Vesi. Tilk tilga järel. Ja viimane karikasse.

Isaac Levitan, Shadows, Moonlit Night

Mõni aeg tagasi kurtsin heale tuttavale, et mind ussimoodi seest närib saudade. Ei anna rahu, röövib kogu elurõõmu, väljas on kevad aga mul on sellest poogen. Et ei leia endas jõudu välja tuua sellest poolhüpnootilisest seisundist- mõistus justkui saab aru, et tuleb vaadata ja minna edasi, kuid sisemusele see arusaamine ei tähenda midagi. See on selline lühike kokkuvõte, kaebus iseenesest oli pikem, venivam ja veel nukram. Minu vestluskaaslane kannatlikult kuulis seda kogu tiraadi ära ja mehiselt lausus ainult „Joo rohkem vett. Sa kuivad seespoolt“. 

Lihtne, kuid up to point soovitus. Nende paari nädalaga, kus hakkasin rohkem vett juua, saudade on oluliset sulanud. Ta on kaotamas oma magneetilise, paeluva jõu ning tasapisi, nagu läbi hõreneva seina, hakkab kostma järjest tugevamini pulseeriv elu rütm. Ja muidu ka- hakkas paistma päike, sulama lumehanged, isegi kõige paksem jää läks liikvele.... Ühe sõnaga- suurepärane võimalus kirjutada veest kui nähtusest, mis omab nähtamatu kuid kõike liikuma paneva jõudu. 

Seekord võtsin vaatluse alla kaks tootjat, kes, nagu minagi, on võtnud vaevaks teha põhjalikuma tutvuse Eau’dega, ehk veebrandid’ega.

Esimene pähe tulnud mõte oli Giorgio Armani Gio, millest on alguse saanud pikk erinevate eau’de rada. Originaalne Gio on loodud aastal 1996 Alberto Morrilas’e poolt. See oli akvaatiliste aroomide laine algus- akvaatiliste parfüümide ajastu oli alles algama. Meeste versioonist ei oska arvata midagi- tavaline, tsitruseline, pisut teravmeelne akvaatiline odekoloon, mida kasutada peale habe ajamist. Naiste Acqua di Gio on pisut huvitavam, tavalisest lillelisest- puuvilasest veest teda pisut eristab viina ja piibellehe noodid, lisaks vägagi tavalisele valge liilia ja ananassi kooslusele. Meeldiv, aga mitte märgatav aroom, mida saab kasutada lihtsalt selleks, et oleks mingi lõhn peal- ja minu meelest ta kõige paremini avaneb ja sobib mitte naha, vaid hoopis sali peal.

Järgnevatel aastatel anti mitmeid mitte eriti huvitavaid flankereid ja eau’de vibe vaibus ning Armani maja sammus teistele jahimaadele. Teema juurde tuldi jälle tagasi aastal 2010, millal taas algas kergete lõhnade laine ning oma alla profid Anne Flipo ja Dominique Ropion tulid kokku ja lõid Acqua di Gioia, mis mitte ainult tänani püsib turul vaid tõi endaga kaasa lugematu arvu enda lapsukesi, variatsioone mohjito teemal, nagu seest kuivav inimene võiks öelda. Kui Acqua di Gio oli omamoodi lakooniline ja lihtne, siis Gioia, kuigi samuti kergete vesiste aroomide esindaja, ei ole enam midagi nii lihtsat ja lihtsakoelist. Aroomis on mitmeid arutamisväärt külgi- ta on muidugi värske, kuid ka magus, samuti kergelt vürtsine ja jaheda allatooniga. Ma pole kaugeltki vesiste aroomide armastaja, kuid Gioia mõjub rahustavalt- ta ei kleepu, magusus ei pane hambaid valutama, ning temas on piisavalt kompleksust, et olla huvitav.

Pisut keerulisem nootide järgi minu jaoks oleks olnud Acqua di Gioia Eau de Toilette versioon- nimelt ta sisaldab minu jaoks nii pahatihti saatusliku pirni ja peoni kooslust. Kuid imelisel kombel see võimatu konflikt antud lõhnas on lahendatud ülimalt tsiviliseeritult- peoon küll tekkitab puuderjat tunnetust, kuid pirni magusus ei pane seda ei kleepuma ega tõuga eemale- lõhn on puuderjas, samas pole suletud, vaid mündi toel ikka püsib positiivselt värskena ja lõbusana. Ta ka kõige rohkem kõikidest Acqua di Gioia versioonidest tuletab mulle meelde minu lemmikut- münditeed. Lõhnas, mis on nii harva veede puhul, on peale puhtust ka tundlikust ja peensust, teatud kristallset kompleksust. Vaatamata vägagi traditsioonilistele nootidele märgin aroomi enda jaoks rasvase plussiga.

Pisut rohkem mittemidagiültev on minu jaoks Acqua di Gioia Eau Fraiche versioon. Oluliselt rohkem akvaatilisust ja oluliselt vähem iseloomu. Tunda on veel lisaks tsitruseline kokteil, kuid ta on piisavalt ilmetu, et tekkitada midagi. Tugevasti meenutab lahja mohito lõhna, kuid miks peaks tahtma lõhnata suhkrustatud alkoholi järgi? Kui juba vesi, siis ma eelistan selliseid kargeid või isegi pööraselt kargeid vedelikke nagu Rochas Eau de Toilette- kus ikkagi antakse aru, et vesi on elu alus, mis siis et ta on läbitaistev, värvitu ja (oletatavalt) lõhnatu- ta on ikkagi aine, kellel on oma iseloom ja olemus, mitte mingisugune tapeet muuks tühjaks tegevuseks.

Acqua di Gioia Essenza on selle eest midagi sellist, millel iseloomu on küll- iseküsimus on muidugi, kas see iseloom on kõikidele võluv ja meeltmööda. Lõhn on jällegi piisavalt tihe- jasmiin, suhkur, münt on siin tegijad, tsitruss ja punane pipar ornamenteerivad kompositsiooni ning heleda puidu baas paneb aroomi kestma ja kestma ja kestma. Siit on kadunud akvaatilisus ja ilmunud varjatud puuderjas konsistents, tihedam kooslus, mis sugugi ei pruugi olla väga meeldiv näiteks sooja või rasvase naha puhul. Mind see magusus ega kriiditaoline konsistents ei häiri ning minu külma, heleda nahaga aroom soovib oivaliselt- võiksin teda kanda hea back up variandina päevadel, kui fantaasia ei viljele, kus lihtsus- teksad, ühevärviline teesärk, tossud ja äsja pestud, veel märjade juustega pea ongi see kuvand, millega sisenen päevasse. Kergelt magus mündilõhnaline kehapuuder, miks mitte?

Acqua di Gioia flankereid on veelgi- ja see suvi ilmale tulevad veel Air di Gioia, mida juhtumisi olen juba proovinud ja mis mulle, tuule ja õhuiilide armastajale, imponeerib isegi väga. See flanker on sootuks teiste nootidega, peamised tegijad on siin sool ja patšuli. Püramiidis välja toodud pojengi asemel ma tunnen hoopis roosi. Aroom struktuurist on sarnane kaasaaegse šipriga, ta ei ole akvaatiline, vaid õhuline ning imeilusa lainelise avanemisega. Selline võiks olla meretuul, kus on ka päikeseloojangu sügavust. Ilus, ja soovitan kindlasti proovida.

Teine flaker Sun di Gioia on mul paraku läbi proovimata. Nootides on frangipani, iiris, vanilje ja ambra. Teoreetiliselt see aroom peaks olema (erinevalt teistest Gioiadest) soe, ja ilmselt magus. Kes on proovinud, palun kommenteerige!

Teine eau’de liin, millest tuli mõte kirjutada, oli Serge Lutens’i eaud (seda rohkem, et maestrol äsja oli sünnipäev). Maestro 2009 aasta pööre luua eaud oli üllatuseks nii mõnelegi parfümeeria huvilisele- siiani see maja on tegelenud, vürtiste, vägagi nähtavate ja eredate lõhnade loomisega. Ja nüüd tuleb üks eau- nagu eaud ikka- tsitrused, valge muskus, münt. Kuid Lutens ei oleks Lutens- siin pikalt võiks rääkida, et täiuslikkus on lihtsuses, et ilu on detailides jne. Mõned „lihtsad“ detailid- aldehüüdid, mangoolia, salvei, ja turule tuli L’Eau Serge Lutens, kõik muu kui tavaline akvaatiline briiz. Paljud Lutensi fännid kriipsutasid nina- oli ju see maja tuntud oma komplekssete, väljapaistvate, orientaalsete lõhnade poolest. Mina jällegi ei ole ei raske ega kerge artileeria pooldaja- hea lõhn on hea lõhn, ja eau’de nišš oli selgelt liiga tühi, eriti kui juhtud olema valiv pedant, nagu siin kirjutaja. L’Eau minu jaoks oli väga teretulnud uudis- see ei olnud vesi, vaid pigem aur, mis tõuseb triikrauast, triikides tärgeldatud valget särgi, mis on eelnevalt lõhnastud. Mulle meeldivad sellised aldehüüdid- ergsad, selged, tärkli tekstuuriga, kaunistatud ürtide nootidega. Aroom on minu meelest õnnestunud, universaalne, lakooniline ja veatu.

