Kolm Kuningat. Mu tusameele talv.

 Jälle paljas, lumetu jaanuari algus ning on aeg panna kõik täpid „i“ peale, ära saata vana aastat ning avada ruumi uuele ruumile ja uutele tuultele. Seda on väga vaja. Lahkuv aasta 2017 oli raske kui raudsed pastlad Egle muinasjutust, tõid terve rea katsumusi, üks teise järgi ilma, et oleksid jätnud kasvõi üürikest hingetõmbe aega. „Armasta oma ligimest kui iseennast“ jätkasin endale kordamast, tasakesi kuuldes oma hääles järjest tugevnevaid iroonia noote. Kerge öelda ning raske teoks saata. „A“ kategooria tragöödiad õnneks läksid peaaegu mööda, kuid kõke muud oli kuhjaga. Mu elust lahkusid mulle eriliselt kallid inimesed, õnneks (või kelle õnneks?) mitte üle vikerkaare. Mõned kadusid mu elust sõnagi lausumata. Elasin üle räigeid konflikte ja tonnide kaupa lihtlabast inimliku pori. Saaks ju seda kõike võta kui elu õpetunde ja tõde ilmumist illusioonide asemel, kuid mu vaene süda ei mõista nii kõrgelennuliselt mõtiskleda ning kurdab nii inimliku valu üle. Nagu sellest oleks vähe, stressist lülitusid ennast välja maitsemeel ja lõhnataju (lõhnu küll tundsin, ning vägagi teravalt, kuid nad ei tekitanud ei mingisugust emotsiooni), seega sain oma nahal katsetada P. Süskindi „Parfüüm. Ühe mõrvari lugu“ peakangelase väärilisi kannatusi.

Kuid siiski, oli ka palju head. Kordumatud, unustamatud ja müstilised looduskatkad, hingetoitvad raamtatud ja südant paitav muusika. Kasvõi hetkeks, võimatuna tunduvad kohtumised ja kokkulangemised ei lasknud unustada, et elan hoopiski mitte kolmedimensioonilises ruumis ja mitte sugugi lineaarses ajas. Elu on täis ülatusi ja imesid. Isegi kõige pimedamal ööl.

Aasta nurgakivi – üksindus. Üksindus sel mitte kergemate jaolt aastal oli vajalik kui puhas õhk. Niigi mulle on omane keskmisest kõvasti suurem vajadus olla iseendaga ning kui sees on nii tudeid ja mõteid, painavaid, nurgelisi, üleujutavaid ja sööbitavaid, üksi olemisest sai vältimatu igapäevase hügeeni faktor. Kolisin välja sotsiaalvõrgustikudest ja elektroonpostidest ja lasin oma telefonilgi puhata hääletu režiimis. Üksindust tihti ajatakse segi üksildusega, kuid nagu ütles Paul Sartre „kui tunned ennast halvasti üksi olles, siis ilmselt oled halvas seltsis“. Vaikuses, teistes eemal olemine ravis katkist hinge. Sain väga elavalt aru, miks inimesed lähevad kloostritesse või annavad vaikimisvandeid. Nüüd jäi ainult leida kloostri J

Kloostri kusjuures juba leidsin. Aasta rännakul, matkal Petserisse ja selle ümbruses pesitsevatesse arhailistesse slaavi küladesse. Nädal  enne Lihavõteid paari sõbrannaga jälgsi ületasime Koidula piiripunktis Vene piiri ning olimegi teisel pool Peipsi järve, ühel vanematest ja müstilistes vanaslaavide piirkondadest. Sõnad ei anna sellel matkal kogetut edasi- ja kuidas ometi nendega saaks kirjeldada pühade järvede ja nõlvade vahel end varjavaid sajandeid vanaid külakesi (või siis seda, mis nendest on jäänud), mitmeid miniatüürsete koskedena langevaid allikaid, kevadises metsas leituid vana setode ja vepsade kalmistut püha Matvei hauakesega, soode vahel ennast varjavaid kunagi langevate allikate peal ehitatud vesiveskide jäänuseid, soometsa tihes pimeduses oma rahuliku ja segamata elu elavat vanausuliste kloostrit, ainult paadiga juurdepääasetavaid soosari erakute elu- ja patulunastumiskohtadega, musti luigi valge pühajärge jää peal või metsa sügavikus pungadest tulvil kirsiaeda. Sõnad on tihti valelikud ja enamasti tühjad ning polegi selliseid sõnu, mis suudaksid edasi anda selle muinasjutulise matka atmosfääri. Kohati tahtsin ennast näpistada, et veenduda, et ma ei maga ja ei näe und.  

