Kolm Kuningat. Mäkke või mäest allapoole?

Imelik aata lõppes. Kirju ja vooderdatud kontrastidega nagu tiigri kasukas. Tahaksin aasta kokku võtta, oleks justkui aeg, aga seegi kokkuvõte libiseb käest ära, peegeldades läinud, kus lävepakul veel hõljuvaid eelmise aasta energiaid. 2015 oli Ahvi aasta, ja seda oli ta tõepoolest.

I have taught thee all the Law of the Jungle for all the peoples of the jungle--except the Monkey-Folk who live in the trees. They have no law. They are outcasts. They have no speech of their own, but use the stolen words which they overhear when they listen, and peep, and wait up above in the branches. Their way is not our way. They are without leaders. They have no remembrance. They boast and chatter and pretend that they are a great people about to do great affairs in the jungle, but the falling of a nut turns their minds to laughter and all is forgotten. We of the jungle have no dealings with them. We do not drink where the monkeys drink; we do not go where the monkeys go; we do not hunt where they hunt; we do not die where they die. Hast thou ever heard me speak of the Bandar-log till today?

Ehk siis- nagu hoiatab Võimas Baluu (Rudyard Kipling "Džungli raamat"), ahvidest korda, sihipärasust ja loogikat oodata pole. Puhas loomariigi Trikster- ja 2016 oli ehtsal kujul triksterlik aasta. Aasta, kus väliselt elu arenes ülimalt lõbusalt ja ülevoolavalt, kuid sees tegutses tsunaami, kaos, kohati ka tühjus. Aasta, kus väline ja sisemine maailm triivisid nii erisuundades, et nende kohtumine tundus sama tõenäoline kui Uue Meremaa kokkupõge Grönimaaga. Aasta, kus saatuse tahel mängisin arusaamatute sümbolitega tähistatud kaartidega endale tundmatu mängu. Usun, et selle aasta toimunu seedimiseks läheb mul veel mõnda aega.

Kuid, nagu ütleb üks mu hea tuttav, vahest et saavutada seda, mida vajad, on tarvis liikuda hoopis vastupidises suunas. Et laskuda õitsevasse mäeorgu, tuleb eelkõige ületada teel seisva mäe- ronnida vastupidises suunas- ülesmäkke. Või siis vastavalt mu poja matemaatika õpetajale: "kui keegi ütleb, et tal on siht, siis jääb see mulle arusaamatuks. Sest igal sihil on kaks suunda."

Minu eelmise aasta ekslemise suundi oli mitmeid.
Aasta märksõna oli reisimine. Justkui varukast veeresid suunad, tihti absoluutse ootamatusena. Ei olnud üldse ebatavaline see, et minnes ühes suunas, lõpetasin hoopis teises ning oli ka ajaperioode, kus ei osanud kindla teadmisega öelda, kus olen paari päeva pärast. Kõik see toimus muidugi ka veel lisaks triksterlikus seltskonnas. Ehk meeldejäävama ülatusena jäid mõned täielikult ootamatud päevad Itaalias, kus enamus aega läkski vee peal, jahipardal soolates antšovisid või soolases vees poolpüsti juues külma vahutavat mulli. Ooperi vaatamine imelises Arena di Veronas (Verona amfiteater) aga haakus suurepäraselt, kuna olin just tulnud

Aasta Elamusest - Saaremaa Ooperipäevadelt. SOP, nagu meie kollegidega seda õrnalt nimetame, oli aga kustutamatu elamus- vahetasin oma ameti kaheks nädalaks riieturi vastu ja sain kogeda kõike seda, mida koged sukeldudes maailma, mis eksisteerib ainult nädala jagu, aga jääb meelde terveks eluks. SOPi ajal sain olla tunnistajaks ka teisele- looduse võimsuse - elamusele, ühel suvisel pühapäeval tundmatul Saaremaa rannikul sattudes kutsumatu külalisena nastikute pulma. Sadu usse sisisesid keereldes ja veereldes ja ei teinud minust, kivistunud ja jahmunud tunnistajast, väljagi. Pulmi see aasta oli teisigi, kuid see jääb unustamatuks.

Aasta Muusikalised Hetked- Kimo Pohjonenin "Sensitive Skin" esitlus Helsingi Nukuteatris ning Philip Glassi kontsert Vilniuses. Kimo on aastaid olnud vaat et minu absoluutselt lemmik artist ning Philip Glass on minu jaoks kõige puudutavam elav helilooja. Näha neid mõlemaid esinemas ning seda veel ühe kuu sees oli tõepoolest midagi. Seda uskumatut ilu kuulates valasin pisaraid. Ja ei häbenenud mitte.

Aasta Hingehetked möödusid aga sünges talveöö pimeduses kaugel linnast, metsas, lõke juures, toites tuld viletsa talvemetsas leiduva kraamiga, toodud leivaga ning oma hingevaluga. Tuli põletab kõike. Tuli puhastab. Päikesetõusul tulles metsast ja suundudes kaugel, teises reaalsuses oleva linna poole, tööle, kandes naha peal vänget lõke suitsulõhna, segunenud tulepuhumisest higise naha ja piparmündi tee lõhnadega-  kõik see argipäev, mis ootab ees, oma kohustustega, reeglitega ning kokkuleppetega tundus kauge, ebareaalne ja ebaoluline. Sest ma olin äsja saanud tunda midagi, mis on eluline ja igavene.



Aasta Noot- sandlipuu. Ekstreemne ja radikaalne pööre minu elus, arvesades, et sandlipuu oli üks nootidest, mida veel mõned aastad tagasi lausa paaniliselt vältisin. Ma vist ei hakkanud lõplikult sandlipuu imetlejaks, kuid proovisin ära lugematu hulga sandlipuu aroome ning leidsin enda jaoks vastuvõetavaid variante. Soe, pehme ja ilmgintimata rahulik, kuiv selle noodi interpretatsioon, mis õpetas mind selle noodi kandma ka enda kahvatu ja kuiva naha peal. Vaieldamatu lemmik ning lõhn mis on nüüdseks absoluutne must riiulis on Diptyque Tam Dao. Teine väga kütkestav sandlipuu versioon on Chanel Egoiste.

