Etüüd Nr 13. Valged ööd. Ja vahel- Van Cleef & Arpels Bois d'Iris

Mu sünnikoha ja koha, kus koorusin täiskasvanu inimesena oma lapslikuse munast, nende kahe kohtade vahel on mõnisada kilometre ja üks riik. Nende kohtade vahel on aga üüratu rada erinevusi- võiks ikka loetleda ja loetleda, see on lausa väike ime kui erinevad inimesed, kombed ja tavad on vaid mõne puu kaugusel. Ilmselt iga inimene, kes kunagi on (jäädavalt) ära läinud oma kodumaalt, vähemalt vahete vahel teeb tõsise sissekaemuse äramineku põhjuse  kohta- miks mindi kuskile, mis oli see, mis ajatas otsida õnne ja ajada juuri mujal kui kõige loomulikumas kohas. Ja eks neid vastuseid on erinevaid- iga ühe taga on elulugu, oma haavad, unistused, hinge peened koed ja kordumatu inimese isiklik lugu. Ma väga kahtlen, kas seal on üks ja konkreetne vastus, isegi majandusimigrantide puhul. Kuid olgu see põhjus misiganes- mujal leitud majanduslik või perekondlik õnn, protsess selle taga on palju mitmekülgsem kui see üks ilmselge põhjus- eksole ju suvalise datlipuu seemnel tammik uus nähtus, mis tekkitab palju küsimusi mitte ainult maailma ümber, vaid ka enda sisemuse kohta.

Kuid mis rääkida minul, kes ei ole ei majanduse ega armastuse imgrant, ega ka mere taga õnne otsija. Elujõgi on viinud mind õige kummalistesse kohtadesse, ja kui keegi küsib et miks ma olen siin ( või seal) , jään ma vastusega hätta. Mingeid viisakaid vastuseid on mul muidugi välja möeldud, et ei näeks puhta hullumeelne või paadunud avantüürist, Aga need vastused on pigem sellised piisavalt usutavad kaitsemüürid, rahuldamas keskmise kuulaja uudishimu ja aetatud küsija oletatava fantaasiavõime piiridesse. On asju, mida võimatu sõnadesse panna- või millest saad rääkida vaid väga väheste inimestega.

Need päris vastused on kummalised. On asju, mis alutavad oma lummusesse esimesest hingetõmmest või silmapilgust, on asju seletamatuid, mis panevad süda kiiremini tuksuma ja tõdeda et „see on see“. Üks nendest "asjadest" on valged ööd. Leedus neid ei ole- vähemalt mitte nii, nagu siin põhjamaal. Leedus on juuni ööd lihtsalt soojad, lühikesed, udust kantud. Kuid mis on tegelikult on Valged Ööd, sellest sain aru alles Peterburis. See on piimjas valgus ja tunne, et õhk pehmelt, vaevu ära tuntavalt vibreerib. Hingestatud inimeste silmad, võimatus uinuda ja joovastav kohalolu tunne- valgede ööde valguses, või pimeduses, ärkavad ellu nüanssid, ammu unustatud unistused, inimesed põimuvad ja on lähedal teinetesele- nad ei kiirusta koju, enda oma karbi, oma isikliku teki alla, isikliku pudrukausi juurde, vaid vaatavad teinestesele silmadesse, koos jutustavad, naeratavad, vahivad üles tõstetuid sildu ja pimeda jõe kaudu merelt tulevaid laevu ja tõdevad, et on liiga hilja, et koju minna ja liiga vara, et tööle minna. Juba Breigel avastas (ja küllap oli see avastatud sajandeid varem), et valgus, või siis valgusetaust, märkamatult, peenelt, kuid väga täpselt mõjutab inimesi

samanimelisest filmist "White Nights", Mikhail Baryshnikov ja Georges Hines, must ja valge üheskoos

Ja polegi ime, et juunis mu teed viivad Petereburi- see on hinge hüüe, millele raske vastu panna (ja miks peaks?). Seegi juuni pole erand. Pass, hulk pabereid, arvuti, kõrvaklapid, raamat, veepudel, teatrikleit, veel mõned pisiesemed- ja seljakott pakitud. Viimane ja alati kõige tähtsam otsus on parfüüm- viimast aastat võin julgelt nimetada minimalismi etaloniks, ja nii seljakoti lendab üks ainuke vägagi tagasihoidliku kujundusega flakoon. Van Cleef & Arpels Bois d’Iris.