Teisena ilmus L’Eau Froide (niisiis, flanker).  Kui olete palaval suve keskpäeval seisnud vana, mahajaetud kaevu juures, siis kindlasti teate seda tunnet. Sügava vee jahedus, isegi pimedus, kaevu kiviseinte kõle ehho ja märja kivi aroom, kaevu kõrval kasvav poolmetsistunud rohelus ning kibedad metsiku mündi noodid. Nootides on kasutatud vaigu, mündi, suitsusust, ingveri, pipra... tulemuseks on komplekssne, läbipaistev kuid väga keeruka struktuuriga lõhn, mis on minu jaoks saanud eau’de ideaaliks. Täpselt nii ma tahan lõhnata siis, kui tahan tunda end puhta ja puhanuna. Oivaliselt hea näide, kui häid asju tegelikult saab valgest muskusest, kui ainult tahta.

Edasi asi läks veidramaks ja aastal 2014 ilmus Laine de Verre (pr. klaasivill). Kui olete kunagi nuusutanud seda substantsi, siis täpselt nii see vedelik lõhnabki. Mulle, kui friigile, muidugi see meeldib- nagu meeldib ehituspoodide materjalide lõhnad- nad on omamoodi joovastavad, kuid pean tunnistama, et see pole just see tavaline asi, millega rahvast peibutada. Klassvill tasapisi aga muutub kuumeneva radika lõhnaks, ja see on see koht, kus ma ise hüppan alt. Kuid mulle jääb ikka küsimuseks, kuidas on ikka võimalik sellist imet saavutada pelgalt kombineerides aldehüüde, tsitruseid, valget muskust ja heledat puidu. Veidruse mõttes lõhn tõesti õnnestus ja see on kindlasti üks leid origiaalsust taotlevale inimesele või näiteks Comme des Garcons’i fännidele.

See aasta Serge Lutens tuli kapist L’Eau de Paille’ga (pr. kõrede vesi). Nootideks hein, vetiver ja suitsused noodid. Hein on minu jaoks selline kuiv materjal, mis mingil moel sarnaneb teepuruga. Ohtlik materjal ka- ei ole just kerge välja tuua üsna peeneid nüansse. Mu lemmik heinanootide paradiis on Annick Goutal Duel. Siin aga lood teised- vetiver muudab heina kuivaks, teravaks ja tõrksaks, justkui ebamugav uinak heinakuhi juures kus vaatamata idüülilisele ootusele nahk on ebamugavalt häiritud torkivatest heinadest. Aroom on kuiv, isegi kragisev. Suitsusus minu nahal on väga tagaplaanil ja seda peaaegu ei ole tunda. Selle eest on tunda kuivust, rangust ja teatud meheliku odekolooni noodi. Ma ise kannan unisex’e ja isegi meeste lõhnu hea meelega, kuid see on see variant, kus ka mulle on see too much, nahk tundub liiga õrn ja hing liiga poeetiline selliseks tõsiseks asjaks. Kindlasti on omamoodi aroom tänu oma kuivusele ning ilmselt tasuks proovida seda mehe naha peal. Kuiv vesi- kui huvitav metafoor. Omamoodi ju paeluv, kui vedeliku pudelist ilmub välja.... kuivus.

Niipalju siis veedest. Ongi väljas liiga kuiv ja vihma on hädasti vaja. Et tärgaks elu. Nii sees kui väljas. Et voolaksime välja kinnisest ringist. 
Ka pisarad on vesi ja võivad veemodi lasta sulatada seda, mis on kivistunud nii, et on kivina hinge peal.

Vee teemaga seoses julgen soovida ka kaunist, hingelist ja mõtlema panevat filmi Water

http://www.imdb.com/title/tt0240200/

Mis on teie lemmikud eau aroomid?

Kriiside (mitte)juhtimise kunst

Me ju teame, et aeg läheb ja voolab kalendrist mööda. Aasta algab ja lõpeb mitte siis, kui keerame uut lehekülge, kuid siis kui seesama lehekülg keerab ennast mingil salapärasel ja arusaamatul moel ära meie sees- südames, veres, igasugustes meie organites ja substantsides, mille me isegi ära nimetada ei oska. Igaühel meist on oma unikaalne rütm- kalender ja kellaosutid lähevad sellest mööda justkui laevad avatud merel.  

Mõnikord rahuliku ajakulgu tuleb sisse kriiside aeg- nagu torm, orkaan või štiil ookeanis. See paha kõlava nimetusega aeg ongi vastutav selle vaikuse eest, mis viimastel kuudel valitses mu blogis, kuid- mis salata- ka igal pool mujal elus. Öeldakse, et ööbik ei saa mitte laulda. Saab. Ja kuidas veel. Mõnikord ükskõiksus ja lootusetus neelab ära elu aisitnguid- kurku ja nina jääb nähtamatu, kuid betoonist tugevam klomp, laul enam ei kõla helgelt ja vabalt, kuid hoopis kunstlikult, kuni lõpuks vaibub. Kriisid, need eriskummalised prouad, armastavad vaikust. Sest see on aeg, kui tuleb tahest tahtmata kuulata Kõrgeima hääle. Ja hammustada keelt- sest kaugelt mitte kõik, mis on kuuldud, ei ole meelt mööda.

Kriisid alati elus midagi muudavad ja murravad. Küsimata, kas me seda tahame, kas oleme valmis (muidugi mitte), kas meil on paras doos headust, kannatust, andestust ja alandlikust tagataskus. Lihtsalt tulevad ja pühivad ära- punase viha ja kättemaksu, halli ükskõiksuse, musta lootusetuse luuaga. Pühivad niikaua, kuni kuningas on paljas ja tuleb end uuesti kokku korjata elementaaarosakestest, kildudest, panna end uuest kokku nagu  puzzle tüki, ära hõõruda nurki ja uuesti raskel ja valusal moel sündida maailma.

Kõik oli just nii ka minule- ei mina ole millegipoolest eriline. Torm teeklaasil. Lootusetus keset selget päeva. Sisemine vaikus, võimatu sisemine vaikus. Ja tasapisi läheneb mõistmine, et juba piisab, väljas puhub tuul, kriiskavad kajakad, kõlavad laste hääled ja lobjakal metsaalusel tõstavad päid karukellad.

Kriisidel on oma plussid. Jälle uuesti, nagu esimest korda, tajun lõhnu, kõike peenemaid nende nünansse, avastan vanu ja tuttavaid kompositsioone uuest ja avastamata nurgast. Avaneb uus hästi tuntud lõhnade mõistmine ja taju- avaram, sügavam, mitmekülgsem, põhjalikum.

Millised lõhnad aitasid mind solistamas kriisi tuhmal kõrbel, mitte unustades, et ka kõrbedel on oaasid, kus saab taas värskendada süda ja nina, ja üks päev ikkagi jõuad läbiva ja kordumatult magusa vee lõhnani?

 

KenzoKi Rice Steam- aastaid ja aastaid kasutamata lõhnade sahtlis seisnud flakoon- kunagi maha kirjutatud vaiksuse ja väljendusrikkuse puuduse tõttu, kuid ajal kui maailm tundub võõrana, kurjana ja tüükalisena nagu ogaõun, siis just see aroom mähib pehmelt sisse rahulikke, vaiksete ja pehmete nagu emapiim riisipuudri ja iirise nootidega.  

Guerlain Jicky- vana kui maailm ise lavendli, vanilje, kadaka, tsitruseliste ja vintaažnaha lõhn. See on justkui sõit vana lahtise kabrioleega sõjaeelse Prantsuse Riviera rannikul, keset metsikult lõhnavaid ürte, värskes päikeselises õhus, kus on tunda roolinahka, nahkkinnaste ja bensiini lõhna. Belle Epoque, muretu elu, laiaääreliste kübarate, nahkkinnastee ja libertine stiili lõhn. Aroom kui ood ilule, vabadusele, pealelõunastele šampus aperitiividele ja epikuursusele. Nii lõhnab aeg, kui elu kulgeb justkui iseenesest, temas ei ole sisse kootud ei muresid ega eksistentsialistlikud probleemid- ainult vahest Vahemere kohal taeva lõhuvad välgunooled.

 

Anick Goutal Ninfeo Mio- kevadise tiigi ja äsja tärganud nõgeste lõhn. Minu lemmikud noodid- galbaanum, mastik (ja eriti just tema), viigipuu leht- koos mõrkjate, pisut mürgiste tsitruselistega. See on kibemagus äsja puhkenud vahtralehe maitse ja ebamaise rohelusega säravad kevadised põlud, metsaalune valgete ülaste vaip ja südantlõhestav konnade laul karges kevadises õhtus. Suurepärane akvaatiline kompositsioon, mis ikkagi ei ole ei pasteelne ega romaantiline- vaid ebareaalselt reaale, looduslikult puhas, justkui suitsune õhtu sina ja auruks muutunud soe väljahingatud õhk külmas kevadises punase päikeseketa ärasaatmises.  Mulle aroom meeldib oma külmuse ja tõrksuse tõttu- justkui värske kevadine rohelus, mis kaitseb ennast veel mitte päriselt lahkunud talvisest olematusest. Aroom realistlikule optimistile.

Bond Nr9 Washington Square- kui kõik hävib, jäävad roosid (ütles Baudelaire). Just roos oma kordumatu suursugusega ja aristokraatliku mitmekülgsusega majaka moodi näitab teed öös ja ei luba pead norgu lasta. Kuningad ka giljotiini peal on kuningad. Roosi, naha, geraaniumi ja bergamoti kooslus on alati võitja, ja siin ta avaneb erilise aristokraatilisuse, siniverelise iluga ja idiosünkrooniga. Aroom, mida kandes tahest tahtmata ajad selja sirgu ja muundud uhkeks luigeks isegi porisoppade vahel.

 

Balenciaga B.  Mul on selline kummaline nõrkus- värskete roheliste herneste lõhn. Kui kõik ümber on justkui ebareaalne ja hall, rohelised herned on justkui elulisuse plahvatus peeniksete vormide väljendusel. Niisamuti nagu uus ja väga hästi tehtud Balenciaga roheline šipr B- müstiline sufide täht, roheliste herneste rohelisus, jahe seedripuu kargus, kerge iirise juure puudrilisus ning pehme ja hubane puidu baas. Lihtne ja paindlik, hubane, naiselik ja kevadine casual aroom.

Eau d’Italie Sienne d’Hiver – kaunitar keskaegne Itaalia Sienna talveajal. See on tihe õlise struktuuriga lõhn, mis on samas jahe, niiske ka kargelt puhas nagu kristall aroom, milles on animaalsed kuivade ürtide, seente, oliivide noodid. Pisut süngevõitu, väga stiilne, kuid samas loomulik- Toskaana maastik talvel, vanad krässus oliivi puud, viinapuude põlud, kerge lumekihi all tuikuvad haljad nõlvad, Piemonte mäed ja plii värvi taevas. Kirbe, melanhoolne ja vältimatu justkui kriis.

Ja veel- elueliksiir, puhkevate kasepungade lõhn.

 

Teate, mis jõudis mulle kohale? Mitte meie ei juhi kriise, kuigi on välja antud sadades miljoniliste tiraažidega raamatuid, vitamiinide ja toidulisandite äri lausa õitseb ja Internet on pungil täis vaimset ja kehalist õnne pakkuvatest kauplejatest. Hoopis kriisid juhivad meid, STOP märgina, meie sisemise inglina, kes ei luba meile liblikate moodi lennata küünlaleegi sisse, kriisid toovad esile seda, mis on vananenud, ebaõiglane, ebatervislik, meid kahjustab, reostab ja hävitab. Kriisid on õnnesse viiv sild, mille peal aga ei saa pista jooksu, sest see sild on okastega laotud, ja iga oga torge on tegelikult impulss, mis paneb tundma, et elad, et on olemas mitte kohati verisevad väsinud jalad, vaid ka tiivad, armastus ja elu järgi igatsev süda.

Lõhnavat kevadet!

PS Muusikalist tausta selle kirje jaoks valis mu teismeline muusikaekspert- väga sobivalt, tundub mulle

 

Krizių (ne)valdymo menas

Kaip žinome, laikas bėga ir teka ne pagal kalendorių. Metai prasideda ir baigiasi ne atvertus ar užvertus puslapį, o tada, kai tas puslapis ima ir kažkokiu būdu persiverčia viduje- širdyje, kraujyje, dar kažkokiuose mūsų organuose ar substancijose, kurių net ir įvardinti nemokame. Kiekvienas iš mūsų turime savo unikalų ritmą – kalendorius ar laikrodžio rodyklės dažniausiai prasilenkia su juo kaip laivai jūroje

Kartais tarsi audra, uraganas ar štilius okeane užgriūna krizių metas. Šitas negeras, skambiu pavadinimu metas ir yra atsakingas uz mano pastarųjų mėnesių tylą- ir bloge, ir visur kitur. Sakoma, kad lakštingala negali nečiulbėti. Gali. Dar ir kaip gali. Kartais apatija ir neviltis užgula gerklę ir nosį, daina tampa neskambia ir dirbtine, kol galu gale nutrūksta. Krizės, tos įnoringos ponios, mėgsta tylą. Nes tai metas, kai nori nenori tenka išiklausyti i Aukščiausiojo balsą. Ir prikąsti liežuvį- nes toli gražu ne visada patinka tai, ka išgirstame.

Krizės visada gyvenime kažką laužo ir keičia. Neklausdamos mūsų, ar mes to norime, ar pasiruošę (žinoma, kad ne), ar esame pasisėmę rezervą gėrio, kantrybės ir atleidimo. Tiesiog ateina ir šluoja- raudona pykčio ir keršto, pilka apatijos, juoda nevilties šluota. Šluoja, kol karalius lieka nuogas ir tenka save susirinkti iš elementariųjų dalelių, šipulių susidėlioti iš naujo tarsi puzzle paveikslėlį, apzulinti kraštus ir tarsi iš naujo nelengvai gimti į pasaulį.

Viskas būtent taip buvo ir man- niekuo aš neypatinga. Audra arbatos stiklinėje. Neviltis lygioje vietoje. Vidinė tyla, nepakenčiama vidinė tyla. Ir pamažu atėjęs suvokimas, kad jau gana, lauke pučia vėjas, klykia žuvėdros, krykštauja vaikai, o pažliugusių miškų pievose dygsta šilagėlės.

Krizės turi savų pliusų. Vėl tarsi iš naujo jaučiu kvapus. Subtiliausius jų niuansus, senas, gerai pažįstamas kompozicijas uodžiu tarsi naujas ir neišjaustas. Atsiveria senų pažįstamų kvapų naujas horizontas- platesnis, gilesnis, daugiasluoksniškesnis.

Pasidalinsiu, kokie kvapai padėjo klampojant krizės dykuma nepamiršti, kad ir dykumose būna oazių,  atgaivinus širdį ir nosį, vieną dieną vistiek pajusi veriantį  ir nepakartojamai saldų vandens kvapą.

KenzoKi Rice Steam- tarsi netyčia, užsilikęs, metų metais nenaudojamas flakonas- kažkada nurašytas kaip per tylus ir neišraiškingas- metu, kai pasaulis atrodo nejaukus ir dygus tarsi durnaropė puikiai apgaubiaityliom, ramiom, taikiom tarsi motinos pienas ryžių pudros ir vilkdagių talko natomis.

 

Guerlain Jicky- senas tarsi pasaulis lavandos, vanileė, kadagių, citrusų ir vintažinės odos kvapas. Tai tarsi pasivažinėjimas atviru senoviniu kabrioletu prieškarinės Prancūzijos Rivieros pajūriu, beprotiškai kvepiančiais žydinčiais žolynais, grynu, saulėtu oru, odiniu vairu ir pirštinėmis bei automobilio benzinu. Belle Epoque, nerūpestingo gyvenimo, plačiabrylių skrybėlių, grynos odos pirštinių ir laisvamaniško stiliaus kvapas. Kvapas tarsi odė grožiui, laisvei, popiečio šampano aperityvams ir epikūrizmui. Taip kvepia laikas, kai gyvenimas teka savaime, jo netemdo nei rūpesčiai, nei egzistencialistinės problemos- tik retkarčiais virš Viduržemio jūros dangų perskrodžiantys žaibai.

Anick Goutal Ninfeo Mio- pavasarinės kūdros ir ką tik sudygusių dilgėlių kvapas. Mano mylimos natos- galbaninė ferula, mastikas (ypač jis), figmedžio lapas- ir kartus, šiek tiek nuodingi citrusai. Tai kartūs, aitrūs, ką tik išsprogę klevo lapai ir nerealiu ryškumu žaliuojantys laukai, baltų plukių kilimas pamiškėje ir širdį veriantis varlių karkimas kūdroje vėsiais pavasario vakarais. Puiki akvatinė kompozicija, kuri vienok nėra nei pastelinė, nei romantiška- o tik nerealiai tikroviškai gamtiška, kaip padūmavęs vakaro mėlis ir šalčio dūmelis palydint už miškų besiritantį skaudžiai raudoną Saulės diską. Dar kvapas patinka savo šaltumu ir dygumu- tarsi šviežia pavasarinė žaluma besiginanti nuo į ją besikėsinančios nebūties. Kvapas realistiškam optimistui.

Bond Nr9 Washington Square- kai nieko nebebus, liks rožės (pasak Baudelaire). Taip, rožė savo nepakartojama didybe ir aristokratišku daugiasluoksniškumu tarsi švyturys naktyje neleidžia nuleisti galvos. Karaliai ir giljotinoje išlieka karaliais. Rožės, odos, pelargonijos ir bergamotės kompozicija visada yra nugalėtoja- o čia ji išsiskleidžia ypatingu, aristokratišku, mėlynakrauju grožiu ir idiosinkronija. Kvapas, kuri dėvint nejučia pasitempi ir tampi išdidžia gulbe net tada, kai aplink purvo klanai.

 

Balenciaga B. Turiu tokia silpnybę- žalių žirnių kvapui. Kai viskas tarsi nerealu ir pilka, žali žirneliai yra tikras gyvybės sprogimas smulkiomis formomis. Kaip ir naujas, labai nusisekes Balenciaga žalias šipras B- mistiškoji sufijų raidė, žalių žirnelių žalumas, vėsi kedro gaivuma, lengvas iriso šaknies pudriškumas ir minkšta, jauki medienos bazė. Paprastas ir lankstus, jaukus, moteriškas ir pavasariškas casual aromatas.

Eau d’Italie Sienne d’Hiver – gražuolė viduramžių Italijos Sienna žiemą. Tai tiršta aliejinė tekstūra ir vėsus, drėgnas, tarsi krištolas skaidrus kvapas su animalistinėmis sausų žolių, grybų, alyvuogių natomis. Šiek tiek niaurokas, labai stilingas, tuo pačiu natūralus- Toskanos peizažas žiemą, seni susirangę alyvmedžių kamienai, vynuogienojai, sniegu užklotos pilkšvos kalvos, Piemonte kalnai ir švinins dangus. Rūstokas, melancholiškas ir neišvengiamas kaip krizė.

