Kuidas ükskord algas kevad. Verveine, L'Occitane en Provence

Kaugusest kostavad kiriku kellad. Seisan lumise metsa lagedikus, jalgade all kragiseb jaanuari lumi, ja kuulen kaugelt kostavat varese kraaksumist ja kõrval vulisevat jõge. Olen oma kodumetsas, jõuan ma mõista. Samuti ma olen oma voodis, pimedal talve hommikul, kuid kirikukellad ikka löövad. See on mu äratuskella helin, väikse Anyksciai nimelise kodulinna suurte kirikutornide hääled. Väljas on kottpime. Sirutan oma jasemeid, varbaid, sõrmeid, hõõrun pealae ja unesegaselt tõusen voodist. Pimedas toas ei pane valgust, vaid lähen kamina juurde ja hakkan tuld tegema. Varsti tantsivad pimeduses mattunud seinte peal alguses vaiksed, siis järjest suuremad tuleleegid. Muud valgust kasutamata panen keema vett ja vaikselt, rohkem kombates kui vaadates, hakkan tegema hommikusöögi. Teekannu läheb natuke musta teed, siis sõrmed ise leiavad õige pisut saialille, õige pisut köömneid. Kaminas praksuvad puud, just nii, nagu alles hiljuti unes praksusid külmast metsapuude koor. Joon klaasi sooja vett ja alles siis lülitan esimese tule. Tuba  muinasjutuline taust hääbub. Äratan lapsi ja saadan neid laua äärde, kus ootav auruv tee, isa mesilaste tarudest saadud mesi ja muud kehakinnitamise asjad, ise aga lähen duši. Tõmban ninasõõrmetesse voolava vee lõhna. Ma ei kasuta igasuguseid kehapesijaid, iseäranis mitte lõhnastatud, mulle meeldib puhas ja selge vee lõhn.

Meie kodu vesi tuleb mitte veepuhastusjaamast, vaid see on põhjavee, selles on ehtsust ja loodusliku jõudu, see ei ole klooriga kohandatud puhastusvahend vaid maa enda mahl. Vaikselt meenub mulle sulava pinna lõhn, mulla ja vee segunenud lõhn ja mind, veel unisena, tabab terav nool, igatsuse nool. Kogu südamest, iga naha pooriga tunnen kevade ootust. Ootust, et maailmas mu ümber pääseb liikvele ja murrab talvisest unisusest välja voolavad, joviaalselt vabad looduse mahlad. Tahan vara hommikul ärgata veel varem kui armsa kodulinna kirikukellade helin, et ajas juua rohelist teed ja kuulata linnulaulu, unustades ees ootava päeva. Tahan kuulata, kuidas vaikselt läbi rammusat mulla murrab välja murulibled ja pragisevad elujõu täis puude pungad. Tahan, et kassid mitte ei lesiks laisalt vaadates kamina tuld, vaid väreleksid õueukse juures, lootuses pääseda metsikult üleujutavate lõhnade ja radade valla. See kõigehaarav soov ei tundu ei groteskne ega isegi soovunelm, tsoontes järjest jõudsamalt tuksub teadmine, et nii see saab olema, ja seekord ei lähe kevad minustki mööda.

Sorin kaua oma riiulis, lõhnasahtlis, teades kindlalt mida otsin. Veel ärgates kuklas tiksus teadmine, et kodunt väljun värske ja turgutava äsja Berliinis kalasaba hinnaga mulle võrku langenud Maurer & Virtz „Coffee Bean & Vetyver“, mis täidab ütlasi mu hommikust kohviisu ja selguse vajadust. Kohvi ja rohelus on hea uue tööpäeva alustuseks ning Coffee Bean & Vetyver on musternäidis sakslaslikult selgest ja määratud struktuurist. See on isegi mitte lõhn, kuid struktuur ise. Kuid täna mul on käsil, kuklal, veres midagi muud, vajan kui värsket õhku värsket, kevadist jõudu, kergust ja jõulisust, selgust ja „zero“ stardi. Vannitupa piilub mu peaaegu et kahemeetrine esiklaps. „Noh millal me lähme, ma ju hilinen“. „Kohe kohe“ laulan süütu ööbiku häälega ja sorin edasi. Lõpuks. Selleks oli kogu suurt sahtlit põrandale laotada, et peale piki otsinguid ja nuusutamisi leida seal märgistamata pudelis täpselt seda vedeliku, seal mööda mitmeid talve kösitavat L’Occitane en Provence „Verveine“. Ainult mõned tilgad on veel alles, kuid selles piisab, et täita ruumi ja mu sisemust uskumatult elava, värske, pahvatava sidrunimündi aroomiga. Esiklaps seisab ukse vahel ja etteheitvalt vahib kuidas kiiruga toimetan oma varandusega. „Ma juba jäin hiljaks. Kuid ilus.“ See viimane on nüüd aroomi kohta. Meeletu kiirusega hüpan mantlisse, siis autosse ja juba sõidame. Nina helitab värske melissi, kord mündi, kord lihtsalt rohelise värske põsa lõhn. Lõhnab nagu maitseroheliste peenar ja elu. Autos keeran kella null- nulliks, et ei tiksuks närvidele ja keeran täishelile laulukest.

