Mõned päevad tagasi ärgates aknast paistis sisse päike. Oleks justkui ideaalne hommik kohvi ja soojade võileivate või sajakeste jaoks, kuid kogu pildi hallastamatult rikkusid ei tea kust põrandal tolknevad tolmurullid. Võisin vanduda värske kohvi nimel, et veel üleeile neid polnud märkugi. Kust nad tulevad??? Kassid kammitud, lapsed pestud, pesu triikitud ja üleüldse olen tubli olnud. Ja nüüd see vaikiv etteheide päikesepaistes laisalt vedelemas.
Mingi aeg proovisin neid lihtsalt ignoreerida. Mis tolmurullid, mul ju laupäev kodus, tõtab tulla ilus päev, väljas päike, sees soojus ja kõik sellises joones. Aga see kuidagi kõlas nagu katkine laul, nagu vaene Maikeni kooli lõpetaja prooviks laulda seda kuurikuulsat aariat
proovige ise, vaadake kas niisama positiivse mõtlemisega tuleb
Ja siis ma muidugi hakkasin korristama. Tolmurulle. Mis seal tegelikult vahet kust nad tulevad- on nad kassikarvadest, rabelemise tagajärg, meie äraelanud nahk või lihtsalt maha pudenenud karmakiht. Nii nagu elus tihti paratamatu mööda kivide paljajalu astumine (oi, mul seda tulnud küll ja küll), nii nagu vastukäiguks teooriale elus esmaselt tuleb kogemus ja alles siis mõtestamine- me kunagi pole valmis selleks, mis tuleb- nii ka tolmurullid, mis siis nendega, kui on, siis korristan ja teen ruumi jälle omaks, pärast alles ahastan ja mõtlen milleks see kõik.
Just see protsess on see, mis on midagi. Algselt kuivalt pühkides, siis jälle veega üle käies tekkibki puhtuse tunne. Kunagi tuli see arusaam, et pestes põrandat võtan jälle ja uuesti, tsentimeter tsentimetri kaupa ta jälle omaks- kuigi ta on mitmete poolt ära tallatud, ma oma vaikse keskendumisega võtan need jäljed sealt ära, ja kõik on jälle uus. See on jälle ruum, mis on värske, ootust täis ja avatud. Kõigele. Ka tolmule.
Ja nii ta on. Kui tolm on läinud ja päiksekiired valgustavad ainult põrandal laiutavat tühjust mõtlen, et: Kui tekib valgus, kui teadvus valgustab ja enda käendusele jõuab kätte jälle uus ala, see paratamatult toob esile ka jääke minevikust, tolmu, mustust, ja seda, mis ei ole valgus. Ja see ärritab. Väga, Vahest see lausa valus. Ja ometi see nii lihtne- tsentimeter tsentimetri järel teha kõik puhtaks, uueks- ikka selleks et seal saaks tekkida midagi uut, elusat. Öös, hämaras ju võis see tolm olla igavesti- see ei häiriks, kuid... see oleks seisak. Ja nagu üks ajalooline on öelnud- Egiptuse muumiaid on tabanud kordades kurvem saatus kui surm, nad on igavesti tardunud. Võiks siin ju meelde tuletada legendi Sodomast ja Gomorast ja soolasambast. Kuid las nad jäävad- kui seisak, siis olgu see puhtas ruumis. Sest nagu öeldakse, Jumal täidab tühja annuma. Ma ainult püüan, et see anum, mida täita oleks selliselt kristalne, mis teeks endalegi rõõmu.
Ja siis mind ootab ülatus. Mu kallis pojake on keetnud musta Assami teed ja koorinud sinna juurde kolast ja punast greibi. Käin kiiresti duši alt ja haaran lisaks puhtusele midagi, mis teeb lihtsalt pimesi rõõmu- Atelier Cologne Pomelo Paradise.
Vanituba silmapilkselt täitub hea tujuga, päikesega ja greibi lõhnaga. Pomelo Paradise on vaat et greibi solifloor, kuid tema mahlane, heatujuline, ja avatud algus on justkui energia süst peale fülosoofilise laadiga korristamist ja vahest ka hirmuäratavat fülosoofilist tühjust. Kriitikud on seda lõhna salganud tema mono- oleku (ei muutu) ja lühiajalisuse pärast, ning see kõik on tõsi. Kuid ometi see algus, see greipi reipas mahlasus, väike münt ja kirbe mustsõstar tagaplaanis on nii isuäratavad, nii elusad ning nii ehtsad, et see algus väärib, et seda uuendada ja uuendada. Mu teine lemmik, Atelier Cologne Orange Sanguine, on vähemalt sama ilus, kuid temas on külmust ja tõsidust. Pomelo Paradise seejuures lausa lööb jalust oma optimismiga- ideaalne veebruariks, kus ükski päikeseline päev ei kesta liiga kaua ja muutlikus ning paradoksaalus, krõbe külm ning päikese meelitav soojus, on üheskoos.
Poja teatab pidulikult- täna öösel algas Hiina Uus Aasta. Jah, minul ta algas eile lõigates Vene- Eesti piiri ning külg küljes päris hiinlasega.
Kuid täna algab uuesti. Tolmuvaba, pidulik ning koos ergutava lõhnaga ning südant kaasakiskuva muusikaga. Vivat!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar