Kolm Kuningat. Mu tusameele talv.

 Jälle paljas, lumetu jaanuari algus ning on aeg panna kõik täpid „i“ peale, ära saata vana aastat ning avada ruumi uuele ruumile ja uutele tuultele. Seda on väga vaja. Lahkuv aasta 2017 oli raske kui raudsed pastlad Egle muinasjutust, tõid terve rea katsumusi, üks teise järgi ilma, et oleksid jätnud kasvõi üürikest hingetõmbe aega. „Armasta oma ligimest kui iseennast“ jätkasin endale kordamast, tasakesi kuuldes oma hääles järjest tugevnevaid iroonia noote. Kerge öelda ning raske teoks saata. „A“ kategooria tragöödiad õnneks läksid peaaegu mööda, kuid kõke muud oli kuhjaga. Mu elust lahkusid mulle eriliselt kallid inimesed, õnneks (või kelle õnneks?) mitte üle vikerkaare. Mõned kadusid mu elust sõnagi lausumata. Elasin üle räigeid konflikte ja tonnide kaupa lihtlabast inimliku pori. Saaks ju seda kõike võta kui elu õpetunde ja tõde ilmumist illusioonide asemel, kuid mu vaene süda ei mõista nii kõrgelennuliselt mõtiskleda ning kurdab nii inimliku valu üle. Nagu sellest oleks vähe, stressist lülitusid ennast välja maitsemeel ja lõhnataju (lõhnu küll tundsin, ning vägagi teravalt, kuid nad ei tekitanud ei mingisugust emotsiooni), seega sain oma nahal katsetada P. Süskindi „Parfüüm. Ühe mõrvari lugu“ peakangelase väärilisi kannatusi.

Kuid siiski, oli ka palju head. Kordumatud, unustamatud ja müstilised looduskatkad, hingetoitvad raamtatud ja südant paitav muusika. Kasvõi hetkeks, võimatuna tunduvad kohtumised ja kokkulangemised ei lasknud unustada, et elan hoopiski mitte kolmedimensioonilises ruumis ja mitte sugugi lineaarses ajas. Elu on täis ülatusi ja imesid. Isegi kõige pimedamal ööl.

Aasta nurgakivi – üksindus. Üksindus sel mitte kergemate jaolt aastal oli vajalik kui puhas õhk. Niigi mulle on omane keskmisest kõvasti suurem vajadus olla iseendaga ning kui sees on nii tudeid ja mõteid, painavaid, nurgelisi, üleujutavaid ja sööbitavaid, üksi olemisest sai vältimatu igapäevase hügeeni faktor. Kolisin välja sotsiaalvõrgustikudest ja elektroonpostidest ja lasin oma telefonilgi puhata hääletu režiimis. Üksindust tihti ajatakse segi üksildusega, kuid nagu ütles Paul Sartre „kui tunned ennast halvasti üksi olles, siis ilmselt oled halvas seltsis“. Vaikuses, teistes eemal olemine ravis katkist hinge. Sain väga elavalt aru, miks inimesed lähevad kloostritesse või annavad vaikimisvandeid. Nüüd jäi ainult leida kloostri J

Kloostri kusjuures juba leidsin. Aasta rännakul, matkal Petserisse ja selle ümbruses pesitsevatesse arhailistesse slaavi küladesse. Nädal  enne Lihavõteid paari sõbrannaga jälgsi ületasime Koidula piiripunktis Vene piiri ning olimegi teisel pool Peipsi järve, ühel vanematest ja müstilistes vanaslaavide piirkondadest. Sõnad ei anna sellel matkal kogetut edasi- ja kuidas ometi nendega saaks kirjeldada pühade järvede ja nõlvade vahel end varjavaid sajandeid vanaid külakesi (või siis seda, mis nendest on jäänud), mitmeid miniatüürsete koskedena langevaid allikaid, kevadises metsas leituid vana setode ja vepsade kalmistut püha Matvei hauakesega, soode vahel ennast varjavaid kunagi langevate allikate peal ehitatud vesiveskide jäänuseid, soometsa tihes pimeduses oma rahuliku ja segamata elu elavat vanausuliste kloostrit, ainult paadiga juurdepääasetavaid soosari erakute elu- ja patulunastumiskohtadega, musti luigi valge pühajärge jää peal või metsa sügavikus pungadest tulvil kirsiaeda. Sõnad on tihti valelikud ja enamasti tühjad ning polegi selliseid sõnu, mis suudaksid edasi anda selle muinasjutulise matka atmosfääri. Kohati tahtsin ennast näpistada, et veenduda, et ma ei maga ja ei näe und.  

Loodus justkui tundes mu armetu seisundi sel aastal toitis unustamatu muljetega. Üks meeldejäävamaid hetki, aasta hetk, oli kui Jaaniööl, olematu öö pehmete pasteelsete pooltoonide vaikuses minu kõrvale, päris kõrvale, nagu ei kusagilt, maandus valge haigur. Haigrud on väga tähelepanelikud ja ettevaatlikud  linnud, inimest nad tulevad kaugelt ja ei lase ligi, seega see ülatusmaandumine võttis mul hingamise kinni ja tundus, et südagi lakkus tuksumas, püüdes säilitada selle pühaliku hetke. Kuid sinilind ei kavatsenudki minust välja teha, ta tegi mõned sammud selgesse kui Jumalate peegel järvesse, kummardas ühte jalga ja stoilise rahuga hakkas kallastama. Kogu loomingust ma üle kõige imelten linde, iseäranis pikakoivalisi, meeletu kui ussi selgroog kaelaga veelinde. Mulle tundub, et kõikidest loomadest on nad kõige lähemal kehastunud hingele. See minu jaaniöö idüül kestis umber veerand tundi kuni ma ikkagi suvatsesin liigutada oma ära surnud jasemeid ja imeloom sai aru, et ta polegi üksi. Sirutas tiivu, paar plaksu nendega ja oligi kadunud hõbedases öö valguses.