Jää hüvasti Kopenhaagen! Jää hüvasti talv! Minu autos, vähemalt täna, on kevad. 

Kolm Kuningat- soovide kütkes

Lõppes, jõudis paadisilla lõpuni veel üks aasta. Ning tahes tahtmata tuleb viia otsad kokku, lugeda kokku tibusid, tuulutada ja vabastada igasugustest jäänukitest pead, et saaks tulla jälle uus aasta- uute lootustega, soovidega, lainetega ja aroomidega.

Kirjutasin „veel üks aasta) ja hakkas häbi. Sest see ei olnud veel üks aasta. See oli eriline aasta. Imeline, joovastav rallisõit ja samuti täis ootamatuid pöördepunkte. Oli kõike: valget ja musta, naeru ja pisaraid, samuti selliseid hetki, mille nimel üldse tasub elada, ning kuigi aasta lõpp tuli eriliselt ebameeldiv, siiski saatsin aasta ära teatud nostalgiaga (nii juhtub ERITI harva).

Aastat 2015 võtsin vastu jalgupidi meres, kõrval ujumas luigete paar. Saatsin ära ilma kärata ja ilma pimestavate ilutulestikuta, keset laiu härmatisega kaetud põldu, vana jõue orul, tähistaeva all ning esimene pai, mida tegin uuel aastal, oli valgele hobusele. Nii vastuvõtmine kui ärasaatmine olid aastat väärt. Aasta 2015 jääb pikaks ajaks meelde.

See aeg oli nii intensiivne, et puhtalt füüsiliselt ei jäänud kübetki aega kirjutamiseks. Vahest piinas südametunnistus, kuid enamasti siiski ei piinanud, sest lihtsalt ei jõudnud aja tempole järgi. Kui elu toob ühe ülatuse teise järgi, jääb üsna vähe aega reflekteerimiseks

Suurim möödunud aasta teema on Muusika. Muusika minu ellu tuli aknast ja uksest, igast kui väiksemast praost. Ning see tegi mind ütlemata õnnelikuks. Muusikal on mu elus alati olnud eriline koht, see on minu last resort, kõige sügavam elujõu taastamise, terviklikkuse ja salajase ime tunnetuse allikas, millele jääb alla isegi aroomide maailm. Muusika on ühel või teisel kujul mu elus osalenud alati (mitte ainult raadiolainete või CD mängija kaudu). Sellel aastal ootamatult (öelge veel, et imesid pole olemas) õnnestus seda muuta ultimate reality’iks ja igapäevaseks rutiiniks kõige paremas mõistes. Kõige kaunimal kombel- ilma radikaalsete otsusteta, tagasilöökideta, ilma võitluseta, lihtsalt kõige loomulikul moel integreerides seda, mis kunagi elus higi valades õpitud sootuks teistel rinnel.  

Aasta kõige kuulatuim kogumik oli see:  

justku sild järgmisesse suurde aasta teemasse. Hirm. Enda alaväärsuse tunne. See aasta kinkis unikaalse võimaluse sügavalt tundma õpida Hirmu. Sest kui Hirmu tavaliselt kardame ja teda kohates kiiresti pöörame ära ja teeme sääri (vähemalt mina päris kindlasti teen just nii), siis sellel aastal tuli seista Hirmuga silmast silma ja temaga tutvuda. Veel rohkem tuli ette näha kuidas lähedased ja kallid inimesed kohates Teda langetavad käed ja loobuvad ilma võitlust alustamata, oma käedega lüües risti oma kõige ilusamatele ja siiramatele unistustele. Ohhh.... Veendusin, et Saatan on ei miskit muud, kui meie sees elav ja oma võimalust ootav Hirm.  