Selle aasta valged ööd on erilised. Vaevu 5C temperatuur ja õhus tuntav karge lumine noot kiiresti toovad maa peale. Tulles ooperimajast veel Prokofjevi muusika ja armsate kolleegide taasnägemise lainel põrkun kokku karmi reaalsusega- võin ju siin peenutseda oma siidist kleidiga, kuid peale visatud nahktagi ei kaitse põrmugi põhjatuule eest ja valged ööd tuletavad meelde, et valge siin laiusekraadil ei ole ainult suveöö valgus, vaid ka lumi. Vaikselt värisen tänaval hõõrudes järjest sinisema varjundi võtvaid käsivarresid kui järsku tunnen imepeene, sooja embavat vanilje lainet. See on nii peen, õhuke ja ilus, et ei saagi aru, kust see lõhn tuleb. Siis tulebki meelde kiiruga kontori tagaruumis range Georg Otsa pilgu all riideid vahetades naha peale pritsitud aroom- ning valgete ööde lummuses ja karguses oma kogu kaunidusega avaneb metsikute iiriste vaibaga kaetud öine mets- õrnad metsikute iiriste varred, lihakad mugulad, varakevadise muru värskus, niiske mulla lõhn ja suitsune, muinasjutuline taust. 

Aroomis on korraga muinasjutulisust, haldjalikust, ja ülimat realismi, mida saab tunda seistes ja külmetudes suveöös põhjapoolusele lähedal. Alles siin ma taban, kui ilus tegelikult on viiruki ja vanilje vaikne, hõljuv, läbipõimunud kompositsioon. Alles siin ma tõden, et aroomi looja Emilie Coppermann on suutnud tabada varasuvise põhjamaa metsa, värskede kaselehede ja kevadiste lillede, siniste udude ja kustumatu valguse koosolust, ilu ja harmooniat. Seisan suveöös, nuusutan ennast, nägu tobedalt naerul ja ei olegi enam nii külm. Õrn ja habras suveöö alles algab- alles tuleb veel soojendav vodka shot, tüümiani tee, uskumatult hea Peterburi dixielandi trompeti soolod... Minnes tagasi hotelli Nevski prospekt tervitab aga lumega... selline siis juuni siin linnas- kõikide valge varjunditega.

Uinudes hotellis panen mängima oma lemmiklaulu ning kuulates Nina häält tõden, et kõige tähtsam on see, mis mahub kahte inimeste, kahte nähtuste, kahte kohtade vahel (sest samastumine viib oma, hinge, Jumala poolt isiklikult endale antud säde, kaotsile, sümbioos on aeglase surma algus ja degeneratiivne lõpp ja tõeliselt on tähtis vaid see ruum vahel, ja see, millega ta on täidetud).

Minu ja mu kleidi vahel oli mu nahk ja Bois d’Iris oma imelise kevadise, märja, lillelise, suitsuse tumesinise metsaga

Minu ja Peterburi vahel on... Eesti. Ja valged ööd. Ja armastus.

Nina Simone, You don't know what its like

Kolm Kuningat. Mäkke või mäest allapoole?

Imelik aata lõppes. Kirju ja vooderdatud kontrastidega nagu tiigri kasukas. Tahaksin aasta kokku võtta, oleks justkui aeg, aga seegi kokkuvõte libiseb käest ära, peegeldades läinud, kus lävepakul veel hõljuvaid eelmise aasta energiaid. 2015 oli Ahvi aasta, ja seda oli ta tõepoolest.

I have taught thee all the Law of the Jungle for all the peoples of the jungle--except the Monkey-Folk who live in the trees. They have no law. They are outcasts. They have no speech of their own, but use the stolen words which they overhear when they listen, and peep, and wait up above in the branches. Their way is not our way. They are without leaders. They have no remembrance. They boast and chatter and pretend that they are a great people about to do great affairs in the jungle, but the falling of a nut turns their minds to laughter and all is forgotten. We of the jungle have no dealings with them. We do not drink where the monkeys drink; we do not go where the monkeys go; we do not hunt where they hunt; we do not die where they die. Hast thou ever heard me speak of the Bandar-log till today?

Ehk siis- nagu hoiatab Võimas Baluu (Rudyard Kipling "Džungli raamat"), ahvidest korda, sihipärasust ja loogikat oodata pole. Puhas loomariigi Trikster- ja 2016 oli ehtsal kujul triksterlik aasta. Aasta, kus väliselt elu arenes ülimalt lõbusalt ja ülevoolavalt, kuid sees tegutses tsunaami, kaos, kohati ka tühjus. Aasta, kus väline ja sisemine maailm triivisid nii erisuundades, et nende kohtumine tundus sama tõenäoline kui Uue Meremaa kokkupõge Grönimaaga. Aasta, kus saatuse tahel mängisin arusaamatute sümbolitega tähistatud kaartidega endale tundmatu mängu. Usun, et selle aasta toimunu seedimiseks läheb mul veel mõnda aega.

