Kuvatud on postitused sildiga Cartier. Kuva kõik postitused
Kuvatud on postitused sildiga Cartier. Kuva kõik postitused

esmaspäev, 15. jaanuar 2018

Kolm Kuningat. Mu tusameele talv.
















 Jälle paljas, lumetu jaanuari algus ning on aeg panna kõik täpid „i“ peale, ära saata vana aastat ning avada ruumi uuele ruumile ja uutele tuultele. Seda on väga vaja. Lahkuv aasta 2017 oli raske kui raudsed pastlad Egle muinasjutust, tõid terve rea katsumusi, üks teise järgi ilma, et oleksid jätnud kasvõi üürikest hingetõmbe aega. „Armasta oma ligimest kui iseennast“ jätkasin endale kordamast, tasakesi kuuldes oma hääles järjest tugevnevaid iroonia noote. Kerge öelda ning raske teoks saata. „A“ kategooria tragöödiad õnneks läksid peaaegu mööda, kuid kõke muud oli kuhjaga. Mu elust lahkusid mulle eriliselt kallid inimesed, õnneks (või kelle õnneks?) mitte üle vikerkaare. Mõned kadusid mu elust sõnagi lausumata. Elasin üle räigeid konflikte ja tonnide kaupa lihtlabast inimliku pori. Saaks ju seda kõike võta kui elu õpetunde ja tõde ilmumist illusioonide asemel, kuid mu vaene süda ei mõista nii kõrgelennuliselt mõtiskleda ning kurdab nii inimliku valu üle. Nagu sellest oleks vähe, stressist lülitusid ennast välja maitsemeel ja lõhnataju (lõhnu küll tundsin, ning vägagi teravalt, kuid nad ei tekitanud ei mingisugust emotsiooni), seega sain oma nahal katsetada P. Süskindi „Parfüüm. Ühe mõrvari lugu“ peakangelase väärilisi kannatusi.
Kuid siiski, oli ka palju head. Kordumatud, unustamatud ja müstilised looduskatkad, hingetoitvad raamtatud ja südant paitav muusika. Kasvõi hetkeks, võimatuna tunduvad kohtumised ja kokkulangemised ei lasknud unustada, et elan hoopiski mitte kolmedimensioonilises ruumis ja mitte sugugi lineaarses ajas. Elu on täis ülatusi ja imesid. Isegi kõige pimedamal ööl.

Aasta nurgakivi – üksindus. Üksindus sel mitte kergemate jaolt aastal oli vajalik kui puhas õhk. Niigi mulle on omane keskmisest kõvasti suurem vajadus olla iseendaga ning kui sees on nii tudeid ja mõteid, painavaid, nurgelisi, üleujutavaid ja sööbitavaid, üksi olemisest sai vältimatu igapäevase hügeeni faktor. Kolisin välja sotsiaalvõrgustikudest ja elektroonpostidest ja lasin oma telefonilgi puhata hääletu režiimis. Üksindust tihti ajatakse segi üksildusega, kuid nagu ütles Paul Sartre „kui tunned ennast halvasti üksi olles, siis ilmselt oled halvas seltsis“. Vaikuses, teistes eemal olemine ravis katkist hinge. Sain väga elavalt aru, miks inimesed lähevad kloostritesse või annavad vaikimisvandeid. Nüüd jäi ainult leida kloostri J
Kloostri kusjuures juba leidsin. Aasta rännakul, matkal Petserisse ja selle ümbruses pesitsevatesse arhailistesse slaavi küladesse. Nädal  enne Lihavõteid paari sõbrannaga jälgsi ületasime Koidula piiripunktis Vene piiri ning olimegi teisel pool Peipsi järve, ühel vanematest ja müstilistes vanaslaavide piirkondadest. Sõnad ei anna sellel matkal kogetut edasi- ja kuidas ometi nendega saaks kirjeldada pühade järvede ja nõlvade vahel end varjavaid sajandeid vanaid külakesi (või siis seda, mis nendest on jäänud), mitmeid miniatüürsete koskedena langevaid allikaid, kevadises metsas leituid vana setode ja vepsade kalmistut püha Matvei hauakesega, soode vahel ennast varjavaid kunagi langevate allikate peal ehitatud vesiveskide jäänuseid, soometsa tihes pimeduses oma rahuliku ja segamata elu elavat vanausuliste kloostrit, ainult paadiga juurdepääasetavaid soosari erakute elu- ja patulunastumiskohtadega, musti luigi valge pühajärge jää peal või metsa sügavikus pungadest tulvil kirsiaeda. Sõnad on tihti valelikud ja enamasti tühjad ning polegi selliseid sõnu, mis suudaksid edasi anda selle muinasjutulise matka atmosfääri. Kohati tahtsin ennast näpistada, et veenduda, et ma ei maga ja ei näe und.  

Loodus justkui tundes mu armetu seisundi sel aastal toitis unustamatu muljetega. Üks meeldejäävamaid hetki, aasta hetk, oli kui Jaaniööl, olematu öö pehmete pasteelsete pooltoonide vaikuses minu kõrvale, päris kõrvale, nagu ei kusagilt, maandus valge haigur. Haigrud on väga tähelepanelikud ja ettevaatlikud  linnud, inimest nad tulevad kaugelt ja ei lase ligi, seega see ülatusmaandumine võttis mul hingamise kinni ja tundus, et südagi lakkus tuksumas, püüdes säilitada selle pühaliku hetke. Kuid sinilind ei kavatsenudki minust välja teha, ta tegi mõned sammud selgesse kui Jumalate peegel järvesse, kummardas ühte jalga ja stoilise rahuga hakkas kallastama. Kogu loomingust ma üle kõige imelten linde, iseäranis pikakoivalisi, meeletu kui ussi selgroog kaelaga veelinde. Mulle tundub, et kõikidest loomadest on nad kõige lähemal kehastunud hingele. See minu jaaniöö idüül kestis umber veerand tundi kuni ma ikkagi suvatsesin liigutada oma ära surnud jasemeid ja imeloom sai aru, et ta polegi üksi. Sirutas tiivu, paar plaksu nendega ja oligi kadunud hõbedases öö valguses.