Ja et maailm on täis duaalsusi ja kõik maailmas on paigutatud paaridesse, siis oli ka palju Head. Palju rohkem kui hirmu.

Minu ellu tuli mitmeid helgeid, kauneid, häid inimesi. Palju rohkem, kui lahkus. Nendega veedetud aeg, isegi kui need hetked ei püsi ja ei kordu- kõige suurem selle aasta kingitus ja vaikne ime.

                                                                                                                                                                                    Aasta reisid olid enamasti lühikest formaadi, sellised pooltöised või pigem kiirpuhkuse moodi. Ei käinud kuskil kaugele ja ei tundnud ka sellest puudust- märksõnadeks olid loodus ja seltskond. Kõige meeldejäävamad- Peipsi järve ääres, Moskva teatride, paraadide ja erinevate Arbati nurgakeste

kiirkontroll. Peipsi tuulte muusika, Jevgeni Onegin Bolshoi Teatris ja tuline Kchatchaturjani Maskeradi valss.

Parfümeeria võtmes kuuldavasti aasta oli vaese võitu. Mis jällegi võib olla ei ole paha, sest pean tunnistama, et lihtsalt nappisin aega, et tiirutada lõhnavate riiulite vahel. Mitmed küllastused parfümeeria osakonda pigem olid nii lootusvaesed, et käsi ei tõusnud isegi kirjutama hakkata- ma lihtsalt ei tunne nii palju negatiivse varjundiga sõnu. Nii et ei hakka kirjutama pettumustest- enam vähem kõik, mis aastal 2015 ilmus mainstream’is, valmistas pettumust.

 Kõige rohkem meelde jäid (ja meeldisid ka): Aedes de Venustas Pallisandre d’Or , Le Labo The Noir 29 ja Byredo Of No Man’s Land. Esimene nendest on lihtsalt läbinisti luuüdini minu isiklik eesteetiline, nootide ja kompositsiooni teritoorium- minimalism, kerge ja laisk suitsusus, karge puit, peen kui ämblikuvõrk ja tugev kui teras avamisraadius. Uskumatu iseloomuga ja aristokraatlik aroom. Le Labo The Noir 29- kummaline vihje roosile, viigimarjale, puidule. Ei mingit magusust. Aroom on kuidagi raskesti mõistetav, enigmaatiline, see ongi tema konks. See on mono aroom ja ta istub naha ulatuses, kuid tunnen ennast temas ülatavalt hästi, justkui ratsutaja end kõrgetes nahksaabastes. See on ilmselt see lõhn, mis oleks mu igapäevane valik, kui seda peaks kitsendama üheks- kaheks lõhnaks. Byredo Of No Man’s Land- jällegi roosist. Mulle meeldivad sellisesd õhulised, lahtised, sügavad, noobli looduse ja kuivade vürtside järgi lõhnavad roosid. Mehe nahal on see lõhn- palderjan. Mees, kellel piisaks taibukust ja fantaasiat kasutada Of No Man’s Land oleks tõsiselt vastupandamatu.

Populaarparfumeeria leerist kõige köitvam uudis oli meeleolukas rabarveri, greipi ja lavendli vesi L’Occitane en Provence Pampelousse Rhubarb, ning kuigi ta kestvus on üsnagi efermiline, ta siiski enda järgi jätab arvestatava endorfiinide doosi.

Kõige rohkem isikliku kasutamist leidnud populaarparfümeeria uudis oli... muidugi Hermes. Jour d’Hermes Gardenia. Ootamatult sain kintiguseks maksimaalkoguses litraaži.

Kuigi ei olnud aroomiga veel tutvunud, olin kuulnud mitte just kõige vaimustatavaid kommentaare aroomi kohta ja selle tõttu suhtusin uudisesse teatud umbusuga. Ilma asjata. Minu naha peal jahedate, märjade valgete lillede bukett avanes just kõige paremal moel. Kergesti

äratuntav mu lemmiku, J.C. Ellena, käekiri- noodid on ideaalselt läbi segatud, neid on pea et võimatu eristada, see on justkui akvarell, kus kõik on ühes, läbiminekud on sujuvad ja virelevad. Aroom on läbinähtava tekstuuriga, naiselik, elegantne ja sensuaalne. Ilmselt kõige rohkem sel aastal kasutusel olnud flakoon.

