Kolme Kuninga päev. Mööda murduvat jääd.

Tuli kolmekuningapäev ja on aeg kuningatele anda aru möödunud 2014 aastast- ja samuti ka teile, kanatlikud lugejad, kes veel ei ole allistunud mu blogis valitsevale letaargiale.

Tahaksin öelda, et aasta möödus nagu hirv, lendas mööda nagu põhjamaine lumetorm... Paraku. Aasta 2014, mis algas nii sooja ja kevadise esimese aastapäevaga, minule oli piinavalt, nüristavalt, läbipäästmatult veniv- aasta, mis pani proovile mu elujäämise ja koos püsimise oskust. Sest on oluliselt kergem ümber häälestada ennast elujäämisele ekstreemsetes tingimustes, siis, kui pead mobiliseerima kogu oma jõudu, võitlema, püüdlema eesmärgi poole, muutma kursi vastavale muutlikule keskonnale. Kuid elujäämine sisseimeva soo tingimustes sarnaneb seismisele õhkõrna, praguneva jää peal, kus tardud nii, et isegi ei julge hingata- ja see on tõeliselt ekstreemne katsumus. See kohutavalt hirmutav sõna- ootus. Vähemalt minule. Panen endale kirja rasvase plussi selle eest, et jäin ellu ja ei heitnud lootust (selline kiusatus aga oli pea et igas päevas), põletan ära eelmise aasta kalendri ja edasi- helgesse tuleviku.

Kuid õige on ka see, et igas halvas on osa head. Niisis, heast aastal 2014.

Aasta tegu. Jätsin selja taga sünget ja koormavat kui kaelas rippuv veskikivi tööd ja avasin ust teadmatusse. Teadmatus siiani vahib mind ja mina vahin vastu, kuid kuidas ka ei oleks, see on tee uutele jahimaadele, võimalustele ja soovide täitumisele, mitte unelev igapäevane langemine nõdrameelsusele. Terve maailma värisejad jänkud, ühinege!

Aasta elamus. Viimane vana aasta öö metsas mere ääres ning roosa kumana sädelev talveöö taevas. Looduse, tema kujude, lõhnade ja häälte kaunidus on kirjeldamatu ning on amendamatu vitaalsuse ja inspiratsiooni allikas. Best things in life are free ütles keegi. Ja tal oli õigus.

Aasta avastus. Uued ja uuesti avastatud vanad sõbrad. Ja imelised Vero Kern aroomid.

Niisis, aasta parfümeeria maja on Vero Profumo. Nende lõhnad ülatavad tajutava reaalsuse küüni- lendlevad, komplekssed, ootamatud traditsioonilise ja täiesti uue lähenemise kombinatsioonid. Hea maitse absoluut ilma mehkerdamiseta kaasaaegsele kriiskavale maitsetule moele, ning samal ajal- kunstniku esteetilise taju teravus, mitmekülgsus, detailideni täiustatud kompositsioonid. Ainuke mind painav probleem on see, et aroomid on niivõrd isiksused, nii väga ergsad ja huvitavad, et mul endal on raske valida, mis on see lõhn, mis alustab Vero Kern dünastiat mu lõhnade riiulil. Minu süda vaikselt tuksub Kiki Eau de Parfum ja Onda extrait de Parfum nimede rütmis.

Aasta reetmine- Hermes. Ma olen suur Hermes lõhnade austaja, minu jaoks selle maja aroomid on igati universaalsed ja sobivad igal ajal ja igal pool. Vähe sellest- mitte just eriti arvukas sellel aastal välja antud uute ja heade lõhnade nimekirjas on terved 3 Hermes lõhna (vt. allpool). Kuid vaatamata sellele möödunud aastal Hermes flakoonid seisid puudutamata mu riiulil ja vaikselt jalgisid, kuidas ma suplen ahastuse ja tegevusetuse soo sees.  

Möödunud aastal kõige tihedamini kasutatavad lõhnad olid Ormonde Jayne Champaca, Cerruti Image, Parfumerie Generale Jardins de Kerylos- selge pööre kergete, harmooniliste, kargete, toetavatre, lähedal naha ümber püsivatele, minimalistlikele lõhnadele. Ei mingit ekstsentrilisust! Kui jääb puudu energiast, tugev, ergas ja väljendusrikkas lõhn võib väga valusasti tuletada meelde, kui tühjas ja rässitud olekus ise oled. Erksamate hetkede jaoks tihti valisin   Miller Harris L’Air de Rien, mähkides ennast soe animalistliku muskuse ja hobuste lõhna kookonisse.

 

Aasta uudised. See aasta oli väga pasiivne parfumeeria mõistes, endal oli kõvasti puudu jõust ja optimismist, nina ja mõistuse teravusest, seega parfümeeria maailmas vaikselt ajusin oodates kuni uudised ise tulevad minu juurde. Tõsist stressi tekkitas ka alustatud, kuid lõpetamata blogi artiklite arv—terved 38!, see on  isegi rohkem kui avaldatud postituste arv. Totaalne loominguline katastroof, mille pärast palun teilt, armsad lugejad, vabandust.