Ainelise maailmaga polnud sugugi nii kerge ja imeline. Mind surus hulk töid ja kohustusi, mida lihtlabaselt ei jõudnud ega suutnud kõik ära teha. Tuhanded „peab“ rebisid mind mitmesse suundadesse korraga. Ja veel- esimest korda mul lõpesin otsa sõnad. Kadus igasugune vajadus suhelda kuid kõige hullem oli see, et ei suutnud midagi kirjutadagi. Artiklid, blogi postitused, virnade kaupa vastamata elektroonilised kirjad- kõik see tundus võimatuna. Lihtsamgi pikem kui neljasõnaline lause tundus väikse kangelasteona. Justkui proovides taastada ei tea kuhu kadunud verbaalset võimekust, lugesin – lugesin nagu maniakk. Minu kodus raamatuid on niigi palju, õieti nii palju, et varsti vist tuleb nendele loovutada oma voodikohagi. Kuid see aasta raamatud tulid erilise vooga, ujusid eri nurkadest. Loetud raamatute nimekiri on ausalt öeldes pikk ja üsnagi huvita, aasta raamatut on raske määratleda. Suure mulje jätsid A. Roob „Alchemy and Mysticism“, E. Perel „Mating in Captivity“,
W. Bion „Taming wild thoughts“ ja kosumaine, möödunud V. Afanasjev romaan Peipsi õigeusuliste sõjajärgse elu keerdkäikudest „Serafima ir Bogdan“ Teistmoodi ja sügavamalt pääsesin suure inimhinge uurija C.G. Jungi töödesse. Ühe sõnaga- oli sõnavähene ja raamaturohke aasta. Raamatud on vägevad, mida ka ei ütleks kodumaine tarbimiskultuuri trubaduur Prisma.



Aasta oli imelise muusika ja muusikaliste avastuste rohke. Kõike ei saagi loetletud, kuid aasta kõlaks nimetaksin juhuslikult avastatud Jumala poolt muusikut-  Moondog. Tema „German Years“  kutsus muusikasse süveneda hoopiski teise nurga alt. Mitte vähem paeluv ja müstiline kui tema muusika on geeniuse ise elukäik. Kuulasin palju  Björki, tema „Black Lake“ ja „Vulnicura“ kogum aitasid läbi elada kõige tumedamaid hingesoppe. Nostalgia hetkedel muudkui kõlas mu koolilõpu pahad poisid,  The Cure. Jäin täiesti sisse islandi ja muude põhjamaa rahavamuusikasse, need kummalised helinad said justkui minu teiseks nahaks, sest too algne, mida mulle määras Emmake Loodus, osutus sel aastal lihtsalt liialt õhukeseks ja õhkõrnaks.



Aasta noot – sookail. Juba mainisin, et lõhnatajuga mul sel aastal toimusid kmmalised asjad. Lõhnu tundsin nagu koer, erakordselt teravalt, kuid nad ärritasid mind metsiku meelega. Tavaliselt olen lõhnade suhtes väga tolerantne (kuigi mitte tuim), erandeid on väga väheseid ja ekstreemsetes vormides- nagu kleepuva limonaadi või mäda lõhn. See aasta J
lõhnad ümber tekitasid ahastust, tahtsin põgeneda nende eest (mis on väga võimatu ülesanne, lihtsalt ei ole olemas ruumi, kus ei leviks tuhandeid erinevaid lõhnu). Ühel öömatkal rabasse, valgete ööde ajal, sattusin täieliku sookailide õitsemispoele. Muidu tuttav, kuid siiani tähelepanemata lõhn, sööbis mu rakudesse võimsa lainena ja võlus mu ära. Mõrkjas, magus, joovastav ja igatsev, täielik soomaagia lõhn. Langesin sookailide võrkudesse ja nüüdki oma keldris hoian korraliku kogust kuivatatud sookaile, teen nende leotisega saunaauru, panen sookailidega topitud linnased kotikesed lastele padjate alla, et näeksid ilusaid ja õnnelike unenägusid. Sookail leidis teed mitte minu aeda, vaid ka koju, sauna, riidekappi, vanni ja voodi. Valutaja.