Kuid, nagu ütleb üks mu hea tuttav, vahest et saavutada seda, mida vajad, on tarvis liikuda hoopis vastupidises suunas. Et laskuda õitsevasse mäeorgu, tuleb eelkõige ületada teel seisva mäe- ronnida vastupidises suunas- ülesmäkke. Või siis vastavalt mu poja matemaatika õpetajale: "kui keegi ütleb, et tal on siht, siis jääb see mulle arusaamatuks. Sest igal sihil on kaks suunda."

Minu eelmise aasta ekslemise suundi oli mitmeid.
Aasta märksõna oli reisimine. Justkui varukast veeresid suunad, tihti absoluutse ootamatusena. Ei olnud üldse ebatavaline see, et minnes ühes suunas, lõpetasin hoopis teises ning oli ka ajaperioode, kus ei osanud kindla teadmisega öelda, kus olen paari päeva pärast. Kõik see toimus muidugi ka veel lisaks triksterlikus seltskonnas. Ehk meeldejäävama ülatusena jäid mõned täielikult ootamatud päevad Itaalias, kus enamus aega läkski vee peal, jahipardal soolates antšovisid või soolases vees poolpüsti juues külma vahutavat mulli. Ooperi vaatamine imelises Arena di Veronas (Verona amfiteater) aga haakus suurepäraselt, kuna olin just tulnud

Aasta Elamusest - Saaremaa Ooperipäevadelt. SOP, nagu meie kollegidega seda õrnalt nimetame, oli aga kustutamatu elamus- vahetasin oma ameti kaheks nädalaks riieturi vastu ja sain kogeda kõike seda, mida koged sukeldudes maailma, mis eksisteerib ainult nädala jagu, aga jääb meelde terveks eluks. SOPi ajal sain olla tunnistajaks ka teisele- looduse võimsuse - elamusele, ühel suvisel pühapäeval tundmatul Saaremaa rannikul sattudes kutsumatu külalisena nastikute pulma. Sadu usse sisisesid keereldes ja veereldes ja ei teinud minust, kivistunud ja jahmunud tunnistajast, väljagi. Pulmi see aasta oli teisigi, kuid see jääb unustamatuks.

Aasta Muusikalised Hetked- Kimo Pohjonenin "Sensitive Skin" esitlus Helsingi Nukuteatris ning Philip Glassi kontsert Vilniuses. Kimo on aastaid olnud vaat et minu absoluutselt lemmik artist ning Philip Glass on minu jaoks kõige puudutavam elav helilooja. Näha neid mõlemaid esinemas ning seda veel ühe kuu sees oli tõepoolest midagi. Seda uskumatut ilu kuulates valasin pisaraid. Ja ei häbenenud mitte.

Aasta Hingehetked möödusid aga sünges talveöö pimeduses kaugel linnast, metsas, lõke juures, toites tuld viletsa talvemetsas leiduva kraamiga, toodud leivaga ning oma hingevaluga. Tuli põletab kõike. Tuli puhastab. Päikesetõusul tulles metsast ja suundudes kaugel, teises reaalsuses oleva linna poole, tööle, kandes naha peal vänget lõke suitsulõhna, segunenud tulepuhumisest higise naha ja piparmündi tee lõhnadega-  kõik see argipäev, mis ootab ees, oma kohustustega, reeglitega ning kokkuleppetega tundus kauge, ebareaalne ja ebaoluline. Sest ma olin äsja saanud tunda midagi, mis on eluline ja igavene.



Aasta Noot- sandlipuu. Ekstreemne ja radikaalne pööre minu elus, arvesades, et sandlipuu oli üks nootidest, mida veel mõned aastad tagasi lausa paaniliselt vältisin. Ma vist ei hakkanud lõplikult sandlipuu imetlejaks, kuid proovisin ära lugematu hulga sandlipuu aroome ning leidsin enda jaoks vastuvõetavaid variante. Soe, pehme ja ilmgintimata rahulik, kuiv selle noodi interpretatsioon, mis õpetas mind selle noodi kandma ka enda kahvatu ja kuiva naha peal. Vaieldamatu lemmik ning lõhn mis on nüüdseks absoluutne must riiulis on Diptyque Tam Dao. Teine väga kütkestav sandlipuu versioon on Chanel Egoiste.

