Etüüd Nr 12. Nostalgia. Salvador Dali Eau de Parfum

In order to rise
From its own ashes
A phoenix
Firt
Must 
Die

Mõni aeg tagasi taaskohtusin ühe ammuse tuttavaga, keda pole pikalt näinud. Ehk paar aastakümneid, ülikooli ajast. Rõõm oli mõlemapoolne ning jutu jätkus kauaks- nagu need aastakümned oleks vaid mööduv hetk (mida ta globaalses mõistes kindlasti on, mina aga pole nii arenenud ja globaliseerunud, mul on see PAAAALJU). Tuletasime meelde ühiseid sõite Leetu, tol ajal mul oli see sisse harjutatud trajektoorium, mida läbisin vähemalt paar korda kuus. Mulle meeldis seda sirglõiku sõita, tundsin igat puud, igat teemärki ning kuni Via Baltica oli alles kauge perspektiiv, iga kord jälgisin huviga milliseid teeauke lappiti kokku ja kus ilmusid uued. Need sõidud olid pikad vabad vahetud hetked enda ja oma kaaslase jaoks, veerevate jutudega, naeruga, kuidagi värskendavad ja vaimustavad. Üks nende ühiste sõitude lahutamatu osa oli Guns’n Roses, Robert Palmeri ja Annie Lennoxi kuulamine. See oli selge, et mingi hetk hakkame laulma koos nii, et tuul vihiseb kõrvus. Too tuttav ütles, et siiani kuulates Knocking on Heavens Door, November Rain või I’ll Be Your Baby Tonight kohe tulevad ette meie sõidud, vahetuvad Läti põldude pildid ja nende meeleolu. Ja siis ütles „ja veel tuleb meelde sinu parfüüm. Mis see oli? See oli nii hea...“

See kõik oli väga ammu. Praegu mu aroomid vahetuvad tihedamini kui miski muu asi mu elus ja selle ekspiremntaalses universumis, siis aga olin noor ja muretu ja kõige vähem pöörasin tähelepanu tookord nii tüdjadena tundunud „iluasjadele“. Lõhn siis oli lõhn. Kuid selle ajal mul oli oma kindel lemmik, mille kandsin ööl ja päeval, sõites autos või higistades tantsusaalis. Kammi ja huulepulka kõrval riiulis oli üksi ja ainukesena selline arhitektuuriline ese

Ja pole midagi öelda- aastad on möödunud, muretud pikamaa sõidud on asendunud telefonivestlustega rikastatud ajaga, isegi suunad on muutunud- Leetu sattun üsnagi harva. Aga see naha ja nartsisside ja vaikude, väärispuidu lõhn, tema mahlased rohelised noodid pööritavad pead siiani. Võiksin vanduda, et nii lõhnavad kollased nartsissid, märjad nahkindad, männivaik ja kustunud kamin. Salvador Dali ei olnud ilma asjata sürrealismi isa, tema aromaatsed huuled ongi see, mis ühendab kassi pehmust ja tema küüsi, kisitavaid silmi, sensuaalsust, laiskust ja valmidust. Kui keegi küsib, et see on- animalistlikud noodid parfüümis, siis tooksin näidena just seda lõhna. See on miski mis on

elus, mis, vaatamata lilledega kaetud välimusele, ei ole lill, vaid dünaamiline, isikustatud, iseloomuga loom roheliste lehtede ja kevadiste lilllede all. Temas on soojust ja elu, teravust ja põnevust, tundlikust ja isegi pisut tigedust, pulseerivat elu. Siiani imestan et tollal, noore tüdrukuna, kandsin selle mitte just kõige kergema loomingu väärikalt ära. Trotsi vähemalt mul oli piisavalt

Vaatamata hilisemale Salvador Dali roosa mulli loomingule Dali Eau de Parfum on see, mida peaksid proovima santali ja aldehüüdide, ka roheliste nootide nautijad, ka nina Alberto Morillase austajad. Kuulub ju teise eriti laialdase parfümeerse portfoliosse nii seinast seina nimekad lõhnad nagu YSL M7 (mida, minu meeles, peaks proovima enda peal iga mees), Lancome Miracle, Narciso Rodrigues NeEssence, Kenzo Flower, Armani Sensi ja kuhjaga teisi olfaktoorse maailma gigante. Mulle on vägagi nauditavad tema Le Labole komponeeritud aroomid, Tubereuse 40 ja Vanille 44. Aga... Dali Eau de Parfum on puhas nostalgia. Nagu ka kollased nartsisid, mis siiani niidavad mind jalust sajaprotsendilise kindlusega. Ja kuigi elus ma pigem toimin Don’t Look Back ütluse järgi, võib olla vahest tuleb ka selline rida nagu Never Say Never. Sest mõned inimesed, olekud, seikad on lihtsalt nii head. Neid ei saa liialt olla. Nagu ka Guns n Roses või mahedahäälset Robert Palmerit. Või kolaseid nartsisse ja Salvador Dali Eau de Parfum’i.

