Kuvatud on postitused sildiga Sisley. Kuva kõik postitused
Kuvatud on postitused sildiga Sisley. Kuva kõik postitused

pühapäev, 26. märts 2017

Kevadine lõhnade garderoob. Minimalism, tuul ja roosid


Kevad sel aastal tuli kuidagi märkamatult ning algas mitte tavapärase pika ja kannatliku kevade ootusega, vaid hoopis tilkuva ninaga. Kalendrit vaadates tõden, et päev on juba pikem kui öö ja on vaja üle vaadata ja ära panna talviseid asju. Tõtt öelda, see teema on mul just sellel kevadel mitmel pinnal ja peateemana- vanade asjade „ära pakkimine“, „ärapanemine“. Ei ole ei rõõmus ega hinget täitev protsess, võib olla just sellepärast hinges vuhavad kummalised tundmatud jahedad tuuled, mis teevad isegi kevade tulekut märkamatuks.
Nii palju kui mäletan ennast, olen alati oodanud kevad. Ei ole ma talve inimene. See on ütlemata rõõm, mis tekkib minus vaadates veebruari petlikult eredas päikes sulavaid jääpurikaid ja kuualtes nende valju tilkumist, mis minu kõrvadele võrduvad kõige ilusama muusikaga. See aasta jäi seegi märkamata. Või ei olnud siis räästas ripuvaid kristalseid purikaid, läbi mille õige nurga silmitsedes on võimalik vaadelda talvist vikerkaare? See kevad on teisiti, ta on omamoodi töine, range ja sünge. Eks ikka mina ise olen selline, mitte kevad. Kevadel pole midagi viga. Väljas märjast mullast pistavad päid ja lehti taimed ja koguni esimesed lilled, soistes põldudes jalutavad sookured ja õhk on hingetoitvalt karge. Küllap see tunne jõuab ka minuni, võib olla lihtsalt järgmisel aastal ja hoopis mõnes muus kohas.
Kevad, olgu ta misiganes, nõuab ka kodust värskendust ja igasuguste tarbeesemete ülevaatamist. Minu väline, „persona“ elu juba mõnda aega mittenõudlikult mahub teksastesse, kõige lihtsamatesse särkidesse ja mõne rangema pintsaku taskusse. Ka muuga on lihtne- parem mitte midagi, kui midagi. Mingil moel see tendents peegeldub väga hästi ka kevadeks välja pandud lõhnagarderoobis- siingi on ainult selged jooned, minimalism, kargus, isegi rangus. Lihtsalt ei suuda enda peal kanda midagi liialt keerulist või mitmemõistelist. Vahel lihtsus on kõige parem, mis üldse saab olla. Kui lühidalt iseloomustada, mis sel kevadel mul läheb käiku, siis nad on eau de cologne stiilis veed, roosid ja nahk. Joon on selge ja romantika ning unistused on jäänud tagaplaanile. Praktiliselt kõik lõhnad sobivad nii mehele kui naisele ning pea et kõikidele olukordadele.

Igapäevane leib

Nii nagu riietuses kõike muud ilusat olen vahetanud teksaste, valgete või siniste särkide, T-särkide ja tossude vastu, nii ka olfaktoorne vastand nendele on loomulikult lakoonilised eau’d. Kuid süvenedes sellesse esmapilgu lihtsasse maailma siingi avastan, et siinne maastik on täis omaloomulisi, eredaid ja kirkaid isandaid. Vaieldamatu lollikindel valik on sel kevadel Hermes Eau d’Hermes. See 1951 (!) Edmond Roudnitska poolt loodud eau on üks legendaarsemaid oma seas. Mina võrdleksin seda eelkõige kasemahlaga nahkses lähkris. Kuigi läbinisti eau iseloomuga (see tähendab kerge, selge ja lakoonline), unustamatuks seda lõhna teeb köömne noot, mis lõhnal arenedes soojeneb ja varsti joonub paraleel sooja, kergelt higise inimese naEau d’Hermes tantsib oma kevadist tantsu iga naha peal täiesti omamoodi, kuid igal juhul tal on alati äratuntavad naha ja köömne noodid. Minu jaoks on see täiuslik lõhn, mis säilib naha peal ühe eau kohta ebatavaliselt kaua ning just praegu, kus olen endasse upunud mitte just kõige lõbusamal moel, tuletab meelde, et minulgi on nahk, mis on võimeline tunda tuult, soojust ja isegi sõbraliku paid.


Kui Eau d’Hermes’i rahu asemel vajan midagi, mis aitaks pisut rohkem end kokku võta ja meelestada tööle ja süstemaatilisele kulgemisele läbi elu džungli, siis läheb käiku Parfumerie Generale 20 L’Eau Guerriere- sõdalase vesi, nagu nimigi ütleb. Palju rohelisi, torkavaid noote- justkui alles niidetud jäme hein, puuderjas olibaanum ja väga loomulikud, kuid üsna teravad puidu noodid- see lõhn värskendab, koondab ja toniseerib oluliselt parem kui värskelt jahvatatud kohv. See on terav kui äsja lõigatud puuoks ning selge kui varakevadine allikavesi. Samuti on ta siiski väga sõjakas ja konkreetne. Kindlasti mitte uinuvale kaunitarile.
Lorenzo Villorezi Piper Nigrum kui arvate, et need on tugevad idamaised lõhnad, mill on potentsiaali võta hinge kinni, siis proovige Piper Nigrumit. „Oh jumal, mis see on?“ lähevad silmad ümaraks mu uuel kollegil, kes pole veel kursis minu parfümeersete ahvatlustega ja mu iseenda iseloomu ekstsentrilisusega kursis. Ei viitsi pikalt seletada, et see on üks mu lõhn ja nii nagu teised naised tegelevad oma välimuse viilimisega, ma katsetan omaenda lõhnaga. „Palju musta pipart, nelk, muskaat, aniis ja palju palju värsket mündi“, kostan mina. Mõistagi, seal veel palju muud- näiteks oregaano, fenkool, müür, elemi, stüraks ja muud head. Kuid peamine mulje- palju palju värskelt jahvatatud musta pipart palju palju mündiga. Ah ja oh lõhn, mille ilu üle võib vaielda, aga värskendab ta kohe kole efektiivselt, pühkides peast igasugu mõtte- ja tundejäänuseid nagu eelmise aasta pehkinuid lehti.

Bergamott, ehk õige nimega pomerants, on õige tsitruseline ning üks lõbusamaid noote üldse. Seal kus bergamott, seal tuju hea ja elu lill. Tuleb ju selle vilja nimetus Põhja Itaalia Bergamo linnast ja loodusmeditsiinis kasutatakse pomerantsi depressiooni raviks, kuid ka keha toksiinideks puhtaks pesemiseks, vererõhu alandamiseks ning igasuguste haavade parandamiseks. Huvitav, kas ka hingehaavade jaoks? Küllap, sest mis muu see depressioon siis on. Igatahes bergamott kuulub suurepäraselt kevadiste vigurite hulka, ja äsja ilmunud Guerlain Acqua Allegoria Bergamote Calabria mu kevadisse riiulisse. Siin lisaks bergamotile on ka ingverit, kardemoni, petitgraini ja puiduseid noote. Aroom on lihtne, lõbus, justkui tsitruseliste plahvatus. Kuigi üsna lineaarne, see hoopiski hea- tsitruseliste päikeseline naeratus lihtsalt vaikselt vaibub naha peal. Kestvus ei ole üle ootuse, naha peal kuskil 4 tundi, kuid see ongi see lõhn mida hea aega ajalt värskendada ja mõelda päikeselisest Calabriast, sealsest sinisest merest, mägedest, väikestest külladest ja muretust elust päikese all.

Tujud

Jo Malone Mimosa & Cardamom- on kahe noodi tants (või siis, näiteks, bossa nova). Mimosa ja kardamon, või siis vastupidi, kardamon ja pisut, õige pisut kerget mimoosa puudrit. Lõhn on väga kerge ja selge, läbipaistev nagu kevadine tuul. Mimoos, mis muidu nii ilus kevadine õigsev võrs, on parfümeerias tihti raske, puuderja ja lämmatava iseloomuga. Mitte aga siin- see aroom on kerge ja graatsiline, vaevumärgatavalt elegantne, nagu kevadises päikses tärkav linnapark. Mulle meeldib teda tunda juues hommikust lattet- mis siis, et tekib pisut laisk, kassilik meeleolu. Siidne ja lendlev tekstuur meenutab Olivia Giacobetti loomingut (selle lõhna nina aga on Marie Salamagne, kes on loonud näiteks kõige paremaid Guerlain Acqua Allegooriaid ning moodsa, kohvisse kastetud Black Opiumi). See on justkui siidist pluus või peenest sametist kindad, mida mina oma selle kevade ükskõiksuses olen unustanud.