Ainelise maailmaga polnud sugugi nii kerge ja imeline. Mind surus hulk töid ja kohustusi, mida lihtlabaselt ei jõudnud ega suutnud kõik ära teha. Tuhanded „peab“ rebisid mind mitmesse suundadesse korraga. Ja veel- esimest korda mul lõpesin otsa sõnad. Kadus igasugune vajadus suhelda kuid kõige hullem oli see, et ei suutnud midagi kirjutadagi. Artiklid, blogi postitused, virnade kaupa vastamata elektroonilised kirjad- kõik see tundus võimatuna. Lihtsamgi pikem kui neljasõnaline lause tundus väikse kangelasteona. Justkui proovides taastada ei tea kuhu kadunud verbaalset võimekust, lugesin – lugesin nagu maniakk. Minu kodus raamatuid on niigi palju, õieti nii palju, et varsti vist tuleb nendele loovutada oma voodikohagi. Kuid see aasta raamatud tulid erilise vooga, ujusid eri nurkadest. Loetud raamatute nimekiri on ausalt öeldes pikk ja üsnagi huvita, aasta raamatut on raske määratleda. Suure mulje jätsid A. Roob „Alchemy and Mysticism“, E. Perel „Mating in Captivity“,

W. Bion „Taming wild thoughts“ ja kosumaine, möödunud V. Afanasjev romaan Peipsi õigeusuliste sõjajärgse elu keerdkäikudest „Serafima ir Bogdan“ Teistmoodi ja sügavamalt pääsesin suure inimhinge uurija C.G. Jungi töödesse. Ühe sõnaga- oli sõnavähene ja raamaturohke aasta. Raamatud on vägevad, mida ka ei ütleks kodumaine tarbimiskultuuri trubaduur Prisma.

Aasta oli imelise muusika ja muusikaliste avastuste rohke. Kõike ei saagi loetletud, kuid aasta kõlaks nimetaksin juhuslikult avastatud Jumala poolt muusikut-  Moondog. Tema „German Years“  kutsus muusikasse süveneda hoopiski teise nurga alt. Mitte vähem paeluv ja müstiline kui tema muusika on geeniuse ise elukäik. Kuulasin palju  Björki, tema „Black Lake“ ja „Vulnicura“ kogum aitasid läbi elada kõige tumedamaid hingesoppe. Nostalgia hetkedel muudkui kõlas mu koolilõpu pahad poisid,  The Cure. Jäin täiesti sisse islandi ja muude põhjamaa rahavamuusikasse, need kummalised helinad said justkui minu teiseks nahaks, sest too algne, mida mulle määras Emmake Loodus, osutus sel aastal lihtsalt liialt õhukeseks ja õhkõrnaks.

Aasta noot – sookail. Juba mainisin, et lõhnatajuga mul sel aastal toimusid kmmalised asjad. Lõhnu tundsin nagu koer, erakordselt teravalt, kuid nad ärritasid mind metsiku meelega. Tavaliselt olen lõhnade suhtes väga tolerantne (kuigi mitte tuim), erandeid on väga väheseid ja ekstreemsetes vormides- nagu kleepuva limonaadi või mäda lõhn. See aasta J

lõhnad ümber tekitasid ahastust, tahtsin põgeneda nende eest (mis on väga võimatu ülesanne, lihtsalt ei ole olemas ruumi, kus ei leviks tuhandeid erinevaid lõhnu). Ühel öömatkal rabasse, valgete ööde ajal, sattusin täieliku sookailide õitsemispoele. Muidu tuttav, kuid siiani tähelepanemata lõhn, sööbis mu rakudesse võimsa lainena ja võlus mu ära. Mõrkjas, magus, joovastav ja igatsev, täielik soomaagia lõhn. Langesin sookailide võrkudesse ja nüüdki oma keldris hoian korraliku kogust kuivatatud sookaile, teen nende leotisega saunaauru, panen sookailidega topitud linnased kotikesed lastele padjate alla, et näeksid ilusaid ja õnnelike unenägusid. Sookail leidis teed mitte minu aeda, vaid ka koju, sauna, riidekappi, vanni ja voodi. Valutaja.

Aasta parfümeeria maja- Agonist. Rootsi parfüümide maja, mille lõhnad on mitte vähem lennukad, huvitavad ja omamoodi kui selle maja nimi (agonist on  keemias molekul, mis aktiviseerib retseptoreid ja põhjustab maksimaalse reageerimise). Agonisti lõhnad on ülimalt uuenduslikud, kuid siiski karged ja justkui läbipaistvad, nagu mäeojad. Nende esteetika ja taju sarnaneb skandinaavia looudsmaastikule ning kiirgab seda ruumilisust ja vabadust nagu uhked põhjamaised kaljud, jõed ja taevas. Oma vaimusilmas leian igale Agonisti lõhnale rakenduse, sest kõik nad on omanäolised, iseloomuga tegelased, kes ei läbi maailma märkamata.  