Kõige helgem uute lõhnade trio minu jaoks oli Frederik Malle Eau de Magnolia, Hermes Bel Ami Vetiver ja Robert Piguet Gardenia. Esimene nendest aroomidest võlus oma kergusega, läbipaistva tekstuuriga, justkui väga varajasel kevadel ootamatult õitesle hakkanud magnoolia. Hea sõber vetiver (Bel Ami Vetiver) pakkus väga delikaatset, väljapeetud, aga siidset ja habrast nahka puiduste pooltoonide ja kerge, mullase ja peenelt suitsuse vetiveri taustas. Imeilus vana hea Bel Ami ja värske, puise, rohelise vetiveri ristand. Piguet Gardenia- imeliselt kaunis, puhas ja ilus lill, mis pärineb valgest liiliast, gardeeniast, ylang- ylang’ist, kuid pole ühtegi nendest. Tema imeilusat valget, kuusära taolist ihu katab nahk ja pehkme kašmiiri puu sall. Minule see lõhn räägib igavesest ilust, ilust mis ei karju, ei kriiska, ei läigi. Ta lihtsalt on ja jääb- igavesti.

Head muljet jätsid ka Hermes Cuir Ange õrn, magusavõitu nahk, heliotroop, pehme muskus ja kergelt puuderjas kannike. Serge Lutens L’Orpheline- kummaline, aneemiline, sooja ja jaheda kontrastidega mängiv viiruki aroom. Hermes Jour d’Hermes Absolu- lopsakas kevade elueliksiiri, puhkevate lehtede ja meeletult õitsvate õunapuude lõhn, tõeline kevadise vitaalsuse plahvatus. Bottega Veneta Essence Aromatique- harjumatu graatsilisuse ja ereduse kombinatsioon, mõrkjas bergamott, ninat kõditav koriander algnootides muundavad ennast graatsiliseks peeneks roosiks (südamenootides) ja läbipaistvaks patšuli ja sandlipuu baasiks.

Neutraalne- või siis pole paha, kuid mitte minu oma: Narciso Rodriques Narciso nartsissi nime all peidab ennast jahe, kergelt kibe gardeenia. CK Reveal- soe, soolane päikeseloojangu rannas aroom.

Ei meeldinud-  Cartier Panthere- mõistan seda aroomi kui ilusat katset elustada šipr, kuid mulle lihtsalt „ei kõla“ lõhna esteetika. Samuti Burberry My Burberry, Karl Lagerfeld for Her,  ja terve rida muud sädelevaid vidinaid.

 

Aasta raamat. See aasta oli pilgeni täidetud tööalase või muu teadusliku kirjandusega. Sain üsna põhjalikult uurida psühoanalüüsi käsitlevat kirjandust J Freud’i unenägude analüüs, rituaalide, biseksuaalsuse, hüsteeria uuringud, Jung’i tööd sümbolitest, alkeemiast, arhetüüpidest, isiksuse integratsioonist ja aktiivsest ettekujutsvõimest, samuti suur muljet jätnud Claude Steiner’i „Scenaariumid, mille järgi inimesed elavad. Transaktsioonide analüüs“. Õpingutest vabal ajal kirjanduse nälga kustutasid 17- 18 sajandi jaapani luuletajate haikud ja sufide poeesia. Avastasin fantastilist muinasjutude, faabulate ja luule kogu Essential Sufism, mis väga elavalt annab edasi selle müstilise usu pärandi. Väga väga ja veelkord väga soovitan- ta annab inspiratsiooni ka siis, kui tundub, et miski ei saa inspiratsiooni anda.

Aasta muusika. Õigel ajal ja õiges kohas leitud Jarek Kasari disk Liiga palju viiuleid, ning eriti- samanimeline laul.

 

Korralikult armusin kaasaaegsetesse etno muusika remix’idesse, avastasin fantastilist Eesti folgi lauljat Maarja Nuudi -  tema üüratu muusika taju sulandas mustaid pilvesid taevas ja jääd mu südames.

Aasta tegevus- küpsetamine.  Terve oma elu jooksul ma vist ei ole küpsetanud nii palju kooge, torte, saiakesi ja küpsiseid kui möödunud aastal. Õhtuti, lapsed voodidesse pandud, ma sõtkusin tainast, soojendasin ahju ja küpsetasin küpsetasin- teraapia, mis aitas mu südant, kuid mõjus mitte nii väga hästi mu füüsilisele kujundile.

 

Realiseerimata aasta karje- mäed. Tahan mägedesse! Ja kindlasti ka lähen sinna, algamas ju kitse aasta (hobused kõrgel mägedes ei jaluta, nii et ilmselt soov ei läinud täide ebasoodsa aja tõttu).

Mida ootan ja loodan aastast 2015? Kõik on lihtne- soovide täitumist. Kolm suurt soovi Kolmele Kuningale on:

·         Unistuste tegevust- et saaksin realiseerida oma teravat mõistust, mõttelendu, saaksin töötada õlg õla kõrval toredate ja inspireerivate kolleegidega ja püülema helgete, mind inspireerivate eesmärkide poole (ja neid saavutada, muidugi J ).