Aroomide mõistes üleüldse see aasta oli kummaline. Kui elus sündmused võtsid korraga viisteist erisuunda ning külvasid mind üle lugematu valikute hulgaga, ma ise olin enem kui kunagi truu vaid mõnedele valitud lõhnale. Aasta aroom ning ühtlasi aasta leid oli minu jaoks Guerlain Eau de Shalimar- originaalset Shalimari olen imetlenud, kuid kandnud suhteliset harva, kuid see mõrkja musta vanilli ja bergamoti ning vaikude versioon on täpselt see, mida minu nahk ja olemus ihkas. Teine aasta favoriit oli Van Cleef  & Arpels Collection Extraordinaire Bois d'Iris- meditatiivne ning mõtlik iirise ja jaapani viiruki duett, mida raamib õige pisike piisk vaniljet.

See aasta üleüldse olin parfümeeriast kaugel. Vaid väga pisteliselt tutvusin uudistega, seega aasta uudise valimisel seekord olen küll profaan mis profaan. Sellest, millega sain kokku puutuda, ehk kõige paremat muljet jätsid Chanel No 5 L'Eau- tõeliselt hea, kergem legendaarse aroomi interpretatsioon, samuti Neela Vermeire Creations Rahele- mis aitas mind paremini mõista minule siiani raskesti seeditavat osmantuse noodi. Ja kõik. Kõik muu voolas minust nagu hane selga vesi.
Asju, mis ei meeldinud, või millest aru ei saanud, oli jälle lugematu hulk. Ei tea, kas see peegeldab minu negativismi, vastuseisu uuele ja moodsale või hoopis apaatilist konservativismi. Ei hakka neid pettumusi nimetada- igaüks saab ise proovida ja oma järeldusi teha.

Üleüldse oli üks emotsionaalsete pettumuste aasta. Isegi mõlkusid mõtted, et lõpetaks blogi kirjutamise (õnneks ei tekkinud veel soovi endale pead raiuda). Raske kainenemise aeg, ütleksid pessimistid. Enda ego hävitamise aeg, ütleksid müstikud. Tuleb vähem soovida, siis vähem pettud- ütleksid realistid. Ja nii ma õpin- katsudes rakendada pidureid, proovides elada hetkel, ja mitte soovida- mitte midagi. Ja kuna see tegevus minu hingeehitusega inimesele kõige kergem ole, siis eks selleks anti ka mitmeid abimehi.

Aasta tegevus- meditatsioon. Olin vahepeal unistanud, millist seisundi ja olekut pakub tavaline, lihtne, igapäevane meditatsioon. See on sama, mis kehale hapnik.

Aasta raamatud- vana Sufide muinasjutu järgi Farid Ud- Din Attari poolt üles kirjutatud "Linnude keel" ning psüholoogia ja müstika maailma hiiglase Claudio Naranjo poolt kirjutatud "Iseloom ja neuroos". Nende kahe raamatutega võiksin kollida asustamatu saarele ning lugeda neid päevast päeva, kuni nende sõnade kõla jääks elama peaks ehhona.

Aasta albumid- jällegi kaks. Vahemerel loksudes avastatud Riccardo Arrighini "Puccini Jazz" (jazzi variatsioonid Puccini ooperimuusika teemale) ning kordumatu Alice Balsom kontsert Londonis.



Aasta kingitus oli vana hea, ammu kadunud hingesõbra tagasitulek. Jälle ja uuesti veendun, et Elu ei ole lineaarne nähtus, vaid käib, nagu planeetid taevalaotuses, ekliptiliselt ja ringrattast. Mõned tagasitulekud on nii liigutavad ja kallid, et meenutavad päikesetõusu peale tormi.

Ja lühidalt kõik.
Selleks aastaks soovid on tagasihoidlikud- olen ju perioodis, kus pigem vabanen soovidest.
Kuid, kui juba midagi siis:

- mängida kitarri (või mõnda muu pilli)
- sõita (võimalikult palju) rattast
- käia mägedes- nii üles kui alla. Siiani täitumata soovunelm on Gruusia
- keskenduda oma õpingute praktilisele poolele- jungiaanlikule psühoteraapiale
- võimalikult palju käia looduses
- veeta aega oma heade, südamelähedaste inimestega

... ja tegelikult, seekord võiksin oma soovid Kolmele Kuningatele niisama ära anda vahetuseks sellele, et laheneks, vabaneks mu ühe kalli inimese seis, olukord, et temale voolaks selgust ning kõike sellega kaasnevat. Seega sosistan õrnalt Kolme Kuningakõrva(de)le "teie silmad näevad laiemalt ning ninad haihtavad selgelt mis suund on õige. Meie loodame teie peale "

Ning saadan nendele järgi enda kaela peal hõõguva The Different Company Rose Poivree tilkade hõngu- et kaunid sügisesed roosid ning kuiv pipra ja vürtside tuul nende kaugel teel meenutaks mu vaibuvaid sõnu

Olgu Kolm Kuningat teile lahked!

Kuu Noot. Aromatic fougerie ning sõnajala õie otsingud

Tuli nii väga oodatud suvi. Suvi algas nagu tavaliselt, külmade tuuliste vihmaste päevadega, näljaste sääskede kobaratega ning õhkõrnade portselaantasside moodi purunevate suviste piknikute ja päikeseliste rannapäevade lootustega. Juuni keskpaigal, vahetult enne Jaanipäeva, isegi sadas lund, lõunasest jalutuskäigust mere ääres tulin tagasi lumest valge peaga. Sellele vaatamata vastupidavad Põhjala inimesed korraldavad aiapidusid ja ainult sealsetele inimestele arusaadava rõõmuga tähistavad suurimat suve verstaposti- Jaanipäeva. 