 

Ir dar- gyvybės eliksyras, sprogstančių beržų pumpurų kvapas.

Žinote ką supratau? Ne mes valdom krizes- nors ir šimtai savipagalbos knygų yra milijoniniais tiražais išleista, ir vitaminų bei maisto papildų verslas klesti, o Internetas tiesiog lūžta nuo dvasinę ir kūnišką laimę siūlančių prekeivių. Krizės valdo mus, kaip STOP ženklas, vidinis angelas, neleidžiantis drugeliui skristi į liepsną, iškeldamos į paviršių tai, kas atgyventa, neteisinga, nesveika, mus žaloja, teršia ir naikina. Krizės- tai tiltas į laimę, kuriuo neprabėgsi tarsi lenktynėse, nes jis spygliais klotas, o kiekvienas spyglio dūris- tai impulsas pajusti, kad gyveni, kad turi ne tik kartais kraujuojančias, nuvargusias kojas, bet ir sparnus, meilę ir gyvenimo išsilgusią širdį.

Kvapnaus pavasario!

PS Muzikinį foną šiam įrašui parinko mano paauglys sūnus- labai tinkamai, manyčiau

 

Kuu Noot. Kakao ja šokolaad. Death by chocolate.

Viimane talvekuu kalendris vaikselt veereb lõpule. Kevade ootus, vähemalt minu südames, on juba üsna hoos- algne vaikne ootus asendub iga päevaga järjest tugevamate, ärevate, järjest kannatamatute südamelöökidega. Järjest tugevamaks muutub algselt kergelt virisev linnudelaul, alles Jõulude ajal südant liigutanud valge lumevärv asendub alatu hallikalt mustja tooniga, energiavarud aga iga päevaga on järjest väiksemad. Talv on suurepärane aeg kakao jaoks. Ja šokolaadi jaoks. Talvel muidu nii hirmutavad lisakilogrammid ei ole midagi nii kohutavat, neid peidab igavene hunnik kampsunite ja villase kanga kihid. Tunned end juba niigi nagu Winnie Puhh ja mis see tass kakaod või tahvel šokolaadi võib hirmsat teha nii kena ja pehme loomale?

Kakao oad, mitte Coca- Cola, on tõeline Ameerikast tulnud kuld.  XVI sajandini, millal avastati Aameerikat, eurooplased isegi ei aimanud kakao olemasolust (ning ka šokolaadi olemasolust). Ning kui imeoad ja nendest valmiv võlujook siiski jõudsid sinna tsiviliseeritud vallutajate maailma, nad veel kauaks jäid eriliseks luksuskaubaks.

Kakaopuu aastas kannab 30- 40 kakaovilja. Viljad on kirkades värvides, rohelisest muutudes kollaseks ning hiljem- oranžiks. Ühe viljakauna sees pehmetes valgetes kiiududes peidavad end 30- 40 kakaouba. Kakaopuid on mitmeid sorte, kuid väidetavalt parim sort on Criollo, millest valmistatakse ainult 2% kogu kakaotoodagust. Kaunadest puhastatud kakaoubasid kaetakse banaanipuu lehtedega (siin pean silmas loomuliku töötlemise protsessi) ja nii neid kuivatatakse, peale kuivatamist- fermenteeritakse. Fermentatsioon kestab üle kahe nädala ja see osa on määrava tähtsusega kakaoubade ja nendest saadavate toodete kvaliteediks. 

 

Vabrikutes kakaoubasid puhastatakse, rööstitakse ja rafineeritakse. Rafineerimisel tekkib nii nimetatud šokolaadi mass, mis koosneb kakaovõi ja kakaopulbrist. Šokolaadimassist toodetakse šokolaadi, kuid kui šokolaadimassist eraldada kakaovõid, saame hoopis kakaopulbrit, mille kasutamegi kakaokeetmiseks ja muudeks konditeerseteks meistriteosteks. Ehtne šokolaadi mass on marukibe, kirbe ja isegi üsna lämmatav. Üksnes ühenduses piimaga, suhkruga, vaniljega ja võiga (või koorega) lõhnavate kirbete ubade mass muutub aineks, mis aitab meid läbi elada nälga, katku ja miljoneid meie ümber toimuvaid  jamasid.

Kakaoubade mõju inimesele on suurepärane- nad toniseerivad, stimuleerivad hüpofüüsist ning see omalt poolt aktiveerib õnnehormoonide endorfiinide teket. Sellepärast nii ta on, et norgus inimesele tass kakaod või tahvel šokolaadi on kasulikum kui tuhat häid nõuadeid. Radikaalsed tervislike eluviiside propageerijad tuletavad meelde, et šokolaad tekitab sõltuvust, et ta petab ja lööb rütmist välja meie kesknärvisüsteemi ja loomuliku bioloogilist kella, ja, oh õudust, on kaloriirohke. Siiski, kes on ilma patuta, visake kivi minu suunas. Maailmas on nii palju sõltuvuste ja enda petmise vorme ja võimalusi, et suurepärased lõhnavad troopiliste metsade oad ja nende saadused kindlasti ei ole see kurjus, mis viib maailma hukka.

Ma ise ei ole eriline gurmaanilike ja iseäranis veel magusate lõhnade austaja, kuid lõhnad, mis sisaldavad kakao ja šokolaadi noote, on leidnud teed ka minu südamesse. Allpool toon välja neid lõhnu, mis jätsid mulle tugeva ja positiivse mulje (nimekiri ei sisalda lõhnasid kohvi nootidega, nendest võiks kirjutada eraldi lugu):

 

Annick Goutal Eau de Charlotte on üks mu lemmikutest gurmaanilikest puuviljade lõhnadest. Algus- värsked, mõrkjad ja kirbed alles päikese käes küpsevad mustsõstramarjad, õige pisut kevadiselt rõõmsa, justkui päikese käes naeratava mimoosi, vaevu tuntav valge liilia siidsete õielehtede aroom ning magusalt mõrkjas kakaopulber ja tema kõrval päikese käes sulav plombiir. Jumaldan seda lõhn tema mängulisuse, elavuse ja nõtke muretuse pärast. Ta pisut tütarlapselik, kergemeelne, kuid samal ajal peen, viimistletud, tema nüansid on teineteisega suurepärases harmoonias- rohelised noodid flirdivad õite haprusega, mõru mängleb kreemja magususega ning kogu see kompositsioon on justkui elegantne pranstlane, kelle laitmatu muretus ja ebatäiuslikus koosneb mitmetest teineteist täiendavatest pisiasjadest ja detailidest. Suurepärane lõhn, mis viib eemale mornid mõtted, kiirgab muretust ja naeru.

Dior Homme, ehtsad mehed lõhnavad huulepulka järgi! Veel täpsemini- iirise ja kakao järgi. Pehme peentöödeldud naha taustal avanevad iirise, kosmeetilise puudri ja kakao tolk. Lavendel, patšuli, salvei, kardemon minimalistlike kriipsudega viimistlevad seda eriti kultuurse, tsiviliseeritud, klassikalise etiketi ABCd peegeldava aroomi. See on midagi haute cuisine ja kosmeetika vahel- pisut söödav, mittehäiriv puhtuse ja hästi hoolitsetud keha lõhn. Peen hea tooni etaloon- sobib nii meetele kui naistele, nii päevasele kui õhtusele ajale, nii tööle kui õhtustele üritustele. Universaalne ja asendamatu hea maitse ja vaoshoituse kombinatsioon- ehtne suurepärase klassikalise parfümeeria looja Oliver Polge lapselaps.

Cartier Le Baiser du Dragon. Üks ikonoklaastilistest Cartier aroomidest, mille tootmise lõpetamine on võrdne kuriteole inimkonna vastu. Minu jaoks see aroom on uue ajastu barook, palju ja eredaid noote, nende teatud kakofoonia (see juhtub tihti- palju domineerivaid noote samal ajal ja kohal loovad arvestatavalt lärmaka tausta), kuid samal ajal- kõike lõimuv ja ühendav soojus. See aastal 2003  Alberto Morillas poolt loodud aroom on amaretto piits koos musta mõrkja šokolaadiga ja kibemagusa mandliküpsisega, vaevu tuntav iirise, roosi ja gardeenia hõng ning soe, hubane, õndsuse pilvena kattev benzoini vaigu, ambra ja patšuli baas. Aroom on tihe, soe, assotsieerub sügava merevaigu lõhnaga.  Erinevad aroomi kontsentratsioonid annavad väga erinevaid lõhnu- mida kõrgem lõhna kontsentratsioon, seda väljapiastvamaks muutuvad šokolaadi, mõrkja mandli ja vaikude noodid. PP (pure parfum) mitmete minu tuttavate sõnul on „tõeline muinasjutt“. Pigem tõeline draakoni suudlus, parandaksin ma- kirglik, õrn ja õnnis. Hümn itaaliapärasele elegantsile ja dolce vitale.