Aroomide mõistes üleüldse see aasta oli kummaline. Kui elus sündmused võtsid korraga viisteist erisuunda ning külvasid mind üle lugematu valikute hulgaga, ma ise olin enem kui kunagi truu vaid mõnedele valitud lõhnale. Aasta aroom ning ühtlasi aasta leid oli minu jaoks Guerlain Eau de Shalimar- originaalset Shalimari olen imetlenud, kuid kandnud suhteliset harva, kuid see mõrkja musta vanilli ja bergamoti ning vaikude versioon on täpselt see, mida minu nahk ja olemus ihkas. Teine aasta favoriit oli Van Cleef  & Arpels Collection Extraordinaire Bois d'Iris- meditatiivne ning mõtlik iirise ja jaapani viiruki duett, mida raamib õige pisike piisk vaniljet.

See aasta üleüldse olin parfümeeriast kaugel. Vaid väga pisteliselt tutvusin uudistega, seega aasta uudise valimisel seekord olen küll profaan mis profaan. Sellest, millega sain kokku puutuda, ehk kõige paremat muljet jätsid Chanel No 5 L'Eau- tõeliselt hea, kergem legendaarse aroomi interpretatsioon, samuti Neela Vermeire Creations Rahele- mis aitas mind paremini mõista minule siiani raskesti seeditavat osmantuse noodi. Ja kõik. Kõik muu voolas minust nagu hane selga vesi.
Asju, mis ei meeldinud, või millest aru ei saanud, oli jälle lugematu hulk. Ei tea, kas see peegeldab minu negativismi, vastuseisu uuele ja moodsale või hoopis apaatilist konservativismi. Ei hakka neid pettumusi nimetada- igaüks saab ise proovida ja oma järeldusi teha.

Üleüldse oli üks emotsionaalsete pettumuste aasta. Isegi mõlkusid mõtted, et lõpetaks blogi kirjutamise (õnneks ei tekkinud veel soovi endale pead raiuda). Raske kainenemise aeg, ütleksid pessimistid. Enda ego hävitamise aeg, ütleksid müstikud. Tuleb vähem soovida, siis vähem pettud- ütleksid realistid. Ja nii ma õpin- katsudes rakendada pidureid, proovides elada hetkel, ja mitte soovida- mitte midagi. Ja kuna see tegevus minu hingeehitusega inimesele kõige kergem ole, siis eks selleks anti ka mitmeid abimehi.

Aasta tegevus- meditatsioon. Olin vahepeal unistanud, millist seisundi ja olekut pakub tavaline, lihtne, igapäevane meditatsioon. See on sama, mis kehale hapnik.

Aasta raamatud- vana Sufide muinasjutu järgi Farid Ud- Din Attari poolt üles kirjutatud "Linnude keel" ning psüholoogia ja müstika maailma hiiglase Claudio Naranjo poolt kirjutatud "Iseloom ja neuroos". Nende kahe raamatutega võiksin kollida asustamatu saarele ning lugeda neid päevast päeva, kuni nende sõnade kõla jääks elama peaks ehhona.

Aasta albumid- jällegi kaks. Vahemerel loksudes avastatud Riccardo Arrighini "Puccini Jazz" (jazzi variatsioonid Puccini ooperimuusika teemale) ning kordumatu Alice Balsom kontsert Londonis.



Aasta kingitus oli vana hea, ammu kadunud hingesõbra tagasitulek. Jälle ja uuesti veendun, et Elu ei ole lineaarne nähtus, vaid käib, nagu planeetid taevalaotuses, ekliptiliselt ja ringrattast. Mõned tagasitulekud on nii liigutavad ja kallid, et meenutavad päikesetõusu peale tormi.