See aasta lõhnastasin ennast minimaalselt. Olin nii minimalistlik kui konservatiivne. Selle aasta veeks ja leivaks minu jaoks oli good old Guerlain Jicky. Loomulik, õnnelik ja vaba lavendli, tsitruse , naha ja vanilje lõhn. Minule ta meenutab puhtaks vahutatud, putitatud vana auto ja mootori, kütuse aroome mis on läbisegi vabastavate suvise looduse lõhnadega. See on justkui läbipaistev siidirätt, nahkkindad ja kabrio mis kihutab Cinque Terre ranniku serpentiine mööda. Aroom, mis sobib alati ja igale poolele  („oih kui hästi sa lõhnad“, „kus kohast tuleb see benzu lõhn!?“), kelle võimuses on võluda ja üllatada. Kes võiks arvata, et Jicky on loodud aastal 1889?

Aasta parfümeeria uudiseid  seekord oli lausa kolmeainsuses: Hermes „Twilly“,  Olfactive Studio „Woody Mood“ ir Kerosene „Unforsaken“. Tegelikult olin aasta mööda igasugustest, sealhulgas ka parfümeeria, uudistest eemal. Siiski jäid hinge „Twilly“ tagasihoidlik komplekssus, ere ja väljapaistev punase puu, kakao, ingveri ja viiruki segu„Woody Mood“ ning gurmaanilik apelsini õite ja kookosepähkli duett „Unforsaken“ (kuna kookospähkli noodid ei ole sugugi miski, mis mulle meeldiks, võib öelda, et Kerosene tuli välja väikse imega).

Minu isiklikus garderoobi iseloomustasid come back trendid . Cartier Draakoni Suudlus (Le Baiser du Dragon), The Different Company „Rose Poivree“, Cuir de Lancome, Serge Lutens „Bois de Violette“- tagasi tulid aroomid, mille tagasituleku ei oleks osanudki oodata. Lihtsalt nii see läks...

Aasta pettumus (peale neid mitmeid mitteparfümeerseid)- Chanel „Gabrielle“. Chanel oskab teha

 häid, kõnnekaid, väljapaistvaid, iseloomuga aroome- ma ei kahtle selles. Selle teadmise valguses küll üllatas näotu ja mittemidagi ütlev Gabrielle aromaatne bukett. Aroom sihib samasse kategooriasse nagu Hermes „Twilly’gi“, kuid matkides oletatava massostjate maitse, ta täielikult kaotas oma nägu.  

Aasta avastus- Gueralin „Chant D’Aromes“. Imeline, õrn ja habras, kuid mänguline sädelevate aldehüüdide, alõtša, ylang- ylangi, sandlipuu ja vaikude aroom. Lõhn nagu siidist aluspesu, klaas külma šampanjat kuumal suve pärastlõunal hiiglasliku tammepuu all või vaikne talvise õhtu jazz kamina juures. Täiuslikult naiselik, väga pehme ja vaikselt ilmekas lõhn. Perfect harmony.

Selline siis oli mu aasta- mitte kergemate killast. Eelvimasel aasta õhtul istusin vaadates kaminas praaksuvaid puid ja väänlevaid leeke ning kuulasin selle aasta mantrat,  Kind Crimson „Talk to the Wind“-, kääridega ükshaaval lõigates ära juuksesalku ja neid visates tulele, justkui andes tulele äramineva aasta katsumusi, pettumusi ja valusaid taipamisi.ˇ

Ja kuigi jõulukuusk otsustas meie kodus kasvama hakkata ja meist välja tegemata hakkas asjalikult välja ajama värskeid pungasid ja oksakesi, Kolme Kuninga õhtul kirjutasin paberiribale oma lootused ja palved aastaks. Nad on väga lihtsad:

-        

        -   Südamerahu

-          Mõtteselgust

-          Energiat, tervist ja pealehakkamist

-          Uusi alguseid

-          Inimesi, kelle silmadesse tahaks vaadata ja vaadata ja vaadata

Kolme Kuningaga! Toogu nad seda, mis on kõige kallim!

Kuu Noot. Aromatic fougerie ning sõnajala õie otsingud

Tuli nii väga oodatud suvi. Suvi algas nagu tavaliselt, külmade tuuliste vihmaste päevadega, näljaste sääskede kobaratega ning õhkõrnade portselaantasside moodi purunevate suviste piknikute ja päikeseliste rannapäevade lootustega. Juuni keskpaigal, vahetult enne Jaanipäeva, isegi sadas lund, lõunasest jalutuskäigust mere ääres tulin tagasi lumest valge peaga. Sellele vaatamata vastupidavad Põhjala inimesed korraldavad aiapidusid ja ainult sealsetele inimestele arusaadava rõõmuga tähistavad suurimat suve verstaposti- Jaanipäeva. 