 

Bvlgari BLV Notte- ingveri, mõru šokolaadi, iirise, vodka ja tubaka nootide paradiis. See on cheap thrills kategooria lõhn (Interneti avarustes ja maksab umbes sama palju kui tosin kohvitasse) ja kui ma nuusutan seda aroomi, ma veelkord tuletan endale meelde, et seos aroomi hinnakategooria ja kvaliteedi vahel on üks suurimaid turundusmüüte. Jälle- Alberto Morillas looming, seekord aasta 2004 ning vapustav teravate vodka nootide, värskelt riivitud ingveri ja mõru šokolaadi kompositsioon, mis läheb üle iirise, sandlipuu ja muskuse südanootideks ja edasi baasnootides üllatab soojade, hubaste ja kergelt tolmuste ambra ja suitsutubaka nootidega. Kogu aroomi avanemise kestel on tunda mingisugune hubaselt mõrkjas, kergelt vürtsikas nüanss, mis tekitab tunnet, nagu nääriksid rohelist, mahlas, kergelt kibedat äsja avanenud pungast ilmunud puulehe. Aroom avaneb väga huvitavalt- kuid ma ise kõige paremini tunnen vodka, ingveri ja šokolaadi noote, mind ümbritsevad inimesed tunnevad üsna selgeid iirise ja tubaka noote. Aroom suudab olla samal ajal hubane kuid karge, isegi puhas- ilmselt selliseid trikke teeb parfümeerias üsna harva kasutatavad vodka noodid. Ja veel- aroomis on tunda saladust. Ebatavaline lõhn, mida tasub proovida ebatavalistele inimestele.

L’Artisan Parfumeur Piment Brulant- üks minu lemmikutest artisaanidest. Minule on väga vastuvõetav ja meeldiv L’Artisan Parfumeur aroomide stiil, nende kergus, mängulisus, mittetriviaalsus. Piment Brulant- on stiilne ja kummaline Bertrand Duchaufour poolt loodud aroom, mis minu nahal avaneb fantastilise Mexico tšilli pipraga maitsestatud tumeda šokolaadi  joogi, kuiva terava suitsupaprika pulbri ja värskelt riivitud kaneeli koore aroomidega. See on ehtne kakao- mõru, tume, jõuline. Kuigi aroom ei ole ei väga tugev ega raske, ta kunagi ei jää märkamata. Kolleegid ja tuttavad jälitatavad nähtamatu lõhnavoogu ja küsivad „mis see on, mis see on“, tihti isegi aru saamata, et tegu on lihtsalt parfüümiga.

Thierry Mugler Angel. Pean tunnistama, et ma kaugeltki pole Angeli fänn (kuigi iseenesest inglite vastu mul pole midagi). Kuid ei saa mööda minna ehk kõige tuntumast šokolaadi lõhnast. See on hästi tuntud, laialt levinud ja väga vastuolulisi hinnanguid esile kutsuv aroom. Ja see pole ka ime- see on uskumatult väljakutsuv ja kirkas šokolaadi, karamelli ja patšuli pomm. Siin on kõige väga palju, kaugelt liiga palju, ja see kogu tihe kleepuv mass meest, šokolaadist, patšulist, karamellist, kookose pähklist, suhkruvatist, puuviljadest on üle valatud paksu ambra siirupiga. See on maksimalistlik lõhn maksimaalselt julgele ning maksimalistlikult tähelepanu taotlevale naisele. Vaatamata sellele, kas lõhn meeldib või mitte, ta on teinud ajalugu ja on oma koht parfümeeria klassika nimekirjades. Aroom valmis aastal 1992 Oliver Cresp ja Yves de Chirin ühisloominguna ning avas uue lehekülge parfümeeria ajaloos- algas gurmaanilike aroomide ajastu. Aroomid domineerivate gurmaanilike nootidega muidugi eksisteerisid ka varem, kuid jahmatav Angeli edu avas sellele aroomide klassile ukse müügihittide nimekirja ja väga paljude naiste (ja mitte ainult) riiulitesse. Mitte kunagi varem naised ei julgenud lõhnata nii ilmselgelt söödavalt, vabandage, võrgutavalt.  Angel määras uusi piire- lõhnata kommi või creme brulle moodi enam ei olnud ei maitsetu ega moereeglite vastu. Kuigi seda võis ju oodata ajal, kui turul katku moodi levisid rasvavabad piimatooted ja Zero- callory Cola- kui keelata rahvale süüa seda, mis nendele maitseb, siis kättemaksuks nad lämmatavad selle keelatud vilja lõhnaga kõike ümber. Kui tõsiselt rääkida, siis peamine asi kasutades Angeli on mõõdukus- isegi pisut ülepakutud selle aroomi doos võib lämmatada ümbritsevat rahvast ja/või tekitada keskmise raskuse ilaeritust. Tasub  katsetada Angeli kasvõi sellel põhjusel, et teada saada, mis on teie isiklik suhe gurmaanilike lõhnadega.  

 

Angeli tutvustusega läksime üle kakao ja šokolaadi lõhnade raske arsenaali juurde.

Serge Lutens Borneo 1834 on peenem populaarse Angeli sugulane. Mitte vähem tihe, kuid sitkem, kreemjasem tume šokolaadi, patšuli, galbaanumi ja kardemoni segu tuletab meelde kuuma, tihedat ja pulbitsevad tume šokolaadi joogi kardemoniga. Väga sensuaalne ja võrgutav, ta püsib keha vahetus ümbruses ja magusate sensuaalsete lainetena ajab inimesi ümber segi. See on justkui tume šokolaadi komm paksu kirsi likööri täidisega. Angel pigem äratab naiste tähelepanu ja poolehoidu,  Borneo 1834- meeste oma. Seda aroomi on rangelt ebasoovitav kasutada avalikes ruumides ja kontorites, tema laisk ja veniv sensuaalsus kaugeltki ei soosi töötuju, ta meelestab ainult kõige ehedamate kehaliste naudingute lõksu langemiseks.

Ormonde Jayne Orris Noir tutvustasin siin. Peen, kuid väga ere ja joovastavalt salapärane õhukeste krõbedate mõru šokolaadi tahvlite ja habraste iirise kroonlehtede aroom, mis oma tekstuuris suudab komponeerida nii terast kui siidi- tugevaid, madalatoonilisi šokolaadi ja eriliselt hapraid, õhuliselt graatsilisi iirise kroonlehtede noote. Sinna lisandub veel üks ilusamaid vürtside kombinatsiooni- loobri leht, mürr, tšili pipar, kalender, viiruk... see on justkui mustas öös pagev eriliselt graatsiline süsimust, metalläikega ebamaiselt sädelev Akhal- Teke ratsu.  

 

Nasomatto Pardon. Pean tunnistama, mulle meeldivad mehelikult veenvad ja ehtsad lõhnad (või siis nende kontrastid- õhulised, virelevad ja raskesti tabatavad metshaldjate moodi aroomid). Pardon on üks nendest lõhnadest, mis minu jaoks on nii orgaaniline minu iseloomu ja loomuse osa, et ma ei vaata teda kui aksesuaari või kosmeetilist vahendit, mulle ta on justkui teine nahk, mis ilmutab teatud väga elavat ja kuidagi loomaliku minu isiksuse aspekti. See on minus pesitsev kentaur-  agaripuu, moodsa nimetusega oud, tihe, mõru šokolaad, sandlipuu ja habras peenekoeline magnoolia. Aroom algab nii teravalt, justkui piitsa löögiga, take no prisoners stiilis, see on kompromissita ja diplomaatiata, kunstlike naeratuseta ja petliku viisakuseta aroom. Lõhn on väga jõuline – agaripuu vaigu teravus lausa tõukab eemale, kuid šokolaad- šokolaad jälle meelitab ja keelitab, tõmbab sisse justkui kärbest kleeplindi juurde, sandlipuu on siin nii tihe, et võtab oma võimu viimast kui millimeetri ligikodaniku hingamisteid. See on otsekohene ja provotseeriv lõhn, teda võivad julgelt kasutada terroristid, juhid ja inimesed, kellele omab erilist tähtsust enda positsioonide kaitse ja enda eest seismine. Ja veel need, kes teavad, et tõelik armastus ei sõltu ei viisakusest, reveranssidest ega kaunitest sõnadest, see on tunne, mis on terav kui agaripuu ja kõike hoomavalt haarav kui mõru šokolaadi põrgu.  

Kakao ja šokolaad on tänapäeval laine peal. Väga arvestatavaid selleteemalisi lõhnu võib leida Montale sortimendis, Demeter pakub lihtsaid, kui originaalseid kompositsioone eriti hea hinnaga. Comptoir sud Pacificil on terve gurmaani nootide teemaline sari, Guerlain l’Instant, Sarah Jesicca Parker Covet ja Tom Ford Black Orchid on leidnud tuntust paljude parfümeeria huviliste seas.

Mis on teie lemmik aroom kakao ja šokolaadinootidega?  

 

Mėnesio nata- kakava. Death by chocolate.

Žiema kalendoriuje persirito į antrą pusę. O tai reiškia, kad prasideda pavasario laukimas- iš pradžių tylus, bet su kiekviena diena- vis nekantresnis. Vis stiprėja paukščių čirenimas, per Kalėdas taip džiuginusi balta spalva praranda savo baltumą ir žavesį ir senka saulėtu metų laiku sukauptos energijos atsargos. Žiema- puikus laikas kakavai. Ir šokoladui. Nebe tokie svarbūs tampa svyruojantys kilogramai, juos vistiek paslepia nesibaigiantys mezginių ir vilnos sluosniai. Sausį vistiek jautiesi kaip Mikė Pūkuotukas, o ka blogo kakava ir šokoladas gali padaryti tokiam meiliam padarėliui?

