Etüüd Nr 12. Nostalgia. Salvador Dali Eau de Parfum

In order to rise
From its own ashes
A phoenix
Firt
Must 
Die

Mõni aeg tagasi taaskohtusin ühe ammuse tuttavaga, keda pole pikalt näinud. Ehk paar aastakümneid, ülikooli ajast. Rõõm oli mõlemapoolne ning jutu jätkus kauaks- nagu need aastakümned oleks vaid mööduv hetk (mida ta globaalses mõistes kindlasti on, mina aga pole nii arenenud ja globaliseerunud, mul on see PAAAALJU). Tuletasime meelde ühiseid sõite Leetu, tol ajal mul oli see sisse harjutatud trajektoorium, mida läbisin vähemalt paar korda kuus. Mulle meeldis seda sirglõiku sõita, tundsin igat puud, igat teemärki ning kuni Via Baltica oli alles kauge perspektiiv, iga kord jälgisin huviga milliseid teeauke lappiti kokku ja kus ilmusid uued. Need sõidud olid pikad vabad vahetud hetked enda ja oma kaaslase jaoks, veerevate jutudega, naeruga, kuidagi värskendavad ja vaimustavad. Üks nende ühiste sõitude lahutamatu osa oli Guns’n Roses, Robert Palmeri ja Annie Lennoxi kuulamine. See oli selge, et mingi hetk hakkame laulma koos nii, et tuul vihiseb kõrvus. Too tuttav ütles, et siiani kuulates Knocking on Heavens Door, November Rain või I’ll Be Your Baby Tonight kohe tulevad ette meie sõidud, vahetuvad Läti põldude pildid ja nende meeleolu. Ja siis ütles „ja veel tuleb meelde sinu parfüüm. Mis see oli? See oli nii hea...“

See kõik oli väga ammu. Praegu mu aroomid vahetuvad tihedamini kui miski muu asi mu elus ja selle ekspiremntaalses universumis, siis aga olin noor ja muretu ja kõige vähem pöörasin tähelepanu tookord nii tüdjadena tundunud „iluasjadele“. Lõhn siis oli lõhn. Kuid selle ajal mul oli oma kindel lemmik, mille kandsin ööl ja päeval, sõites autos või higistades tantsusaalis. Kammi ja huulepulka kõrval riiulis oli üksi ja ainukesena selline arhitektuuriline ese

Ja pole midagi öelda- aastad on möödunud, muretud pikamaa sõidud on asendunud telefonivestlustega rikastatud ajaga, isegi suunad on muutunud- Leetu sattun üsnagi harva. Aga see naha ja nartsisside ja vaikude, väärispuidu lõhn, tema mahlased rohelised noodid pööritavad pead siiani. Võiksin vanduda, et nii lõhnavad kollased nartsissid, märjad nahkindad, männivaik ja kustunud kamin. Salvador Dali ei olnud ilma asjata sürrealismi isa, tema aromaatsed huuled ongi see, mis ühendab kassi pehmust ja tema küüsi, kisitavaid silmi, sensuaalsust, laiskust ja valmidust. Kui keegi küsib, et see on- animalistlikud noodid parfüümis, siis tooksin näidena just seda lõhna. See on miski mis on

elus, mis, vaatamata lilledega kaetud välimusele, ei ole lill, vaid dünaamiline, isikustatud, iseloomuga loom roheliste lehtede ja kevadiste lilllede all. Temas on soojust ja elu, teravust ja põnevust, tundlikust ja isegi pisut tigedust, pulseerivat elu. Siiani imestan et tollal, noore tüdrukuna, kandsin selle mitte just kõige kergema loomingu väärikalt ära. Trotsi vähemalt mul oli piisavalt

Vaatamata hilisemale Salvador Dali roosa mulli loomingule Dali Eau de Parfum on see, mida peaksid proovima santali ja aldehüüdide, ka roheliste nootide nautijad, ka nina Alberto Morillase austajad. Kuulub ju teise eriti laialdase parfümeerse portfoliosse nii seinast seina nimekad lõhnad nagu YSL M7 (mida, minu meeles, peaks proovima enda peal iga mees), Lancome Miracle, Narciso Rodrigues NeEssence, Kenzo Flower, Armani Sensi ja kuhjaga teisi olfaktoorse maailma gigante. Mulle on vägagi nauditavad tema Le Labole komponeeritud aroomid, Tubereuse 40 ja Vanille 44. Aga... Dali Eau de Parfum on puhas nostalgia. Nagu ka kollased nartsisid, mis siiani niidavad mind jalust sajaprotsendilise kindlusega. Ja kuigi elus ma pigem toimin Don’t Look Back ütluse järgi, võib olla vahest tuleb ka selline rida nagu Never Say Never. Sest mõned inimesed, olekud, seikad on lihtsalt nii head. Neid ei saa liialt olla. Nagu ka Guns n Roses või mahedahäälset Robert Palmerit. Või kolaseid nartsisse ja Salvador Dali Eau de Parfum’i.