Jaanipäevast ja sellega seonduvatest traditsioonidest meie maades on kirjutatud palju raamatuid ja võiks neid kirjutada veel vähemalt sama palju. See ei ole pelgalt pikk nädalavahetus ja kõige lühem öö. See on maagiline aeg, mil ühinevad vee ja tule stihiaalid  ja toovad ilmale Elu. Voogav taimestik, õitsvad aasad, Päike oma taevase trooni kõrgeimas punktis- kõik see räägib ainult ühest, kõike haaravast vitaalsusest. Taimed, mis on korjatud Jaanipäeval, omavad erilist, raugematu ravimtoimet ja igavest looduse elujõudu. Vesi sel ajal muutub igaveseks nooruse, ilu ja tervise eliksiiriks. Kuid siiski kõige tähtsam Jaanipäeva sümbol on sõnajalg (ja mitte lõkke, grill, või viimase peal küpsetatud vorstid). Sest sõnajalg õitseb ainult Jaaniööl ja sõnajala õie leidja saab uskumatuid ja erilisi võimeid. Nii räägib rahvatarkus: 

 Jaaniööl tuleb minna metsa ja jalgida, et keegi seda jalutuskäigu ei märkaks ega jälgiks; pihlakakepiga tuleb joonistada enda ümber ring ja kannatlikult oodata. Erinevad koletised ja kratid tulevad välja ja hirmutavad ringis viibijat, eesmärgiga teda ringist välja ajada. Kuid kui too ei karda midagi, keskööl ta näeb, kuidas puhkeb õide sõnajalg. Sõnajala õis lubab aru saada kõikidest maailma keeltest, nii loomade, taimede, kui ka inimeste, avab kõiki maailma saladusi, näitab ette kõik peidetud aarded, nii käega katsutavad kui nähtamatud, ja võimaldab leidjat näha enda sügavusse.

Millest see müüt räägib? 1) Sõnajala õit otsitakse öösel metsas 2) Otsitakse üksinduses 3) tuleb ette raskusi, takistusi, mõistusele hoomamata stiihilisi asju, kuid karta ei tohi 4) vanade tavade järgi endaga kaasa saab võta ainult pihlakakepi, valget taskuräti ja sõnalist palvet- praktiliselt mitte midagi maist ega materiaalset 5) ei tohi lahkuda pihlaka kepiga joonistatud ringist- muidu hukkud. Kuid mis hüved ootavad nõnda riskantse, hirmuäratava ja üksildase käigu mitte kuskile eest? Hüved on samuti päris omapärased: jumalik kõiketeadmise võime, olemise õnn, võime näha kõiki maailma aardeid, aru saada lindude, loomade ja taimede keelest, teisisõnu- selgeltnägemine. Või veel teisiti see on tarkuse, küpsuse anne- jumalikul tahtel saadud looduse, keskkonna ja inimeste tundmise anne. Kuid näiteks kogemata leitud sõnajala õis (näiteks, kui õis kogemata pudenes astuja jalgade alla) ja sellega saadud selgeltnägemise anne ei kestnud kaua. Andeid tuleb ära teenida ja olla neid vääriline.

  

Sellised võlurid on need sõnajalad. Sellepärast ka kuu noot on sõnajalg. Sest elus vahel läheb vaja imesid. Nagu selgub rahvamüüdist, sõnajalg on mehine taim, selleks, et leida tema õit, läheb vaja vankumatu julgust. Ka parfümeerias on sõnajalg peamiselt meestegija- see ei ole ainult peamiselt meesparfümeerias kasutav noot, vaid ka eraldiseisev olfaktoorne kategooria aromatic fougerie (eesti k. aromaatsed sõnajalalised), mis tähistab peamiselt meeslõhnasid. Kuid mina arvan, et universaalsed omadused ja nähtused on aktuaalsed kõikidele, soost sõltumata, ning samuti aktuaalsed on fougerie lõhnad. Sõnajalaliste kategoorias tihti kohtume lavendli, geraaniumi lehe, kumariini, sambla, puiseid noote, ning selle kategooria lõhnadele on omane värskus, rohelisus, kohati teravus, metsa meenutavad aroomid. Tänapäevane mood on fougerie kategooriat kahjuks jätnud unarusse, kuid just eelmise sajandi sõdade vahel see oli kõige populaarsem meesüarfümeeria kategooria. Tänapäevane mood väldib metsiku loodust ja selle lõhnasid, neid ei ole võimalik stiliseerida, viimistleda, nad ei alu ajutistele ilukanoonidele ja ei sobi inimestele, kelle imago on kujundatud elustiili ajakirjade järgi.

Fougere klassifikatsioon on küllaltki umbmäärane. Tahtmise juures sellele kategooriale võiks liigitada kõiki eredate roheliste ja puiduste nootide lõhnasid, ning eriti piiri peal siin balanseerivad eredate patšuli või vetiveri nootidega lõhnad. Kuid minu jaoks siiski kohustuslik fougerie komponent on selge, domineeriv ürtide teema. Teadagi, ürdiks võib nimetada nii lavendlit, tilli, kui ka pelargoni või sõstra lehti. Nii et piir on hägune.  Fougerie lõhnadel minu isiklikus edevuse riiulis eriline ja auväärne koht, nad on minu lemmikud siis, kui vahest kosutan end lõhnaga magamaminekuks või siis, kui saan liikuda siin ilmas eriliste sotsiaalse maskideta. Tõsi mis tõsi- mulle meelepärasem on tilli, mitte jasmiini, aroom J

Jaanipäev on arhailine, maausku juurtega püha. Ning sõnajalg on üks kõige vanemaid Maa peal kasvavaid taimi. Minagi olen pigem metsa kui linna laps. Küllap sellepärast soovingi jagada muljeid oma lemmikutest fougerie aroomidest, mis siis, et nad eriti ei lähe kokku moodsa urbaniseerunud inimese pildiga.