Kakavos pupelės, o ne Coca- Cola, yra tikrasis iš Amerikos atkeliavęs auksas. Iki XVI amžiaus, kai buvo atrasta Amerika, europiečiai net ir nenutuokė, kad egzistuoja kakava (ir is jos gaminamas šokoladas), o kai stebuklingosios pupelės ir iš jų gaminamas gėrimas pagaliau atkeliavo į civilizuotajį užkariautojų pasaulį, jie dar ilgai išliko ypatingos prabangos preke.

Kakavmedis per pusmeįi subrandina 30- 40 kakavos vaisių, kurie sunokę tampa ryškiai oranžiniais. Kiekviename vaisiuje savo ruožtu baltos lipnios masės guolyje slepiasi 30- 40 kakavos pupelių. Yra keletas tuzinų kakavmedžių rūšių, bet geriausiomis laikomos Criollo rūšies kakavmedžio pupelės, iš kurių, deja, išgaunama mažiau nei 2% kakavos. Išlukštentos kakavos pupelės yra apdengiamos bananmedžių lapais (turiu galvoje, žinoma, natūralų procesą) ir džiovinamos, vėliau- fermentuojamos. Fermentacijos procesas trunka šiek tiek ilgiau nei dvi savaites ir yra be galo svarbus, beveik lemiamas veiksnys, įtakojantis kakavos pupelių ir iš jų gaminamų produktų kokybę.

 

Patekusios į fabrikus kakavos pupelės yra skrudinamos, išvalomos ir rafinuojamos. Rafinuojant gaunama taip vadinama šokolado masė, kurią sudaro kakavmedžio sviestas ir kakavos milteliai. Iš šokolado masės gaminamas šokoladas, o atskyrus kakavmedžio sviestą išskirtų miltelių- kakava. Tikroji šokolado masė yra karti, net aitri, šiek tiek sprangi.  Bet pienas, cukrus, vanilė ir sviestas paverčia susmulkintas kvapias aitriasas pupeles šokoladu, kuris mums padeda išgyventi badą, marą ir milijonus aplink vykstančių nesąmonių.

Kakavos pupelių poveikis žmogui yra puikus- jos tonizuoja, stimuliuoja hipofizę, o ji savo ruožtu išskiria laimės hormonus endorfinus. Štai kodėl kakava ir šokoladas nusiminusiam žmogui gali būti geriau uz šimtą gerų patarimų. Radikalūs sveikuoliai mėgsta priminti, kad šokoladas sukelia riklausomybę, kad jis išreguliuoja, apgaudinėja mūsų centrinę nervų sistemą, ardo paros aktyvumo ir poilsio režimą, be to- yra kaloringas. Vienok, kas be nuodėmės, meskite į mane akmenį- pasaulyje yra tiek daug priklausomybių ir savęs apgaudinėjimo formų, kad puikusis kvapnusis šokoladas ir drėgnuose tropikų miškuose sunokusios kakavos pupelės tikrai nėra tas blogis, kuris pražudys pasaulį.

Nesu didelė gurmaniškų, ir tuo labiau saldžių kvapų mėgėja, bet kakavos ir šokolado natomis pagražinti kvapai yra radę kelią ir į mano širdį. Štai kai kurie, palikę man stiprų ir pozityvų įspūdį (į sąrašą neitraukiau kavos natas turinčių kvapų, tai- atskira istorija):

Annick Goutal Eau de Charlotte yra vienas iš mano mylimiausių vaisinių gurmaniškų kvapų. Pradžia- gaivios, kartokos ir aitrios bebaigiančios nokti juodųjų serbentų uogos, šiek tiek pavasariškai linksmų, saulės šviesos nutviekstų mimozos dulkių, vos juntamas švelnus baltosios lelijos žiedlapių lietus ir saldžiai kartūs kakavos mitleliai bei šalia jų tirpstantis plombyras. Dievinu šį kvapą dėl jo gyvumo, žaismingumo ir grakštaus nerūpestingumo. Jis šiek tiek mergaitiškas, lengvaūudiškas, bet tuo pat metu subtilus, išbaigtas, niuansai dera tarpusavyje, žalios natos koketuoja su žiedlapių švelnumu, aitrumas su kreminiu saldumu, visa kompozicija- tarsi elegantiška prancūzaitė, kurios nepriekaištingas nerūpestingumas ir netobulumas sudarytas iš daugybės vienas kitą papildančių detalių ir niuansų. Puikus kvapas, atitraukiantis nuo niūrių minčių, spinduliuojantis lengvabūdiškumą ir šypesną. 

 

Dior Homme, tikri vyrai kvepia- lūpdažiu! Dar tiksliau- vilkdagiu ir kakava. Iriso, kosmetinės pudros ir kakavos dulkės švelnios, išdirbtos odos fone. Lavanda, pačiulė, šalavijas, kardamonas minimalistiais pustoniais padailina šį labai kultūringą, klasikinio etiketo kanonus atitinkantį, civilizuotą kvapą. Tai kažkas tarp aukštosios kulinarijos ir kosmetikos- šiek tiek valgoma, neįkyri švara, pabrėžtinai klasikinės kokybės ir prižiūrėto kūno kvapas. Rafinuotas gero tono etalonas- tinka ir vyrams, ir moterims, ir dienai, ir vakarui, ir į darbą, ir vakarinėms linksmybėms. Universalus, nepamainomas gero skonio ir santūrumo derinys, puikią parfumerijos klasiką kuriančio Oliver Polge vaikaitis.

Cartier Le Baiser du Dragon. Vienas iš ikoninių Cartier kvapų, kurio išėmimą iš gamybos laikau nusikaltimu prieš žmoniją. Man tai- naujasis barokas, daug ir ryškių natų, tam tikra jų kakofonija (taip dažnai būna, daug dominančių vienoje vietoje sukuria gan rimtą triukšminį foną), bet tuo pačiu- viską rišanti, apjungianti šiluma. Šis 2003 metais sukurtas Alberto Morillas kūrinys- tai amaretto taurelė su juoduoju karčiu šokoladu ir saldžiai karčiu migdoliniu sausainiu, vos juntamas elegantiškas vilkdagių, rožės ir gardenijos dvelksmas ir šilta, jauki, tarsi palaimos debesis apgaubianti benzoino dervos, ambros ir pačiulės bazė. Aromatas tirštas, šiltas, kelia ryškios gintarinės spalvos asociaciją. Kvapas labai skiriasi priklausomai nuo koncentracijos- kuo ji didesnė, tuo išraiškingesnės šokolado, karčiojo migdolo, dervų natos. PP (pure parfum) ne vienas mano pažįstamas yra apibūdinęs kaip „tikrą pasaką“. Tikras drakono bučinys, pataisyčiau- aistringas, švelnus ir palaimingas. Himnas itališkai elegancijai ir dolce vita.

Bvlgari BLV Notte- imbiero, kartaus šokolado, vilkdagio, degtinės ir tabako natų rojus. Tai kvapas iš cheap thrills kategorijos (Interneto platybėse jis kainuoja panašiai kaip tuzinas kakavos puodeliu), ir, jei rimtai, jį uosdama aš vis sau primenu, kad koreliacija tarp kvapu kokybės ir jų kainos dažnai yra vienas iš didžiausių rinkodaros mitų. Ir vėl- Alberto Morillas kūrinys, šį kartą 2004 metai- ir tiesiog pritrenkianti aštrių degtinės natų, šviežiai tarkuoto imbiero ir kartaus šokolado kombinacija, pereinanti į kreminę vilkdagio, sandalmedžio ir muskuso širdį ir bazėje atsiskleidžianti šiltomis, jaukiomis, šiek tiek dulkėtomis ambros ir rūkomojo tabako natomis. Visa kvapo trukmę lydi kažkoks jaukus kartokas prieskonis, tarsi kramtytum žalią, sultingą, vos karstelėjusį pavasarinio krūmo lapelį. Kvapas labai įdomiai skleidžiasi- nors pati geriausiai juntu degtinės, imbiero ir šokolado natas, aplinkiniai puikiai junta tabaką ir vilkdagį. Kvapas tuo pat metu ir jaukus, ir tyras, net grynas- tokius fokusus matyt krečia parfumerijoje ne taip dažnai sutinkamos degtinės natos. Ir dar- jame juntama paslaptis. Nestandartinis kvapas, kurį verta išbandyti nestandartiškiems žmonėms.

 

L’Artisan Parfumeur Piment Brulant- vienas iš mano mylimiausių artizanų. Man labai patinka L’Artisan Parfumeur kūrinių stilistika, ju lengvumas, žaismingumas ir nebanalumas. Piment Brulant- nepaprastas Bertrand Duchaufour kūrinys, kuris ant mano odos skleidžiasi nuostabiu karčiu meksikietišku šokolado su čili pipirais gėrimu, sausokais aštriais rūkytos paprikos ir šviežiai tarkuotos cinamono žievės milteliais. Čia ta tikroji kakava- karti, tamsi, valdinga ir palaiminga. Nors kvapas nėra sunkus ar labai stiprus, jis niekada nelieka nepastebėtas- kolegos ir pažįstami seka šleifu ir klausinėja „koks čia kvapas“ nevisada net suvokdami, kad tai- viso labo kvepalai.