Chanel No 5 L’Eau. Veel üks eau, mida aga tänu tema keerukusele liigitaksin siiski pigem tujuks. Erinevalt Guerlain’ist ja YSL’st, kes küpsetavad oma kunagiste legendaarsete aroomide flankereid nagu sooju ja mitte eriti meeldi jäävaid (vaid kohati just oma labasuse tõttu meelde jäävaid) õdesid ja vendi, Chanel on säilitanud väärikuse- seda kõige paremas mõistes. Nii ka see L’Eau oli tegelikult libedale jääle minek- teadagi raske luua nooremat õde maailma kõige ikoonilisemale parfüümile (ja väidetavalt siiani kõige suuremale müügiartiklile). Kuid müts maha Oliver Polge eest- tal õnnestus see suurepäraselt. See aroom on selline lillede bukee, mis ei lõhnagi lillede järgi, vaid on piisavalt abstraktne. Ometi on säilinud nii originaalversioonis tuntavad noodid kui ka lõhna nägu, tuju, suursugusus, keerulisus. Väga peen ja nüanssirikas aroom, mis aga piisavalt introvertne ja harmooniline, et sobituda igasse olukorda. See ongi kindel valik igaks olukorraks ning samas tema peen ilu ja naiselikkus (ilmselt see on ainuke naiselik element, mida ma sel kevadel kannangi) ei jää praktiliselt kunagi märkamata.
Vero Porfumo Kiki on kardinaalselt erinev muust selle kevade garderoobist. See on justkui sild vanasse, see, mis oli, ja enam järsku ei ole. Naeratav ja kelmikas, kergemeelne ja sügav, paeluv, tõene ja ehtne. Kiki on eriskummaline kombinatsioon lavendlist, mittemagusast karamellist ja passiooni viljast, see kõik seotud madalatoonilise patšuliga. Kiki on ajatu ja vaba, oma lainel ja samas avatud, see justkui enda pilt mida olen avastanud pakkides sahtlidesse tolmuma jäänud pilte. Kiki on justkui kinnitatavad sukad, toanurgas vedelev kitarr, soojad croissant’id laual ja raadiost kostev Serge Gainsbourg. Ja isegi kui ma eelistaks hetkel mitte tuletada meelde, et elul on ka selline pale, vahest määrin ma kaelale tilk Kikit ja silmade ees hakkab kerima hoopis teistsugune film.ˇ

Histoiries de Parfums 1926 Turandot Vahest elu sunnib võta osa igasugustes peenemates sotsialuseerumisvormides, pistes nina mitte ainult oma aja või tööruumide ustest, vaid ka oma tavapärasest riietusest ja mornist olekust. Miski ei tee ümberlülitumist nõnda tõhusaks kui parfüümi vahetus. See kevad on mul käeulatuses Turandot, mis juhtumisi on mitte ainult meeletu aroom, vaid ka mu lemmikooperihelilooja Puccini lemmikteos. Turandot vaevalt et annab nimetada tavapäraseks ooperaks, see on pigem seikslusdetektiiv kõige ulmelisemate koomiliste elementidega. Aroom püüab matkida sama pöörast joont ja nii on sinna segatud peen nahk, viiruk, nartsissus, nelgi õied, jasmiin ja patšuli. See kõik on summutatud ja sisepoole pööratud, justkui pehme kasukas, mis on tagurpidi, kus kõige uhkemad mustrid ja pöörased lõiked on vastu keha, teistele vaid aimatavad. Turandot on väga mitmekesine, muutlik, isegi jazzilik, ma naudin viimast kui tilga, ma on noir, aga mitte dramaatiline, temas on originaalsust, stiili ja seiklushimu. Ja ometi on vaikne ja keha lähedal, andes ümbritsevatele märku klassikalisest jasmiinist ja muust viisakast, samas jättes meeletu šarmi ja pöörasust vaid väljavalitutele.

Saudade


Ja lõpuks- see mitte sotsiaalne ja mitte igapäevase leiva pool. Need on need hetked kus olen iseendaga ja enda sees, pööramata tähelepanu ei kevadele ega ümber loksuvale kummalisele pinnale. Mu sees juba mõnda aega lõhnab rooside järgi. Lõikeroos mulle ei jätta suuremat emotsiooni, lõikelilli mu meeles on oluliselt huvitavamaid ja kenamaid kui roos. Kuid kasvav, arenev roos on teine asi. Temas on palju vastandite ühendust- nii okad kui ka imeõrn õis, temas on tundlikust niiskele pinnale ja ülimat külmataluvust. Alkeemikute suurteos Rosarium Philosophorum räägib hinge puhastamisest ja arengust. Mul oma ajas on loodud selline nurk, kus kasvavad roosid, ja nii mitmedki nendest on istutatud selleks, et tähistada mõnda olulist elu sündmust, endale tähtsat inimest, juhusi, mis olen julgenud nimetada imedeks. Juues oma rooside juures hommikust kohvi meenutan neid, kellele mõeldes ma neid roosipõõsaid istutasin, neid inimesi, hetki, ja mõtlen nende peale- nad justkui elavad edasi rooside looduse looklevas rütmis, nende õites, lehtedes ja isegi okastes. See kevad nostalgiast üle valatuna pöördusin ka rooside aroomide poole.

Lalique Encre Noire Meesversioonis, mida ma kasutan, roosi muidugi tunda õhkõrnalt. Põhimõtteliselt on see morn ja range tindi lõhn. Põhilline tegelane on siin vetiver, ümbritsetud puuga ja muskusega. Kuid minu naha peal on sulaselgelt tunda ka roos- pisut kõrkjas, okaline, kuid ikkagi roos. Need nootid on muuseas tunda ainult hästi lähedalt- muidu on see aroom tint ja kerge metall, kuid temas on on kummalist uljust ja õrnust, justkui roosi hinge tema teravate okaste taga. Kunagi soetasin seda aroomi tahtes seda oma mehele kinkida ja meeltesegaduses kiiresti konfiskeerisin. Kõige õigemini ta ikkagi kõlab pehme, õrna ja kahvatu naise naha peal.
Sisley Izia  Jällegi üks uudis. Kuigi Sisley üldjuhul lõhnu teha oskab, umbusaldusega silmitsesin uut pisut kummalise ja kohmaka väljanägemisega flakooni. Selgus aga, et sisu ehk et parem sellest, mida ma üleüldse võisin loota. Siin on sulaselge roosa värvi roos- jahe, mõrkjas, kindlalt kinnise pungaga, alles tärkav peale külma kevadist vihma. Samas on kõrval mänguliselt kihisevad noodid- ilmne hästi sooritatud aldehüüdide ja roosa pipra segu. Lõhnas on sama selged kui roos on angeelika, ehk emaputka, noodid, ja see mulle pööraselt meeldib. See annab aroomile mõrkja, ehtsa, rohelise lõhna- Izia ei ole dekoratiivne roos, see on hommikune kaste, hommiku jahedus ja virelevad päiksevärvid. Lõpus ilmuvad muskus ja lillede segu- baas mingil moel sarnaneb ehk Lorenzo Villorezi Teint de Niege’iga. , See on roos on ajatu, nagu roosid tegelikult on- ja temas on seda feeling’ut, mis oli Väikse Printsi roosil- üksilda planeedis kasvaval tavalisel roosil, mis oli ometi nii eriline.