Aasta parfümeeria maja- Agonist. Rootsi parfüümide maja, mille lõhnad on mitte vähem lennukad, huvitavad ja omamoodi kui selle maja nimi (agonist on  keemias molekul, mis aktiviseerib retseptoreid ja põhjustab maksimaalse reageerimise). Agonisti lõhnad on ülimalt uuenduslikud, kuid siiski karged ja justkui läbipaistvad, nagu mäeojad. Nende esteetika ja taju sarnaneb skandinaavia looudsmaastikule ning kiirgab seda ruumilisust ja vabadust nagu uhked põhjamaised kaljud, jõed ja taevas. Oma vaimusilmas leian igale Agonisti lõhnale rakenduse, sest kõik nad on omanäolised, iseloomuga tegelased, kes ei läbi maailma märkamata.  
See aasta lõhnastasin ennast minimaalselt. Olin nii minimalistlik kui konservatiivne. Selle aasta veeks ja leivaks minu jaoks oli good old Guerlain Jicky. Loomulik, õnnelik ja vaba lavendli, tsitruse , naha ja vanilje lõhn. Minule ta meenutab puhtaks vahutatud, putitatud vana auto ja mootori, kütuse aroome mis on läbisegi vabastavate suvise looduse lõhnadega. See on justkui läbipaistev siidirätt, nahkkindad ja kabrio mis kihutab Cinque Terre ranniku serpentiine mööda. Aroom, mis sobib alati ja igale poolele  („oih kui hästi sa lõhnad“, „kus kohast tuleb see benzu lõhn!?“), kelle võimuses on võluda ja üllatada. Kes võiks arvata, et Jicky on loodud aastal 1889?
Aasta parfümeeria uudiseid  seekord oli lausa kolmeainsuses: Hermes „Twilly“,  Olfactive Studio „Woody Mood“ ir Kerosene „Unforsaken“. Tegelikult olin aasta mööda igasugustest, sealhulgas ka parfümeeria, uudistest eemal. Siiski jäid hinge „Twilly“ tagasihoidlik komplekssus, ere ja väljapaistev punase puu, kakao, ingveri ja viiruki segu„Woody Mood“ ning gurmaanilik apelsini õite ja kookosepähkli duett „Unforsaken“ (kuna kookospähkli noodid ei ole sugugi miski, mis mulle meeldiks, võib öelda, et Kerosene tuli välja väikse imega).
Minu isiklikus garderoobi iseloomustasid come back trendid . Cartier Draakoni Suudlus (Le Baiser du Dragon), The Different Company „Rose Poivree“, Cuir de Lancome, Serge Lutens „Bois de Violette“- tagasi tulid aroomid, mille tagasituleku ei oleks osanudki oodata. Lihtsalt nii see läks...






Aasta pettumus (peale neid mitmeid mitteparfümeerseid)- Chanel „Gabrielle“. Chanel oskab teha
 häid, kõnnekaid, väljapaistvaid, iseloomuga aroome- ma ei kahtle selles. Selle teadmise valguses küll üllatas näotu ja mittemidagi ütlev Gabrielle aromaatne bukett. Aroom sihib samasse kategooriasse nagu Hermes „Twilly’gi“, kuid matkides oletatava massostjate maitse, ta täielikult kaotas oma nägu.  
Aasta avastus- Gueralin „Chant D’Aromes“. Imeline, õrn ja habras, kuid mänguline sädelevate aldehüüdide, alõtša, ylang- ylangi, sandlipuu ja vaikude aroom. Lõhn nagu siidist aluspesu, klaas külma šampanjat kuumal suve pärastlõunal hiiglasliku tammepuu all või vaikne talvise õhtu jazz kamina juures. Täiuslikult naiselik, väga pehme ja vaikselt ilmekas lõhn. Perfect harmony.



Selline siis oli mu aasta- mitte kergemate killast. Eelvimasel aasta õhtul istusin vaadates kaminas praaksuvaid puid ja väänlevaid leeke ning kuulasin selle aasta mantrat,  Kind Crimson „Talk to the Wind“-, kääridega ükshaaval lõigates ära juuksesalku ja neid visates tulele, justkui andes tulele äramineva aasta katsumusi, pettumusi ja valusaid taipamisi.ˇ


Ja kuigi jõulukuusk otsustas meie kodus kasvama hakkata ja meist välja tegemata hakkas asjalikult välja ajama värskeid pungasid ja oksakesi, Kolme Kuninga õhtul kirjutasin paberiribale oma lootused ja palved aastaks. Nad on väga lihtsad:
-        
        -   Südamerahu
-          Mõtteselgust
-          Energiat, tervist ja pealehakkamist
-          Uusi alguseid

-          Inimesi, kelle silmadesse tahaks vaadata ja vaadata ja vaadata
Kolme Kuningaga! Toogu nad seda, mis on kõige kallim!



neljapäev, 7. jaanuar 2016

Trys Karaliai- svajonių tinkluose

Pasibaigė, priėjo liepto galą, dar vieni metai. Ir nori ar nenori- tenka suvesti galus, suskaičiuoti viščiukus, įvesti tvarką galvoje, kad galėtų ateiti nauji--- su visom naujom viltim, troškimais, bangomis ir aromatais.
Parašiau „dar vieni metai“- ir pasidarė gėda. Nes jie nebuvo dar vieni. Jie buvo ypatingi. Nepaprasti, svaigūs it supynės ir pilni netikėčiausių posūkių. Buvo visko, ir juodo ir balto, ir juoko ir ašarų, ir stebuklingų akimirkų, vien dėl kuriė verta gyventi, ir nors metų pabaiga pasitaikė kaip reta bjauri,  metus išleidau su šiokia tokia nostalgija (taip atsitinka BE GALO retai).
Pasitikau 2015uosius braidydama jūroje, kartu su visai netoli beplaukiojančia gulbių pora. Išleidau- be petardų ir triukšmo, laukuose, po žvaigždėtu dangumi, glostydama obuolmušį žirgą. Tiek sutikimas, tiek ir atsisveikinimas buvo verti. 2015 prisiminsiu ilgai.
Metai buvo tokie intensyvus, jog tiesiog buitiškai neliko nė kruopos laiko rašymui. Kartais graužė sąžinė, bet dažniausiai- prisipažinsiu, negraužė, nes tiesiog nespėdavo. Kai gyvenimas pateikia vieną staigmeną po kitos, mazai belieka laiko reflektuoti.
Praėjusių metų leimotyvas- Muzika. Muzika į mano gyvenimą veržėsi per duris, langus ir net mažiausius plyšelius. Ir tai darė mane neapsakomai laiminga. Muzika mano gyvenime visada buvo svarbi- mano last resort, pats giliausias jėgų papildymo, visumos ir nerealaus pojūčio šaltinis, nukonkuruojantis net kvapus. Visada vienaip ar kitaip, ne tik radijo ar CD grotuvo bangomis, muzika dalyvavo mano gyvenime. Šiais metais netikėtai (sakykite dar, kad nebūna stebuklų) pavyko ją paversti ultimate reality ir duona kasdienine. Ir visa tai- be radikalių sprendimų, kirčių ir kančių, integruojant tai, kas išmokta ir išvargta visai kitose srityse.
Einamiausias metų diskas buvo šis: 