Pea et sama tihti kasutatav oli Max Buxton Black Angel (igaks päevaks ja juhuks, teksaste ja igapäevase sära jaoks) ning Serge Lutens Serge Noir (kontsertide ja muude nooblite õhtude tarvis). Nii lihtsasti sain hakkama oma parfümeerse garderoobiga sel aastal.  Funktsionaalselt ja minimalistlikult.

Möödunud aastal sai palju ja süüdikalt õpida ja süveneda sellesse, millesse alati olen tahtnud süveneda. Aasta lõpuks sooritasin tutvust unetusega. Nii et kõige loetumat ja suurimat muljet avaldanud raamatud olid ikka ja jälle akadeemiline kirjandus (ma olen vist paratamatu). Vägagi loetav, ja selline raamat, mida julgeksin soovitada igaühele (sest kahtlustan, et igaüks meist elab, rõõmustab ja vaevleb inimeste vahel) on see

Taasavastasin O. Henry lühijutte. Teravad, läbinägelikud ja elust enesest lood.

Unetuse ja rahutute mõtete vastu aitas luule, justkui balsam hingele kõlasid Doris Kareva värsid

Kui sõnad aid otsa, kuulasin kosmost (no, peaaegu):

Või igavest klassikat- Simon & Garfunkel.

Kinematograafia möödunud aastal jäi suht unarusse, kuid kõige meeldejäävad filmid olid R. Zemeckis „The Walk“ ja S. Shainberg „Fur: The Imaginary Portrait of Diane Arbus“, film, mis kõneles fotograafia ikoonist ja erilise saatuse naisest Diane Arbusest (aitäh Ruthile ja Hillarile).

Aasta noot oli kahtlemata rabarber. Aasta sattus olema lõbus, rõõmus ja kihisev, kõige

meeleolukamad hetked said märgistatud kõige lõbusama parfümeerse artileeriaga: Comme des Garcons Series 5 Sherbet: Rhubarb, Aedes de Venustas Eau de Parfum, Mark Buxton Devil in Disguise ja varem mainitud Loccitane en Provence uudisega. Niisama sõin ka rabarbereid, et elu ei paistaks liialt magus ja roosa (ning aasta lõpp oli justkui meenutuseks, et asjad võivad tuulde minna ka niisama, ilma rabarberite söömiseta)

Peale nõnda kaootilist resümeed jääb ainult sosistada oma 2016 aasta soovid Kolmele Kuningatele kõrva

-          Jätkata (viljakalt) aastal 2015 alustatuid õpinguid. Mul on eelaimus ja ühtlasi ka kartus, et see võib olla üks kasulikumaid asju praeguses mu elu perioodis.

-          Saada tööasjad ja asjakesed mingisugusse korda. Hetkel, milline ka ei oleks ahvatlev mu uus nišš, seal siiski valitsevad uragaanid, meretormid ja muud ennustamatud, ja kui isegi ennustatavad, siis nüüdseks veel kontrollimata loodusnähtused. Siiski tahaks vähemalt vahete vahel tunda kõva pinda jalgade all...

-          Ära tunda ja õigel ajal minna lasta olukordi, inimesi, nähtuseid ja kõike muud, mis ei tee mind just õnnelikuks. Teisisõnu, teadlikult valida, kus, kuidas ja kellega olla õnnelik. Kuidas seda teha- pole õrna aimugi. Kuid tean, et mul on hea spikker- Süda ja mitte just kõige halvemas tegevuskorras tunnete süsteem. Seegi üsna korralik varustus for a start. „Südametunnistuse hääl- see on valvur, mis karistab, kuid Südame hääl  on Sõber, see on Jumala hääl. Teda kuulame vähe, sest ta on ebamugavalt nõudlik. Kuid kui meiega räägib Süda, seda on võimatu mitte kuulda.“ (meelde sööbinud ühte hiljuti lahkunu väga tähendusliku minu jaoks inimese sõnad).

Ning et taburett ei kõluks kolme jala peal- neljas, baassoov on soov hea,   sügav ja tähenduslik sõbradega veedetud aeg. Et jääksid ja tugevneksid need seosed mis mind ühendavad südamest südamesse uute ja vanade sõpradega, et saaksin õpida nendest kõike, mis on kõige parem inimeses, ja et suudaksin anda edasi seda, mis on minus kõige parem.   