Hermes Rose Amazone- jällegi, minu jaoks uustulnukas. Kuid kõige kindlam tulija ja jääja, mis saab olla. Mul on nimelt nõrkus Hermes lõhnade järgi- nad on justkui loodud minu nahale. Rose Amazone on, nagu Chanel No5 L’Eau, kuulsa Hermes Amazone noorem ja tagasihoidlikum õde. Amazone noodid on siin summutatud, kuid siiski olemas- see on mõrkjas, märg rohelus, toored mustsõstra marjad, palju galbaanumit, tooreid marju, õige pisut nartsissi. Kuid Rose Amazone’is seda kõige ühendab õrn, värske, jahe ja peen roos- alles avanev õienupp mis veel hommikuse kastega koos. See kõik on laotud nahale- alles ärkavale, unisele inimnahale, ja kõik on nii loomulik kui loomulik saab olla. Eriti ilusasti avaneb ta vihmasajus. Kõige rohkem mulle meeldib aga aroomi introvertsus- seda on tunda alles endal, teised tajuvad ainult kerget värske õhku liikumist. See roos on ligipääsetav vaid endale ja nendele vähestele, kellega ühendab haruldane ja peen hingeline niit.



Ja ongi tulnud kevad mu lõhnade riiulisse. Vürtsitavad seda kevadet ramedad, sügavad rahvalaulud, mida järjest rohkem kuulan- nad on kuidagi ehtsad, südamest, ja käega katsutavad. Nende ilu on ehtsuses ja tões, naid paitavad sama ehtsalt kui kuu ja päike ja tähistaevas. Kuid enamasti kevadet ehib vaikus- ja vaikuses on nii hea vaadata enda oma tärkavaid roose ja tõdeda, et vaatamata sellele, kus rabas või metsatukas ma parasjagu endaga hetkel olen, kevade tuuled puhuvad ikkagi.




ja pisut leedukeelset laululuulet...

kolmapäev, 5. august 2015

Tähed vaatavad alla


Aknaklaas on peenelt joonestatud sätendavate veepiiskadega- väljas on Eesti suvi tema paremuses. Hall, suikuv aeg, pehme, lõhnav ja unelev- ideaalne raamatute lugemiseks, unistamiseks, lõhnavaks nurmenuku ja kaselehtede teeks ja niisama kulgemiseks. Kuigi kehalisest liikumisest puudust tunda ei ole mitte ühelgi päeval, sees on mõnus tühjus- ei mõtteid, emotsioone, ja isegi unistusi. Vaikne introvertne aeg omaenda olemise kaisus. Täielik eemaldumine välistest stiimulitest. Rahu. Püha rahu.

Selline aeg, kus hing rändab oma teed kuskil kaugetes maailmades. Ja isegi minu nii tihti rahutu mõistus justkui suigub hallis kesksuve niiskuses- ja mõistus, mis muidu nii terav, näljane ja läbilõikav kui nuga muutub aasadest tõusvaks uduks, pehmeks ja õhuliseks hõljuvaks aineks, kes otsib ilu, seiklusi ja imesid.

Müüdid sobivad selleks hästi. Ja jälle mu voodi kõrval virn raamatuid, mis võluvad kummaliste inimeste ja loomataoliste kujudega, salapäraste kritseldustega ja tervele kodanikule kahtlustavalt irratsionaalse tekstiga. Juutide müüdid, indiaanlaste müüdid, põhjamaade müüdid, kreeka müüdid... ja maailm muutub suuremaks ja avaramaks, ja sügavamaks, ja lõpuks ma enam ei saa aru, kas mina loen müüte, või nemad ärkavad mu sees ja hakkavad tasapisi täitma sees valitsevat rahuliku ja jahedat tühjust.


Seekord siis kreeka ja juutide müüdid. Lugesin antiikmütoloogiat ja taipasin, et pole kunagi mõelnud, kuidas võiksid lõhnata Olümpose jumalad ja jumalannad- mis sest et Kreekas olen veetnud nii palju aega, et see koht on vaikselt muutumas minu sisemise geograafia piirkonnaks- piirkonnaks, kus elavad lambad, jässakad mehed ja naised, piiritult rikkas ja ahvatlev keel ja Usk, see täistabamus, mis kord Zeusi maal äratas mind ellu ja näitas lihtsalt ja karmilt, et ükski sirge tee pole väärt kõndimist.

Hallil uneleval suvehommikute ajal, valgetel öödel hea fantaseerida jumalatest- kuidas nad lõhnaksid, näeksid välja, kõneleksid, kuidas nad liiguksid, naeraksid ja mismoodi tunduks nende vahetu olek.

Võtan ette tänumatu ja hull ülesanne ja proovin fantaseerida teemal kuidas võiks lõhnata seitse peamist Olümpose jumalannat: truu ja vankumatu Hestia, võimukas Hera, andev ja emalik Demetra, tütarlapselik ja õrn Persifone, tark Ateena, kaunis Afrodite ja igavesti noor kuu ja jahijumalanna Artemis. Millised lõhnad kehastuksid neid ja kutsuksid neid kohale, kui meile, naistele, on vajalik teatud nende aspektid ja tugi? Milline on nende olemus, mis elab igas meis ja mida kanname oma kehas ja tema lõhnas? Meesjumalaid jätaks järgmiseks korraks, sest on ju nii, et ladies first, ja teisaks ehk see jumaliku septeti, Dzeuse, Hadese, Poseidoni, Hermesi, Appoloni, Ariese, Dionisiuse ja Hefaisti, teemad on küpsemas, ootamas oma õiget aega ja soodsat tuult.

Ei taha sugugi alustada kronoloogiliselt, kuid nii juhtuski, et südamele väga lähedane jumalanna Hestia on ühtlasi ka Olümpose kõige vanem, kõikvõimsa Zeuse õde, kes ainukesena kõnnib Zeuse ees kandes jumaliku tule ja valguse sümboli, tõrvikut. Valgus ja tuli on see, mis tähistab peajumala ilmumist, ja seda valgust kannab Hestia, jumalanna, kes loobus jumalatele lubatud mõnudest selleks, et miski ei ohustaks tema poolt kandvat tuld. Maised ja praktilised inimesed tõlgendasid Hestiat kodukolde jumalannaks, kuid sügavam selle jumalusse tähendus on liikumatu püsimine enese keskmes, oma sisemise tule ja jumaliku valguse hoidmine puhtana ja muundatuna. Usutakse, et ka kreekakeelne sõna aatom (άτομο), ehk jagamatu, on seotud Hestiaga, kes ühtlasi oli ka terviklikkuse ja ISE sümbol. Hestia (rooma: Vesta) kultust ülistasid vestiaalid, pühad neitsid, kelle ülesandeks oli hoida jumaliku tuld ja kes olid nõnda pühad jumalanna teenijad maises, et üksnes nende puudutamise eest elusana põletati kogu süüdlase suguvõsa. See oli aga lõunamaades. Leedus, kus oli elus vestiaalide, püha tuli, hoidjate kultus, kõikvõimas suurvürst Kęstutis armus püha tule hoidja Birutesse nõnda, et esitas väljakutse jumalatele, röövis teda ära ja võttis naiseks. Nende abielust sündis ehk väljapaistvaim kuju Leedu riigi ajaloos- suurvürst Vytautas, mille valitsemisel kuningriik hävitas germaanide Teutoni ordeni ja saavutas oma võimsuse tipu.
 

Mis võiks paremini kehastada sellist jumalannat, kui viiruki, müüri, põleva lõke ja tuliselt vürtsised, kuivad lõhnad? Kui mõtlen Hestiast ja tulest, millel ta ei lase kustuda, esimesena tuleb ette Shiseido Zen Original, vana versioon mustas flakoonis, mis on aga pöördumatult kadunud. Uskumatu sädeleva lõke, põleva puidu ja suitsuste vaikude aroom. Viiruk võiks olla teine Hestia aromaatne kehastus, ja siin kohe tuleb esile Comme des Garcons Serries 3 Incense: Kyoto, või siis sama sarja Zagorsk. Uskumatult hea ja õilis viiruki lõhn on kohe mu kodumaal: Juozas Statkevičius- meeletult ilus vana puitpõranda, põlevate vahaküünalte, jasmiini ja viiruki aroom, mis meenutab fataalseid vanalinna viirastusi, lumivalget nahka ja küünlavalges joodavat veripunast veini. Ja imelisel kombel Hestia aroomiks arvaksin ka Hermes Rouge’i, sooja puidu, vürtside ja närtsinud okaste rooside aroomi, mis oma nostalgilise oleku taga peidab sirget selgrooga, uhkust ja fülosoofilist ükskõiksust. Seda kõige pehme naiseliku ilu kilbiga kaetuna.