tarsi tiltas į kitą didelę metų temą. Baimę. Nepasitikėjimą savimi. Šie metai padovanojo unikalias galimybes giliau, iš esmės pažinti Baimę. Jei Baimės paprastai bijome ir tik ją sutikę nusigręžiame ir dedame i kulnus (bent jau aš tai tikrai taip darau), tai šiais metais teko stovėti su ja akis į akį ir ją pažinti. Iš šono stebėti, kaip artimi ir mylimi žmonės, susidurę su ja, nuleidžia rankas ir be kovos savomis rankomis palaidoja pačias gražiausias ir tyriausias savo svajones. Ech... Įsitikinau, kad Šėtonas - tai ne kas kita, kaip mumyje tūnanti ir savo progos laukianti Baimė.
O kad pasaulyje viskas vaikšto poromis, tai buvo ir daug gėrio. Daug daugiau nei baimės.
Į mano gyvenim atėjo nemažai šviesių, gražių, gerų žmonių. Daug daugiau, nei išėjo. Ir su jais praleistas laikas- ta pati didžiausia dovana, tylus stebuklas, kurį padovanojo 2015ieji.
Metai buvo kaip niekada gausūs trumpametražinių kelionių. Įsimintiniausios-  Peipsi ežeras (pas mus žinomas kaip Čiudskoj), Maskvos teatrų, paradų ir įvairiausių Arbato užkaborių revizija. Peipsi vėjų muzika, Jevgeni Onegin Didžiajame Teatre ir siautulingas A. Chačaturjano Maskarado valsas.


Parfumerine prasme, kaip girdėjau iš bendraminčių, metai buvo skurdoki. Kas galbūt net nėra blogai, nes, prisipažinsiu, tiesiog nespėjau sukinėtis tarp kvepiančių naujienų, tai bent guodžiu save mintimi, kad nieko labai daug nepraradau. Nedažni vizitai susipažinti su mainstream’o  naujienomis buvo tokie beviltiški, kad net nekildavo rankos rašyti- mano žodyne nėra tiek daug neigiamo atspalvio žodžių. Tad apie nusivylimus šį kartą nerašysiu- nuvylė daugmaž viskas, kas 2015aisiais pasirodė mainstream’e.

 Įsimintiniausios naujienos: Aedes de Venustas Pallisandre d’Or , Le Labo The Noir 29 ir Byredo Of No Man’s Land. Pirmasis- tiesiog iki kaulų smegenų mano estetinė, natų ir kompozicinė teritorija- minimalizmas, dūmelis,  traški mediena, plonas tarsi voratinklis ir stiprus tarsi plienas šleifas. Nerealiai aristokratiškas aromatas. Le Labo The Noir 29- keista aliuzija į rožę, figą, medieną. Jokio saldumo. Aromatas kažkoks sunkiai suvokiamas, enigmatiškas, tuo ir užkabliuoja. Kvapas mono ir prie kūno, bet su juo jaučiuosi keistai patogiai, tarsi jojikas su auliniais batais. Tai turbūt kvapas, kuriuo kvėpinčiausi kasdien, jei tektų rinktis. Byredo Of No Man’s Land- ir vėl apie rožę. Patinka man tokios rožės- erdvinės,atviros, gilios, kvepiančios kilminga gamta ir sausais prieskoniais. Ant vyriškos odos man- kvapas- valerijonas, vyrą, turintį proto ir fantazijos kvėpintis Of No Man’s Land, laikyčiau neatremiamu.


Iš populiariosios parfumerijos smagiausia naujiena pasirodė L’Occitane en Provence Pampelousse Rhubarb, nuotaikingas rabarbaro, greipfruto ir lavandos vanduo, nors ir greitai nugaruojantis, bet paliekantis nedilstantį geros nuotaikos pėdsaką.
Labiausiai man prilipusi populiariosios parfumerijos naujiena... na žinoma Hermes. Jour d’Hermes Gardenia. Visai netikėtai gavau flakoną dovanų. Tiesą pasakius, aromato uodus dar nebuvau, bet buvau girdėjusi ne susižavėjimo kupinų atsiliepimų, tad pirmoji reakcija buvo skepsis. Bet... ant mano odos šaltų, drėgnų, net vandeningų baltų gėlių puokštė atsiskleidė kuo puikiausiai. Išlaikytas J.C. Ellena braižas- natos tiesiog idealiai suplaktos, sunku išskirti atskiras natas, tai tarsi akvarelė, kurioje viskas persilieja, susipina ir mirga. Kvapas permatomas, moteriškas, elegantiškas ir jausmingas. Ko gero, einamiausias flakonas praėjusiais metais.



Populiarumu su juo rungėsi Max Buxton Black Angel (kasdienai, prie džinsų ir laisvesnio stiliaus) ir Serge Lutens Serge Noir (koncertų ir šiaip tauresnių vakarų aromatas). Va taip paprastai apsiėjau su savo parfumeriniu garderobu šiais metais. Funkcionaliai ir minimalistiškai.
Teko daug ir širdingai mokytis, gilintis į tai, į ką visada norėjau gilintis. Metų pabaigoje susipažinau su nemiga. Tad ir tarp skaitomiausių bei didžiausią įspūdį palikusių knygų ir vėl- akademinė literatūra (aš matyt nepataisoma). Labai įdomus skaitalas visiems (nes įtariu, kad visi mes gyvenam, džiaugiamės ir liūdim tarp žmonių)
Iš naujo atradau O. Henry noveles. Aštrios, įžvalgios ir gyvenimiškai paprastos.
Apnikus nemigai ir atšipus gyvybinėms jėgoms gaivinausi poezija. Tarsi balzamas žaizdai skambėjo estų poetės Doris Kareva, kuri jausmo gyliu ir stilistika gal artimiausia musiškiui Sigitui Gedai, posmai.
O kai žodžiai pasibaigdavo, klausydavausi kosmoso (na, beveik):


Arba amžinos klasikos- Simon & Garfunkel.
Kinematografija laikinai apleidau, bet labiausiai įsiminę filmai buvo R. Zemeckis „The Walk“ ir S. Shainberg „Fur: The Imaginary Portrait of Diane Arbus“, filmas apie fotografijos ikoną ir nepaprasto likimo moteri Diane Arbus.


Metų nata, be jokios abejonės, buvo rabarbaras. Metai buvo linksmi ir kibirkščiuojantys, smagiausiom akimirkom taip pat leisdavau į ataką smagiąją artileriją: Comme des Garcons Series 5 Sherbet: Rhubarb, Aedes de Venustas Eau de Parfum, Mark Buxton Devil in Disguise ir jau
minėtąją Loccitane en Provence naujieną. Ir šiaip valgiau rabarbarus, kad gyvenimas neatrodytų per daug saldus ir rožinis (o likimas link metų galo pasistengė man įrodyti, jog jis tikrai toks nėra).





Taip chaotiškai reziumavus, laikas šnabždėti 2016 metų norus į ausį Trims Karaliams.

  • -          Pratęsti (vaisingai) 2015 pradėtus mokslus. Turiu nuojautą ir įtarimą, kad tai galbūt gali būti vienas iš naudingiausių dalykų šiame mano gyvenimo periode.
  • -          Apšilti kojas ir susidėlioti (bent apytikriai) į lentynėles darbinius reikalus. Kolkas, kokia bebūtų puiki mano nauja darbo sritis, joje vyrauja uraganai, štormai ir kiti neprogozuojami, o jei ir prognozuojami, tai kolkas nevaldomi gamtiniai reiškiniai. O norėtųsi bent retkarčiais pajusti ir žemę po kojomis...
  • -          Pajausti ir laiku paleisti situacijas, žmones, įvykius, reiškinius ir visa kita, kas nedaro mane laiminga. Kitaip sakant, sąmoningai rinktis, kur, kaip ir su kuo būti laiminga. Kaip tai padaryti- kolkas nelabai žinau. Bet žinau, kad turiu suflerę Širdį ir neblogai funcionuojančią jausminę sistemą, o tai jau yra neblogas bagažas for a start.
  • "Sąžinės balsas- tai prižiūrėtojas, kuris baudžia, o Širdies balsas- Draugas, tai Dievo balsas. Jo mažai klausome, nes jis yra nepatogiai reiklus. Bet kai mums kalba Širdis, neišgirsti neįmanoma.“


Ir kad taburetė nesvyruotų tik and trijų kojų- ketvirtasis, pamatinis noras tebus geras, gilus laikas su draugais. Kad išliktų ir sutvirtėtų gijos su naujai atrastais ir senais draugais, kad dar daugiau semčiausi visko, kas geriausia, iš žmogiško bendravimo, kad sugebėčiau ir mokėčiau duoti tai, kas manyje yra geriausia.
Du, ar du su puse noro tradiciškai tokie, kuriuos galiu tyliai tyliai, ir droviai, pasakyti tik patiems Trim Karaliams. Nors jie ir yra patys pačiausi, iš būties gilumų.
Ir dar milijonas smulkmenėlių kaip kelionės, gamtoje ir miestose, žaibo stebėjimas, dviratis, atgijęs tinklaraštis, nardymas, kvepalų dying to visit koncertų sąrašėlis. Kad nepraleisčiau likimo siunčiamų progų, Trijų Karalių dieną kvepiu Cartier Le Panthere: Eau Legere (pantera juk progų nepraleidžia).
Su 2016aisiais! Tebūna Trys Karaliai jums dosnūs likimo dovanomis! 


kolmapäev, 5. august 2015

Tähed vaatavad alla


Aknaklaas on peenelt joonestatud sätendavate veepiiskadega- väljas on Eesti suvi tema paremuses. Hall, suikuv aeg, pehme, lõhnav ja unelev- ideaalne raamatute lugemiseks, unistamiseks, lõhnavaks nurmenuku ja kaselehtede teeks ja niisama kulgemiseks. Kuigi kehalisest liikumisest puudust tunda ei ole mitte ühelgi päeval, sees on mõnus tühjus- ei mõtteid, emotsioone, ja isegi unistusi. Vaikne introvertne aeg omaenda olemise kaisus. Täielik eemaldumine välistest stiimulitest. Rahu. Püha rahu.

Selline aeg, kus hing rändab oma teed kuskil kaugetes maailmades. Ja isegi minu nii tihti rahutu mõistus justkui suigub hallis kesksuve niiskuses- ja mõistus, mis muidu nii terav, näljane ja läbilõikav kui nuga muutub aasadest tõusvaks uduks, pehmeks ja õhuliseks hõljuvaks aineks, kes otsib ilu, seiklusi ja imesid.

Müüdid sobivad selleks hästi. Ja jälle mu voodi kõrval virn raamatuid, mis võluvad kummaliste inimeste ja loomataoliste kujudega, salapäraste kritseldustega ja tervele kodanikule kahtlustavalt irratsionaalse tekstiga. Juutide müüdid, indiaanlaste müüdid, põhjamaade müüdid, kreeka müüdid... ja maailm muutub suuremaks ja avaramaks, ja sügavamaks, ja lõpuks ma enam ei saa aru, kas mina loen müüte, või nemad ärkavad mu sees ja hakkavad tasapisi täitma sees valitsevat rahuliku ja jahedat tühjust.


Seekord siis kreeka ja juutide müüdid. Lugesin antiikmütoloogiat ja taipasin, et pole kunagi mõelnud, kuidas võiksid lõhnata Olümpose jumalad ja jumalannad- mis sest et Kreekas olen veetnud nii palju aega, et see koht on vaikselt muutumas minu sisemise geograafia piirkonnaks- piirkonnaks, kus elavad lambad, jässakad mehed ja naised, piiritult rikkas ja ahvatlev keel ja Usk, see täistabamus, mis kord Zeusi maal äratas mind ellu ja näitas lihtsalt ja karmilt, et ükski sirge tee pole väärt kõndimist.

Hallil uneleval suvehommikute ajal, valgetel öödel hea fantaseerida jumalatest- kuidas nad lõhnaksid, näeksid välja, kõneleksid, kuidas nad liiguksid, naeraksid ja mismoodi tunduks nende vahetu olek.

Võtan ette tänumatu ja hull ülesanne ja proovin fantaseerida teemal kuidas võiks lõhnata seitse peamist Olümpose jumalannat: truu ja vankumatu Hestia, võimukas Hera, andev ja emalik Demetra, tütarlapselik ja õrn Persifone, tark Ateena, kaunis Afrodite ja igavesti noor kuu ja jahijumalanna Artemis. Millised lõhnad kehastuksid neid ja kutsuksid neid kohale, kui meile, naistele, on vajalik teatud nende aspektid ja tugi? Milline on nende olemus, mis elab igas meis ja mida kanname oma kehas ja tema lõhnas? Meesjumalaid jätaks järgmiseks korraks, sest on ju nii, et ladies first, ja teisaks ehk see jumaliku septeti, Dzeuse, Hadese, Poseidoni, Hermesi, Appoloni, Ariese, Dionisiuse ja Hefaisti, teemad on küpsemas, ootamas oma õiget aega ja soodsat tuult.

Ei taha sugugi alustada kronoloogiliselt, kuid nii juhtuski, et südamele väga lähedane jumalanna Hestia on ühtlasi ka Olümpose kõige vanem, kõikvõimsa Zeuse õde, kes ainukesena kõnnib Zeuse ees kandes jumaliku tule ja valguse sümboli, tõrvikut. Valgus ja tuli on see, mis tähistab peajumala ilmumist, ja seda valgust kannab Hestia, jumalanna, kes loobus jumalatele lubatud mõnudest selleks, et miski ei ohustaks tema poolt kandvat tuld. Maised ja praktilised inimesed tõlgendasid Hestiat kodukolde jumalannaks, kuid sügavam selle jumalusse tähendus on liikumatu püsimine enese keskmes, oma sisemise tule ja jumaliku valguse hoidmine puhtana ja muundatuna. Usutakse, et ka kreekakeelne sõna aatom (άτομο), ehk jagamatu, on seotud Hestiaga, kes ühtlasi oli ka terviklikkuse ja ISE sümbol. Hestia (rooma: Vesta) kultust ülistasid vestiaalid, pühad neitsid, kelle ülesandeks oli hoida jumaliku tuld ja kes olid nõnda pühad jumalanna teenijad maises, et üksnes nende puudutamise eest elusana põletati kogu süüdlase suguvõsa. See oli aga lõunamaades. Leedus, kus oli elus vestiaalide, püha tuli, hoidjate kultus, kõikvõimas suurvürst Kęstutis armus püha tule hoidja Birutesse nõnda, et esitas väljakutse jumalatele, röövis teda ära ja võttis naiseks. Nende abielust sündis ehk väljapaistvaim kuju Leedu riigi ajaloos- suurvürst Vytautas, mille valitsemisel kuningriik hävitas germaanide Teutoni ordeni ja saavutas oma võimsuse tipu.
 

Mis võiks paremini kehastada sellist jumalannat, kui viiruki, müüri, põleva lõke ja tuliselt vürtsised, kuivad lõhnad? Kui mõtlen Hestiast ja tulest, millel ta ei lase kustuda, esimesena tuleb ette Shiseido Zen Original, vana versioon mustas flakoonis, mis on aga pöördumatult kadunud. Uskumatu sädeleva lõke, põleva puidu ja suitsuste vaikude aroom. Viiruk võiks olla teine Hestia aromaatne kehastus, ja siin kohe tuleb esile Comme des Garcons Serries 3 Incense: Kyoto, või siis sama sarja Zagorsk. Uskumatult hea ja õilis viiruki lõhn on kohe mu kodumaal: Juozas Statkevičius- meeletult ilus vana puitpõranda, põlevate vahaküünalte, jasmiini ja viiruki aroom, mis meenutab fataalseid vanalinna viirastusi, lumivalget nahka ja küünlavalges joodavat veripunast veini. Ja imelisel kombel Hestia aroomiks arvaksin ka Hermes Rouge’i, sooja puidu, vürtside ja närtsinud okaste rooside aroomi, mis oma nostalgilise oleku taga peidab sirget selgrooga, uhkust ja fülosoofilist ükskõiksust. Seda kõige pehme naiseliku ilu kilbiga kaetuna.

Minu poolt kõige kardetum ja mõistatuslikum jumalanna- Hera. Zeuse õde ja abikaasa, abieluinstitutsiooni ja perekonna kaitsja, kuid armukade, õel ja julm- tema õelust said tunda nii teised jumalannad, nende järeltulijad, kui ka lihtsad surelikud. Hera vankri vedasid paabulinnud, ilmselt viidates selle jumalanna piiramatule uhkusele. Ta ei haletsenud ka oma ja Zeuse last Hefaistost, nähes tema ebardlikust, ja viskas imikut Olümpose mäelt alla. Pime oma vihas ja uhkuses, kuid kindel otsustes oma ja võra vahel, truu abikaasa ja halastamatu karistaja- Hera võis lõhnata klassikalise šipri, mõrkjate ja teravate samblanootide, kiiva bergamoti ja tumeda  lillelisuse järgi. Hera oli tõsine naine, kes ei mõistnud nalja (ning kohati julgem ja julmem kui misiganes meesjumal), ka tema lõhnad võiksid olla sama tõsised, mitmekülgsed, klassikalised, sirged ja vankumatud. Chanel Nr 5 on kindlasti mõeldud Herale. Hermes 24 Faubourg on lõhn, mida kasutaks, kui läheks töövestlusele kuninganna kohale (tabav iseloomustus, mida lugesin kunagi ühes parfüümiteemalises foorumis) ning oleks sobilik tõsisele, paabulindude rakendis sõitvale jumalannale. Frederik Malle Musc Ravageur, tema võisete animalistlike ja korraliku kaitsekesta loovate nootidega. Ka Gres Cabochard, Paloma Picasso Mon Parfum ja Sisley Eau du Soir võiksid olla tema väärilised kaaslased ja territooriumi märgujooned.
 

Emakuju- Demetra, viljakuse, külluse, looduse enda kehastus. Põlisrahvad, kelle elu sõltus otseselt saagi viljakusest ja looduse tujudest, kummardasid Demetrat- tema oli see jumalik värav, läbi mille füüsilisse tuli toit ja küllus. Demetra- andja, Demetra- toitja, Demetra- külluslikuse ja viljakuse tooja. Kuid Demetra ei oleks Demetra ilma oma lapselikult hella tütreta Persefoneta, kelle õrnale kujule sattus keeruline saatus olla allilma Jumala Hadese ja tema surnute kuningriigi kuninganna. Niisiis, Demetra, emalik alge seisab igaveses konfliktis kõikvõimsa allilma jumalaga, Hadesega, meheliku algega. Emalikkuse ja patriarhaalse õiguse, elu ja surma vastasseis. Demetra- see on Emake Maa ise, hoidev, toitev, ja toetav. Mõeldes sellest laiade tuharate jumalannast, kes andis elu kõigile maisele, tulevad meelde „kodused“, gurmee lõhnad- kus on tunda soojaid vanilje, kaneeli, tumedaid patšuli noote. Mitte minu lemmik parfümeeria žanr, ja ometi ei saa mainimata jätta selliseid ülipopulaarseid tänapäeva lõhnu nagu Lancome La Vie Est Belle, Estee Lauder Sensuous, Thierry Muglier Alien Liquer de Parfum, Guerlain Insolence, Cartier Delices de Cartier, kuid ka sellist vana head klassikat nagu Joop! All About Eve, Dior Addict, Lancome Tresor, Lalique Le Parfum.
 

Kuid Demetra eksistents ei oleks võimalik ilma tema õrna, naiivse ja isegi infantiilse tütreta Persefoneta. Sest Demetra on ju ema, ja emaks olemine on võimalik alles siis, kui sul on laps(ed). Persefone müüt, kus teda jalutades õitsvates aasades röövib allilma Jumal Hades- just siis, kui Persefone kummardub, et nuusutada õitsvaid nartsisse, maa avaneb, ilmub Hadese vanker ja vana, tark, kuid halastamatu ja jõuline allilma Issand ise röövib noort ja süütut neiu. Persefone, oma tütarlapselikkuses on aga üks raskemini mõistetavaid jumalannasid- ta on ühtelugu ka Allilma, surnute kuningriigi valitseja. Kuid siin võib olla ka oluline võti- allilma, kõige peidetumad saladused ehk avanevadki just kõige süütumale, rikkumatutele, kohati naiivsetele, külla lollidele, nagu tänapäeval neid küüniliselt nimetatakse. Igatahes Persefonega seonduvaid aroome pole just raske ette kujutada- nad võiksid olla kerged, lendlevad, lummavad, kuid samas külmad, sügavad ja õhulised. Oma halvas aspektis siia sobiksid vist mõttetud vesised lille- ja puuvilja kompotid, žanr, mis nii meeldib tänapäeva mainstream parfümeeria suurtootjatele. Kuna Persefone on duaalne Jumalanna, kes elab pool aastat maa all surnute riigis ja pool aastat maa peal viljakust toova ema juures, siis ideaalne teda peegeldav aroom võiks samuti sisaldada kontraste. Esimene, mis tuleb pähe on Serge Lutens’i l'Orpheline- lendlev, läbipaistev, kuid samas salapäraselt tahmane lõhn. Siin võiksid olla asjakohased nii mõningad iirise juure absoluuti sisaldavad lõhnad, ülikuulus Prada Infussion d’Iris, kuid miks ka mitte õrn ja lummavalt nostalgiline Frederik Malle Eau d’Hiver, oma hapra kaunidusega paeluv Guerlain Apres l’Ondee ning salapärane ning tühjust peegeldav L’Artisan Parfumeur Passage d’Enfer (on ju sümboolne, et Põrgu Väravate nimeline aroom võiks kaunistada Allilma Jumalannat). Populaarsema parfümeeria esindajatest siis Chanel Chance’id, L’Occitane en Provence Cherry Blossom, Balenciaga Paris ja Florabotanica Ralph Laurent Romance ning nii mitmedki Bvlgari Omniad.