 

·         Reisimist, palju reisimist... mägedesse, linadesse, erinevatesse maailma nurkadesse. Gruusiasse, mida hakkasin regulaarselt nägema unes, justkui kass vorstirõngast. Tiivu ja inspiratsiooni, muljeid ja värve, magamata öid ja hilinenud lennukeid. Finantsvabadust lehvitades tiivu. Ja õnnetunnet elades lahtise kohvri seisundil.

 

·         Kaasmõtlejaid ja inspireerivaid inimesi, hingesugulasi- igasse päeva. Inimesi, kellega räägiksime sama keelt ja vaikiksime sama vaikust. Kellelt saaksin õppida ja kellega vaataksime samas suunas.

 

Mul on olemas veel üks suur ja kallis unistus, nii suur ja kallis, et isegi pelgan teda lausuda või veel eriti avaldada laias neti ruumis... olgu see igaõhtuse palvena korratav saladus minu ja Kõikvõimsa vahel.

Suured soovid ei välista väikseid, neid on samuti terve rida:

-          Uuendada oma parfümeerset garderoobi. Oma riiulile tuua vähemalt 2 Vero Profumo aroomi.

-          Õpida ära suusatamist ja/või sõitmist jalgrattagaIšmokti slidinėti ir/arba  važiuoti dviračiu

-          Külastada Ermitraži

-          Viia ellu (kasumlikult ja efektiivselt) vähemalt ühte oma isikliku äriidee

-          Teha spordi, tegeleda looduspraktikatega, ja sinna tegevustesse kaasata ka oma lapsi

-          Lugemist igaks päevaks- ja tagasituleku ilukirjanduse juurde

-          Uusi tuulesid ja vooge kodus. Interjööris, ja mitte ainult.

-          Aktiivset ja lõbusat vaba aega sõbradega. Just lõbusat- lõbustused sobivad hästi äsja alganud aastaga.

Soovida, nagu öeldakse, tuleb palju. Ja ma ei ole üldse vastu, et paljud või isegi kõik nendest soovidest täituksid. Palun Kolme Kuninga käest, et täidaksid need kolm suurt soovi, ja veel ühe boonusena, väiksemate eest luban hoolitseda ise koos oma suurepärase toetustiimiga.

Puistan paar tilka Guerlain Apres l’Ondee (pranc.: pelae vihma) kaela peale ja ootan Päikest!

 

Parfümeeria uudised. Peatükk 7.

Ei tea, kuidas teie, kuid mina saan kirjutada või üldse huvi elu vastu tunda alles siis, kui minu sisemuses on vähemalt tinglik rahu ja kord. Viimasel ajal, kahjuks, ei olnud sugugi nii. Sees puhusid muutliku suunaga tuuled, mölasid vastassuunaga lained ja kõrgema astme segadus. Mis iganes millisteks tegevusteks lihtsalt nappis jõudu. Kuid miski ei kesta igavesti- ei mingi seisund, mingi auk ega mitte midagi. Lõppude lõpuks tuli see päev, kui ma taipasin, et ei ole terve igaviku tundnud huvi parfümeeria mainstream’i  uudiste vastu. Panin punkti terve kalendrikuu aega kestnud olfaktoorsele paastule (just nii, terve kuu aega teadlikult ei kasutanud lõhnaõlisid!) ning võtsin suunda kohaliku parfümeeria Mekasse.

Viimasel ajal kirjutasid mõned meessoo esindajad, viisakalt uurides, miks ma ometi ei kirjuta meeslõhnadest. Hea küsimus. Võib olla sellepärast, et ei lahterda aroome mees- ja naisaroomideks? Kuid siiski lubasin end parandada. Nii et parandangi. Meeste parfümeeria osakonna uudised:

Bvlgari Man In Black Nootide järgi see peaks olema otse mu südame kümnesse kalibreeritud lõhn. Noodid: vürtsid, rumm, nahk, agaripuu, iiris, tuberoos, bensoini vaik, tonka oad. Kuid kuul lendas mööda. Küll minu lemmik- nahk, küll- sügavad magusad rummi noodid, pisut lillelisust (tuberoos), kuid minu nahk toob välja hoopis selgelt liiga magusaid tonka ubasid ja leigeid vürtse. Minu nahal kaob aroomi eredus (kuid Bvlgari aroomidele eredus vist ei olegi omane?), aroom muutub mingiks vedelaks seguks  millestki leigelt vürtsikast  ja isikupäratult magusast. Tunnen puudust tõsisest, mehisest, animalistlikust nahast- kui juba nahk, siis siin ta on pigem kergelt vürtsidega lõhnastatud sametkinnas. Korralik uniseks, kuid minu jaoks liig magus ja abstraktne, et oleks mehelik ja meeldejääv. Kuigi lõhn ise pole paha. Lihtsalt mitte piisavalt isikupärane, et suudaks oma ainukese ja kordumatu isiksusega rahvahulgast välja paista. 

