee oligi roosidega kaetud- ilusate, kuninglike, kui okastega, valustati torkavate roosidega. Kauguses, mingist õuest, kostab Tina Turner „Golden Wings“. Jumalaga, ema. Kerget sulle lendu kuldsete tiibadega. Tõstan pead augusti tähistaevasse ning tardun-  taevas on nii palju tähti, ja nad on nii eredad, et tundub nagu vaataksin hiigelsuurt kristalllühtrit. Kukub täht. Vasakult poolt. Minule, vasakukäelisele, õnnelik. Tunnen, et mitte kunagi elus ma ei saa üksi olla- ma olen edaspidi ise iseenda jaoks. See tähistaevas saadab mind, kuni üks päev minagi muutun üheks tema täheks. Tekib suur nagu maailm tänutunne. Tänan, ema. Tänan, maailm.  Dona Karan Gold ja Parfumerie Generale Profanes Lounges on mu eriti armastatud aroomid, sest neid kandes ikka ja jälle uuesti elan läbi seda kosmilist hetke tol umbsel augusti ööl

Lõhn on sild. Ta on lüli. Assotsiatsioon. Metafoor. Lõhn on kõikvõimas, sest mida me ka ei teeks, meie aju on tema, mitte loogiliste järelduste, valduses. Mõnikord tuleb Puudutuste Aeg. Aeg mälestada. Ning mina edasi. Luua uusi Aja Puudutusi ja uusi olfaktoorseid metafoore.

Millised aroomid äratavad teie Aja Puudutusi?

 

Laiko prisilietimas. Laikas prisiliesti. Flashback.

„Laiko prisilietimas. Laikas prisiliesti“ yra ką tik pasibaigusios Estijos Dainų Šventės devizas. Prasmingas ir gražus devizas, privertęs susimąstyti. Kažkur esu perskaičiusi, kad Laikas- tai vienintelė valiuta, kurios startuojant šioje žemėje visiems padalinta daugmaž po lygiai. Viskas dar įdomiau- padalinta taip, kad niekada tiksliai, o dažniausia ir apytiksliai, nežinai, kiek dar jos turi. Vieni ragina skubėti gyventi, kiti- neskubėti, o Laikui tai nė motais- jis slenka negailestingu laikrodžio rodyklių ritmu, bešališkas ir aklas it Temidė.

Einšteinas manė, kad Laikas yra realityvus. Aš tuo net neabejoju (ir tą puikiai žino kiekvienas ikimokyklinukas)- juk uostant kvapus ir kvepalus valandos tirpsta tarsi sviesto gabalėlis keptuvėje, o skaičiuojant menamas mokestines kombinacijas ar skaitant standartines komercines sutartis- tęsiasi tarsi kaučiukinė guma. O dar yra akimirkų, kai Laikas sustoja- ir esi sau pats vienas žmogau su savimi, nieko netrukdomas, nekumsščiuojamas į pašones, kaip tas paukštelis, kuris nei sėja, nei pjauna, ir gyvena taip, kaip gyvena dievai- akimirkos amžinybe.

 

Laikas iš tikrųjų gyvena tik mūsų vaizduotėje. Laiko prisilietimai, tikri, nemenami kontaktai su Laiku yra prisiminmai. Sugebėjimas visa savo esybe grįžti į kažkokią akimirką erdvėje, į tą kūną, tą emociją, tą nuotaiką, kurios dabar nebėra- ji buvo kažkur ir kažkada, bet tebegyvena Laike, ir Laikui prisilietus mes galime teleportuotis ir patirti viską iš naujo. Ar pastebėjote, kad kone lengviausias būdas teleportuotis- tai melodija ar kvapas iš praeities? Tai gali būti tiesiog lietaus barbenimas į stoglangį ar kuriamo židinio kvapas. Žydinčių vyšnių kvapas. Kiekvienam savaip ir savotiškai, nes Laiko prisilietimas- kiekvienam savas ir nepakartrojamas, nepasiduodantis nei taisyklėms, nei rėmams. Kaip sakė garsus rašytojas- gyvenimiškos situacijos daugumoje yra standartinės ir panašios kaip du vandens lašai, bet niekada nebus dviejų vienodų reakcijų į tą pačią situaciją. Mūsų asmeniniai pergyvenimai yra tai, kas personifikuoja Laiką ir suteikia jam unikalią galią- prisiliesti. Atverti save Laiko prisilietimams.