Jaanipäevast ja sellega seonduvatest traditsioonidest meie maades on kirjutatud palju raamatuid ja võiks neid kirjutada veel vähemalt sama palju. See ei ole pelgalt pikk nädalavahetus ja kõige lühem öö. See on maagiline aeg, mil ühinevad vee ja tule stihiaalid  ja toovad ilmale Elu. Voogav taimestik, õitsvad aasad, Päike oma taevase trooni kõrgeimas punktis- kõik see räägib ainult ühest, kõike haaravast vitaalsusest. Taimed, mis on korjatud Jaanipäeval, omavad erilist, raugematu ravimtoimet ja igavest looduse elujõudu. Vesi sel ajal muutub igaveseks nooruse, ilu ja tervise eliksiiriks. Kuid siiski kõige tähtsam Jaanipäeva sümbol on sõnajalg (ja mitte lõkke, grill, või viimase peal küpsetatud vorstid). Sest sõnajalg õitseb ainult Jaaniööl ja sõnajala õie leidja saab uskumatuid ja erilisi võimeid. Nii räägib rahvatarkus: 

 Jaaniööl tuleb minna metsa ja jalgida, et keegi seda jalutuskäigu ei märkaks ega jälgiks; pihlakakepiga tuleb joonistada enda ümber ring ja kannatlikult oodata. Erinevad koletised ja kratid tulevad välja ja hirmutavad ringis viibijat, eesmärgiga teda ringist välja ajada. Kuid kui too ei karda midagi, keskööl ta näeb, kuidas puhkeb õide sõnajalg. Sõnajala õis lubab aru saada kõikidest maailma keeltest, nii loomade, taimede, kui ka inimeste, avab kõiki maailma saladusi, näitab ette kõik peidetud aarded, nii käega katsutavad kui nähtamatud, ja võimaldab leidjat näha enda sügavusse.

Millest see müüt räägib? 1) Sõnajala õit otsitakse öösel metsas 2) Otsitakse üksinduses 3) tuleb ette raskusi, takistusi, mõistusele hoomamata stiihilisi asju, kuid karta ei tohi 4) vanade tavade järgi endaga kaasa saab võta ainult pihlakakepi, valget taskuräti ja sõnalist palvet- praktiliselt mitte midagi maist ega materiaalset 5) ei tohi lahkuda pihlaka kepiga joonistatud ringist- muidu hukkud. Kuid mis hüved ootavad nõnda riskantse, hirmuäratava ja üksildase käigu mitte kuskile eest? Hüved on samuti päris omapärased: jumalik kõiketeadmise võime, olemise õnn, võime näha kõiki maailma aardeid, aru saada lindude, loomade ja taimede keelest, teisisõnu- selgeltnägemine. Või veel teisiti see on tarkuse, küpsuse anne- jumalikul tahtel saadud looduse, keskkonna ja inimeste tundmise anne. Kuid näiteks kogemata leitud sõnajala õis (näiteks, kui õis kogemata pudenes astuja jalgade alla) ja sellega saadud selgeltnägemise anne ei kestnud kaua. Andeid tuleb ära teenida ja olla neid vääriline.

  

Sellised võlurid on need sõnajalad. Sellepärast ka kuu noot on sõnajalg. Sest elus vahel läheb vaja imesid. Nagu selgub rahvamüüdist, sõnajalg on mehine taim, selleks, et leida tema õit, läheb vaja vankumatu julgust. Ka parfümeerias on sõnajalg peamiselt meestegija- see ei ole ainult peamiselt meesparfümeerias kasutav noot, vaid ka eraldiseisev olfaktoorne kategooria aromatic fougerie (eesti k. aromaatsed sõnajalalised), mis tähistab peamiselt meeslõhnasid. Kuid mina arvan, et universaalsed omadused ja nähtused on aktuaalsed kõikidele, soost sõltumata, ning samuti aktuaalsed on fougerie lõhnad. Sõnajalaliste kategoorias tihti kohtume lavendli, geraaniumi lehe, kumariini, sambla, puiseid noote, ning selle kategooria lõhnadele on omane värskus, rohelisus, kohati teravus, metsa meenutavad aroomid. Tänapäevane mood on fougerie kategooriat kahjuks jätnud unarusse, kuid just eelmise sajandi sõdade vahel see oli kõige populaarsem meesüarfümeeria kategooria. Tänapäevane mood väldib metsiku loodust ja selle lõhnasid, neid ei ole võimalik stiliseerida, viimistleda, nad ei alu ajutistele ilukanoonidele ja ei sobi inimestele, kelle imago on kujundatud elustiili ajakirjade järgi.

Fougere klassifikatsioon on küllaltki umbmäärane. Tahtmise juures sellele kategooriale võiks liigitada kõiki eredate roheliste ja puiduste nootide lõhnasid, ning eriti piiri peal siin balanseerivad eredate patšuli või vetiveri nootidega lõhnad. Kuid minu jaoks siiski kohustuslik fougerie komponent on selge, domineeriv ürtide teema. Teadagi, ürdiks võib nimetada nii lavendlit, tilli, kui ka pelargoni või sõstra lehti. Nii et piir on hägune.  Fougerie lõhnadel minu isiklikus edevuse riiulis eriline ja auväärne koht, nad on minu lemmikud siis, kui vahest kosutan end lõhnaga magamaminekuks või siis, kui saan liikuda siin ilmas eriliste sotsiaalse maskideta. Tõsi mis tõsi- mulle meelepärasem on tilli, mitte jasmiini, aroom J

Jaanipäev on arhailine, maausku juurtega püha. Ning sõnajalg on üks kõige vanemaid Maa peal kasvavaid taimi. Minagi olen pigem metsa kui linna laps. Küllap sellepärast soovingi jagada muljeid oma lemmikutest fougerie aroomidest, mis siis, et nad eriti ei lähe kokku moodsa urbaniseerunud inimese pildiga.