Loodus justkui tundes mu armetu seisundi sel aastal toitis unustamatu muljetega. Üks meeldejäävamaid hetki, aasta hetk, oli kui Jaaniööl, olematu öö pehmete pasteelsete pooltoonide vaikuses minu kõrvale, päris kõrvale, nagu ei kusagilt, maandus valge haigur. Haigrud on väga tähelepanelikud ja ettevaatlikud  linnud, inimest nad tulevad kaugelt ja ei lase ligi, seega see ülatusmaandumine võttis mul hingamise kinni ja tundus, et südagi lakkus tuksumas, püüdes säilitada selle pühaliku hetke. Kuid sinilind ei kavatsenudki minust välja teha, ta tegi mõned sammud selgesse kui Jumalate peegel järvesse, kummardas ühte jalga ja stoilise rahuga hakkas kallastama. Kogu loomingust ma üle kõige imelten linde, iseäranis pikakoivalisi, meeletu kui ussi selgroog kaelaga veelinde. Mulle tundub, et kõikidest loomadest on nad kõige lähemal kehastunud hingele. See minu jaaniöö idüül kestis umber veerand tundi kuni ma ikkagi suvatsesin liigutada oma ära surnud jasemeid ja imeloom sai aru, et ta polegi üksi. Sirutas tiivu, paar plaksu nendega ja oligi kadunud hõbedases öö valguses.

Ainelise maailmaga polnud sugugi nii kerge ja imeline. Mind surus hulk töid ja kohustusi, mida lihtlabaselt ei jõudnud ega suutnud kõik ära teha. Tuhanded „peab“ rebisid mind mitmesse suundadesse korraga. Ja veel- esimest korda mul lõpesin otsa sõnad. Kadus igasugune vajadus suhelda kuid kõige hullem oli see, et ei suutnud midagi kirjutadagi. Artiklid, blogi postitused, virnade kaupa vastamata elektroonilised kirjad- kõik see tundus võimatuna. Lihtsamgi pikem kui neljasõnaline lause tundus väikse kangelasteona. Justkui proovides taastada ei tea kuhu kadunud verbaalset võimekust, lugesin – lugesin nagu maniakk. Minu kodus raamatuid on niigi palju, õieti nii palju, et varsti vist tuleb nendele loovutada oma voodikohagi. Kuid see aasta raamatud tulid erilise vooga, ujusid eri nurkadest. Loetud raamatute nimekiri on ausalt öeldes pikk ja üsnagi huvita, aasta raamatut on raske määratleda. Suure mulje jätsid A. Roob „Alchemy and Mysticism“, E. Perel „Mating in Captivity“,

W. Bion „Taming wild thoughts“ ja kosumaine, möödunud V. Afanasjev romaan Peipsi õigeusuliste sõjajärgse elu keerdkäikudest „Serafima ir Bogdan“ Teistmoodi ja sügavamalt pääsesin suure inimhinge uurija C.G. Jungi töödesse. Ühe sõnaga- oli sõnavähene ja raamaturohke aasta. Raamatud on vägevad, mida ka ei ütleks kodumaine tarbimiskultuuri trubaduur Prisma.

Aasta oli imelise muusika ja muusikaliste avastuste rohke. Kõike ei saagi loetletud, kuid aasta kõlaks nimetaksin juhuslikult avastatud Jumala poolt muusikut-  Moondog. Tema „German Years“  kutsus muusikasse süveneda hoopiski teise nurga alt. Mitte vähem paeluv ja müstiline kui tema muusika on geeniuse ise elukäik. Kuulasin palju  Björki, tema „Black Lake“ ja „Vulnicura“ kogum aitasid läbi elada kõige tumedamaid hingesoppe. Nostalgia hetkedel muudkui kõlas mu koolilõpu pahad poisid,  The Cure. Jäin täiesti sisse islandi ja muude põhjamaa rahavamuusikasse, need kummalised helinad said justkui minu teiseks nahaks, sest too algne, mida mulle määras Emmake Loodus, osutus sel aastal lihtsalt liialt õhukeseks ja õhkõrnaks.

Aasta noot – sookail. Juba mainisin, et lõhnatajuga mul sel aastal toimusid kmmalised asjad. Lõhnu tundsin nagu koer, erakordselt teravalt, kuid nad ärritasid mind metsiku meelega. Tavaliselt olen lõhnade suhtes väga tolerantne (kuigi mitte tuim), erandeid on väga väheseid ja ekstreemsetes vormides- nagu kleepuva limonaadi või mäda lõhn. See aasta J

lõhnad ümber tekitasid ahastust, tahtsin põgeneda nende eest (mis on väga võimatu ülesanne, lihtsalt ei ole olemas ruumi, kus ei leviks tuhandeid erinevaid lõhnu). Ühel öömatkal rabasse, valgete ööde ajal, sattusin täieliku sookailide õitsemispoele. Muidu tuttav, kuid siiani tähelepanemata lõhn, sööbis mu rakudesse võimsa lainena ja võlus mu ära. Mõrkjas, magus, joovastav ja igatsev, täielik soomaagia lõhn. Langesin sookailide võrkudesse ja nüüdki oma keldris hoian korraliku kogust kuivatatud sookaile, teen nende leotisega saunaauru, panen sookailidega topitud linnased kotikesed lastele padjate alla, et näeksid ilusaid ja õnnelike unenägusid. Sookail leidis teed mitte minu aeda, vaid ka koju, sauna, riidekappi, vanni ja voodi. Valutaja.