 

Loobripärg ärihaile

Comme des Garcons Monocle Scent Two: Laurel – lakooniline, konkreetne, kuivavõitu loobrilehtede pipra ja kergelt kõrbevate ürtide lõhn. Ei ole muutlik, püsib üllihästi, on asjalik, selge ja sirge joonega, ilmne. See on rangejooneliste pilvedelõhkujate kohal kasvav urbanistlik loobride salk. Ideaalne lõhn ärimehele või naisele.

Lonks värsket külma teed (kuumal suvepäeval)

Lorenzo Villoresi Yerbamate värskendab paremini, kui kõik karastusjoogid kokku. Estragon, hulk erinevat mahlast rohelust, kibe mate tee noot, pisut pehmet õrna puudri ja ilang- ilangi õis. Ideaalne roheline, mahlane, rõõmust pakatav lõhn. Kui hakkab painama kurbus sellest, et suvi ei tule ja ei tule, päike ei paista, vesi meres ei ole soe,  Yerbamate on suurepärane vastumürk. Aroom on saanud väga positiivseid hinnanguid ka paljudelt mu tuttavatelt, kooli- ja töökaaslastelt. Lõhnab nagu suvi.

Põhjamaine elegants

Serge Lutens Gris Clair. Jahe metalne lavendel. Tärgeldatud, äsja triikitud särgi lõhn. Vaevu tuntav iiris, vaevu tuntav viiruki noot- see on metatilselt külmalt soe puhtuse lõhn. Ideaalne klassikalise lõikega pükskostüümi või ülikonna juurde- puhtus, kord, väljapeetus. Uniseks, ehk pisut rohkem mehelik, kuid sobib ka naistele.

 

Kolmnurk

Caron Le 3‘ Homme- tean, tean, see on meestelõhn. Isegi nimetus on kolmas mees. Ehk armuke. Mis siis. Ma ei ole vagatseja- elu on nii kirju, et ei alu mingitele normidele. Teiseks kolmurk oli lemmik kõiketeadja Hermes Trismegituse kujund. Kui tõsisemalt, siis mulle meeletult meeldib abstraaktne aasalillede lõhn, muretu lõhna mõõdukus, äsja niidetud kuivava heina lõhn. Siin on tunda ka sõnajalga, sellist, mis kasvab metsas või pimedas niiskes aia nurgas. Le 3‘ Homme ei ole kerge aroom, tema on omamoodi laialivalguv, läbipõimuv pasteelsete varjundite muster, et tast aru saada, on vaja hästi tajuda parfümeerseid toone ja pooltoone. Kuid see, kes ei ole laisk ja viitsib süveneda, leiab tõelist juunikuist aasa ilu edasikandva lõhna. Sobib ka naistele, kuid imeliselt avaneb just mehe naha peale.

Kreeka saared

Penhaligon‘s Sartorial. Kui te olete juhtunud külastama mõnda Kreeka Küklaadide saarestiku saart, siis te ilmselt teatee kuidas lõhnavad sealsed päikekiirtes suplevad mägede aasad, kus kasvab tõeline aromaatsete ürtide herbaarium- pune, tüümian, lavendel, mürr, rosmariin. Kuidas lõhnab kuumast võnkuv õhk, kus summisevad ametis mesilased ja pööraselt sinise meri kauguses. Selles aroomis on nii mett, ürte, mere soolasus, vürts, kuumus- tõeline lõunamaise looduse stiihia, tema ilu ja aroomide intensiivsus. Väga mehelik aroom.

Nõidade juur

Annick Goutal Mandragore- minu isiklik palderjan. Lõhn on väga roheline, kibedavõitu ja palsamlik. Ei taha teda lahterdada nootidesse, see on sama nagu ära tükeldada muinasjutu osadeks. Roheline, kuid sünge, temas on kõik metsataimed, nende mõrkjas tõmmis, kuid sees on veel midagi sellist, mida tõmmistesse lisavad ainult nõiad. Suurepärane nimetus suurepärasele lõhnale (tingimusel, et teile meeldib münt, aniis ja sarnased iludused). Ilma temata ma mul ei möödu ühtegi suve.

 

Merineitsi

Il Profvmo Nymphead ei klassifitseerita fougerie‘na, kuid mina siiski arvaksin, et ta kuulub just sellele kategooriale. See on pimedas metsa järves õitsvate lumivalgete vesirooside lõhn. Jahe, tontlik veelõhn, veetaimestik, sügav pimedus ja rahu ning ingellikult valged vesiroosid, just sellised pildid kerkivad Nympead kandes. Aroom on ebamaine, väga looduslik, nagu teieselt maailmalt- maagiline ning eriti sobib lõhn Jaanipäeva ööse.

Küla ait

Diptyque Virgilio on omamoodi uskumatu lõhn. Nii lõhnab aidas kuivavad köömnete, salvei ja veel mitmesuguste metsikute ürtide kimbud. Ürtid ei ole ei värsked ega rohelised- nad on kõvasti kuivanud, eredalõhnalised, aromaatsed. Kinnise puidu järgi lõhnava ruumi lõhn- suvede maal lõhn. Väga autentne lõhn rahvariiete või siis lihtsalt linnaste riiete juurde.

Kasvuhoone

Sisley Eau de Campagne. Totaalne positiivsus- kasvuhoones kasvavate tomatite, nende võrsete lõhn. Noote on lõhnas palju ja erinevaid- geraaniumi leht, tsitruselised, sammal, basiilik ja nii edasi- kuid mulje on siiski üsna selgelt soojast, niiskest, pisut lämbest kasvuhoonest, kus kasvavad tomatid. Omalaadne hea tuju tekkitaja.