 

Loobripärg ärihaile

Comme des Garcons Monocle Scent Two: Laurel – lakooniline, konkreetne, kuivavõitu loobrilehtede pipra ja kergelt kõrbevate ürtide lõhn. Ei ole muutlik, püsib üllihästi, on asjalik, selge ja sirge joonega, ilmne. See on rangejooneliste pilvedelõhkujate kohal kasvav urbanistlik loobride salk. Ideaalne lõhn ärimehele või naisele.

Lonks värsket külma teed (kuumal suvepäeval)

Lorenzo Villoresi Yerbamate värskendab paremini, kui kõik karastusjoogid kokku. Estragon, hulk erinevat mahlast rohelust, kibe mate tee noot, pisut pehmet õrna puudri ja ilang- ilangi õis. Ideaalne roheline, mahlane, rõõmust pakatav lõhn. Kui hakkab painama kurbus sellest, et suvi ei tule ja ei tule, päike ei paista, vesi meres ei ole soe,  Yerbamate on suurepärane vastumürk. Aroom on saanud väga positiivseid hinnanguid ka paljudelt mu tuttavatelt, kooli- ja töökaaslastelt. Lõhnab nagu suvi.

Põhjamaine elegants

Serge Lutens Gris Clair. Jahe metalne lavendel. Tärgeldatud, äsja triikitud särgi lõhn. Vaevu tuntav iiris, vaevu tuntav viiruki noot- see on metatilselt külmalt soe puhtuse lõhn. Ideaalne klassikalise lõikega pükskostüümi või ülikonna juurde- puhtus, kord, väljapeetus. Uniseks, ehk pisut rohkem mehelik, kuid sobib ka naistele.

 

Kolmnurk

Caron Le 3‘ Homme- tean, tean, see on meestelõhn. Isegi nimetus on kolmas mees. Ehk armuke. Mis siis. Ma ei ole vagatseja- elu on nii kirju, et ei alu mingitele normidele. Teiseks kolmurk oli lemmik kõiketeadja Hermes Trismegituse kujund. Kui tõsisemalt, siis mulle meeletult meeldib abstraaktne aasalillede lõhn, muretu lõhna mõõdukus, äsja niidetud kuivava heina lõhn. Siin on tunda ka sõnajalga, sellist, mis kasvab metsas või pimedas niiskes aia nurgas. Le 3‘ Homme ei ole kerge aroom, tema on omamoodi laialivalguv, läbipõimuv pasteelsete varjundite muster, et tast aru saada, on vaja hästi tajuda parfümeerseid toone ja pooltoone. Kuid see, kes ei ole laisk ja viitsib süveneda, leiab tõelist juunikuist aasa ilu edasikandva lõhna. Sobib ka naistele, kuid imeliselt avaneb just mehe naha peale.

Kreeka saared

Penhaligon‘s Sartorial. Kui te olete juhtunud külastama mõnda Kreeka Küklaadide saarestiku saart, siis te ilmselt teatee kuidas lõhnavad sealsed päikekiirtes suplevad mägede aasad, kus kasvab tõeline aromaatsete ürtide herbaarium- pune, tüümian, lavendel, mürr, rosmariin. Kuidas lõhnab kuumast võnkuv õhk, kus summisevad ametis mesilased ja pööraselt sinise meri kauguses. Selles aroomis on nii mett, ürte, mere soolasus, vürts, kuumus- tõeline lõunamaise looduse stiihia, tema ilu ja aroomide intensiivsus. Väga mehelik aroom.

Nõidade juur

Annick Goutal Mandragore- minu isiklik palderjan. Lõhn on väga roheline, kibedavõitu ja palsamlik. Ei taha teda lahterdada nootidesse, see on sama nagu ära tükeldada muinasjutu osadeks. Roheline, kuid sünge, temas on kõik metsataimed, nende mõrkjas tõmmis, kuid sees on veel midagi sellist, mida tõmmistesse lisavad ainult nõiad. Suurepärane nimetus suurepärasele lõhnale (tingimusel, et teile meeldib münt, aniis ja sarnased iludused). Ilma temata ma mul ei möödu ühtegi suve.

 

Merineitsi

Il Profvmo Nymphead ei klassifitseerita fougerie‘na, kuid mina siiski arvaksin, et ta kuulub just sellele kategooriale. See on pimedas metsa järves õitsvate lumivalgete vesirooside lõhn. Jahe, tontlik veelõhn, veetaimestik, sügav pimedus ja rahu ning ingellikult valged vesiroosid, just sellised pildid kerkivad Nympead kandes. Aroom on ebamaine, väga looduslik, nagu teieselt maailmalt- maagiline ning eriti sobib lõhn Jaanipäeva ööse.

Küla ait

Diptyque Virgilio on omamoodi uskumatu lõhn. Nii lõhnab aidas kuivavad köömnete, salvei ja veel mitmesuguste metsikute ürtide kimbud. Ürtid ei ole ei värsked ega rohelised- nad on kõvasti kuivanud, eredalõhnalised, aromaatsed. Kinnise puidu järgi lõhnava ruumi lõhn- suvede maal lõhn. Väga autentne lõhn rahvariiete või siis lihtsalt linnaste riiete juurde.

Kasvuhoone

Sisley Eau de Campagne. Totaalne positiivsus- kasvuhoones kasvavate tomatite, nende võrsete lõhn. Noote on lõhnas palju ja erinevaid- geraaniumi leht, tsitruselised, sammal, basiilik ja nii edasi- kuid mulje on siiski üsna selgelt soojast, niiskest, pisut lämbest kasvuhoonest, kus kasvavad tomatid. Omalaadne hea tuju tekkitaja.

Mets pühal ööl

Agonist Infidels on see lõhn, mida ma valiksin, kui miskipärast minnes metsa otsida sõnajala lõhna tahaksin end lõhnastada. Sest see on ehtne metsa lõhn. Niiske sammal, lehestik, rohi, puukoor, puujuured, seened… tegelikult ei ole võimalik aroomi võta lahti nootideks. Nii lõhnab mets. Salapärane kõige lühema ja kõige valgema öö mets. Skandinaavilik lihtsus, minimalism, loomulikus ja kordumatus. See isegi ei ole parfümeeria- see on loodus ise. Müts maha Agonisti ja nende esteetilise taju eest.