Minu poolt kõige kardetum ja mõistatuslikum jumalanna- Hera. Zeuse õde ja abikaasa, abieluinstitutsiooni ja perekonna kaitsja, kuid armukade, õel ja julm- tema õelust said tunda nii teised jumalannad, nende järeltulijad, kui ka lihtsad surelikud. Hera vankri vedasid paabulinnud, ilmselt viidates selle jumalanna piiramatule uhkusele. Ta ei haletsenud ka oma ja Zeuse last Hefaistost, nähes tema ebardlikust, ja viskas imikut Olümpose mäelt alla. Pime oma vihas ja uhkuses, kuid kindel otsustes oma ja võra vahel, truu abikaasa ja halastamatu karistaja- Hera võis lõhnata klassikalise šipri, mõrkjate ja teravate samblanootide, kiiva bergamoti ja tumeda  lillelisuse järgi. Hera oli tõsine naine, kes ei mõistnud nalja (ning kohati julgem ja julmem kui misiganes meesjumal), ka tema lõhnad võiksid olla sama tõsised, mitmekülgsed, klassikalised, sirged ja vankumatud. Chanel Nr 5 on kindlasti mõeldud Herale. Hermes 24 Faubourg on lõhn, mida kasutaks, kui läheks töövestlusele kuninganna kohale (tabav iseloomustus, mida lugesin kunagi ühes parfüümiteemalises foorumis) ning oleks sobilik tõsisele, paabulindude rakendis sõitvale jumalannale. Frederik Malle Musc Ravageur, tema võisete animalistlike ja korraliku kaitsekesta loovate nootidega. Ka Gres Cabochard, Paloma Picasso Mon Parfum ja Sisley Eau du Soir võiksid olla tema väärilised kaaslased ja territooriumi märgujooned.
 

Emakuju- Demetra, viljakuse, külluse, looduse enda kehastus. Põlisrahvad, kelle elu sõltus otseselt saagi viljakusest ja looduse tujudest, kummardasid Demetrat- tema oli see jumalik värav, läbi mille füüsilisse tuli toit ja küllus. Demetra- andja, Demetra- toitja, Demetra- külluslikuse ja viljakuse tooja. Kuid Demetra ei oleks Demetra ilma oma lapselikult hella tütreta Persefoneta, kelle õrnale kujule sattus keeruline saatus olla allilma Jumala Hadese ja tema surnute kuningriigi kuninganna. Niisiis, Demetra, emalik alge seisab igaveses konfliktis kõikvõimsa allilma jumalaga, Hadesega, meheliku algega. Emalikkuse ja patriarhaalse õiguse, elu ja surma vastasseis. Demetra- see on Emake Maa ise, hoidev, toitev, ja toetav. Mõeldes sellest laiade tuharate jumalannast, kes andis elu kõigile maisele, tulevad meelde „kodused“, gurmee lõhnad- kus on tunda soojaid vanilje, kaneeli, tumedaid patšuli noote. Mitte minu lemmik parfümeeria žanr, ja ometi ei saa mainimata jätta selliseid ülipopulaarseid tänapäeva lõhnu nagu Lancome La Vie Est Belle, Estee Lauder Sensuous, Thierry Muglier Alien Liquer de Parfum, Guerlain Insolence, Cartier Delices de Cartier, kuid ka sellist vana head klassikat nagu Joop! All About Eve, Dior Addict, Lancome Tresor, Lalique Le Parfum.
 

Kuid Demetra eksistents ei oleks võimalik ilma tema õrna, naiivse ja isegi infantiilse tütreta Persefoneta. Sest Demetra on ju ema, ja emaks olemine on võimalik alles siis, kui sul on laps(ed). Persefone müüt, kus teda jalutades õitsvates aasades röövib allilma Jumal Hades- just siis, kui Persefone kummardub, et nuusutada õitsvaid nartsisse, maa avaneb, ilmub Hadese vanker ja vana, tark, kuid halastamatu ja jõuline allilma Issand ise röövib noort ja süütut neiu. Persefone, oma tütarlapselikkuses on aga üks raskemini mõistetavaid jumalannasid- ta on ühtelugu ka Allilma, surnute kuningriigi valitseja. Kuid siin võib olla ka oluline võti- allilma, kõige peidetumad saladused ehk avanevadki just kõige süütumale, rikkumatutele, kohati naiivsetele, külla lollidele, nagu tänapäeval neid küüniliselt nimetatakse. Igatahes Persefonega seonduvaid aroome pole just raske ette kujutada- nad võiksid olla kerged, lendlevad, lummavad, kuid samas külmad, sügavad ja õhulised. Oma halvas aspektis siia sobiksid vist mõttetud vesised lille- ja puuvilja kompotid, žanr, mis nii meeldib tänapäeva mainstream parfümeeria suurtootjatele. Kuna Persefone on duaalne Jumalanna, kes elab pool aastat maa all surnute riigis ja pool aastat maa peal viljakust toova ema juures, siis ideaalne teda peegeldav aroom võiks samuti sisaldada kontraste. Esimene, mis tuleb pähe on Serge Lutens’i l'Orpheline- lendlev, läbipaistev, kuid samas salapäraselt tahmane lõhn. Siin võiksid olla asjakohased nii mõningad iirise juure absoluuti sisaldavad lõhnad, ülikuulus Prada Infussion d’Iris, kuid miks ka mitte õrn ja lummavalt nostalgiline Frederik Malle Eau d’Hiver, oma hapra kaunidusega paeluv Guerlain Apres l’Ondee ning salapärane ning tühjust peegeldav L’Artisan Parfumeur Passage d’Enfer (on ju sümboolne, et Põrgu Väravate nimeline aroom võiks kaunistada Allilma Jumalannat). Populaarsema parfümeeria esindajatest siis Chanel Chance’id, L’Occitane en Provence Cherry Blossom, Balenciaga Paris ja Florabotanica Ralph Laurent Romance ning nii mitmedki Bvlgari Omniad.

Justkui vastand haprale, lapselikule ja süütule Persefonele on ihu ja lusti kuninganna Afrodite. Kuigi Renessansi idealistid, kellele kehalised rõõmud, ja seda veel eriti naiste puhul, oli tabuu, Afroditest on loonud hoopis romantilise naiseliku ilu ideaali, kreeklastele ta oli eelkõige lusti, kehalise ahnuse, kergemeelsuse, kuid ka loomingu ja kunsti Jumalanna. Ka Afrodite sünd viitab just iha ja keha aspektile- sündis ju ta oma isa Uranuse seemnest (merevahust), kui teda kastreeris tema enda poeg Kronos. Seemnest oleme me kõik, nagu väidab tänapäeva teadus, kuid just see, et meheliku võitluse, ja mehelikkuse kaotuse tagajärjel sündis midagi nii naiseliku, sensuaalset ja kõikvõimsat (Afrodite oli kuulus oma ohjeldamatu kehalise isu pärast), on paljutõotav. Seal kus kaks võitlevad, kolmas võidab, ütleb Leedu vanasõna. Seal kus mehed teineteisega ametis, valitsevad naised- ütleb tänapäeva elementaarne tarkus. Kuid mis aroomid sobiksid Afroditele, ja tema igavest naiselikust taotlevale kujundile? Eelkõige tuberoos- ehk kõige avalikumalt sensuaalsem, pilku- ja ninapüüdvam ja fataalsem noot parfümeerias. Ja just eelkõige selline tuberoos nagu Robert Piguet Fracas’es- lihakas, joovastav, väljakutsuv, igasugustest piiridest ja piirangutest väljas. Christian Dior Hypnotic Poison, oma magusas lillelises ja joovastavas laines. Tom Ford Black Orchid oma šokolaadi, orhidee, valgete lilledega, vaniljega- ja kõike muuga- oma ülekülustunud, ülierksa ja over the top stiili pärast. Yves Saint Laurent Cinema- oma sädelevate, magusate, hõrkude lilleliste nootide pärast. Ning kõik muu mis on lilleline, magus ning tagasihoidlikkusest kaugel.