Thierry Mugler Angel. Prisipažinsiu- nesu pametusi galvos dėl Angel (nors prieš pačius angelus, manau, neturėčiau nieko prieš). Bet nepaminėti ko gero pačio žinomiausio šokolado kvapo negaliu. Kvapas labai gerai žinomas, plačių plačiausiai paplitęs ir susilaukiantis ypač kontroversiškų įvertinimų. Ir nenuostabu- tai tikra šokolado, karamelės ir pačiulės bomba, neįtikėtino įžūlumo ir ryškumo. Visko čia per daug, tai tarsi tiršta masė iš medaus, šokolado, pačiulės, karamelės, kokoso, cukraus vatos ir vaisių, užpilta ambros sirupu. Tai maksimalistinis kvapas maksimalistiškai drąsiai ir maksimalaus dėmesio siekančiai moteriai. Ir nežiūrint į tai, ar kvapas patinka, ar ne, jis net yra įtrauktas į auksinės parfumerijos klasikos sąrašą- šis 1992 metais pasirodęs Oliver Cresp ir Yves de Chirin kūrinys atvertė naują puslapį parfumerijos istorijoje- prasidejo gurmaniškų kvapų era. Ne tai, kad jie nebūtų egzistavę anksčiau, bet pribloškianti Angel sėkmė praskynė gurmaniško porūšio kvepalams kelia į pirmasias bestselerių eiles ir didelės dalies moterų (ir ne tik) lentynėles. Turbūt niekada anksčiau, pries pasirodant Angel, moterys nedrįso kvepėti taip akivaizdžiai valgomai, ak, atsiprašau, gundančiai. Angel tarsi nustatė naujas ribas- kvepėti kaip saldainis ar creme brulle nėra nei neskoninga, nei nemadinga. Nors to ir buvo galima tikėtis tarsi marui plintant liesiems, nuriebalintiems pieno produktams ir Zero- callory Colai- jei liaudžiai uždrausi atvirai valgyti tai, kas jiems skanu, jie atsikeršydami iškvėpins tuo skanumu viską aplink. Jei rimtai, tai Angel vartojant pagrindis dalykas yra saikas- net vos vos padauginta šio kvapo dozė gali uždusinti aplinkinius ir/arba sukelti vidutiniškai sunkios formos seilėtekį. Angel verta išbandyti dar ir dėl to, kad pasitikrinti savo santykį su gurmaniškų kvepalų porūšiu.

Su Angel perėjome prie sunkiojo kakavos ir šokolado kvapų arsenalo.

 

Serge Lutens Borneo 1834 yra subtilesnis iškiliojo Angel giminaitis. Ne mažiau tirštas, bet glotnesnis, dar labiau kreminis, tamsaus šokolado, pačiulės, galbaninės ferulos ir kardamono kvapas primena tirštą burbuliuojantį juodojo šokolado gėrimą su kardamonu. Nepaprastai sensualus ir viliojantis, glūdintis arti prie kūno ir saldžiomis juslingomis bangomis jaukiantis aplinkinių protą. Tai tarsi juodo šokolado saldainis su tiršto prieskoninio vyšnių likerio įdaru. Jei Angel dažniau susilaukia moterų dėmesio ir komplimentų, tai Borneo 1834- vyrų. Griežtai draudžiama naudoti šį kvapą viešose ir darbinėse erdvėse, jo tingus tasus juslingumas nė kiek nenuteikia darbui, o tik patiems tikriausiems kūniškiems malonumams.

Ormonde Jayne Orris Noir pristačiau cia. Subtilus, bet labai ryškus ir svaiginančiai paslaptingas plonų traškių karčiojo juodojo šokolado plytelių ir trapių irisų žiedlapių aromatas, savo tekstūroje derinantis plieną ir šilką- stiprias, žemiausių tonų, dukslias šokolado natas ir itin trapius, grakščius, orinius iriso žiedlapių akordus, o kur dar viena iš nuostabiausių sausų prieskonių kombinacijų- lauro lapas, mira, čili pipiras, kalendra, smilkalai... tarsi juodas ypatingai grakštus žirgas skriejantis juodžiausioje naktyje.

Nasomatto Pardon. Prisipažinsiu, mėgstu vyriškai tvirtus ir tikrus kvapus (arba ju kontrastus- orinius ir vos pagaunamus tarsi silfidės). Pardon yra vienas iš tų kvapų, kuris yra toks organiškas mano charakteriui ir natūrai, kad man jį sunku laikyti aksesuaru ar kosmetine priemone- man tai tarsi antra oda, atskleidžianti tam tikrą labai gyvą ir pordaug gyvulišką mano dalį. Tai kentauras manyje- agarmedis, arba ūdas, stiprus, tirštas šokoladas, sandalmedis ir trapi, aukštatonė magnolija. Kvapo pradžia aštri tarsi botago kirtis, take no prisoners stiliuje, tai kvapas be kompromisų ir diplomatijos, be dirbtinių šypsenų ir apsimestinio mandagumo. Kvapas labai valdingas- agarmedžio smala atstumia savo aštrumu, šokoladas įtraukia savo tirštumu, o sandalmedis čia toks tankus, kad berods užvaldo visus kvėpavimo takus. Tai tiesmukas ir įžūlus kvapas, juo gali kvėpintis teroristai, vadovai ir žmonės, kuriems žūt būt reikia apginti savo pozicijas. O dar tie, kurie žino, kad tikra meilė nepriklauso nuo mandagumo, reveransų ir gražių žodžių, tai jausmas, aštrus tarsi agarmedis ir įtraukiantis, tarsi šokolado pekla.

Kakava ir šokoladas mūsų laikais ant bangos. Labai neblogų tokios temos kvapų galima rasti Montale asortimente, Demeter siūlo labai geros kainos, nesudėtingas, bet originalias kompozicijas, Comptoir sud Pacific gurmaniškų malonumų tema yra išplėtoję plačiausią kvapų seriją, Guerlain l’Instant, Sarah Jesicca Parker Covet ir Tom Ford Black Orchid yra susilaukę plačiausios komercinės sėkmės ir žinomi dažnam parfumerijos mėgėjui.

O koks jūsų mėgstamas kakavos ir/arba šokolado kvapas?

 

 

 

Olemise talumatu kergus. Suve parfümeerne garderoob.

Some say I am simple. I am. Play of four elements and a breath of God. So little is needed to create a perfect life.

Pool suve on juba möödas- ja veel pool on alles, aeg on pilgu heita suve parfümeersele garderoobile. Pean tunnistama, et suvel ma kasutan lõhnu kõige vähem. Kui ümber niigi kõik lõhnab, lõhnade küllus ja mitmekülgsus on lausa jalust rabav, ma eelistan nuuskima, mitte ise lõhnama. Võiks mõelda, et kah sulle asi, et suvel ümber on kõige rohkem lõhnu. Kuid selles peitub üks peamisi parfümeeria postulaate- et lõhn avaneks, on hädavajalik soojus. Kuidas ka ei peaks meeldima  õitsvate lillede, värskete marjade või mahlased puuviljade aroomid, meie talvede karguses need aroomid lihtsalt ei avane.  Tuulde visatud raha. Suvel on teine asi-  soojus ja tuul aitavad lendlevatel lõhnamolekulidel levida, kõik vajalikud tingimused lõhna avanemiseks on olemas. Suvel aga oluliseks muutuvad teised nüanssid- mõõdukuse tunne lõhnaõli kasutamisel, sobiv lõhna valik suletud ruumidesse (et ei lämmataks kolleege, näiteks) ja avaõhul toimuvateks üritusteks. Samuti lõhnaõli kandmise viisid. Sest lõhna kandes otse naha peale vahetult peale seda tuleks kaitsta nahka otsese päikese eest, vältimas naha ärritust, kuivamist või isegi pigmendi laikude teket. Kuid täna ma jätan need teemad vahele. Kui mõni nendest on aktuaalne, andke teada, saab seda arendada, kuid hetkel ma elan laisal puhkuse rütmil ja lähen otse asja juurde.

 

Vana lemmik suveks on Carthusia Io. Selles lõhnas on olemas kõik väga head asjad- tee, viigimari, sidrunirohi, apelsin, linna, õunapuude õied, sidrun ja münt. Mulle väga meeldivad mündid ja suvel, sulavas palavuses, münt on tõeline päästerõngas. Io münt on see ehtne- see on mündi õite mesine lõhn, münt siin ei ole magus ja jahe nagu hambapasta koostises, vaid looduslik, nagu äsja korjatud müntide lehtedest keedetud tee lõhn, värske mee nüanssiga. Kaugemas taustas on tunda tüümiani, lilli, tsitruseid. Looduslik, värskendav, healoomuline lõhn.

Tegelikult suvi on ideaalne aeg tsitruseliste (teadlikumalt- hesperiidi ) lõhnade jaoks. Tsitruseliste eeterliku õli molekulid on äärmiselt lendlevad, neid on eriti raske fikseerida, lõhn selle tõttu ei püsi ning külmas õhus üleüldse ei avane. Hesperiidi lõhnade maine sai kahjustada akvaatiliste hesperiidi meeslõhnade masstiražeerimise tõttu. Tunnen mitmeid parfümeerias huvituvaid inimesi, kes hesperiidi lõhn vaikimisi kannavad maha kui ebahuvitavaid. Kuid mulle need meeldivad! Hästi komponeeritud hesperiidi lõhn on justkui klassikalise lõikega valge särk või klassikalised teksad, universaalse sobivusega. Annick Goutal Eau d’Hadrien kuumal suvepäeval minu jaoks on ideaalne valik. Istun päikesest rammestununa ning järsku tunne, nagu oleksin tervest jõust hammustanud mahlast, üliküpset sidrunit. Ja siis proovinud tema värskendavat hapusust tasakaalustada kergelt mõru vanilje suhkruga. Ideaalne. Vallatu. Jõuline. Lõbus. Toonust tõstev. 