Etüüd Nr 11. Kust tuleb tolm (ja kuhu kaob raha). Atelier Cologne Pomelo Paradise

Kui eelmiste (2015) jõulude ajal sõbrannaga laisa hommikusöögi ajal veeretasime seda koomilisena tunduvat küsimust, ei osanud arvata, et sellest saab (mitte meie suvi) varsti algava aasta teema. Maagiline sõna jõud. Sulgudes oleva, ehk raha osaga, 2016 aasta jooksul sain teatud selgust- elu ise näitas, kuhu see raha kaob. Tolm on aga asi peenekoelisem ning sellega kiireid vastuseid ei tulnud. Kuid siiski...
Mõned päevad tagasi ärgates aknast paistis sisse päike. Oleks justkui ideaalne hommik kohvi ja soojade võileivate või sajakeste jaoks, kuid kogu pildi hallastamatult rikkusid ei tea kust põrandal tolknevad tolmurullid. Võisin vanduda värske kohvi nimel, et veel üleeile neid polnud märkugi. Kust nad tulevad??? Kassid kammitud, lapsed pestud, pesu triikitud ja üleüldse olen tubli olnud. Ja nüüd see vaikiv etteheide päikesepaistes laisalt vedelemas.
Mingi aeg proovisin neid lihtsalt ignoreerida. Mis tolmurullid, mul ju laupäev kodus, tõtab tulla ilus päev, väljas päike, sees soojus ja kõik sellises joones. Aga see kuidagi kõlas nagu katkine laul, nagu vaene Maikeni kooli lõpetaja prooviks laulda seda kuurikuulsat aariat

proovige ise, vaadake kas niisama positiivse mõtlemisega tuleb

Ja siis ma muidugi hakkasin korristama. Tolmurulle. Mis seal tegelikult vahet kust nad tulevad- on nad kassikarvadest, rabelemise tagajärg, meie äraelanud nahk või lihtsalt maha pudenenud karmakiht. Nii nagu elus tihti paratamatu mööda kivide paljajalu astumine (oi, mul seda tulnud küll ja küll), nii nagu vastukäiguks teooriale elus esmaselt tuleb kogemus ja alles siis mõtestamine- me kunagi pole valmis selleks, mis tuleb- nii ka tolmurullid, mis siis nendega, kui on, siis korristan ja teen ruumi jälle omaks, pärast alles ahastan ja mõtlen milleks see kõik.
Just see protsess on see, mis on midagi. Algselt kuivalt pühkides, siis jälle veega üle käies tekkibki puhtuse tunne. Kunagi tuli see arusaam, et pestes põrandat võtan jälle ja uuesti, tsentimeter tsentimetri kaupa ta jälle omaks- kuigi ta on mitmete poolt ära tallatud, ma oma vaikse keskendumisega võtan need jäljed sealt ära, ja kõik on jälle uus. See on jälle ruum, mis on värske, ootust täis ja avatud. Kõigele. Ka tolmule.
Ja nii ta on. Kui tolm on läinud ja päiksekiired valgustavad ainult põrandal laiutavat tühjust mõtlen, et:  Kui tekib valgus, kui teadvus valgustab ja enda käendusele jõuab kätte jälle uus ala, see paratamatult toob esile ka jääke minevikust, tolmu, mustust, ja seda, mis ei ole valgus. Ja see ärritab. Väga, Vahest see lausa valus. Ja ometi see nii lihtne- tsentimeter tsentimetri järel teha kõik puhtaks, uueks- ikka selleks et seal saaks tekkida midagi uut, elusat. Öös, hämaras ju võis see tolm olla igavesti- see ei häiriks, kuid... see oleks seisak. Ja nagu üks ajalooline on öelnud- Egiptuse muumiaid on tabanud kordades kurvem saatus kui surm, nad on igavesti tardunud. Võiks siin ju meelde tuletada legendi Sodomast ja Gomorast ja soolasambast. Kuid las nad jäävad- kui seisak, siis olgu see puhtas ruumis. Sest nagu öeldakse, Jumal täidab tühja annuma. Ma ainult püüan, et see anum, mida täita oleks selliselt kristalne, mis teeks endalegi rõõmu.
Ja siis mind ootab ülatus. Mu kallis pojake on keetnud musta Assami teed ja koorinud sinna juurde kolast ja punast greibi. Käin kiiresti duši alt ja haaran lisaks puhtusele midagi, mis teeb lihtsalt pimesi rõõmu- Atelier Cologne Pomelo Paradise.

Vanituba silmapilkselt täitub hea tujuga, päikesega ja greibi lõhnaga. Pomelo Paradise on vaat et greibi solifloor, kuid tema mahlane, heatujuline, ja avatud algus on justkui energia süst peale fülosoofilise laadiga korristamist ja vahest ka hirmuäratavat fülosoofilist tühjust. Kriitikud on seda lõhna salganud tema mono- oleku (ei muutu) ja lühiajalisuse pärast, ning see kõik on tõsi. Kuid ometi see algus, see greipi reipas mahlasus, väike münt ja kirbe mustsõstar tagaplaanis on nii isuäratavad, nii elusad ning nii ehtsad, et see algus väärib, et seda uuendada ja uuendada. Mu teine lemmik, Atelier Cologne Orange Sanguine, on vähemalt sama ilus, kuid temas on külmust ja tõsidust. Pomelo Paradise seejuures lausa lööb jalust oma optimismiga- ideaalne veebruariks, kus ükski päikeseline päev ei kesta liiga kaua ja muutlikus ning paradoksaalus, krõbe külm ning päikese meelitav soojus, on üheskoos.
Poja teatab pidulikult- täna öösel algas Hiina Uus Aasta. Jah, minul ta algas eile lõigates Vene- Eesti piiri ning külg küljes päris hiinlasega.

Kuid täna algab uuesti. Tolmuvaba, pidulik ning koos ergutava lõhnaga ning südant kaasakiskuva muusikaga. Vivat!