Kui Afrodite on Jumalanna, kes pea asemel kasutab nabast allpool asuvat vaistu, siis selleks tema aspekti vastandiks ülihästi sobiks tarkuse, sõja ja käsitööde Jumalanna Ateena, kes sündis oma isa Zeusi peast- Hefaistos lõi Zeusi pea kirvega pooleks ja sealt ilmuski Ateena, juba täiskasvanuna, kilbiga, mõõgaga ja kiivriga. Tema on ühtlasi ka sõltumatuse, tsiviilse õigluse ja korda Jumalanna- maine kohtunik, kes on võimeline oma mõõgaga lahti sõlmida inimlike eksituste Gordiose sõlmi. Ateena on ka strateeg, ratsionaalne, kaine mõistus ja tsiviilõiguste kaitsja- erapooletu, äkiline ja halastamatu. Tema ei ilmuta naiseliku armu, see, kes rikub Jumalate poolt seatud korda, peab surema. Julgus, ettevõtlikus ja objektiivsus- igale naisele vajalikud
omadused, et kaitsta oma piire ja viia ellu seda, mida ihkab süda (ja paraku on nadu omadused, mille eest on naisi sajandeid karistatud). Mis võiks paremini sobida konkreetsele ja ettevõtlikule Ateenale, kui klassikalised šiprid- Hermes Caleche (vanker on kohustuslik sõjajumalanna atribuut), Christian Dior Mis Dior, Guerlain Mitsouko, Clinique Aromatic Elixir, Nina Ricci l’Air du Temps, Jean Patou Joy. Kaasaaegne parfümeeria on valinud barbiliku teed ning otsustanud, et üks naiselik aroom on magus, vesine, puuvilja- ja lilledekompott- eesmärkiga meeldida teisele, unustades oma isiksuse ja sisemise tasakaalu. Kõik see, mis kriitilisele ja kainele Ateenale tekitaks ainult muiget. Kui juba midagi populaarset, siis see tuleks Hermes seeriast- mahlane ja roheline Hermes Jour d’Hermes, tsitruseline ja varjatult tõsine Hermes Le Jardin de Monsieur Li,  väljapeetud ja konkreetne Carven  Le Parfum või energiast pakatav Guerlain Acqua Allegoria Mandarine Basilic.

Ning viimane ja minu hingele kõige lähedasem jahi, kuu- ja ööjumalanna Artemis. Artemis oli päikesejumala Apollose kaksikõde- nõnda korrates kõikides rahvamüütides esinevat Päikese/Kuu telje teemat. Artemis, hiljem roomlaste poolt ümbernimetatud Dianaks, oli neitsi vibuga, kes kaitses loomi ja noori tüdrukuid. Ühtlasi ta sümboliseeris naiseliku solidaarsust, alias naiseliku vendlust, ning eesmärgi puhtust- vaatamata sellele, et ta kaitses loomi, oma vibuga sihis ja tapis ta metsloomi, kes olid haiged, põdurad või oma aja lihtsalt ära elanud, nõnda esindades naiseliku väe valida, eraldada head halvast, vajaliku ebavajalikust, edasiviivat takistustest. Artemis, nagu tema vendki Apollo, oli „armastuse poolt puutumata“, sellega ülistades objektiivsuse ja puhtuse, sõltumatust isikliku subjektiivsest emotsionaalsest hinnangust. Tema vibu on justkui võime näha kaugemale, looride taha, sinna, kuhu ei ulatu subjektiivse maailma takerdunud pilk. Pole siis ju ime, et transtsendentaalses mõistes on just Artemis on okulti müsteeriumite jumalanna (koos Hestiaga), keda saadavad valged hundid, kelle nahk on valge ja sädelev nagu kuuvalgus ja kelle lemmiktegevus on öösiti mööda metsade liikumine ja
suplemine öisetes tumedates jõgedes. Rahutu nagu kevadine tuul, tema kannabki roheliste nootide mõrkjasust ning karskust- ka tema aroomid võiksid olla äkilised kui välgunooled, karged, rohelised, muudkui konventsionaalsed ja pisut müstilised, nagu pime mets ja öine taevas. Martin Margiela Untitled, oma roheliste galbaanumi nootidega ja kerge viiruki hõnguga oleks ideaalne. Samuti jaheda kaevu kuumal suvisel päeval lõhn- Serge Lutens L’eau Froide. Ka Chanel Crystalle või No 19 Poudre ja enamus Diptyque aroomidest võiksid olla väärilised aksesuaaarid rändavale, vabale ja igavesti noorele Jumalannale.
 

Huvitav on selles valguses uurida oma lõhnariiulit- mis Olümpose aspektid kajastavad minu vägagi maises isikus. Lemmiklõhnade järgi liigun kolmikteljel Artemis- Hestia- Persefone. Ja pean tunnistama- arhetüüpsed nende taevaste olendite jooned kummavad küll läbi ka minu enda igapäevases olekus... Heas ja halvas. Argises ja igaveses.

Kuidas teil? Kes Olümpose jumalannadest külastavad teid vihmastel suvistel päevadel?

esmaspäev, 30. juuni 2014

Kuu Noot. Aromatic fougerie ning sõnajala õie otsingud



Tuli nii väga oodatud suvi. Suvi algas nagu tavaliselt, külmade tuuliste vihmaste päevadega, näljaste sääskede kobaratega ning õhkõrnade portselaantasside moodi purunevate suviste piknikute ja päikeseliste rannapäevade lootustega. Juuni keskpaigal, vahetult enne Jaanipäeva, isegi sadas lund, lõunasest jalutuskäigust mere ääres tulin tagasi lumest valge peaga. Sellele vaatamata vastupidavad Põhjala inimesed korraldavad aiapidusid ja ainult sealsetele inimestele arusaadava rõõmuga tähistavad suurimat suve verstaposti- Jaanipäeva. 

Jaanipäevast ja sellega seonduvatest traditsioonidest meie maades on kirjutatud palju raamatuid ja võiks neid kirjutada veel vähemalt sama palju. See ei ole pelgalt pikk nädalavahetus ja kõige lühem öö. See on maagiline aeg, mil ühinevad vee ja tule stihiaalid  ja toovad ilmale Elu. Voogav taimestik, õitsvad aasad, Päike oma taevase trooni kõrgeimas punktis- kõik see räägib ainult ühest, kõike haaravast vitaalsusest. Taimed, mis on korjatud Jaanipäeval, omavad erilist, raugematu ravimtoimet ja igavest looduse elujõudu. Vesi sel ajal muutub igaveseks nooruse, ilu ja tervise eliksiiriks. Kuid siiski kõige tähtsam Jaanipäeva sümbol on sõnajalg (ja mitte lõkke, grill, või viimase peal küpsetatud vorstid). Sest sõnajalg õitseb ainult Jaaniööl ja sõnajala õie leidja saab uskumatuid ja erilisi võimeid. Nii räägib rahvatarkus: 

 Jaaniööl tuleb minna metsa ja jalgida, et keegi seda jalutuskäigu ei märkaks ega jälgiks; pihlakakepiga tuleb joonistada enda ümber ring ja kannatlikult oodata. Erinevad koletised ja kratid tulevad välja ja hirmutavad ringis viibijat, eesmärgiga teda ringist välja ajada. Kuid kui too ei karda midagi, keskööl ta näeb, kuidas puhkeb õide sõnajalg. Sõnajala õis lubab aru saada kõikidest maailma keeltest, nii loomade, taimede, kui ka inimeste, avab kõiki maailma saladusi, näitab ette kõik peidetud aarded, nii käega katsutavad kui nähtamatud, ja võimaldab leidjat näha enda sügavusse.

Millest see müüt räägib? 1) Sõnajala õit otsitakse öösel metsas 2) Otsitakse üksinduses 3) tuleb ette raskusi, takistusi, mõistusele hoomamata stiihilisi asju, kuid karta ei tohi 4) vanade tavade järgi endaga kaasa saab võta ainult pihlakakepi, valget taskuräti ja sõnalist palvet- praktiliselt mitte midagi maist ega materiaalset 5) ei tohi lahkuda pihlaka kepiga joonistatud ringist- muidu hukkud. Kuid mis hüved ootavad nõnda riskantse, hirmuäratava ja üksildase käigu mitte kuskile eest? Hüved on samuti päris omapärased: jumalik kõiketeadmise võime, olemise õnn, võime näha kõiki maailma aardeid, aru saada lindude, loomade ja taimede keelest, teisisõnu- selgeltnägemine. Või veel teisiti see on tarkuse, küpsuse anne- jumalikul tahtel saadud looduse, keskkonna ja inimeste tundmise anne. Kuid näiteks kogemata leitud sõnajala õis (näiteks, kui õis kogemata pudenes astuja jalgade alla) ja sellega saadud selgeltnägemise anne ei kestnud kaua. Andeid tuleb ära teenida ja olla neid vääriline.
  