Muidugi on võimalik sõnajala interpreteerida ka lihtsamini ja realistlikumalt, on mitmeid lõhnasid,, kus kohtub just sulaselget sõanajala noodi: L‘Erbolario Felci, Penhaligon‘s English Fern, D&G Anthology Le Fou 21, Eau d‘Italie Sienne d‘Hiver. Kuid ma olen veel Jaanipäeva ja kesköise metsa muljete all ja soovin mina koos oma sisemise jõe (fantaasia) vooluga.

fantastiline Maarja Nuut

Sõnajala õis. Lihtne rahvamüüt keerulistes asjadest. Julgusega, läbi raskuste ja katsumuste saavutavast jõust ja vaimsest küpsusest. Sellest, kuidas neid otsida ja kuidas nad tulevad. Öö metsas nagu eksistents kaugelt mitte selgetes ja ideaalsetes tingimustes; üksinduse toel saavutatav sotsiaalne ja emotsionaalne sõltumatus; katsumused, mis aitavad äratada sees kandvat jõudu; sõltumatus materiaalsetest tugedest ja sisemine distsipliin püsida suletus ringis- meie maises kehas, mitte lasta jalga isegi kõige raskemate katsumuste eest. Selleks, et saavutada seda, mis kingib teadlikkust ja vabadust- jumalikku teadmist loomsest, stiihilisest oma ja maailma algest ja oskust armastada seda kõrgeima armastusega.

Soovin seista julgelt raskustele vastu ja leida oma sõnajala õis. Sest kes otsib, see leiab.

 

 

Mėnesio nata. Aromatic fougerie ir paparčio žiedas

Atėjo taip ilgai laukta vasara. Vasara prasidėjo kaip įprasta- šaltos, vėjuotos, lietingos dienos, spiečiai išalkusių uodų, kaip trapaus porceliano puodeliai dūžtančios piknikų ir saulėtų dienų pliaže viltys. Birželio viduryje netgi pasnigo- išėjusi per pietų pertrauką prie jūros grįžau pasipuošusi plaukuose tirpstančiomis snaigėmis. Ir, nežiūrint į nieką, atsparūs šiauriečiai rengia garden parties ir ruošiasi didžiausiai vasaros šventei- Joninėms.

Apie Jonines ir jų tradicijas mūsų kraštuose yra parašyti ištisi tomai, ir būtų galima parašyti jų dar bent tiek pat. Tai ne tik ilgasis savaitgalis ir pati trumpiausia naktis. Tai magiškas metas, kai susijungia vandens ir ugnies stichijos- pagimdydamos gyvybę. Vešinti augalija, žydyntys gėlynai, Saulė aukščiausiame dangaus skliauto taške- viskas byloja apie visą apimantį vitališkumą. Augalai, surinkti per Jonines, turi ypatingą, nevystančią gamtos gyvybės jėgą. Vanduo Rasų metu įgyja amžnąją jaunystės, grožio ir sveikatos jėgą. Ir vistik svarbiausias Joninių (o dar lietuviškiau- Rasų) veikėjas yra papartis (o net ne laužas, grilius arba ant pastarojo kepta mėsa). Nes papartis žydi tik trumpiausią metų naktį ir būtent paparčio žiedas jį radusiam gali suteikti neįtikėtinų galių. Štai ką sako liaudies išmintis:

 Rasų naktį vidurnaktį reikia nueiti į mišką ir saugotis kad kas ten einant nepamatytų, šermukšnine lazda apie save apsibrėžti ratą ir kantriai laukti. Visokios baidyklės bandys tą žmogų gąsdinti ir išvaryti, bet jeigu šis nieko nebijos, tai sulauks pražįstant papartį. Paparčio žiedas leis žinoti visas pasaulio paslaptis, rasti paslėptus lobius ir suprasti gyvulių kalbą.

Apie ką tai? 1) Paparčio žiedo ieškoma naktį miške 2) Ieškoma vienumoje 3) bus sunkumų- bus trikdžių, kliūčių, nesuvokiamų stichinių dalyku, bet bijoti negalima 4) pagal senasias tradicijas, pasiimti su savimi galima tik šermukšnio lazdą, balta skepetaitę ir maldas- faktiškai nieko žemiško ir materiaulaus 5) išeiti iš šermukšnio lazda aplink save apibrėžto rato negalima- pražūsi. Ir koks gi atlygis laukia už tokį rizikingą, baisų ir vienišą žygį į nežinią? O atlygis taip pat neprastas: dieviškoji visažinystės galia, būties laimė; regėjimas kur yra paslėpti pasaulio turtai, paukščių ir gyvulių kalbos supratimas, kitaip sakant, aiškiaregystė. Kitaip tariant, tai išminties, brandos dovana- kai žmogus dieviškaja valia įgija gamtos, aplinkos ir žmonių pažinimo dovaną. Beje,netyčia rastas paparčio žiedas (pavyzdžiui, užkritęs už apavo einant per mišką) – kaip ir su juo lengvai įgyta visažinystė – neilgai trukus prarandama. Dovanas reikia užsitarnauti, būti jų vertam.

Va tokie stebukladariai tie paparčiai. Todėl ir mėnesio nata- papartis. Nes gyvenime kartais reikia stebuklų. Kaip jau supratote is paparčio žiedo sakmės, papartis- augalas vyriškas, tik begalinės drąsos kaina galima rasti jo žiedą. Ir parfumerijoje papartis yra vyriškas veikėjas- tai ne tik vyriškuose kvapuose sutinkama nata, bet dargi ir atskira parfumerinė klasė aromatic fougerie (liet. aromatiniai papartiniai), kuriai priskiriami pagrinde vyriški kvapai. Bet aš manau, kad universalios savybės ir reiškiniai yra aktualūs visiems, kaip kad ir fougerie kvapai. Papartinėje klasėje dažnai sutinkamos lavandos, pelargonijos lapo, kumarino, samanų, medienos natos, ir šios klasės kvapai pasižymi šviežiu, žaliu, kartais aštroku, šiek tiek mišką primenančiu kvapu. Šiuolaikinė mada, deja, fougerie klasę yra primiršusi, nors prieškaro laikais būtent ši klasė buvo pati populiariausia vyriškoje parfumerije.  Šiuolaikinė mada nepripažįsta laukinės gamtos ir jos kvapų- jų neįmanoma stilizuoti, jie nepasiduoda laikino grožio kanonams ir netinka žmonėms, kurių įvaizdis nusižiūrėtas iš gyvenimo būdo žurnalų.