Maža aš buvau tyli, liesa ir blyški it varškės sūris vaikas liūdnoku žvilgsniu. Energingai močiutei, kuri  augino mane ankstyvoje vaikystėje ir kuriai ilgą laiką buvau vienintelė anūkė, tas mano liesumas, blyškumas ir tylus liūdesys buvo tarsi peilis tarpmentėje- ji darė viską, kad man, mylimai anūkėlei, būtų kaip įmanoma smagiau ir geriau. Viską, įskaitant kalnus purių pyragaičių: kreminių, bezè, su cinamonu, su gvazdikėliais, papuoštų glazūra, cukraus pudra, cukrinėmis rožytėmis. As juos tyliai, be apetito, valgiau, nes nenorėjau nuvilti močiutės, jaučiau juk, kaip ji dėl manęs pergyvena. O tie puošnus saldumynai, susimaišę su liūdesiu, pamažu nusėsdavo mano inkstuose, kaip lengvas smėliukas, o vėliau ir didesni akmenėliai. Kuriuos kažkada vėliau teko ne be skausmo gydyti. Saldumynų ir kepamų bulkučių, tortų kvapas man iki šiol primena viską dėl manęs padaryti pasiryžusią močiutę, mano mažos liūdesį matant eilinį kalną cukrinių grožybių, ir kažkokią didelę didelę vidinę tuštumą. Ir parfumerijoje aš stipriai privengiu konditerinių, o ypač kepinius ar tortus primenančių natų. Keiko Mecheri Loukhoum man sukelia kvintescencinio liūdesio bangą, ir tokio tipo kvapus kaip Acquolina Pink Sugar (cukraus vata), Juicy Couture kvapai (saldus vaisiškumas įvairiais rakusais), Dior Pure Poison, Givenchy Pi (konditerinėvanilė), Lolita Lempicka (dauuug vanilės), Prada Candy (degintas cukrus), kad ir kokie puikūs jie būtų, aplenkiu dideliausiu spinduliu. Kvapo piramidėje užmačius vanilę ar cukrų, suveikia autopilotas ir kvapą testuoju tik dėl techninio žinių bagažo ir taip atsargiai, kaip turbūt tai darydavo Egipto faraono maisto degustuotojai.

 

Vaikystės vasaros vienkiemyje prie Puntuko. Žvaigždėtos naktys Šventosios pakrantėje, ramiai tekančios upės vėsa, tamsoje šokinėjančios žuvys, paupio pievos, kiečių ir naktinukų bei per dieną įkaitusio pušyno kvapas. Naktinės maudynės Šventojoje, dangų raižant žaibams, kai netikėtai visai šalia savęs gali išgirsti iš vandens iššokant šamą. Amžinybės ir gamtos galybės pojūtis, pirmoji sąmoninga pažintis su gamtos jėgomis, smilkstančio laužo ir paupio pievos kvapas. Tą, ir dar daug ką man primena Shiseido senieji Zen (juodajame flakone), Serge Lutens Fille en Auguilles, Krigler Good Fir, Comme des Garcons Zagorsk. Kai kvepiu šiais aromatais, niekam nepavyksta išvesti mane iš kantrybės ar priversti rūpintis tuo, kas man visai nerūpi. Nes tada aš esu šimtamečio miško, galingojo Puntuko, Šventosios upės ir Motinos Nakties dukra.

 

Cacharel Anais Anais primena begalinį geliantį gėdos jausmą. Tais senais laikais, kai prancūziški kvepalai buvo deficitas, mano mama turejo Anais Anais flakonėlį, kurį labai brangino. Mane, aišku, tas flakonėlis taip pat labai traukė- tik deja dozuoti tada aš dar nemokėjau. O ir kiemo draugėms aromatas buvo visai nieko- taip ir išpilstėm per kelias dienas, kol mama budėjo, visą flakonėlį, liko tik keli ant dugno žėrintys lašeliai. Pamenu, kaip verkė mama, tai pamačiusi- ji net nieko man nepasakė, ir pamenu tą deginančią vaikišką gėdą, kai norėjosi skradžiai žemę prasmegti. Vėliau, gavusi vieną iš savo pirmųjų algų, mamai gimtadienio proga padovanojau Anais Anais. Bet kaip galite spėti, pati jais niekada nesikvėpinu ir bendrai šio puikaus kvapo privengiu.