Kaks, võik kaks ja pool soovi on sellised, mida saan ainult sosinal, väga vaikselt ja häbelikult öelda ainult otse Kolmele Kuningale. Kuigi just need soovid on ehk kõige kõige kõigemad, otse mu olemusest tulenevad.  

Ja veel miljon igasuguseid pisemaid asju: reise looduses ja linnades, äikese tormide jälgimist, soojat suvist vihma, jalgratta sõitu metsades, uuesti ellu ärganud blogi, sukeldumist, aroomide ja dying to visit kontsertite nimekirja täitumist. Et ei jääks kasutamata saatuse poolt minule teele pandud võimalused, selleks Kolme Kuninga päeva võtan vastu Cartier Le Panthere:

Eau Legere kütkes (panter ju ei maga maha võimalusi).

Head Aastat 2016! Olgu Kolm Kuningat helded teile saatuse kinkide jagamisel

Trys Karaliai- svajonių tinkluose

Pasibaigė, priėjo liepto galą, dar vieni metai. Ir nori ar nenori- tenka suvesti galus, suskaičiuoti viščiukus, įvesti tvarką galvoje, kad galėtų ateiti nauji--- su visom naujom viltim, troškimais, bangomis ir aromatais.

Parašiau „dar vieni metai“- ir pasidarė gėda. Nes jie nebuvo dar vieni. Jie buvo ypatingi. Nepaprasti, svaigūs it supynės ir pilni netikėčiausių posūkių. Buvo visko, ir juodo ir balto, ir juoko ir ašarų, ir stebuklingų akimirkų, vien dėl kuriė verta gyventi, ir nors metų pabaiga pasitaikė kaip reta bjauri,  metus išleidau su šiokia tokia nostalgija (taip atsitinka BE GALO retai).

Pasitikau 2015uosius braidydama jūroje, kartu su visai netoli beplaukiojančia gulbių pora. Išleidau- be petardų ir triukšmo, laukuose, po žvaigždėtu dangumi, glostydama obuolmušį žirgą. Tiek sutikimas, tiek ir atsisveikinimas buvo verti. 2015 prisiminsiu ilgai.

Metai buvo tokie intensyvus, jog tiesiog buitiškai neliko nė kruopos laiko rašymui. Kartais graužė sąžinė, bet dažniausiai- prisipažinsiu, negraužė, nes tiesiog nespėdavo. Kai gyvenimas pateikia vieną staigmeną po kitos, mazai belieka laiko reflektuoti.

Praėjusių metų leimotyvas- Muzika. Muzika į mano gyvenimą veržėsi per duris, langus ir net mažiausius plyšelius. Ir tai darė mane neapsakomai laiminga. Muzika mano gyvenime visada buvo svarbi- mano last resort, pats giliausias jėgų papildymo, visumos ir nerealaus pojūčio šaltinis, nukonkuruojantis net kvapus. Visada vienaip ar kitaip, ne tik radijo ar CD grotuvo bangomis, muzika dalyvavo mano gyvenime. Šiais metais netikėtai (sakykite dar, kad nebūna stebuklų) pavyko ją paversti ultimate reality ir duona kasdienine. Ir visa tai- be radikalių sprendimų, kirčių ir kančių, integruojant tai, kas išmokta ir išvargta visai kitose srityse.

Einamiausias metų diskas buvo šis: 

tarsi tiltas į kitą didelę metų temą. Baimę. Nepasitikėjimą savimi. Šie metai padovanojo unikalias galimybes giliau, iš esmės pažinti Baimę. Jei Baimės paprastai bijome ir tik ją sutikę nusigręžiame ir dedame i kulnus (bent jau aš tai tikrai taip darau), tai šiais metais teko stovėti su ja akis į akį ir ją pažinti. Iš šono stebėti, kaip artimi ir mylimi žmonės, susidurę su ja, nuleidžia rankas ir be kovos savomis rankomis palaidoja pačias gražiausias ir tyriausias savo svajones. Ech... Įsitikinau, kad Šėtonas - tai ne kas kita, kaip mumyje tūnanti ir savo progos laukianti Baimė.

O kad pasaulyje viskas vaikšto poromis, tai buvo ir daug gėrio. Daug daugiau nei baimės.