DSquared Wild- kooselu seaduse auks?

 

DSquared Wild Budistid väidavad, et suur ootused on need, mis põhjustavad suurt osa meie probleeme. Meie ise loome ootusi ja kui nad ei täitu, siis tunneme end alla veatuna, pettetuna, rahulolematuna ja ärritatuna. Ja on tõesti hea, et  ei teadnud enne testimist midagi Wild’i kohta. Sest oleksin pettunud. Noodid on paljulubavad: viiruk, käokuld, opoponaks (magus mürt), naistepuna, küpress. Ma oleks nii väga tahtnud teada, kuidas on naistepuna olfaktoorne kõla…  Nuusutamise ajal ma ei teadnud nootides midagi ning lõhn jättis täiesti tavalise värske puiduse lõhna muljet. Nagu tuhat teisigi. Näotu. Tunnen küpressi ja ilmselt opoponaksi, kuid ei sügavust, ei saladust ega iseloomu. Hästi tehtud, kuid see ka kõik. Ei ole ootusi, ei ole pettusi. Tõtt öeldes nii näotu lõhna kohta kestvus on ülatavalt hea.  

Guerlain L’Homme Ideal- Guerlain Idylle paariline. Mugav, hubane, universaalne, meeldiv, kuid jällegi- aroomil ei ole ei guerlain’iliku iseloomu ega karismat. Magus nahk mandli puruga ja apelsiniõite nektariga. Selline meeldiv, vormitud, ilma nurkadeta statistiliselt korrektne ideaal. Liigne magusus, liigselt üldine, tonka oad tapavad naha noote ära ja aroom muundub kaasaaegseks meheks- meheks kriiside keskel, risttulel perekondlike kohustuste ja macho imago vahel, sotsiaalse kodustatud loomaks, kelle koht ei ole veel päris diivani peal, kuid ka enam mitte džunglis. Mis veel ideaalist saab rääkida, see on ju statistiline keskmine. Normaalne mees, ütleks eesti naine. Guerlain, visake prügikasti selle poliitiliselt korrektse roosade magusalt seebiselt isikupäratute aroomide trendi, see on ameerika seriaalide mängumaa ja väljamõeldis! Palun, palun, tooge tagasi oma loomingu ajast, kui mehed veel olid meheks, naised naiseks, lennukid lennukideks, ja iseloomu ja veendumuste olemasolu ei võrdunud sotsiaalse kuriteoga. Tagastage aega, kui inimesed veel julgesid unistada, teha rumalusi, armastasid vabadust ja tundsid kirge elule. Mina isiklikult kuulutan sõda tonka ubadele, sest tundub, et nad muutuvad teiseks keemilise muskuse järgijaks, justkui olfaktoorseks katkuks, mis hävitab aroomide sisu ja ilu.

Dolce&Gabbana The One Collector’s Edition See on seesama  The One for Men, kergelt muudetud kontsentratsiooniga ja pakendiga. Nimetaks teda isegi The One Rebottled. Kuid aroom on siiski meeldiv. Kuid kes ütles, et see on meesaroom? Minu jaoks ta on absoluutselt naiselik. Soe ambra, tubaka lehed, mahlakas ingver, kardemon, palju kardemoni. Hea soe lõhn sügis- talve hooajaks. Naise jaoks. Kohe kindlasti ainult naise jaoks. Kui selline lõhn kostaks mu mehe särgist, väga põhjalikult uuriksin, mida, kus ja kellega ta täna tegi. 

Uudiste naispool (vähemalt kaupmeeste arusaama järgi):

Enda paljastamine ilmselgelt saab olla ainult kehaline

 

CK Reveal Õudsamat flakooni on raske ette kujutada. Hea aga on see, et aroom ise on tükk maad parem, kui ta taara, lõhnas on huvitavalt kasutatud soola noot. Sool+ ambra+ kašmiiri puu, see on kehalõhna imitatsioon, mis meenutab kuldset randa päikeseloojangu ajal. Soojus ja rahu- päris hea algus. Paraku aroom areneb keemiliseks, imalaks ja häirivaks vanilje, sandlipuu ja muskuse kombinatsioon ning kahaneb nagu põdur õhupall päikeseloojangul. Nootides on  ära toodud vähemalt kolm pipra sorte- punased, valged ja mustad, minu nina tajub ainult pisut punast pipart. Nii nagu lõhna flakoon, nii ka lõhn ise koosneb kahest erinevatest ja omavahel mitte seotud osadest, ning peale ilusat ja huvitavat algust teda tabab tavaline tänapäeva mainstream’i fiasko- imal, magus, tähtsusetu, keemiline baas. Ometi oleks ju nii lihte olnud lihtsalt rõhutada ambrat, võib olla ta suitsuseid nüansse, võib olla kuldseid ja lopsakaid… Kuid keemiliste nootide rida on CK kaubamärgi käekiri, justkui nad prooviksid groteskselt matkida Comme des Garcons loomingu.