Dar linksmesnė istorija buvo su Novaya Zaria kultiniais kvepalais Landish. Pirmoji stipri simpatija mokykliniais metais buvo porą metų vyresnė ir nesiteikė kreipti į mane jokio dėmesio. Žinote tą posakį, kad nieko nėra baisiau už atstumtos moters kerštą? Net nežinau, kokių paskatų vedina žiemą, per patį šaltį, garderobe ant Jo striukės paslapčiomis išvarvinau net pusę buteliuko nesvietiškai stiprios koncentracijos Novaya Zaria šedevro. Būsimosios parfummaniakės kerštas? Striukė po to kvepėjo taip, kad manajai simpatijai per dideliausią šaltį teko kulnuoti namo pėsčiomis. Pakalnučių aromatas man iki šiol sukelia nesulaikomą kikenimo bangą. Pavasarėjant pasidabinu keliais lašais Diorissimo ar Comme des Garcons Lily- ir vyrai, saugokitės!

 

Universitetas. Švarių akmeninių grindų ir knygų kvapas. Linksmas šurmulys, seni dermantininiai bibliotekos krėslai, plastikinio laminato lenta, cypiantys spalvoti flomasteriai ir kažin kokia vidinė ramybė, supratimas, kad esu ten, kur noriu ir turiu būti. Linksmus, švytinčius, pozityvius universiteto mokslų metus primena Miller Harris L’Air de Rien ir Comme des Garcons 2. Jais kvepėdama jaučiuosi energinga, pozityvi ir žinanti, kur einu.

Mylimo žmogaus odos kvapas- jos šiluma, pulsavimas, deginantis prisilietimas. Odos natas turintys kvapai, L’Artisan Parfumeur Dzongka, Lancome Cuir de Lancome, Gucci Eau de Parfum, Frederic Malle Dans Tes Bras ir be abejo Robert Piquet Bandit man asmeniškai yra be galo seksualūs ir geismingi kvapai. Ne seksualūs kaip plastikinės barbės su savo iki koktumo rožiniais sijonėliais ir cukrinėmis natomis- o tas jausmas, kai visa savo esybe trokšti To Žmogaus, su visu jo turiniu, geru ir blogu, erzinančiu ir džiuginančiu, ir tai visai ne apie kokias nors kūno dalis.

Cerruti 1881 Pour Homme ir vėl man sukelia linksmą kikenimą. Senai senai įkyrus gerbėjas sugalvojo mane, jauną panelę, pradžiuginti kvepalais. Pasikvietęs kavai iškilmingai įteikė gražiai įpakuotą dėžutę. Aš, pamaloninta prakrapščiau spalvotą popierių, ir pasimečiau- dėžutėje buvo to laiko mados šauskmas Cerruti 1881, bet tik vyriška versija. Manasis gerbėjas, pastebėjęs savo fatališką klaidą, iškaito kaip pomidoras, griebė kvepalų flakoną ir tarsi viesulas išlekė iš kavinės, palikęs mane vieną su kava ir spalvotais popieriukais. Gal viskas ir į gerą- būtų tas gerbėjas mane geriau pažinojęs, būtų žinojęs, kad aš mielai būčiau kvepėjusi ir vyriška versija. Manau, jis gavo gerą pamoką, kad moteriai kvepalus reikia rinkti pačiam, o ne patikėti šią atsakingą misiją pardavėjai. O man šis rimtas, išlaikytas pušų- kadagių aromatas iki šiol yra tiesiog linksmybės eliksyras J