Fougere klasifikacija yra gana neapibrėžta. Labai norint šiai klasei galima būtų priskirti kone visus žalias ar  medienos natas turinčius kvapus, ypatingai ant ribos čia balansuoja kvapai su dominuojančiomis pačiulės ir vetiverio natomis. Ir vistik man būtinas fougerie elementas yra prieskoninių žolių kvapas, kuris čia turėtų būti pagrindinis kvapo leimotyvas. Kaip žinoma, prieskone žole galima pavadinti tiek lavandą, tiek krapą, tiek ir pelargonijos ar serbento lapus, taip kad takoskyra šiuo atveju yra ypač plati. Fougerie kvapai mano asmeniniame kvepalyne užima kone pačią garbingiausią vietą, būtent jais labai mėgstu mėgautis prieš miegą ar tada, kai neturiu jokių ypatingų socialinių įsipareigojimų. Ką padarysi, man labiau patinka kvepėti krapais nei jazminais J

 

Bet Rasos/Joninės- laukinės gamtos, pagoniška, archainė šventė.  Papartis- vienas iš seniausių Žemėje vešinčių augalų. Aš pati- labiau gamtos, nei miesto vaikas. Ir užtat noriu pasidalinti įspūdžiais apie savo mylimus fougerie kvapus, nesvarbu, kad jie nelabai atitinka šiuolaikinio urbanizuoto žmogaus įvaizdį.

Laurų vainikas verslo rykliui

Comme des Garcons Monocle Scent Two: Laurel – lakoniškas, konkretus, sausokas lauro lapų, pipirų ir lengvai smilkstančių deginamų prieskoninių žolių kvapas. Nelabai kinta, puikiai laikosi, labai dalykiškas, apibrėžtas ir aiškus. Tai miesto klomboje, tarp griežtų linijų pastatų, augantys laurai. Idealus kvapas dalykiškam vyrui ar moteriai.

Gurksnis gaivios šaltos arbatos (karštą vasaros dieną)

Lorenzo Villoresi Yerbamate gaivina geriau, nei visi gaivinamieji gėrimai kartu sudėjus. Peletrūnas, daug įvairiausios sultingos žalumos, karti mate arbatos nata, šiek tiek švelnutės pudros ir kvapniosios kanangos žiedas. Idealus žalias, sultingas, džiaugsmingas kvapas. Kai puolama į depresiją dėl to, kad vasara niekaip neateina, saulė nešviečia, vanduo jūroje nešiltas- Yerbamate yra puikus priešnuodis. Įvertinta aukščiausiais balais ne tik mano pačios, bet ir nemažo skaičiaus mano pažįstamų, bendramokslių ir kolegų. Kvepia kaip vasara.

 

Šiaurietiška elegancija

Serge Lutens Gris Clair. Šaltoka, metalinė levanda. Iškrakmolintų, gurgždančių, ką tik išlygintų marškinių kvapas. Vos juntamas irisas, vos juntami smilkalai- tai metališkai šiltai šaltas švaros kvapas. Idealus prie klasikinio kirpimo kostiumo- švara, tvarka, santūrumas. Uniseksas, labiau į vyrišką pusę.

Trikampis

Caron Le 3‘ Homme- žinau, žinau, jie vyriški. Net vadinasi- trečias vyras. Meilužis kitaip sakant. Na ir kas. As moderni pagonė. Be to, trikampis buvo visažinio Hermes Trismegito mėgstama figūra. O jei rimčiau, tai man be galo patinka abstrakti pievos gėlių puokštė, nerūpestingas kvapo santūrumas, ką tik nupjauto saulėje džiūnančio šieno natos. Ir dar as čia jaučiu papartį- tokį, kaip miške ar tamsiame drėgname savo sodo kampe. Tai nelengvas aromatas, nes jis neryškus, persipinantis pastelinis šešėlis, jam suvokti reikia gerai jausti parfumerinius tonus ir pustonius. Bet kas nepatingės, supras tikrąjį paprastųjų pievos žolių grožį. Tinka ir moterims, bet nepakartojamai gražiai skleidžiasi ant vyriškos odos.

Graikijos salos

Penhaligon‘s Sartorial. Jei kada teko būti neturistinėje Graikijos Cikladų salyno saloje, turbūt žinosite, kaip kvepia tenykštės saulėje įkaitintos kalnų pievos, kur auga pats tikriausias aromatinių augalų herbariumas- raudonėliai, čiobreliai, levandos, mirtos, rozmarinai. Tai nuo karščio virpantis oras, kuriame dūzgia medų renkančios bitės, ir skaudžiai mėlynos jūros tolumoje kvapas. Jame ir medus, ir šiek tiek prieskonių, ir jūros sūrumas, ir žolės, ir karštis- tikra pietietiškos gamtos stichija, jos grožis ir kvapų intensyvumas. Labai vyriškas.

 

Raganų šaknis

Annick Goutal Mandragore- mano asmeninis valerijonas. Kvapas labai žalias, kartokas ir balzaminis. Nenoriu jo skirstyti natomis- tai tarsi išoperuoti pasaką dalimis. Žalias, bet tamsus, jame visos miško žolės, jų kartus užpilas, ir dar tas kažkas, ką į užpilus deda tik raganos. Puikus pavadinimas puikiam kvapui (su sąlyga, kad mėgstate mėtą, anyžių ir panašias grožybes). Be jo neišgyvenčiau nė vienos vasaros.

Undinėlė

Il Profvmo Nymphea nėra klasifikuojamas kaip fougerie, ir vistik aš jį priskirčiau būtent tai klasei. Tai tamsiame miško ežerėlyje žydinčių balų vandens lelijų kvapas. Vėsus vaiduokliškas vandens kvapas, jo augmenija, gili tamsa ir ramybė bei angeliško baltumo lelijos- būtent tokios asociacijos kyla. Kvapas šiek tiek vaiduokliskas ir nerealus, labai gamtiškas, tarsi is kito pasaulio- idealus kvapas pasitikti Rasas.

C. Monet, Les Nympheas

 

Kaimo klėtis

Diptyque Virgilio yra visiskai nerealus kvapas. Taip kvepia kaimo klėtyje džiovinamos kmynų, šalavijų ir dar kažin kokių žolių puokštės. Žolės nei gaivios, nei žalios- padžiūvusios, ryškios, aromatinės. Uždaros vėsios mediena kvepiančios patalpos kvapas- vasarų kaime kvapas. Labai autientiškai skamba prie tautinių arba tiesiog lininių drabužių.

Šiltnamis

Sisley Eau de Campagne. Totalus pozityvas- šiltnamyje augančių pomidorų, ju lapų, kvapas. Natų yra daug ir Įvairių- ir pelargonijos lapas, ir citrusai, ir samanos , ir bazilikas- bet įspūdis vienareikšmiškas, tai šiltas, drėgnas, saulės įkaitintas šiltnamis pomidorams. Originalus geros nuotaikos užtaisas.

Šventos nakties miškas

Agonist Infidels yra tas kvapas, kuri pasirinkčiau, jei sugalvočiau kvėpintis eidama ieškoti paparčio žiedo. Nes tai tikras miško kvapas. Drėgnos samanos, lapija, žolės, medžių žievė, šaknys, grybai… iš tikrųjų neįmanoma išskirti nė vienos natos- tiesiog taip kvepia miškas. Paslaptingas šviesiausios metų nakties miškas. Skandinaviškai paprasta, minimalistiška, natūralu ir nepakartojama. Tai ne parfumerija- tai gamta. Lenkiu galva pries Agonist ir jų estetiką.

Aišku, papartį galima interpretuoti ir paprasčiau, realistiškiau- yra kvapų su būtent paparčio natomis: L‘Erbolario Felci, Penhaligon‘s English Fern, D&G Anthology Le Fou 21, Eau d‘Italie Sienne d‘Hiver, bet ant nosies Rasos/Joninės, ir aš noriu pasiduoti savo vidinės upės (ir fantazijos) tėkmei.

K. Pohjonen, Emboli

Paparčio žiedas. Paprasta liaudiška legenda apie nepaparstus dalykus. Per drąsą, sunkumus ir išbandymus įgijamą jėgą ir dvasinę brandą. Apie tai, kaip jos ateina ir kaip jų siekti. Naktis miške kaip egzistencija toli gražu ne idealiomis sąlygomis, vienatvė kaip socialinės ir emocinės nepriklausomybės įgyjimas, sunkumai,  padedantys pažadinti viduje glūdinčią jėgą, neprisirišimas prie materialių „pagalbininkų“ ir vidinė disciplina- ištverti uždarame rate- mūsų kūne, nepabėgti net pačių didžiausių sunkumų akivaizduoje. Kad pasiekti tai, kas suteiks žinojimą ir  laisvę- dieviškąją valią pažinti gyvuliškąją, gamtiškąją prigimtį ir pamilti ją aukščiausia meile.

Linkiu nepabūgti sunkumų ir surasti savąjį žiedą. Nes kas ieško, tas randa.

 

 

Udu

 

K. Ciurlionis, Rahu

Linna kohal on udu. Paks külma suvehommiku udu. Udu on eriline saboteerija- haihtuvad igasugused töö- ja üldiselt kohustustega seotud mõtted. Sest ümberringi on ebamaine, vaikne, hommikukastega sädelev imeline muinasjutt. Ning muinasjuttudes keegi ei tööta. Võib-olla Tuhkatriinu välja arvatud- aga see muinasjutt pole mulle kunagi meeldinud.

Udul on ka siin, blogis, oma eriline roll. Sest udu, nagu ka lõhn, on ilusioon, muinasjutt, hall ala reaalse ja ebareaalse vahel, ärkveloleku ja une vahel, uduvine ja unistuste kuningriik, kus puuduvad selged piirid, kus haihtuvad kõik kontuurid, nurgad, ja kõik saab võimalikuks. See on justkui uneeelne seisund, kui ripud õhuta ja gravitatsioonita ruumis ning saad lennata.

Kuid võib olla kõik ongi võimalik? Võib olla udu on ainult üks meie sees elavatest sisemistest seisunditest, mis vahest Looja tahel pääseb välja ja embab kogu maailma, ning kogu maailm saab sisemiseks, meie omaks? Salaja loodan, et umbes nii ongi. 

Udused hommikud tekkitavad minus transi taolist seisundi. Vot sellise:

 

Siil udus, teate isegi? Seisundi, kui ma hõljun iseenda sees, ise olen endale ookean, kõik tema kallad, kaldad, ja kõik on üks. Ka lõhnu sellistel hommikutel ma valin sarnaselt, valin selliseid, mis kustutaksid piirid minu ja keskkonna vahel, oleksid mahedad, leebed, soojad ja hingaksid elu nagu pehme udu kaisutus. Valin lõhnu nii, et nende kaisus oleks rahulik ja absoluutselt turvaline, nii nagu lapsepõlves, kui terve maailm lõhnas piima ja mee järgi. Valin õrna ja sileda tekstuurida, siidseid või kašmiirseid lõhnu, nad on õdusad ja peidavad ebavajaliku tähelepanu eest.