 Minu tsitrus tööks ja kontoriks suveks on Cartier Eau de Cartier Zest de Soleil. Münt, yuzu (mõru mandariin Jaapanist), pansioni vili. Lakooniline, värske, positiivne, päikeseline. Lõhnab nagu inimene, keda elu veel ei ole suutnud mudasse veeretada. Kui oleks vaja soovitada lõhna, millest alustada tutvust tsitruselistega, see oleks üks variantidest. Mõnikord lihtsus ongi hea. Eriti siis, kui lõhn on komponeeritud nõnda peenelt ja maistega.

Kui juba mainisin yuzut, siis tunnistan ülesse- see on minu uus suur sümpaatia. Kortsus nagu paksunahaline ninasarvik kollane mõru mandariin. Tema lõhn- midagi roosa greibi ja magusa apelsini vahel, kui väga tahta, siis võib leida ka mündi allatoone. Ilmselt sellepärast yuzut parfümeerias tihti kasutatakse koos mündiga. Selle suve minu hitt on Parfums d’Empire Yuzu Fou. Alguses see on lihtsalt väga hea, rõõmus, energeetiline tsitrus, bambus ja münt. Kuid mitte ilma asjata Parfums d’Empire on üks mu lemmikutest nišš- parfümeeria majadest, juba südames avaneb Yuzu Fou omapärane iseloom, sügavus, eripära. Lõhnab märja puukoore, raudürdi, lehestiku järgi. See on Mohito  tihedas bambuste metsas. Selle aroomiga te kedagi ei lämmuta, vastupidi- see  on justkui värske hingetõmme umbses kontoris, bürokraatlikus igavuses ja rutiinis. See on justkui Walter Mitty metamorfoos, kui ta ükskord elus julges kuulata end ja oma soove Yuzu Fou sel suvel asendab mulle pisut säästlikuma, kuid siiski väga head raudürdi lõhna L’Occitane en Provence Verbena Sorbet.

Universaalne suvelõhn minu jaoks on Hermes Eau de Gentiane Blanche. Minu jaoks on ta kõige parem Hermes cologne tüübi lõhnadest. Minimalismi geeniuse Jean Claude Ellena looming minu jaoks lõhnab nagu Normandia mõisad- märgade vanade põlukivide, linna, õitsvate vaiguputkade, suure tühja ruumi ning kriidi järgi. Selline tunne, et kuumal suvepäeval siseneksid põldude keskel asetseva üksiku kivikabli õue ning tõmbaksid nina ja kopsudesse lahtistest ustest tuleva jaheduse ja tõsiduse ning õues õitsvate aasa lillede aroomi. Rahu, loomulikus, elegants. Ehtne Hermes.

 

L’Artisan Parfumeur Chasse aux Pappilons. Liblikate jaht. Kõlab natuke jubedalt- nagu voonakeste vaikimine. Liblikad mulle tuletavad meelde ühte esimestest klientidest, kes paaniliselt kartis liblikaid. Kuid lõhn pole sugugi kartust äratav, vastupidi, ta on kerge, mänglev ja lendlev nagu suvine kleit. Või liblikate tiivad. Suve garderoobis on ta just sellepärast, et lõhnab nagu pärnaõied. Ma olen ikka veel otsimas pärnaõite ja märja asfalti lõhnade kooslust. Mitte lõhnata pärnaõite järgi juuli kuus ei ole võimalik (leedu keeles juulikuu ja pärn on üks ja sama sõna- liepa), isegi siis, kui juba mitmeid aastaid elad mitte pärnade alleega end ehtivas Kaunases, vaid kauges põhjamaa pealinna männimetsas.  Nostalgiline Leedu suvede lõhn.

Jean Patou Enjoy. Üks esimesi minu teadlike parfümeeria oste, mis aeg ajalt suviti ilmub taas mu riiulil. See on lõhn, mis main stream austajatele võiks demonstreerida kuidas on võimalik komponeerida morsi taolisi lõhnasid, mis ei ole imalad ega vastikud. Parfümeerias viimase viie aasta jooksul on kaks selget trendi- magusad puuviljade- lillede  morsid ning söödavad, magusad, kondiitritaolised lõhnad. Esimene trend on peaaegu et parfümeerne roppsõna. Kuidas ma ka ei armastaks puuvilju (suvel toitun peaaegu eranditult neist), nende keemiline, imalalt magus, kleepuv nende olfaktoorne väljendus võib sundida loobuda parfümeeriast kui  sellisest üldse. Kuid kahjuks just sellist tüübi „looming“ ongi võitnud peamisi kohti poodide riiulites, kus nad konkureerivad teineteisega oma kriiskavusega ja banaalsusega. Enjoy on sinivereline Patou nooruk, veel alles teismeline, mitte just eriti tõsine ja ennast veel mitte leidnud, kuid ta siiski ei ole vulgaarne plastmassküüntega piiga. Enjoy on kerge, lõbus puuvilja- šipr- temas on tunda mustikat, roosi, mustsõstra leht, vaniljet, patšulit.  See on kerge ja loomulik kohmaka ja keemilise Armani Si variantsioon. Patou lõhnad hiljuti ilmusid ka Tallinna Kaubamaja riiulitest, ja Enjoy’d võin julgelt soovitada esmaseks tutvuseks kaasaaegsete šipridega.

 

Etro Shaal Nur. Viiruk lõhnades mulle väga ja väga meeldib. Kuid suvi ei ole just ideaalne aastaaeg raskete, ilmekate viiruki nootide jaoks.  Kadestusväärne Etro nina (kelle nime Etro ilma asjata varjab) meisterlikus muutis Shaal Nur viiruki kergeks õhuliseks suitsuseks kehaks, mis on läbipõimunud eredate tsitruste, rosmariini, estragoni, veriveri nootidega ja pehmelt hõljub õhus. See ei mingil juhul ole raske orientaalse klassi lõhn- pigem see on meditatiivne fantaasia, kaligraafiline tint, suveõhtu inspiratsioon ja loomingulisus. Samal ajal see on väga stiilne aroom. Kuigi ta ei ole karjub ega pealetükkiv, teda kandes ei jää ma märkamatuks. Minu lemmik lõhn ametlikeks suveüritusteks.

Etro Dianthus on minu uustulnuk. Kuid milline uustulnuk! Tundub, et Tallinna Kaubamaja mingisuguses meeltesegaduses otsustas loobuda Etro lõhnadest. Kuid see on viga! Sest Etro on just selline nišši toodang, mis on lihtsasti arusaadav ka laiatarbe valiku ostjale, ta on suurepäraselt, oskuslikult komponeeritud, ei ole ekstsentriline ega šokeeriv, stiilne. Vaja on ainult esitustööd, lõhnasid tutvustada, sest lõhnad ise on tõesti aristokraatlikult, italiapäraselt stiilsed. Hirmu silmad on suured (ja ahnuse omad- veel suuremad), ja nii  Dianthus ilmus minu riiulil. Nii lõhnavad mu aias kasvavad roosad nelgid ja värskelt jahvatatud kaneelikoor. Tuntavad ka värskelt riivitud ingveri aroom, roos. Dianthus on pehme, naiselik, lilleline aroom, mis ideaalselt sobib sumedaks suveõhtuks, kohtinguks, õhtusöögiks kahekesi või lihtsalt enda peibutamiseks. Dianthus, ehk väikesed nelgid on legendi järgi jumalanna Diana maha jäetud armukeste pisarad.  Meeste pisarad, saate aru? Must have.

 

Etat Libre ’Orange Jasmin et Cigarette  on mõeldud nendeks hetkedeks, kui on vaja pisut ekstsentrilisust, vallatust või lihtsalt tunda end erilisena ja mitte sugugi James Bond’ist vähem kütkevana isikuna. Tubakas ja jasmiin. Jasmiin ja tubakas. Kuigi ma ei suitseta, tubaka noodid parfümeerias mulle väga meeldivad. Minu jaoks tubaka lõhnal on teatud võlu, kütkestav ükskõiksus, laisk üleolek. Antud lõhn on äsja alustatud suitsu lõhn, ümber on jasmiini põsas ja kergelt kuivanud niidetud muru. On ka natuke lämmatavaid noote- et ei oleks igav. Ühe sõnaga, lõhna igavaks nimetada ei saa, ta ei ole soovitatav hästi kasvatatud ja oma mainest hoolivate isikutele. Kuid hullumeelseks peoks või niisama õhtuks lõbusas seltskonnas ta sobib väga hästi- nagu sukk ja saabas.

Ilmselt märkasite, et mu suvine garderoob on väga ühekülgne. Ürdid, tsitruses, paar lilleõit. Suvel kõik on lihtne. Nagu õue jäetud liivased sandaalid või mändide vahel vaikselt kõikuv kirev võrkkiik. Ei mingit pinget, ei mingeid plaane. See kõik on veel tulemas. Sügisepoole. Kuid praegu olgu pööraselt lõhnavad hiigelsuured jasmiinipõõsad akna all, rabas küpsevad murakad, ei tea kust magamistoas ilmunud rannaliiva hunnikud ja King Crimson passaažid tähtede ja kõrgete mändide all. Olemise talumatu kergus.