Ja lühidalt kõik.
Selleks aastaks soovid on tagasihoidlikud- olen ju perioodis, kus pigem vabanen soovidest.
Kuid, kui juba midagi siis:

- mängida kitarri (või mõnda muu pilli)
- sõita (võimalikult palju) rattast
- käia mägedes- nii üles kui alla. Siiani täitumata soovunelm on Gruusia
- keskenduda oma õpingute praktilisele poolele- jungiaanlikule psühoteraapiale
- võimalikult palju käia looduses
- veeta aega oma heade, südamelähedaste inimestega

... ja tegelikult, seekord võiksin oma soovid Kolmele Kuningatele niisama ära anda vahetuseks sellele, et laheneks, vabaneks mu ühe kalli inimese seis, olukord, et temale voolaks selgust ning kõike sellega kaasnevat. Seega sosistan õrnalt Kolme Kuningakõrva(de)le "teie silmad näevad laiemalt ning ninad haihtavad selgelt mis suund on õige. Meie loodame teie peale "

Ning saadan nendele järgi enda kaela peal hõõguva The Different Company Rose Poivree tilkade hõngu- et kaunid sügisesed roosid ning kuiv pipra ja vürtside tuul nende kaugel teel meenutaks mu vaibuvaid sõnu

Olgu Kolm Kuningat teile lahked!

Jääaja elujäämise strateegiad

Igal pool on valge valge ja kohutavalt külm. Mind hiljuti küsiti, miks blogis valitseb tühjus ja vilistavad tuuled. Mida ma saan oma kaitseks öelda? Külm on! Valge! Mähiks end õige kasukasse, viskaks voodi ja magaks magaks magaks- kuni läheb soojaks.

                Muidugi on ilus. Muinasjutuliselt ilus. Kuid see on täpselt see ilu, mis soosib lesimist pehme pleedi ja sooja voodi embuses, kaminas hõõguvate puude ja linnumajas siblivate tihaste vahtimist, raamatute lugemist ja kuuma kakao rüüpamist (sellises külmas tee on kuidagi liiga vedel).  Mitte midagi tegemist. Klassikalise muusika või hubase džässi kuulamist ning aknast väljas jõllitamist. Sellisel aastaajal ja hüdrometeoroogilistel tingimustel mul tekkib totaalne laiskus, ja kui tuleb siiski end liigutada (ja seda tuleb teha niikuinii- tööl on kõrghooaeg ja lapsed ei tee minu laisklemisest ei sooja ega külma), siis on halvem, tekkib apaatia. Kui midagi ei ole, siis midagi ei ole ka vaja. Ei soove ega tahtmisi. Ainult et saaks rahus ja murevabalt olla.

                Lõunamaallastel on siesta, miks siis meie, põhjamaade elanikud ei saa talvel heita talveunne? Kogu minu energia on praegu suunatud selleks, et soojendada pakasest veresoontes tarretuvat verd. Et toetada metabolismi. Mõningatel nii mõjub toit- peale söögi kogu sisemine ressurss läheb seedimistrakti. Minul nii mõjub pakane- kogu mu sisemus mobiliseerib end, et toetada elusust ja sisemist soojust.

                Huvitav on juurelda kuidas talve näevad ja interpreteerivad ninad. Pakases loomulikud lõhnad justkui kaovad ära ja jätavad ideaalse tausta inimese olfaktoorse fantaasia ilminguks.

                Aastaaegade teema parfümeerias on olnud kasutusel, Van Cleef & Arpels, M. MicalLef, Yves Rocher on toonud turule aastaaegade teemalisi lõhnasid. Minu lemmik, mis kohe kindlalt võtab koha ka minu kogu aegade topp kümnes, on  Jean Claude Ellena poolt loodud Frederic Malle Eau d’Hiver. Pehme kui esimene lumevall, kerge, graatsiline, läbipaistev ja kõige pehmem lõhn maailmas. Nagu pruudi loor. Ei mingeid nurkasid- kerge angeelika (emaputke) mõrusus, mandlitaoline heliotroopi ja mee nootide magusus, kerge iirise puudrilisus, bergamoti kibe värskus, ja see kõik on nii orgaaniline ja loomulik kui leebe tuuleiil. See lõhn on ainult endale, nad ei levi pika raadiusega, see ei ole isegi lõhn, vaid kanal teatud tuju loomiseks, kuid mitte efekti saavutamiseks. Aroom on nõnda rahulik, intiimne, õrnalt soe, et tuletab meelde lapsepõlve muinasjuttu küsimuse „mis on maailmas kõige magusam?“ (mitte söögipoolest, vaid meeletajult). Tookord vastus oli emapiim. Nendel unelevatel, valgetel talvepäevadel minu jaoks kõige magusam on  Eau d’Hiver.