Mets pühal ööl

Agonist Infidels on see lõhn, mida ma valiksin, kui miskipärast minnes metsa otsida sõnajala lõhna tahaksin end lõhnastada. Sest see on ehtne metsa lõhn. Niiske sammal, lehestik, rohi, puukoor, puujuured, seened… tegelikult ei ole võimalik aroomi võta lahti nootideks. Nii lõhnab mets. Salapärane kõige lühema ja kõige valgema öö mets. Skandinaavilik lihtsus, minimalism, loomulikus ja kordumatus. See isegi ei ole parfümeeria- see on loodus ise. Müts maha Agonisti ja nende esteetilise taju eest.

Muidugi on võimalik sõnajala interpreteerida ka lihtsamini ja realistlikumalt, on mitmeid lõhnasid,, kus kohtub just sulaselget sõanajala noodi: L‘Erbolario Felci, Penhaligon‘s English Fern, D&G Anthology Le Fou 21, Eau d‘Italie Sienne d‘Hiver. Kuid ma olen veel Jaanipäeva ja kesköise metsa muljete all ja soovin mina koos oma sisemise jõe (fantaasia) vooluga.

fantastiline Maarja Nuut

Sõnajala õis. Lihtne rahvamüüt keerulistes asjadest. Julgusega, läbi raskuste ja katsumuste saavutavast jõust ja vaimsest küpsusest. Sellest, kuidas neid otsida ja kuidas nad tulevad. Öö metsas nagu eksistents kaugelt mitte selgetes ja ideaalsetes tingimustes; üksinduse toel saavutatav sotsiaalne ja emotsionaalne sõltumatus; katsumused, mis aitavad äratada sees kandvat jõudu; sõltumatus materiaalsetest tugedest ja sisemine distsipliin püsida suletus ringis- meie maises kehas, mitte lasta jalga isegi kõige raskemate katsumuste eest. Selleks, et saavutada seda, mis kingib teadlikkust ja vabadust- jumalikku teadmist loomsest, stiihilisest oma ja maailma algest ja oskust armastada seda kõrgeima armastusega.

Soovin seista julgelt raskustele vastu ja leida oma sõnajala õis. Sest kes otsib, see leiab.

 

 

Mėnesio nata. Aromatic fougerie ir paparčio žiedas

Atėjo taip ilgai laukta vasara. Vasara prasidėjo kaip įprasta- šaltos, vėjuotos, lietingos dienos, spiečiai išalkusių uodų, kaip trapaus porceliano puodeliai dūžtančios piknikų ir saulėtų dienų pliaže viltys. Birželio viduryje netgi pasnigo- išėjusi per pietų pertrauką prie jūros grįžau pasipuošusi plaukuose tirpstančiomis snaigėmis. Ir, nežiūrint į nieką, atsparūs šiauriečiai rengia garden parties ir ruošiasi didžiausiai vasaros šventei- Joninėms.

Apie Jonines ir jų tradicijas mūsų kraštuose yra parašyti ištisi tomai, ir būtų galima parašyti jų dar bent tiek pat. Tai ne tik ilgasis savaitgalis ir pati trumpiausia naktis. Tai magiškas metas, kai susijungia vandens ir ugnies stichijos- pagimdydamos gyvybę. Vešinti augalija, žydyntys gėlynai, Saulė aukščiausiame dangaus skliauto taške- viskas byloja apie visą apimantį vitališkumą. Augalai, surinkti per Jonines, turi ypatingą, nevystančią gamtos gyvybės jėgą. Vanduo Rasų metu įgyja amžnąją jaunystės, grožio ir sveikatos jėgą. Ir vistik svarbiausias Joninių (o dar lietuviškiau- Rasų) veikėjas yra papartis (o net ne laužas, grilius arba ant pastarojo kepta mėsa). Nes papartis žydi tik trumpiausią metų naktį ir būtent paparčio žiedas jį radusiam gali suteikti neįtikėtinų galių. Štai ką sako liaudies išmintis:

 Rasų naktį vidurnaktį reikia nueiti į mišką ir saugotis kad kas ten einant nepamatytų, šermukšnine lazda apie save apsibrėžti ratą ir kantriai laukti. Visokios baidyklės bandys tą žmogų gąsdinti ir išvaryti, bet jeigu šis nieko nebijos, tai sulauks pražįstant papartį. Paparčio žiedas leis žinoti visas pasaulio paslaptis, rasti paslėptus lobius ir suprasti gyvulių kalbą.

Apie ką tai? 1) Paparčio žiedo ieškoma naktį miške 2) Ieškoma vienumoje 3) bus sunkumų- bus trikdžių, kliūčių, nesuvokiamų stichinių dalyku, bet bijoti negalima 4) pagal senasias tradicijas, pasiimti su savimi galima tik šermukšnio lazdą, balta skepetaitę ir maldas- faktiškai nieko žemiško ir materiaulaus 5) išeiti iš šermukšnio lazda aplink save apibrėžto rato negalima- pražūsi. Ir koks gi atlygis laukia už tokį rizikingą, baisų ir vienišą žygį į nežinią? O atlygis taip pat neprastas: dieviškoji visažinystės galia, būties laimė; regėjimas kur yra paslėpti pasaulio turtai, paukščių ir gyvulių kalbos supratimas, kitaip sakant, aiškiaregystė. Kitaip tariant, tai išminties, brandos dovana- kai žmogus dieviškaja valia įgija gamtos, aplinkos ir žmonių pažinimo dovaną. Beje,netyčia rastas paparčio žiedas (pavyzdžiui, užkritęs už apavo einant per mišką) – kaip ir su juo lengvai įgyta visažinystė – neilgai trukus prarandama. Dovanas reikia užsitarnauti, būti jų vertam.