Burberry My Burberry jahmatas tugevusega. Justkui naha peale oleks maha loksunud kontsentreeritud Buratiino limonaad. Abstraktne, lilleline, päikeseline ning eriti tugeva kontsentratsiooniga lõhn. Sada korda tuntud ja kuuldud: mandariin, ebaküdoonia, roos, freesia, lillehernes, pelargoon, patšuli. Lõhna looja maestro Francis Kurkdjian on isegi sadu kordi mänginud samade nootidega varem. Lõhn on kvaliteetne, hästi komponeeritud, väga lilleline, tsitrused ja ebaküdoonia algnootides ja patšuli baasnootides on ainult taustaks lillelisele südamele. Kuid siiski… see on ainult lillepoe lõhn. Aroom samaaegselt sarnaneb tuhatnelja asjaga, tal puudub oma individuaalsus ja iseloom. See on selline universaalne aroom, nagu Burberry vihmakeep, mis sobib kõikidele ja kõikjal.  Ja jällegi, keel ei veere seda kordama, poliitiliselt korrektne looming.  Minu poolt saab mitmeid plussi uskumatult kaua kestvuse ja plahvatusliku avanemisraadiuse eest. Saab lisaplusse ilusate ebaküdoonia nootide eest. Kuid siiski ma ei suuda leida isikliku suhet sellesse aroomisse, ei suuda temale anda isikustatud tähendust, leida põhjuseid, miks ma peaks lõhnama just nii. Sest ammu on läinud aeg, kui ma tahtsin olla, riietuda ja käituda kui kõik teised.  

Comme des Garcons Serpentine. See on avalik saladus- ma jumaldan Comme des Garcons lõhnu. Ja see konkreetne lõhn sihib otse mu Achilleuse kanda: rohelised noodid, galbaanum, muskus, aldehüüdid, iiris, kadakas, asfaldi noodid.  See on roheline muru, mis kangekaelselt murrab läbi linnaasfaldi kihti. Loodus ja linn. Keemia ja looduse vägi. Värskus ja jahedus. Porises linnapargi mudas pead tõstvad tulbid. Mulle tundub, et keegi nii hästi ei suuda edasi anda aja hõngu ja reaalsust, kui seda teeb  Comme des Garcons aroomid. Ka seekord pole erand. Rästiku kiusatus õnnestus. Serpentine sattus mu sihikule ja hiljemalt jaanuari teisel poolel, kui hakkan juba ootama ja igatsema kevade järgi, tahaksin tunda teda virkasid lained enda kaelal.

roheline stiihia mürgises linna udus

 

Giorgio Armani Si Intense. Originaalne Si minu parfümeerses päevikus oli  tähistatud rasvase miinusega. Vaatamata massiivsele reklaamikampaaniale ja ilmselt ka edukatele müüginumbritele tal  olid mitmed nüansid, mis mulle sugugi ei meeldinud- imal aneemne patšuli, keemiline mustsõstra noot, peaaegu et söödava vanilje baas. Lapsepõlves ma kujutasin ette, et selliselt peaks lõhnama kirbud (nagu  Si). Tundub, et asja siiski annab parandada. Justkui originaalne Si oleks ainult aroomi mustand, test versioon, aga Si Intense- lõplik toode, milles on täidetud tühjad lüngad, eemaldatud ebaloogilisused, lihvitud ja viimistletud nurgad. Aroom algab magusa küpse mustsõstra lõhnaga ja areneb magushapuks lillearoomiks ja vanilje- patšuli baasiks. Läinud on äritatav algse Si kuivus, tekkis teatud sügavus, aroom muutus arusaadavamaks. Mustsõstra algus mulle meeldib, muud jätaksin pigem riiulile, kuna ma ei ole magusate lõhnade fänn, kuid siiski näen auditooriumi, millele aroom on suunatud- ta on piisaval iseloomulik ja sobib meie kliimatsooni külma sesooniga. Kuid oleks võinud siiski kasutada lopsakamat patšuli versiooni…

Prada Candy L’Eau. See on seesama lahjendatud Prada Candy. Kui olete kunagi keetnud karamelli ning kogemata lisanud väga palju rohkem vett kui vaja, siis teate, millest ma räägin. See aroom on sarnase toimega. Ma ei saa aru vajadusest lahjendada gurmaani klassi aroome, tulemuseks on ju megamagus, kleepuv vedelik. Kuid see selleks. Karamell, lillehernes, bensoini vaik, muskus- ma ei kahtle, et aroomil tekkivad oma austajad. Kuid mina  pean sellest ringist hoidma võimalikult kaugel. Õnneks, lõhna kestvus on samuti lahjendatud, nii et halvimal juhul pean nina kortsutama ja eemal hoidma kõige rohkem 2-3 tundi.