Į mano gyvenim atėjo nemažai šviesių, gražių, gerų žmonių. Daug daugiau, nei išėjo. Ir su jais praleistas laikas- ta pati didžiausia dovana, tylus stebuklas, kurį padovanojo 2015ieji.

Metai buvo kaip niekada gausūs trumpametražinių kelionių. Įsimintiniausios-  Peipsi ežeras (pas mus žinomas kaip Čiudskoj), Maskvos teatrų, paradų ir įvairiausių Arbato užkaborių revizija. Peipsi vėjų muzika, Jevgeni Onegin Didžiajame Teatre ir siautulingas A. Chačaturjano Maskarado valsas.

Parfumerine prasme, kaip girdėjau iš bendraminčių, metai buvo skurdoki. Kas galbūt net nėra blogai, nes, prisipažinsiu, tiesiog nespėjau sukinėtis tarp kvepiančių naujienų, tai bent guodžiu save mintimi, kad nieko labai daug nepraradau. Nedažni vizitai susipažinti su mainstream’o  naujienomis buvo tokie beviltiški, kad net nekildavo rankos rašyti- mano žodyne nėra tiek daug neigiamo atspalvio žodžių. Tad apie nusivylimus šį kartą nerašysiu- nuvylė daugmaž viskas, kas 2015aisiais pasirodė mainstream’e.

 Įsimintiniausios naujienos: Aedes de Venustas Pallisandre d’Or , Le Labo The Noir 29 ir Byredo Of No Man’s Land. Pirmasis- tiesiog iki kaulų smegenų mano estetinė, natų ir kompozicinė teritorija- minimalizmas, dūmelis,  traški mediena, plonas tarsi voratinklis ir stiprus tarsi plienas šleifas. Nerealiai aristokratiškas aromatas. Le Labo The Noir 29- keista aliuzija į rožę, figą, medieną. Jokio saldumo. Aromatas kažkoks sunkiai suvokiamas, enigmatiškas, tuo ir užkabliuoja. Kvapas mono ir prie kūno, bet su juo jaučiuosi keistai patogiai, tarsi jojikas su auliniais batais. Tai turbūt kvapas, kuriuo kvėpinčiausi kasdien, jei tektų rinktis. Byredo Of No Man’s Land- ir vėl apie rožę. Patinka man tokios rožės- erdvinės,atviros, gilios, kvepiančios kilminga gamta ir sausais prieskoniais. Ant vyriškos odos man- kvapas- valerijonas, vyrą, turintį proto ir fantazijos kvėpintis Of No Man’s Land, laikyčiau neatremiamu.

Iš populiariosios parfumerijos smagiausia naujiena pasirodė L’Occitane en Provence Pampelousse Rhubarb, nuotaikingas rabarbaro, greipfruto ir lavandos vanduo, nors ir greitai nugaruojantis, bet paliekantis nedilstantį geros nuotaikos pėdsaką.

Labiausiai man prilipusi populiariosios parfumerijos naujiena... na žinoma Hermes. Jour d’Hermes Gardenia. Visai netikėtai gavau flakoną dovanų. Tiesą pasakius, aromato uodus dar nebuvau, bet buvau girdėjusi ne susižavėjimo kupinų atsiliepimų, tad pirmoji reakcija buvo skepsis. Bet... ant mano odos šaltų, drėgnų, net vandeningų baltų gėlių puokštė atsiskleidė kuo puikiausiai. Išlaikytas J.C. Ellena braižas- natos tiesiog idealiai suplaktos, sunku išskirti atskiras natas, tai tarsi akvarelė, kurioje viskas persilieja, susipina ir mirga. Kvapas permatomas, moteriškas, elegantiškas ir jausmingas. Ko gero, einamiausias flakonas praėjusiais metais.

Populiarumu su juo rungėsi Max Buxton Black Angel (kasdienai, prie džinsų ir laisvesnio stiliaus) ir Serge Lutens Serge Noir (koncertų ir šiaip tauresnių vakarų aromatas). Va taip paprastai apsiėjau su savo parfumeriniu garderobu šiais metais. Funkcionaliai ir minimalistiškai.