Sellised võlurid on need sõnajalad. Sellepärast ka kuu noot on sõnajalg. Sest elus vahel läheb vaja imesid. Nagu selgub rahvamüüdist, sõnajalg on mehine taim, selleks, et leida tema õit, läheb vaja vankumatu julgust. Ka parfümeerias on sõnajalg peamiselt meestegija- see ei ole ainult peamiselt meesparfümeerias kasutav noot, vaid ka eraldiseisev olfaktoorne kategooria aromatic fougerie (eesti k. aromaatsed sõnajalalised), mis tähistab peamiselt meeslõhnasid. Kuid mina arvan, et universaalsed omadused ja nähtused on aktuaalsed kõikidele, soost sõltumata, ning samuti aktuaalsed on fougerie lõhnad. Sõnajalaliste kategoorias tihti kohtume lavendli, geraaniumi lehe, kumariini, sambla, puiseid noote, ning selle kategooria lõhnadele on omane värskus, rohelisus, kohati teravus, metsa meenutavad aroomid. Tänapäevane mood on fougerie kategooriat kahjuks jätnud unarusse, kuid just eelmise sajandi sõdade vahel see oli kõige populaarsem meesüarfümeeria kategooria. Tänapäevane mood väldib metsiku loodust ja selle lõhnasid, neid ei ole võimalik stiliseerida, viimistleda, nad ei alu ajutistele ilukanoonidele ja ei sobi inimestele, kelle imago on kujundatud elustiili ajakirjade järgi.

Fougere klassifikatsioon on küllaltki umbmäärane. Tahtmise juures sellele kategooriale võiks liigitada kõiki eredate roheliste ja puiduste nootide lõhnasid, ning eriti piiri peal siin balanseerivad eredate patšuli või vetiveri nootidega lõhnad. Kuid minu jaoks siiski kohustuslik fougerie komponent on selge, domineeriv ürtide teema. Teadagi, ürdiks võib nimetada nii lavendlit, tilli, kui ka pelargoni või sõstra lehti. Nii et piir on hägune.  Fougerie lõhnadel minu isiklikus edevuse riiulis eriline ja auväärne koht, nad on minu lemmikud siis, kui vahest kosutan end lõhnaga magamaminekuks või siis, kui saan liikuda siin ilmas eriliste sotsiaalse maskideta. Tõsi mis tõsi- mulle meelepärasem on tilli, mitte jasmiini, aroom J

Jaanipäev on arhailine, maausku juurtega püha. Ning sõnajalg on üks kõige vanemaid Maa peal kasvavaid taimi. Minagi olen pigem metsa kui linna laps. Küllap sellepärast soovingi jagada muljeid oma lemmikutest fougerie aroomidest, mis siis, et nad eriti ei lähe kokku moodsa urbaniseerunud inimese pildiga.
 

Loobripärg ärihaile

Comme des Garcons Monocle Scent Two: Laurel – lakooniline, konkreetne, kuivavõitu loobrilehtede pipra ja kergelt kõrbevate ürtide lõhn. Ei ole muutlik, püsib üllihästi, on asjalik, selge ja sirge joonega, ilmne. See on rangejooneliste pilvedelõhkujate kohal kasvav urbanistlik loobride salk. Ideaalne lõhn ärimehele või naisele.

Lonks värsket külma teed (kuumal suvepäeval)

Lorenzo Villoresi Yerbamate värskendab paremini, kui kõik karastusjoogid kokku. Estragon, hulk erinevat mahlast rohelust, kibe mate tee noot, pisut pehmet õrna puudri ja ilang- ilangi õis. Ideaalne roheline, mahlane, rõõmust pakatav lõhn. Kui hakkab painama kurbus sellest, et suvi ei tule ja ei tule, päike ei paista, vesi meres ei ole soe,  Yerbamate on suurepärane vastumürk. Aroom on saanud väga positiivseid hinnanguid ka paljudelt mu tuttavatelt, kooli- ja töökaaslastelt. Lõhnab nagu suvi.

Põhjamaine elegants

Serge Lutens Gris Clair. Jahe metalne lavendel. Tärgeldatud, äsja triikitud särgi lõhn. Vaevu tuntav iiris, vaevu tuntav viiruki noot- see on metatilselt külmalt soe puhtuse lõhn. Ideaalne klassikalise lõikega pükskostüümi või ülikonna juurde- puhtus, kord, väljapeetus. Uniseks, ehk pisut rohkem mehelik, kuid sobib ka naistele.
 

Kolmnurk

Caron Le 3‘ Homme- tean, tean, see on meestelõhn. Isegi nimetus on kolmas mees. Ehk armuke. Mis siis. Ma ei ole vagatseja- elu on nii kirju, et ei alu mingitele normidele. Teiseks kolmurk oli lemmik kõiketeadja Hermes Trismegituse kujund. Kui tõsisemalt, siis mulle meeletult meeldib abstraaktne aasalillede lõhn, muretu lõhna mõõdukus, äsja niidetud kuivava heina lõhn. Siin on tunda ka sõnajalga, sellist, mis kasvab metsas või pimedas niiskes aia nurgas. Le 3‘ Homme ei ole kerge aroom, tema on omamoodi laialivalguv, läbipõimuv pasteelsete varjundite muster, et tast aru saada, on vaja hästi tajuda parfümeerseid toone ja pooltoone. Kuid see, kes ei ole laisk ja viitsib süveneda, leiab tõelist juunikuist aasa ilu edasikandva lõhna. Sobib ka naistele, kuid imeliselt avaneb just mehe naha peale.

Kreeka saared

Penhaligon‘s Sartorial. Kui te olete juhtunud külastama mõnda Kreeka Küklaadide saarestiku saart, siis te ilmselt teatee kuidas lõhnavad sealsed päikekiirtes suplevad mägede aasad, kus kasvab tõeline aromaatsete ürtide herbaarium- pune, tüümian, lavendel, mürr, rosmariin. Kuidas lõhnab kuumast võnkuv õhk, kus summisevad ametis mesilased ja pööraselt sinise meri kauguses. Selles aroomis on nii mett, ürte, mere soolasus, vürts, kuumus- tõeline lõunamaise looduse stiihia, tema ilu ja aroomide intensiivsus. Väga mehelik aroom.

Nõidade juur

Annick Goutal Mandragore- minu isiklik palderjan. Lõhn on väga roheline, kibedavõitu ja palsamlik. Ei taha teda lahterdada nootidesse, see on sama nagu ära tükeldada muinasjutu osadeks. Roheline, kuid sünge, temas on kõik metsataimed, nende mõrkjas tõmmis, kuid sees on veel midagi sellist, mida tõmmistesse lisavad ainult nõiad. Suurepärane nimetus suurepärasele lõhnale (tingimusel, et teile meeldib münt, aniis ja sarnased iludused). Ilma temata ma mul ei möödu ühtegi suve.

 

Merineitsi

Il Profvmo Nymphead ei klassifitseerita fougerie‘na, kuid mina siiski arvaksin, et ta kuulub just sellele kategooriale. See on pimedas metsa järves õitsvate lumivalgete vesirooside lõhn. Jahe, tontlik veelõhn, veetaimestik, sügav pimedus ja rahu ning ingellikult valged vesiroosid, just sellised pildid kerkivad Nympead kandes. Aroom on ebamaine, väga looduslik, nagu teieselt maailmalt- maagiline ning eriti sobib lõhn Jaanipäeva ööse.

Küla ait

Diptyque Virgilio on omamoodi uskumatu lõhn. Nii lõhnab aidas kuivavad köömnete, salvei ja veel mitmesuguste metsikute ürtide kimbud. Ürtid ei ole ei värsked ega rohelised- nad on kõvasti kuivanud, eredalõhnalised, aromaatsed. Kinnise puidu järgi lõhnava ruumi lõhn- suvede maal lõhn. Väga autentne lõhn rahvariiete või siis lihtsalt linnaste riiete juurde.