 

Cartier Boiser Vole Lys Rose on lihtne, aga ilus. Kerge, suvine vaarika ja liilia duett. Aroom on loomulik, kergelt magus, värske ja teatud mõttes karge, noor, läbipaistev. Lys Rose peaks tähendama roosat liiliat, mulle aga tundub, et siin on siiski värske, väga kergelt vürtsikas ja päikeseline päevaliilia aroom. Ei ole suureõieliste liiliatele omast majesteetlikust, kuid siiski on olemas lillelisus, magusus, siidsus. Aroom väga naiselikule ja loomulikule naisele, tas puudub vale ega poos. Hoiatus- külmas ilmas ei avane, haihtub, avanemiseks on vaja soojust ja õhuliikumist.

Chloe Love Story ka Chloel on vaja elada (ja raha teenida). Nende Chloe ja Love, Chloe on siiani olnud üks parimaid mainstream’i nude trendi esindajaid, nii moodsad, huvitavad, kui ka laitmatu kvaliteediga. Love Story on ilmselgelt mõeldud nooremale auditooriumile- ilmselt siingi elus stereotüüp, et armuda saab ainult teatud vanuses. Ilus, lihtne, pretensioonitu kevadine apelsiniõite ja muskuse aroom. Koostises on ka pisut neroolit, kuid see on vaevu tuntav- loojad on olnud väga hoolikad, et värsked ja mõru nerooli noodid ei segaks suhteliselt tavapärast magusalt- romantilist kompositsiooni. Õnnestus lõhna tunda erinevate nahatüüpide peal (erinevate inimeste peal) ja võin tõdeda, et ta tundub armastavad külma tüübi nahka. Aroomis ei ole originaalsust ega pretensiooni, ta ongi lihtne, romantiline ja nooruslik. Õnneks mitte imal ja vulgaarne, kuid kaugeltki mitte see, mis teeks teid eriliseks. Täiesti kujutatav ette turvalise igapäevase lõhnana.

Givenchy Dahlia Divin. Veel üks Dahlia Noir flanker, üsna erinev oma eelkäiast. Lõhn on mõeldud olla kaasaaegne lilleline šipr. Nagu teame, kaasaaegsed šiprid üldjuhul kasutavad baasnootideks patšulit, mis on eelnevalt nii töödeldud, et on kuiv ja kahvatu nagu kortsus paber. Lisage sinna jasmiini ja üleküpsenud kollased ploomid, ja ongi Dahlia Noir. Minule ta tuletab meelde hapuks läinud limonaadi, mis on aga saatuse irooniana on häirivalt tugev ja kauakestev. Minu jaoks ta on paha tuju lõhn- nagu resoluutsust täis, kulmud kortsus, murelik naine. Veel on ta häiriv- oma pealetükkivusega ja rõhutatu nõudlikkusega. Samas aga puudub šiprile omane elegants ja stiilsus, teatud üleolek- siin on ta pigem tanki, mitte lennuki üleolek. Või siis raskemetalli segu kääritatud kollase ploomi mahlaga. Eksperimendina huvitav, aroomina mittekantav. Samuti võib olla üsna sobiv kaasaaegse ülekoormatud ja kõige eest võitlust pidava naise portreena.

Sellised siis uudised. Neid on kindlasti rohkem- varsti pean tegema veel ühe külastuse poodi parfümeersete uudiste uurimiseks. Millised olid teid rõõmustanud uudised?

Parfumerinės naujienos- 7 dalis

Nežinau, kaip jūs, o aš rašyti ar aktyviai domėtis gyvenimu galiu tada, kai mano viduje vyrauja sąlyginė tvarka ir ramybė. Paskutiniu metu, deja, buvo ne taip. Viduje vyravo neaiškios krypties vėjai, priešpriešių krypčių bangos ir suirutė. Bet ką veikti trūko jėgų. Bet niekas nesitęsia amžinai- jokia būsena, jokia duobė ir niekas niekas. Pagaliau atėjo ta diena, kai prisiminiau, kad  ilgų ilgiausiai nesidomėjau parfumerinio mainstream’o naujienomis, pabaigiau visą ilgą kalendorinį mėnesį besitęsusį parfumerinį pasninką (taip, visą mėnesį sąmoningai visai nenaudojau kvepalų!) ir leidausi į vietinės reikšmės parfumerinę Meką.

Paskutiniu metu parašė net keletas vyriškos giminės atstovu, mandagiai teiraudamiesi, kodėl nerašau apie vyriškus kvepalus. Geras kalusimas. Gal todėl, kad neskirstau kvepalų į vyriškus ir moteriškus? Bet vis dėlto pažadėjau pasitaisyti. Taigi taisausi. Vyriško skyriaus naujienos:

Bvlgari Man In Black Pagal natas tai turėtų būti tiesiai į mano širdies dešimtuką kalibruotas kvapas. Natos: prieskoniai, romas, oda, ūdas, vilkdagis, tuberoza, benzoino derva, tonka pupelės. Bet kulka pralėkė pro šalį. Taip- oda, taip- saldžiai gilios romo natos, šioks toks gėliškumas (tuberoza), bet ant mano odos dominuoja ryškiai per saldžios tonka pupelės ir drungni prieskoniai. Ant mano odos kvapas praranda ryškumą (nors ar Bvlgari kvapams būdingas ryškumas?), virsta į kažkaip išsiliejusiai bendrinį ir beasmeniškai prieskoniškai saldų. Pasigendu rimtos, vyriškos, animalistinės odos- jei ji čia ir yra, tai greičiau zamšos pirštinė, lengvai pakvėpinta prieskoniais. Geras uniseksas, bet man atrodo, kad per daug saldus ir abstraktus, idand būtų vyriškas ir įsimintinas. Nors aromatas neblogas. Tiesiog nepakankamai charakteringas, kad išsiskirtų iš minios ir drįstų pareikšti apie savo vienintelę ir nepakartojamą asmenybę.

kaip jums reklama? Nesu davatka, bet mano akis mikliai apsisuko rateliu...

 

DSquared Wild Budistai sako, kad daugelis mūsų bėdų kyla iš lūkesčių. Esą, mes susikuriame lūkesčius, kuriems nepasiteisinus nusiviliame, jaučiamės apgauti, nepatenkinti, neramūs. Kaip gerai, kad apie Wild nieko nežinojau, ir nieko nesitikėjau. Nes būčiau nusivylusi. Natos- daug žadančios: ladano derva, šlamutis, dervos, samanos, jonažolė, opoponaksas, kiparisas. Kaip būčiau norėjusi išgirsti, kaip kvepaluose skamba jonažolė… Uostydama natų nežinojau, ir kvapas pasirodė paprastas ir niekuo neišsiskiriantis gaivus medienos aromatas. Kaip tūkstančiai kitų. Beveidis. Jaučiu kiparisą ir galbūt opoponaksą, nei gilumos, nei paslapties, nei jėgos, nei charakterio. Atliktas gerai, bet tik tiek. Nėra lūkesčių, nėra nusivylimų. Tiesa, kaip toks bereikšmis kūrinys laikosi neįtikėtinai gerai.

Guerlain L’Homme Ideal- į porą Guerlain Idylle. Patogus, jaukus, universalus, malonus, bet vėlgi- aromatas be guerlainiško charakterio ir charizmos. Saldi oda su migdolais, dulkėmis, apelsinžiedžiais. Toks malonus, nugenėtas, statistiškai teisingas idealas. Per daug saldumo, per daug bendrumo, tonka pupelės užmuša odą ir kvapas pavirsta šiuolaikiu vyru- draskomu krizių, tarp pareigų šeimai ir mačo įvaizdžio, socialiniu prijaukintu žvėrimi, kurio vieta dar ne visai ant sofos, bet ir nebe džiunglėse. Koks dar idealas, tai statistinis vidurikis. Guerlain, meskite į šiukšlių dėžę tą politiškai korektiškų rožinių saldžiai muiliškai beasmenių kvepalų trendą, tai amerikietiškų serialų išmislas!  Prašau, prašau, sugrąžinkite savo kūrinius į tą laika, kai vyrai buvo vyrais, moteris- moterimis, lėktuvai- lėktuvais, o turėti charakterį ir pažiūras nebuvo laikoma socialiniu nusikaltimu. Kai žmonės drįso svajoti, daryti kvailystes, mylėjo laisvę ir džiaugėsi gyvenimu. O aš asmeniškai skelbiu karą tonka pupelėms- atrodo, kad jos virsta antruoju cheminiu muskusu ir parfumeriniu maru, žudančiu kvapų esmę ir grožį.

siaubinga tiesa apie...

 

Dolce&Gabbana The One Collector’s Edition Tas pats The One for Men, šiek tiek pakitusia koncentracija, ir perpilstytas į kitokius flakonus. Pavadinčiau- The One Rebottled. Bet vistik kvapas- smagus. Tik kas sakė, kad jis vyriškas? Man- grynų gryniausiai moteriškas. Šilta ambra, tabako lapai, sultingas imbieras ir kardamonas, daug kardamono. Geras šiltas kvapas rudens- žiemos sezonui. Moteriai. Tik moteriai. Jei užuosčiau ant vyro marškinių, būtinai detaliai pasidomėčiau, ką, kur ir su kuo jis šiandien veikė.

Moteriškoji naujienų pusė (bent jau prekybinio tinklo supratimu):

CK Reveal Baisesnį flakoną sugalvoti yra sunku. Smagu yra tai, kad kvapas yra smarkiai geresnis už flakoną- jame gan išraiškingai panaudota druskos nata. Druska+ ambra+ kašmyro mediena- kūno kvapo imitacija, primenanti auksinį pajūrį besileidžiant saulei. Šiluma ir ramybė, tikrai nebloga pradžia. Deja, toliau kvapas vystosi į šleikščiai cheminę vanilės, sandalmedžio ir muskuso kombinaciją, ir subliūkšta tarsi balionas besileidžiant saulei. Natose nurodytos bent trys pipirų rūšys: baltieji, raudonieji ir juodieji, šiek tiek jauciu tik raudonuosius. Kaip ir flakonas, kvapas susiseda iš dviejų tarpusavyje nesusijusių dalių ir fazių, ir gražiai, įdomiai startavusį, jį ištinka buitinė šiuolaikinio mainstream’o tragedija- šleiksti, saldi, bereikšmė, cheminė bazė. O juk taip paprasta būtų buvę tiesiog akcentuoti ambrą, galbūt padūmavusiais akcentais, galbūt sodriai auksiniais. Bet cheminė tendencija yra CK prekybinio ženklo braižas, tarsi jie bandytų nevykysiai parodijuoti Comme des Garcons.