Siaubingos, kankinančios spalio pabaigos dienos Kretoje. Dangus be debesėlio, pietietiška Saulė net išsijuosusi kepina, o as nejaučiu nieko, išskyrus tai, kaip visa mano esybę skauda. Mano vaikas, dar kūdikis, stovi prie amžinybės slenksčio, viena koja jau tenai. Kankinantis laukimas. Laukti gyvenime sunkiausia. Kaip ir visiškoje neviltyje išlaikyti viltį. Viltis kaip Dievo dovana. Net jei mane aplipęs visas spiečius juodžiausių minčių. Laukimas tęsiasi ilgai, ir vienu metu nuo manęs nukrenta pančiai- aš čia, šioje akimirkoje, neįtikėtinai laiminga, kad dabar, šią minut, jis kvėpuoja. Nežinau, kas bus po

valandos. Ar rytoj. Bet yra tik dabar. Mano kryžiaus kelia, kelias į autobuso stotelę, iš kurios kasdien traukiu į ligoninę, veda pro skalbyklą. Tai tikra ramybės ir vėsos oazė karščio nukamuotose Dzeuso salos gatvėse; švara, lavandomis ir lyginamais marškiniais kvepia tie 10 m mano sunkaus, žemiško kelio. Kaip Serge Lutens Gris Clair. Kaip Viltis.

 

 

Trumpiausia vasaros naktis. Dangus nenusakomos spalvos, dar nesutemo, bet jau švinta. Lengvam vasariškam lietui dulkiant stoviu po žydinčiu alyvų krūmų ir laukiu taksi. Nugara plešia tarsi slibino nagais, bet širdyje plazda džiaugsmo nuojauta. Juk po keliu valandų (iš tikrųjų- tiksliai tekant Saulei) pasaulį išvis nauja gyvybė. Mano sūnus. Į kurio apvalias akis žiūrėdama ir dabar pamirštu tai, ką kaip ir kur reikia, matau tik šviesą. Meilę. Lietuje žydinčios alyvos man visada alsuos meile. Kaip kad Ineke After My Own Heart aromatas.

Mamos mirtis. Netikėtas, nelemtas, bet viduje nujaustas išėjimas. Kaip žaibas iš giedro dangaus. Žinote gi, rugpjūtį žaibuoja. Bet prieš žaibuojant susitvenkusią įtampą, suspaudžiančią orą iki įelektrinto akmens, jaučiame. Kaip kad ir aš jutau prieš netikėtą, žaibišką išėjimą tvyrojusį juodą debesį. Sėdžiu laidojimo biuro kieme, mažame miestelyje. Rugpjūčio naktis. Karšta, tvanku. Kažkur aplink švenčia žmonės, amsi šunys. Nepakeliamai svaigus lelijų kvapas. Taip kvepia jūra vainikų, kuriuos atnešė draugai, buvę pacientai, bendradarbiai… Negalėjau mamai dovanoti gėlių, tik ne dabar. Padėjau jai tik vieną iš jos rožyno nuskintos rožės žiedą. Juk jos kelias buvo rožėm klotas- gražiom, karališkom, bet su skaudžiai smingančiais spygliais. Tolumoje, kažkuriame iš kiemų skamba Tina Turner „Golden Wings“. Sudie, mama. Lengvo Tau skrydžio auksiniais sparnais. Pakeliu akis į žvaigždėtą rugpjūčio dangų ir apstulbstu- danguje tiek žvaigždžių ir jos tokios ryškios, jog atrodo, kad žiūriu į milžinišką krištolinį sietyną. Krinta žvaigždė. Iš kairės. Man, kairiarankei, laiminga. Suvokiu, kad niekada gyvenime nebūsiu viena- as būsiu pati sau. Tas žvaigždėtas dangus virš manęs visada mane lydės, kol pati patapsiu jame žvaigžde. Apima begalinis dėkingumas. Ačiū mama. Ačiū pasauli. Dona Karan Gold ir Parfumerie Generale Profanes Lounges mano ypač mylimi aromatai, nes juos dėvėdama ir vėl patiriu tą kosminę akimirką, kaip tada, tą tvankią rugpjūčio naktį.

Kvapas yra tiltas. Jis yra sąsaja. Asociacija. Metafora. Kvapas visagalis, nes ką bedarytume, mūsų smegenys pavaldžios jam, o ne logiškiems išvedžiojimams. Kartais ateina Laikas Prisiliesti. Prisiminti. Ir eiti toliau. Kurti naujas sąsajas su Laiku ir naujas olfaktorines metaforas.

Kokie aromatai pažadina jūsų Laiko Prisilietimus?