Kasvuhoone

Sisley Eau de Campagne. Totaalne positiivsus- kasvuhoones kasvavate tomatite, nende võrsete lõhn. Noote on lõhnas palju ja erinevaid- geraaniumi leht, tsitruselised, sammal, basiilik ja nii edasi- kuid mulje on siiski üsna selgelt soojast, niiskest, pisut lämbest kasvuhoonest, kus kasvavad tomatid. Omalaadne hea tuju tekkitaja.


Mets pühal ööl

Agonist Infidels on see lõhn, mida ma valiksin, kui miskipärast minnes metsa otsida sõnajala lõhna tahaksin end lõhnastada. Sest see on ehtne metsa lõhn. Niiske sammal, lehestik, rohi, puukoor, puujuured, seened… tegelikult ei ole võimalik aroomi võta lahti nootideks. Nii lõhnab mets. Salapärane kõige lühema ja kõige valgema öö mets. Skandinaavilik lihtsus, minimalism, loomulikus ja kordumatus. See isegi ei ole parfümeeria- see on loodus ise. Müts maha Agonisti ja nende esteetilise taju eest.

Muidugi on võimalik sõnajala interpreteerida ka lihtsamini ja realistlikumalt, on mitmeid lõhnasid,, kus kohtub just sulaselget sõanajala noodi: L‘Erbolario Felci, Penhaligon‘s English Fern, D&G Anthology Le Fou 21, Eau d‘Italie Sienne d‘Hiver. Kuid ma olen veel Jaanipäeva ja kesköise metsa muljete all ja soovin mina koos oma sisemise jõe (fantaasia) vooluga.

fantastiline Maarja Nuut


Sõnajala õis. Lihtne rahvamüüt keerulistes asjadest. Julgusega, läbi raskuste ja katsumuste saavutavast jõust ja vaimsest küpsusest. Sellest, kuidas neid otsida ja kuidas nad tulevad. Öö metsas nagu eksistents kaugelt mitte selgetes ja ideaalsetes tingimustes; üksinduse toel saavutatav sotsiaalne ja emotsionaalne sõltumatus; katsumused, mis aitavad äratada sees kandvat jõudu; sõltumatus materiaalsetest tugedest ja sisemine distsipliin püsida suletus ringis- meie maises kehas, mitte lasta jalga isegi kõige raskemate katsumuste eest. Selleks, et saavutada seda, mis kingib teadlikkust ja vabadust- jumalikku teadmist loomsest, stiihilisest oma ja maailma algest ja oskust armastada seda kõrgeima armastusega.

Soovin seista julgelt raskustele vastu ja leida oma sõnajala õis. Sest kes otsib, see leiab.

 

 

laupäev, 21. juuni 2014

Mėnesio nata. Aromatic fougerie ir paparčio žiedas


Atėjo taip ilgai laukta vasara. Vasara prasidėjo kaip įprasta- šaltos, vėjuotos, lietingos dienos, spiečiai išalkusių uodų, kaip trapaus porceliano puodeliai dūžtančios piknikų ir saulėtų dienų pliaže viltys. Birželio viduryje netgi pasnigo- išėjusi per pietų pertrauką prie jūros grįžau pasipuošusi plaukuose tirpstančiomis snaigėmis. Ir, nežiūrint į nieką, atsparūs šiauriečiai rengia garden parties ir ruošiasi didžiausiai vasaros šventei- Joninėms.

Apie Jonines ir jų tradicijas mūsų kraštuose yra parašyti ištisi tomai, ir būtų galima parašyti jų dar bent tiek pat. Tai ne tik ilgasis savaitgalis ir pati trumpiausia naktis. Tai magiškas metas, kai susijungia vandens ir ugnies stichijos- pagimdydamos gyvybę. Vešinti augalija, žydyntys gėlynai, Saulė aukščiausiame dangaus skliauto taške- viskas byloja apie visą apimantį vitališkumą. Augalai, surinkti per Jonines, turi ypatingą, nevystančią gamtos gyvybės jėgą. Vanduo Rasų metu įgyja amžnąją jaunystės, grožio ir sveikatos jėgą. Ir vistik svarbiausias Joninių (o dar lietuviškiau- Rasų) veikėjas yra papartis (o net ne laužas, grilius arba ant pastarojo kepta mėsa). Nes papartis žydi tik trumpiausią metų naktį ir būtent paparčio žiedas jį radusiam gali suteikti neįtikėtinų galių. Štai ką sako liaudies išmintis:

 Rasų naktį vidurnaktį reikia nueiti į mišką ir saugotis kad kas ten einant nepamatytų, šermukšnine lazda apie save apsibrėžti ratą ir kantriai laukti. Visokios baidyklės bandys tą žmogų gąsdinti ir išvaryti, bet jeigu šis nieko nebijos, tai sulauks pražįstant papartį. Paparčio žiedas leis žinoti visas pasaulio paslaptis, rasti paslėptus lobius ir suprasti gyvulių kalbą.

Apie ką tai? 1) Paparčio žiedo ieškoma naktį miške 2) Ieškoma vienumoje 3) bus sunkumų- bus trikdžių, kliūčių, nesuvokiamų stichinių dalyku, bet bijoti negalima 4) pagal senasias tradicijas, pasiimti su savimi galima tik šermukšnio lazdą, balta skepetaitę ir maldas- faktiškai nieko žemiško ir materiaulaus 5) išeiti iš šermukšnio lazda aplink save apibrėžto rato negalima- pražūsi. Ir koks gi atlygis laukia už tokį rizikingą, baisų ir vienišą žygį į nežinią? O atlygis taip pat neprastas: dieviškoji visažinystės galia, būties laimė; regėjimas kur yra paslėpti pasaulio turtai, paukščių ir gyvulių kalbos supratimas, kitaip sakant, aiškiaregystė. Kitaip tariant, tai išminties, brandos dovana- kai žmogus dieviškaja valia įgija gamtos, aplinkos ir žmonių pažinimo dovaną. Beje,netyčia rastas paparčio žiedas (pavyzdžiui, užkritęs už apavo einant per mišką) – kaip ir su juo lengvai įgyta visažinystė – neilgai trukus prarandama. Dovanas reikia užsitarnauti, būti jų vertam.

Va tokie stebukladariai tie paparčiai. Todėl ir mėnesio nata- papartis. Nes gyvenime kartais reikia stebuklų. Kaip jau supratote is paparčio žiedo sakmės, papartis- augalas vyriškas, tik begalinės drąsos kaina galima rasti jo žiedą. Ir parfumerijoje papartis yra vyriškas veikėjas- tai ne tik vyriškuose kvapuose sutinkama nata, bet dargi ir atskira parfumerinė klasė aromatic fougerie (liet. aromatiniai papartiniai), kuriai priskiriami pagrinde vyriški kvapai. Bet aš manau, kad universalios savybės ir reiškiniai yra aktualūs visiems, kaip kad ir fougerie kvapai. Papartinėje klasėje dažnai sutinkamos lavandos, pelargonijos lapo, kumarino, samanų, medienos natos, ir šios klasės kvapai pasižymi šviežiu, žaliu, kartais aštroku, šiek tiek mišką primenančiu kvapu. Šiuolaikinė mada, deja, fougerie klasę yra primiršusi, nors prieškaro laikais būtent ši klasė buvo pati populiariausia vyriškoje parfumerije.  Šiuolaikinė mada nepripažįsta laukinės gamtos ir jos kvapų- jų neįmanoma stilizuoti, jie nepasiduoda laikino grožio kanonams ir netinka žmonėms, kurių įvaizdis nusižiūrėtas iš gyvenimo būdo žurnalų.

Fougere klasifikacija yra gana neapibrėžta. Labai norint šiai klasei galima būtų priskirti kone visus žalias ar  medienos natas turinčius kvapus, ypatingai ant ribos čia balansuoja kvapai su dominuojančiomis pačiulės ir vetiverio natomis. Ir vistik man būtinas fougerie elementas yra prieskoninių žolių kvapas, kuris čia turėtų būti pagrindinis kvapo leimotyvas. Kaip žinoma, prieskone žole galima pavadinti tiek lavandą, tiek krapą, tiek ir pelargonijos ar serbento lapus, taip kad takoskyra šiuo atveju yra ypač plati. Fougerie kvapai mano asmeniniame kvepalyne užima kone pačią garbingiausią vietą, būtent jais labai mėgstu mėgautis prieš miegą ar tada, kai neturiu jokių ypatingų socialinių įsipareigojimų. Ką padarysi, man labiau patinka kvepėti krapais nei jazminais J
 

Bet Rasos/Joninės- laukinės gamtos, pagoniška, archainė šventė.  Papartis- vienas iš seniausių Žemėje vešinčių augalų. Aš pati- labiau gamtos, nei miesto vaikas. Ir užtat noriu pasidalinti įspūdžiais apie savo mylimus fougerie kvapus, nesvarbu, kad jie nelabai atitinka šiuolaikinio urbanizuoto žmogaus įvaizdį.