Burberry My Burberry pritrenkė stiprumu. Tarsi ant odos būtų išsliejęs konctentruoto Buratino limonado buteliukas. Abstraktus, gėlinis, saulėtas ir labai stiprios koncentracijos kvapas. Šimtą kartų girdėtas ir uostas: mandarinai, svarainis, rožė, frezija, pelėžirniai, pelargonija, pačiulė.  Ir pats maestro Francis Kurkdjian yra šimtus kartų žaidęs su tomis natomis. Kvapas kokybiškas, gerai sukomponuotas, labai gėlinis, citrusai ir svarainis pradinėse natose ir pačiulė bazėje tik švelniai pabrėžia gėlių puoštės skambesį. Ir vistik… tai tiesiog gėlių parduotuvės kvapas. Aromatas panašus į viską vienu metu, jam trūksta savo individualybės ir charakterio. Tai toks universalus aromatas, tinkantis visur, visada ir visiems. Ir vėl, liežuvis nebesiverčia kartoti, politiškai korektiškas. Daug daug pliusų už atomines  trukmę ir sklaidą. Papildomi pliusai uz gražų svarainį pradinėse natose. Ir vistik aš nesugebu su šiuo aromatu surasti aameninio ryšio, suteikti jam personifikuotą reikšmę, surasti priežasčių, kodėl turėčiau dėvėti būtent jį. Nes seniai praėjo laikas, kai norėjau kirptis, rengtis ir elgtis kaip visi kiti.

 

Comme des Garcons Serpentine. Tai vieša paslaptis- aš dievinu Comme des Garcons kvapus. O čia dar ir į mano Achilo kulną nusitaikyta: žalios natos, galbaninė ferula, muskusas, aldehidai, vilkdagis, kadagys, asfaltas. Tai žalia žolė, besikalanti pro dulkėtą miesto asfaltą. Gamta ir miestas. Chemija ir gamtos gaivališkumas. Gaiva ir šaltis. Purviname miesto skvero purve besistiebiančios tulpės. Mano supratimu, niekas taip gerai neperteikia laikmečio dvasios ir aktualijų, kaip tai daro Comme des Garcons aromatai. Ir šis kartas- ne išimtis. Sugundė Žaltys. Kvapas, kurio noriu vėliausiai antrai sausio pusei, kai pradėsiu laukti pavasario.

Giorgio Armani Si Intense. Originalųjį Si buvau įrašiusi prie minusų- nežiūrint į masyvią reklaminę kampaniją ir sėkmingus pardavimus, jis turėjo daug ką, kas man nepatiko- šleikščią anemišką pačiulę, chimozną serbentų natą, valgomą vanilę. Vaikystėje aš įsivaizdavau, kad taip kvepia blakės (kaip Si). Pasirodo, reikalas vistik pataisomas- tarsi Si tebūtų aromato juodraštis, testinė versija, o Si Intense- galutinis produktas, kuriame užpildytos spragos, nelogiškumai, nušlifuoti kampai. Kvapas prasideda saldžiais ir persirpusiais juodaisiais serbentais, peraugančiais į rūgštokas saldžias gėles ir vanilės- pačiulės bazę. Dingo erzinantis Si sausumas, atsirado tam tikras gylis, kvapas tapo labiau suprantamu. Serbentinė pradžia man patinka, visa kitą palikčiau ant lentynėlės, mat nesu saldėsiu mėgėja, bet visai matau aromato auditoriją, jis pakankamai charakteringas, kad tiktu mūsų klimatinės juostos šaltajam sezonui. Tik pačiulė vistik galėtų būti sodresnė…

 

Prada Candy L’Eau. Tai tas pats Prada Candy, tik praskiestas. Esate kada nors virę karamelės padažą, o po to netyčia įpylę vandens? Čia efektas panašus. Nesuvokiu poreikio skiesti gurmaniškus kvapus, juk rezultatas- ultrasaldus, lipnus vandenėlis. Bet tiek to. Karamelė, pelėžirniai, benzoino derva, muskusas- neabejoju, kad ras savo gerbėjus. Tik man teks nuo tos auditorijos laikytis kuo toliau. Laimei, kvapo trukmė taip atskiesta, taip kad nosį ries tik kokias 2-3 valadas.

Tiek naujienų. Jų, aišku, yra daugiau- sekančią savaitę laukia dar vienas rimtesnis pasivaikščiojimas tarp kvepiančių lentynų. Kokios yra jus pradžiuginusios naujienos?