Tehniliselt selliseid ja sarnaseid aistinguid mulle tekkitavad teatud muskuse ja sandlipuu, muskuse ja vanilje, muskuse ja kannikese kooslused. Need on lõhnad, mis avanevad tagasihoidliku raadiusega, nad püsivad nahale lähedale, imbuvad ja tunduvad justkui teine nahk, justkui udu, justkui kookon, kus veel alles uinub arenev liblikas. Sellised lõhnad on justkui parfümeerne üsasisese seisundi metafoor.

Kui otsin just sellist lõhna, minu esimene valik on Diptyque Tam Dao. Minu jaoks see on uduse hommiku mägedes lõhn. Temas on nii karge hommikune puude rohelus, kui ka kaugel tõusev suitsujalg ja esimesed päikesekiired. Õndsus, pehmus, lootus- see on nagu roosakas udu, mis kattab mäetippusid vahetult enne päikesetõusu. See on lõhn- introvert, kuid ta pole kinnine, tast hõõgub peent ilu ja usaldust maailma vastu. Sandlipuu on väga ilusasti kaunistatud seedripuu ja müüri nootidega. Tam Dao tihti jääb selliseks lõhnaks, millest päriselt ei saada aru, sest tal on vaja aega- ta on ilmselgelt sissepoole pööratud lõhn. See on lõhn, mida tuleb kodustada, mille tuleb ära tunda, ära kanda- ideaalne aroom introvertide ja niisama unistajate jaoks. Või siis ideaalne aroom selleks, kui tarvitseb vaadata enda sisse.

 

Kui aga läheb tarvis vähem unistavat, pisut konkreetsemat „udu“- suurepäraselt sobib Nasomatto China White. Intrigeeriv nimetus (China White on viide puhtakujulisele heroiinile) peidab vaikset, rahulikku ja teravat kui lumivalge sinisilmne jäise pilguga teravaküüniline kiisupoeg, lõhna. Palju puudri, palju muskust, roos ja puidu noodid- ning mingisugune jäise niiskuse noot, mis nii tupsulises harmoonias tekitab judinaid. Kuigi lõhn on eriliselt pehme, rahulik ja pisut uje, just see niiske külm noot, mis sarnaneb värskelt lubjatud kiviseinte lõhnaga, ei luba unustada, et see pole roosade unistuste maailm- see on teine dimensioon, teine reaalsus, teised küüned ja teine rahu. Rahu, kui keha ja emotsioonid uinuvad, kuid terav nagu kirurgiskalpell mõistus teeb oma musta tööd. Üks minu lemmikumaid Nasomattosid  erilise pehmuse ja vaevu tuntava külma julmuse kompositsiooni pärast.

Vahest juhtub nii, et soovid lihtsalt kašmiiri sviitrit ilma Hitškoki lindudeta. Serge Lutens Clair de Musc on ingellik lõhn- palju õhkõrna muskust, kuivad puuderjad iirise noodid, apelsiniõis ja õige pisut nerolit- ilus, läbipaistev, kirgas, peen. Kui keegi suudaks visata kivi pihta inimese, kes kannab Clair de Musc, suunas, arvaksin, et ta on patoloogiliselt, ravimatult julm. Absoluutselt positiivne unelmate lõhn.  

Dona Karan Cashmere Mist (kašmiiri udu) nimetus räägib iseenda eest. Nii lõhnab kehanahk, kui  peale aromaatset vanni ta on upitatud peenesse pehme kašmiiri pleedi. Ja pole imet- püramiidis on sandlipuu, kašmiiri puu, vanilje, sametnahk ning kõige kergem lillede hingus.  See on puhtus, hubasus ja harmoonia. Minule, kes paaniliselt kardan vanilje lõhna, aroom on nagu tass kuuma kakaod siis, kui kõik puruneb ja läheb valesti. See on rahusaar hullult kiirustavas maailmas. Highly recommended.

 

Jil Sander Sensations on üks nendest salapärlidest, mille suurepärane sisu peidab end tagasihoidliku hinna taga. Mahe, kaisutav, soe ja intiimne lõhn- justkui luigesulgede teki all unes hõõguv naise keha. Külmal ajal ta mulle meenutab sooja piima klaasi enne und- rahu ja rahulikust. Kuidas Nathalie Lorson suudab mandariinidest, apelsini õitest, jasmiinist, tonka ubadest, muskusest, seedrist ja ambrast luua sooja piima, jääb saladuseks. See ongi parfümeeria võlu- mandariinid võivad muutuda sooja piima klaasiks, soe piim- laisaks nädalavahetuse hommikuks. On ju ime, eks?  

Ning minu isiklik subjektiivne udune armastus- Frederic Malle Dans Tes Bras (pranc. sinu kaisus). Minimalistlik muskuse, kannikese, puidu, patšuli ja männi nootide kombinatsioon, mis lõhnab… kuid ei, ta ei lõhna. See on kõige ehtsam kaisutuse aisting. Vana vahatud parkett, ruumilisus ja inimese aisting- vaevu tuntav soe magusalt soolane lõhn, hingamise rütmi aisting, summutatud südamelöögid. See on kõige ehtsam intiimsus, kui tunned teist inimest sama hästi kui oma kehaosa. Dans Tes Bras ei ole laia raadiusega avanev lõhn, ta on pigem kehalõhn, mille tunned, kui oled teise inimese vahetus läheduses, kõige armastatumas kaisus. Tänapäeval, kui nii palju inimesi otsivad lähedust massmeditatsioonides, Interneti chat’ides, juhuslikus seksis või ohjeldamatus toidu ahmimises, lähedus on tegelikult nii lähedal  - pisikeses lihtsas Frederic Malle Dans Tes Bras flakoonis.

 

Tol hommikul, kui sain aru, et hakkan seda postitust kirjutama, varahommikul istusin mereäärses kohvikus ja jõin hommikust kohvi. Paksust merd katvas roosast udust järsku ilmus suur nagu vaal Tallinki praam. Ta oli nii lähedal, et ma hetkeks tardusin. Kuigi me teineteist ei näinud, mõlemad me olime ühendatud udu kaudu, udu sulandas meid nähtamatuteks teineteise osadeks. Valatu naljamees (või naine?) udu J