Teko daug ir širdingai mokytis, gilintis į tai, į ką visada norėjau gilintis. Metų pabaigoje susipažinau su nemiga. Tad ir tarp skaitomiausių bei didžiausią įspūdį palikusių knygų ir vėl- akademinė literatūra (aš matyt nepataisoma). Labai įdomus skaitalas visiems (nes įtariu, kad visi mes gyvenam, džiaugiamės ir liūdim tarp žmonių)
Iš naujo atradau O. Henry noveles. Aštrios, įžvalgios ir gyvenimiškai paprastos.

Apnikus nemigai ir atšipus gyvybinėms jėgoms gaivinausi poezija. Tarsi balzamas žaizdai skambėjo estų poetės Doris Kareva, kuri jausmo gyliu ir stilistika gal artimiausia musiškiui Sigitui Gedai, posmai.

O kai žodžiai pasibaigdavo, klausydavausi kosmoso (na, beveik):

Arba amžinos klasikos- Simon & Garfunkel.

Kinematografija laikinai apleidau, bet labiausiai įsiminę filmai buvo R. Zemeckis „The Walk“ ir S. Shainberg „Fur: The Imaginary Portrait of Diane Arbus“, filmas apie fotografijos ikoną ir nepaprasto likimo moteri Diane Arbus.

Metų nata, be jokios abejonės, buvo rabarbaras. Metai buvo linksmi ir kibirkščiuojantys, smagiausiom akimirkom taip pat leisdavau į ataką smagiąją artileriją: Comme des Garcons Series 5 Sherbet: Rhubarb, Aedes de Venustas Eau de Parfum, Mark Buxton Devil in Disguise ir jau

minėtąją Loccitane en Provence naujieną. Ir šiaip valgiau rabarbarus, kad gyvenimas neatrodytų per daug saldus ir rožinis (o likimas link metų galo pasistengė man įrodyti, jog jis tikrai toks nėra).

Taip chaotiškai reziumavus, laikas šnabždėti 2016 metų norus į ausį Trims Karaliams.

• -          Pratęsti (vaisingai) 2015 pradėtus mokslus. Turiu nuojautą ir įtarimą, kad tai galbūt gali būti vienas iš naudingiausių dalykų šiame mano gyvenimo periode.
• -          Apšilti kojas ir susidėlioti (bent apytikriai) į lentynėles darbinius reikalus. Kolkas, kokia bebūtų puiki mano nauja darbo sritis, joje vyrauja uraganai, štormai ir kiti neprogozuojami, o jei ir prognozuojami, tai kolkas nevaldomi gamtiniai reiškiniai. O norėtųsi bent retkarčiais pajusti ir žemę po kojomis...
• -          Pajausti ir laiku paleisti situacijas, žmones, įvykius, reiškinius ir visa kita, kas nedaro mane laiminga. Kitaip sakant, sąmoningai rinktis, kur, kaip ir su kuo būti laiminga. Kaip tai padaryti- kolkas nelabai žinau. Bet žinau, kad turiu suflerę Širdį ir neblogai funcionuojančią jausminę sistemą, o tai jau yra neblogas bagažas for a start.
• "Sąžinės balsas- tai prižiūrėtojas, kuris baudžia, o Širdies balsas- Draugas, tai Dievo balsas. Jo mažai klausome, nes jis yra nepatogiai reiklus. Bet kai mums kalba Širdis, neišgirsti neįmanoma.“

Ir kad taburetė nesvyruotų tik and trijų kojų- ketvirtasis, pamatinis noras tebus geras, gilus laikas su draugais. Kad išliktų ir sutvirtėtų gijos su naujai atrastais ir senais draugais, kad dar daugiau semčiausi visko, kas geriausia, iš žmogiško bendravimo, kad sugebėčiau ir mokėčiau duoti tai, kas manyje yra geriausia.

Du, ar du su puse noro tradiciškai tokie, kuriuos galiu tyliai tyliai, ir droviai, pasakyti tik patiems Trim Karaliams. Nors jie ir yra patys pačiausi, iš būties gilumų.

Ir dar milijonas smulkmenėlių kaip kelionės, gamtoje ir miestose, žaibo stebėjimas, dviratis, atgijęs tinklaraštis, nardymas, kvepalų dying to visit koncertų sąrašėlis. Kad nepraleisčiau likimo siunčiamų progų, Trijų Karalių dieną kvepiu Cartier Le Panthere: Eau Legere (pantera juk progų nepraleidžia).

Su 2016aisiais! Tebūna Trys Karaliai jums dosnūs likimo dovanomis!