Va tokie stebukladariai tie paparčiai. Todėl ir mėnesio nata- papartis. Nes gyvenime kartais reikia stebuklų. Kaip jau supratote is paparčio žiedo sakmės, papartis- augalas vyriškas, tik begalinės drąsos kaina galima rasti jo žiedą. Ir parfumerijoje papartis yra vyriškas veikėjas- tai ne tik vyriškuose kvapuose sutinkama nata, bet dargi ir atskira parfumerinė klasė aromatic fougerie (liet. aromatiniai papartiniai), kuriai priskiriami pagrinde vyriški kvapai. Bet aš manau, kad universalios savybės ir reiškiniai yra aktualūs visiems, kaip kad ir fougerie kvapai. Papartinėje klasėje dažnai sutinkamos lavandos, pelargonijos lapo, kumarino, samanų, medienos natos, ir šios klasės kvapai pasižymi šviežiu, žaliu, kartais aštroku, šiek tiek mišką primenančiu kvapu. Šiuolaikinė mada, deja, fougerie klasę yra primiršusi, nors prieškaro laikais būtent ši klasė buvo pati populiariausia vyriškoje parfumerije.  Šiuolaikinė mada nepripažįsta laukinės gamtos ir jos kvapų- jų neįmanoma stilizuoti, jie nepasiduoda laikino grožio kanonams ir netinka žmonėms, kurių įvaizdis nusižiūrėtas iš gyvenimo būdo žurnalų.

Fougere klasifikacija yra gana neapibrėžta. Labai norint šiai klasei galima būtų priskirti kone visus žalias ar  medienos natas turinčius kvapus, ypatingai ant ribos čia balansuoja kvapai su dominuojančiomis pačiulės ir vetiverio natomis. Ir vistik man būtinas fougerie elementas yra prieskoninių žolių kvapas, kuris čia turėtų būti pagrindinis kvapo leimotyvas. Kaip žinoma, prieskone žole galima pavadinti tiek lavandą, tiek krapą, tiek ir pelargonijos ar serbento lapus, taip kad takoskyra šiuo atveju yra ypač plati. Fougerie kvapai mano asmeniniame kvepalyne užima kone pačią garbingiausią vietą, būtent jais labai mėgstu mėgautis prieš miegą ar tada, kai neturiu jokių ypatingų socialinių įsipareigojimų. Ką padarysi, man labiau patinka kvepėti krapais nei jazminais J

 

Bet Rasos/Joninės- laukinės gamtos, pagoniška, archainė šventė.  Papartis- vienas iš seniausių Žemėje vešinčių augalų. Aš pati- labiau gamtos, nei miesto vaikas. Ir užtat noriu pasidalinti įspūdžiais apie savo mylimus fougerie kvapus, nesvarbu, kad jie nelabai atitinka šiuolaikinio urbanizuoto žmogaus įvaizdį.

Laurų vainikas verslo rykliui

Comme des Garcons Monocle Scent Two: Laurel – lakoniškas, konkretus, sausokas lauro lapų, pipirų ir lengvai smilkstančių deginamų prieskoninių žolių kvapas. Nelabai kinta, puikiai laikosi, labai dalykiškas, apibrėžtas ir aiškus. Tai miesto klomboje, tarp griežtų linijų pastatų, augantys laurai. Idealus kvapas dalykiškam vyrui ar moteriai.

Gurksnis gaivios šaltos arbatos (karštą vasaros dieną)

Lorenzo Villoresi Yerbamate gaivina geriau, nei visi gaivinamieji gėrimai kartu sudėjus. Peletrūnas, daug įvairiausios sultingos žalumos, karti mate arbatos nata, šiek tiek švelnutės pudros ir kvapniosios kanangos žiedas. Idealus žalias, sultingas, džiaugsmingas kvapas. Kai puolama į depresiją dėl to, kad vasara niekaip neateina, saulė nešviečia, vanduo jūroje nešiltas- Yerbamate yra puikus priešnuodis. Įvertinta aukščiausiais balais ne tik mano pačios, bet ir nemažo skaičiaus mano pažįstamų, bendramokslių ir kolegų. Kvepia kaip vasara.

 

Šiaurietiška elegancija

Serge Lutens Gris Clair. Šaltoka, metalinė levanda. Iškrakmolintų, gurgždančių, ką tik išlygintų marškinių kvapas. Vos juntamas irisas, vos juntami smilkalai- tai metališkai šiltai šaltas švaros kvapas. Idealus prie klasikinio kirpimo kostiumo- švara, tvarka, santūrumas. Uniseksas, labiau į vyrišką pusę.

Trikampis

Caron Le 3‘ Homme- žinau, žinau, jie vyriški. Net vadinasi- trečias vyras. Meilužis kitaip sakant. Na ir kas. As moderni pagonė. Be to, trikampis buvo visažinio Hermes Trismegito mėgstama figūra. O jei rimčiau, tai man be galo patinka abstrakti pievos gėlių puokštė, nerūpestingas kvapo santūrumas, ką tik nupjauto saulėje džiūnančio šieno natos. Ir dar as čia jaučiu papartį- tokį, kaip miške ar tamsiame drėgname savo sodo kampe. Tai nelengvas aromatas, nes jis neryškus, persipinantis pastelinis šešėlis, jam suvokti reikia gerai jausti parfumerinius tonus ir pustonius. Bet kas nepatingės, supras tikrąjį paprastųjų pievos žolių grožį. Tinka ir moterims, bet nepakartojamai gražiai skleidžiasi ant vyriškos odos.