Aasta parfümeeria maja- Agonist. Rootsi parfüümide maja, mille lõhnad on mitte vähem lennukad, huvitavad ja omamoodi kui selle maja nimi (agonist on  keemias molekul, mis aktiviseerib retseptoreid ja põhjustab maksimaalse reageerimise). Agonisti lõhnad on ülimalt uuenduslikud, kuid siiski karged ja justkui läbipaistvad, nagu mäeojad. Nende esteetika ja taju sarnaneb skandinaavia looudsmaastikule ning kiirgab seda ruumilisust ja vabadust nagu uhked põhjamaised kaljud, jõed ja taevas. Oma vaimusilmas leian igale Agonisti lõhnale rakenduse, sest kõik nad on omanäolised, iseloomuga tegelased, kes ei läbi maailma märkamata.  

See aasta lõhnastasin ennast minimaalselt. Olin nii minimalistlik kui konservatiivne. Selle aasta veeks ja leivaks minu jaoks oli good old Guerlain Jicky. Loomulik, õnnelik ja vaba lavendli, tsitruse , naha ja vanilje lõhn. Minule ta meenutab puhtaks vahutatud, putitatud vana auto ja mootori, kütuse aroome mis on läbisegi vabastavate suvise looduse lõhnadega. See on justkui läbipaistev siidirätt, nahkkindad ja kabrio mis kihutab Cinque Terre ranniku serpentiine mööda. Aroom, mis sobib alati ja igale poolele  („oih kui hästi sa lõhnad“, „kus kohast tuleb see benzu lõhn!?“), kelle võimuses on võluda ja üllatada. Kes võiks arvata, et Jicky on loodud aastal 1889?

Aasta parfümeeria uudiseid  seekord oli lausa kolmeainsuses: Hermes „Twilly“,  Olfactive Studio „Woody Mood“ ir Kerosene „Unforsaken“. Tegelikult olin aasta mööda igasugustest, sealhulgas ka parfümeeria, uudistest eemal. Siiski jäid hinge „Twilly“ tagasihoidlik komplekssus, ere ja väljapaistev punase puu, kakao, ingveri ja viiruki segu„Woody Mood“ ning gurmaanilik apelsini õite ja kookosepähkli duett „Unforsaken“ (kuna kookospähkli noodid ei ole sugugi miski, mis mulle meeldiks, võib öelda, et Kerosene tuli välja väikse imega).

Minu isiklikus garderoobi iseloomustasid come back trendid . Cartier Draakoni Suudlus (Le Baiser du Dragon), The Different Company „Rose Poivree“, Cuir de Lancome, Serge Lutens „Bois de Violette“- tagasi tulid aroomid, mille tagasituleku ei oleks osanudki oodata. Lihtsalt nii see läks...

Aasta pettumus (peale neid mitmeid mitteparfümeerseid)- Chanel „Gabrielle“. Chanel oskab teha

 häid, kõnnekaid, väljapaistvaid, iseloomuga aroome- ma ei kahtle selles. Selle teadmise valguses küll üllatas näotu ja mittemidagi ütlev Gabrielle aromaatne bukett. Aroom sihib samasse kategooriasse nagu Hermes „Twilly’gi“, kuid matkides oletatava massostjate maitse, ta täielikult kaotas oma nägu.  

Aasta avastus- Gueralin „Chant D’Aromes“. Imeline, õrn ja habras, kuid mänguline sädelevate aldehüüdide, alõtša, ylang- ylangi, sandlipuu ja vaikude aroom. Lõhn nagu siidist aluspesu, klaas külma šampanjat kuumal suve pärastlõunal hiiglasliku tammepuu all või vaikne talvise õhtu jazz kamina juures. Täiuslikult naiselik, väga pehme ja vaikselt ilmekas lõhn. Perfect harmony.

Selline siis oli mu aasta- mitte kergemate killast. Eelvimasel aasta õhtul istusin vaadates kaminas praaksuvaid puid ja väänlevaid leeke ning kuulasin selle aasta mantrat,  Kind Crimson „Talk to the Wind“-, kääridega ükshaaval lõigates ära juuksesalku ja neid visates tulele, justkui andes tulele äramineva aasta katsumusi, pettumusi ja valusaid taipamisi.ˇ

Ja kuigi jõulukuusk otsustas meie kodus kasvama hakkata ja meist välja tegemata hakkas asjalikult välja ajama värskeid pungasid ja oksakesi, Kolme Kuninga õhtul kirjutasin paberiribale oma lootused ja palved aastaks. Nad on väga lihtsad:

-        

        -   Südamerahu

-          Mõtteselgust

-          Energiat, tervist ja pealehakkamist

-          Uusi alguseid

-          Inimesi, kelle silmadesse tahaks vaadata ja vaadata ja vaadata

Kolme Kuningaga! Toogu nad seda, mis on kõige kallim!