Laurų vainikas verslo rykliui

Comme des Garcons Monocle Scent Two: Laurel – lakoniškas, konkretus, sausokas lauro lapų, pipirų ir lengvai smilkstančių deginamų prieskoninių žolių kvapas. Nelabai kinta, puikiai laikosi, labai dalykiškas, apibrėžtas ir aiškus. Tai miesto klomboje, tarp griežtų linijų pastatų, augantys laurai. Idealus kvapas dalykiškam vyrui ar moteriai.

Gurksnis gaivios šaltos arbatos (karštą vasaros dieną)

Lorenzo Villoresi Yerbamate gaivina geriau, nei visi gaivinamieji gėrimai kartu sudėjus. Peletrūnas, daug įvairiausios sultingos žalumos, karti mate arbatos nata, šiek tiek švelnutės pudros ir kvapniosios kanangos žiedas. Idealus žalias, sultingas, džiaugsmingas kvapas. Kai puolama į depresiją dėl to, kad vasara niekaip neateina, saulė nešviečia, vanduo jūroje nešiltas- Yerbamate yra puikus priešnuodis. Įvertinta aukščiausiais balais ne tik mano pačios, bet ir nemažo skaičiaus mano pažįstamų, bendramokslių ir kolegų. Kvepia kaip vasara.

 

Šiaurietiška elegancija

Serge Lutens Gris Clair. Šaltoka, metalinė levanda. Iškrakmolintų, gurgždančių, ką tik išlygintų marškinių kvapas. Vos juntamas irisas, vos juntami smilkalai- tai metališkai šiltai šaltas švaros kvapas. Idealus prie klasikinio kirpimo kostiumo- švara, tvarka, santūrumas. Uniseksas, labiau į vyrišką pusę.

Trikampis

Caron Le 3‘ Homme- žinau, žinau, jie vyriški. Net vadinasi- trečias vyras. Meilužis kitaip sakant. Na ir kas. As moderni pagonė. Be to, trikampis buvo visažinio Hermes Trismegito mėgstama figūra. O jei rimčiau, tai man be galo patinka abstrakti pievos gėlių puokštė, nerūpestingas kvapo santūrumas, ką tik nupjauto saulėje džiūnančio šieno natos. Ir dar as čia jaučiu papartį- tokį, kaip miške ar tamsiame drėgname savo sodo kampe. Tai nelengvas aromatas, nes jis neryškus, persipinantis pastelinis šešėlis, jam suvokti reikia gerai jausti parfumerinius tonus ir pustonius. Bet kas nepatingės, supras tikrąjį paprastųjų pievos žolių grožį. Tinka ir moterims, bet nepakartojamai gražiai skleidžiasi ant vyriškos odos.

Graikijos salos

Penhaligon‘s Sartorial. Jei kada teko būti neturistinėje Graikijos Cikladų salyno saloje, turbūt žinosite, kaip kvepia tenykštės saulėje įkaitintos kalnų pievos, kur auga pats tikriausias aromatinių augalų herbariumas- raudonėliai, čiobreliai, levandos, mirtos, rozmarinai. Tai nuo karščio virpantis oras, kuriame dūzgia medų renkančios bitės, ir skaudžiai mėlynos jūros tolumoje kvapas. Jame ir medus, ir šiek tiek prieskonių, ir jūros sūrumas, ir žolės, ir karštis- tikra pietietiškos gamtos stichija, jos grožis ir kvapų intensyvumas. Labai vyriškas.
 

Raganų šaknis

Annick Goutal Mandragore- mano asmeninis valerijonas. Kvapas labai žalias, kartokas ir balzaminis. Nenoriu jo skirstyti natomis- tai tarsi išoperuoti pasaką dalimis. Žalias, bet tamsus, jame visos miško žolės, jų kartus užpilas, ir dar tas kažkas, ką į užpilus deda tik raganos. Puikus pavadinimas puikiam kvapui (su sąlyga, kad mėgstate mėtą, anyžių ir panašias grožybes). Be jo neišgyvenčiau nė vienos vasaros.

Undinėlė

Il Profvmo Nymphea nėra klasifikuojamas kaip fougerie, ir vistik aš jį priskirčiau būtent tai klasei. Tai tamsiame miško ežerėlyje žydinčių balų vandens lelijų kvapas. Vėsus vaiduokliškas vandens kvapas, jo augmenija, gili tamsa ir ramybė bei angeliško baltumo lelijos- būtent tokios asociacijos kyla. Kvapas šiek tiek vaiduokliskas ir nerealus, labai gamtiškas, tarsi is kito pasaulio- idealus kvapas pasitikti Rasas.
C. Monet, Les Nympheas
 

Kaimo klėtis

Diptyque Virgilio yra visiskai nerealus kvapas. Taip kvepia kaimo klėtyje džiovinamos kmynų, šalavijų ir dar kažin kokių žolių puokštės. Žolės nei gaivios, nei žalios- padžiūvusios, ryškios, aromatinės. Uždaros vėsios mediena kvepiančios patalpos kvapas- vasarų kaime kvapas. Labai autientiškai skamba prie tautinių arba tiesiog lininių drabužių.

Šiltnamis

Sisley Eau de Campagne. Totalus pozityvas- šiltnamyje augančių pomidorų, ju lapų, kvapas. Natų yra daug ir Įvairių- ir pelargonijos lapas, ir citrusai, ir samanos , ir bazilikas- bet įspūdis vienareikšmiškas, tai šiltas, drėgnas, saulės įkaitintas šiltnamis pomidorams. Originalus geros nuotaikos užtaisas.

Šventos nakties miškas

Agonist Infidels yra tas kvapas, kuri pasirinkčiau, jei sugalvočiau kvėpintis eidama ieškoti paparčio žiedo. Nes tai tikras miško kvapas. Drėgnos samanos, lapija, žolės, medžių žievė, šaknys, grybai… iš tikrųjų neįmanoma išskirti nė vienos natos- tiesiog taip kvepia miškas. Paslaptingas šviesiausios metų nakties miškas. Skandinaviškai paprasta, minimalistiška, natūralu ir nepakartojama. Tai ne parfumerija- tai gamta. Lenkiu galva pries Agonist ir jų estetiką.

Aišku, papartį galima interpretuoti ir paprasčiau, realistiškiau- yra kvapų su būtent paparčio natomis: L‘Erbolario Felci, Penhaligon‘s English Fern, D&G Anthology Le Fou 21, Eau d‘Italie Sienne d‘Hiver, bet ant nosies Rasos/Joninės, ir aš noriu pasiduoti savo vidinės upės (ir fantazijos) tėkmei.
K. Pohjonen, Emboli

Paparčio žiedas. Paprasta liaudiška legenda apie nepaparstus dalykus. Per drąsą, sunkumus ir išbandymus įgijamą jėgą ir dvasinę brandą. Apie tai, kaip jos ateina ir kaip jų siekti. Naktis miške kaip egzistencija toli gražu ne idealiomis sąlygomis, vienatvė kaip socialinės ir emocinės nepriklausomybės įgyjimas, sunkumai,  padedantys pažadinti viduje glūdinčią jėgą, neprisirišimas prie materialių „pagalbininkų“ ir vidinė disciplina- ištverti uždarame rate- mūsų kūne, nepabėgti net pačių didžiausių sunkumų akivaizduoje. Kad pasiekti tai, kas suteiks žinojimą ir  laisvę- dieviškąją valią pažinti gyvuliškąją, gamtiškąją prigimtį ir pamilti ją aukščiausia meile.

Linkiu nepabūgti sunkumų ir surasti savąjį žiedą. Nes kas ieško, tas randa.