Graikijos salos

Penhaligon‘s Sartorial. Jei kada teko būti neturistinėje Graikijos Cikladų salyno saloje, turbūt žinosite, kaip kvepia tenykštės saulėje įkaitintos kalnų pievos, kur auga pats tikriausias aromatinių augalų herbariumas- raudonėliai, čiobreliai, levandos, mirtos, rozmarinai. Tai nuo karščio virpantis oras, kuriame dūzgia medų renkančios bitės, ir skaudžiai mėlynos jūros tolumoje kvapas. Jame ir medus, ir šiek tiek prieskonių, ir jūros sūrumas, ir žolės, ir karštis- tikra pietietiškos gamtos stichija, jos grožis ir kvapų intensyvumas. Labai vyriškas.

 

Raganų šaknis

Annick Goutal Mandragore- mano asmeninis valerijonas. Kvapas labai žalias, kartokas ir balzaminis. Nenoriu jo skirstyti natomis- tai tarsi išoperuoti pasaką dalimis. Žalias, bet tamsus, jame visos miško žolės, jų kartus užpilas, ir dar tas kažkas, ką į užpilus deda tik raganos. Puikus pavadinimas puikiam kvapui (su sąlyga, kad mėgstate mėtą, anyžių ir panašias grožybes). Be jo neišgyvenčiau nė vienos vasaros.

Undinėlė

Il Profvmo Nymphea nėra klasifikuojamas kaip fougerie, ir vistik aš jį priskirčiau būtent tai klasei. Tai tamsiame miško ežerėlyje žydinčių balų vandens lelijų kvapas. Vėsus vaiduokliškas vandens kvapas, jo augmenija, gili tamsa ir ramybė bei angeliško baltumo lelijos- būtent tokios asociacijos kyla. Kvapas šiek tiek vaiduokliskas ir nerealus, labai gamtiškas, tarsi is kito pasaulio- idealus kvapas pasitikti Rasas.

C. Monet, Les Nympheas

 

Kaimo klėtis

Diptyque Virgilio yra visiskai nerealus kvapas. Taip kvepia kaimo klėtyje džiovinamos kmynų, šalavijų ir dar kažin kokių žolių puokštės. Žolės nei gaivios, nei žalios- padžiūvusios, ryškios, aromatinės. Uždaros vėsios mediena kvepiančios patalpos kvapas- vasarų kaime kvapas. Labai autientiškai skamba prie tautinių arba tiesiog lininių drabužių.

Šiltnamis

Sisley Eau de Campagne. Totalus pozityvas- šiltnamyje augančių pomidorų, ju lapų, kvapas. Natų yra daug ir Įvairių- ir pelargonijos lapas, ir citrusai, ir samanos , ir bazilikas- bet įspūdis vienareikšmiškas, tai šiltas, drėgnas, saulės įkaitintas šiltnamis pomidorams. Originalus geros nuotaikos užtaisas.

Šventos nakties miškas

Agonist Infidels yra tas kvapas, kuri pasirinkčiau, jei sugalvočiau kvėpintis eidama ieškoti paparčio žiedo. Nes tai tikras miško kvapas. Drėgnos samanos, lapija, žolės, medžių žievė, šaknys, grybai… iš tikrųjų neįmanoma išskirti nė vienos natos- tiesiog taip kvepia miškas. Paslaptingas šviesiausios metų nakties miškas. Skandinaviškai paprasta, minimalistiška, natūralu ir nepakartojama. Tai ne parfumerija- tai gamta. Lenkiu galva pries Agonist ir jų estetiką.

Aišku, papartį galima interpretuoti ir paprasčiau, realistiškiau- yra kvapų su būtent paparčio natomis: L‘Erbolario Felci, Penhaligon‘s English Fern, D&G Anthology Le Fou 21, Eau d‘Italie Sienne d‘Hiver, bet ant nosies Rasos/Joninės, ir aš noriu pasiduoti savo vidinės upės (ir fantazijos) tėkmei.

K. Pohjonen, Emboli

Paparčio žiedas. Paprasta liaudiška legenda apie nepaparstus dalykus. Per drąsą, sunkumus ir išbandymus įgijamą jėgą ir dvasinę brandą. Apie tai, kaip jos ateina ir kaip jų siekti. Naktis miške kaip egzistencija toli gražu ne idealiomis sąlygomis, vienatvė kaip socialinės ir emocinės nepriklausomybės įgyjimas, sunkumai,  padedantys pažadinti viduje glūdinčią jėgą, neprisirišimas prie materialių „pagalbininkų“ ir vidinė disciplina- ištverti uždarame rate- mūsų kūne, nepabėgti net pačių didžiausių sunkumų akivaizduoje. Kad pasiekti tai, kas suteiks žinojimą ir  laisvę- dieviškąją valią pažinti gyvuliškąją, gamtiškąją prigimtį ir pamilti ją aukščiausia meile.

Linkiu nepabūgti sunkumų ir surasti savąjį žiedą. Nes kas ieško, tas randa.