                Mäletate, kuidas eredas veebruari päikeses sulavad jääpurikad? Monotoonne tilkumine, siinsamas jääkoorikuks tõmbuv loik- päike ja jää. Minu jaoks parfümeerne sellise pildi vaste on Van Cleef & Arpels Les Saisons Hiver. See on terav, värskelt jämedalt jahvatatud must pipar, laim, kardemon (kuid siin ta pole hubane, vaid hoopis terav) ja valge, jahe muskus. Olen kuulnud, et mõnedel aroom meenutab lumetuisu. Võib olla. Erinevalt varem mainitud Eau d’Hiver’ist, Les Saisons Hiver on kuiv, terav ja karge, nagu petlik veebruar, kes nii suurepäraselt ühendab paradokse. Kargus ja teravus justki viitab oma teravate pakastega lähenevale kevadele vastuseisvale talvele.

Külmal valgel lumisel talvel ma ihkan lõhna, millesse saaksin end mähida sisse nagu kookonisse ja pehmelt, meeldivalt ja mugavalt oodata talve lõpu. Selleks otstarbeks pea et ideaalselt sobib heliotroopi (mandlitaoline lõhn), muskuse ja angeelika (emaputk) kooslus minimaalsete lisanditega. Üks sellistest lõhnadest on Paul & Joe Blanc, jällegi loodud J.C. Ellena poolt. Peakoosluse lisaks on veel piim, freesia ja mandli noodid. Pehme, magus, embab nagu kohev sall ja sobib sooja piima tassi asemele. Näiteks  Byredo Blanche, kuigi samuti valge- teemaline, minu jaoks on pigem kevadine, nad lõhnavad lumivalge puhtuse järgi. Lolita Lempicka L’eau en Blanc minule isiklikult on liiga magusad, kuid magusate lõhnade pooldajatele nad võivald vabalt saada selleks, mis minu jaoks on Paul & Joe Blanc. Heliotroopi, lagritsa, iirise, kirsi ja tonka ubade lõhn on just see magus, valge, hubane, kergelt puuderjas armas pehmus  aeglaseks ja stressivabaks enda hellitamiseks.

                Just nendel päevadel, kui maailm nagu oleks loodud suhkruvatist, mulle väga hästi istuvad muidu üliharva kasutatavad Cacharel Noa. See on lihtsalt nende aeg! Õrn, pehme muskus, poengi puudrilisus, liilia, kohvi noodid loovad hubase, pehme, intiimse ja hellitava lõhna. Soojemad noodid nagu kohvi tulevad välja just karges talvises taustas. 

 

                Need, kes ei pelga puuderjaid lõhnasid, külmadel talvepäevadel peavad ära proovima Kenzo Flower. Nende puudrilisus ja riisi pudingi taoline magusus kõlab hästi just külmas. Olen märganud, et Flower  ei armasta teravat kehalõhna (nt., rohket higistamist, kuid parem ära kandke neid ka peale lõunat, kus sõite sibulasuppi), kuid kuiv nahk ja külm õhk aitab neid näitamas oma kõige ilusamaid külgi.

                Ergsate ja julgete lõhnade pooldajad pakases võivad ära proovida erinevaid Dior Hypnotic Poison versioone. Lõhn on pehme, lausa söödav, magus, praktiliselt igas flankeris olulist rolli mängivad mandlite ning vanilje noodi. Minu lemmikud on Eau de Toilette ning Extrait de Parfum, kuid juhul kui krõbe talvine ilm jätkub, saab ära proovida teisigi flankereid, sest kõik need on märkimisväärsed ja kvaliteetsed. Kuid valides Hypnotic Poison ärge unustage, et kuigi lõhn on rahulik ja siidne, nemad avanevad arvestatava raadiusega ja neid tõenäoliselt tunnevad ka kõik, kes ümbritsevad teid. Nii et juhul kui soovite end peita enda sisse ja olla märkamatuks, valige tagasihoidlikumaid üleval mainitud (ja ka mittemainitud) lõhnasid.

Kraadiklaas näitab – 16C. Tass kakaod-  ja voodi. Pehmetesse kui valge muskus, emaputk ja heliotroop unenägudesse. Homme algab uus päev. Ja mitte mäekauguselt on see päev, kui Päike muutub tugevamaks Talvest.

Frank Sinatra, The Good Life

 

…kõige tugevam on raud, kuid teda saab ära sulatada tuli ...

.. tuli on tugev, kuid teda võib ära kustutada vesi ...

.. vesi on tugev, kuid teda imavad ära pilved ...

.. pilved on tugevad, kuid neid ajab ära tuul ...

.. inimene on tugev, kuid teda murab ära hirm ...

.. hirm on tugev, kuid teda uinutab vein ...

.. vein on tugev, kuid teda võidab uni ...

.. uni on tugev, kuid surm on tugevam ...

.. vaid armastus ja headus elavad igavesti ...