Justkui vastand haprale, lapselikule ja süütule Persefonele on ihu ja lusti kuninganna Afrodite. Kuigi Renessansi idealistid, kellele kehalised rõõmud, ja seda veel eriti naiste puhul, oli tabuu, Afroditest on loonud hoopis romantilise naiseliku ilu ideaali, kreeklastele ta oli eelkõige lusti, kehalise ahnuse, kergemeelsuse, kuid ka loomingu ja kunsti Jumalanna. Ka Afrodite sünd viitab just iha ja keha aspektile- sündis ju ta oma isa Uranuse seemnest (merevahust), kui teda kastreeris tema enda poeg Kronos. Seemnest oleme me kõik, nagu väidab tänapäeva teadus, kuid just see, et meheliku võitluse, ja mehelikkuse kaotuse tagajärjel sündis midagi nii naiseliku, sensuaalset ja kõikvõimsat (Afrodite oli kuulus oma ohjeldamatu kehalise isu pärast), on paljutõotav. Seal kus kaks võitlevad, kolmas võidab, ütleb Leedu vanasõna. Seal kus mehed teineteisega ametis, valitsevad naised- ütleb tänapäeva elementaarne tarkus. Kuid mis aroomid sobiksid Afroditele, ja tema igavest naiselikust taotlevale kujundile? Eelkõige tuberoos- ehk kõige avalikumalt sensuaalsem, pilku- ja ninapüüdvam ja fataalsem noot parfümeerias. Ja just eelkõige selline tuberoos nagu Robert Piguet Fracas’es- lihakas, joovastav, väljakutsuv, igasugustest piiridest ja piirangutest väljas. Christian Dior Hypnotic Poison, oma magusas lillelises ja joovastavas laines. Tom Ford Black Orchid oma šokolaadi, orhidee, valgete lilledega, vaniljega- ja kõike muuga- oma ülekülustunud, ülierksa ja over the top stiili pärast. Yves Saint Laurent Cinema- oma sädelevate, magusate, hõrkude lilleliste nootide pärast. Ning kõik muu mis on lilleline, magus ning tagasihoidlikkusest kaugel.


Kui Afrodite on Jumalanna, kes pea asemel kasutab nabast allpool asuvat vaistu, siis selleks tema aspekti vastandiks ülihästi sobiks tarkuse, sõja ja käsitööde Jumalanna Ateena, kes sündis oma isa Zeusi peast- Hefaistos lõi Zeusi pea kirvega pooleks ja sealt ilmuski Ateena, juba täiskasvanuna, kilbiga, mõõgaga ja kiivriga. Tema on ühtlasi ka sõltumatuse, tsiviilse õigluse ja korda Jumalanna- maine kohtunik, kes on võimeline oma mõõgaga lahti sõlmida inimlike eksituste Gordiose sõlmi. Ateena on ka strateeg, ratsionaalne, kaine mõistus ja tsiviilõiguste kaitsja- erapooletu, äkiline ja halastamatu. Tema ei ilmuta naiseliku armu, see, kes rikub Jumalate poolt seatud korda, peab surema. Julgus, ettevõtlikus ja objektiivsus- igale naisele vajalikud
omadused, et kaitsta oma piire ja viia ellu seda, mida ihkab süda (ja paraku on nadu omadused, mille eest on naisi sajandeid karistatud). Mis võiks paremini sobida konkreetsele ja ettevõtlikule Ateenale, kui klassikalised šiprid- Hermes Caleche (vanker on kohustuslik sõjajumalanna atribuut), Christian Dior Mis Dior, Guerlain Mitsouko, Clinique Aromatic Elixir, Nina Ricci l’Air du Temps, Jean Patou Joy. Kaasaaegne parfümeeria on valinud barbiliku teed ning otsustanud, et üks naiselik aroom on magus, vesine, puuvilja- ja lilledekompott- eesmärkiga meeldida teisele, unustades oma isiksuse ja sisemise tasakaalu. Kõik see, mis kriitilisele ja kainele Ateenale tekitaks ainult muiget. Kui juba midagi populaarset, siis see tuleks Hermes seeriast- mahlane ja roheline Hermes Jour d’Hermes, tsitruseline ja varjatult tõsine Hermes Le Jardin de Monsieur Li,  väljapeetud ja konkreetne Carven  Le Parfum või energiast pakatav Guerlain Acqua Allegoria Mandarine Basilic.

Ning viimane ja minu hingele kõige lähedasem jahi, kuu- ja ööjumalanna Artemis. Artemis oli päikesejumala Apollose kaksikõde- nõnda korrates kõikides rahvamüütides esinevat Päikese/Kuu telje teemat. Artemis, hiljem roomlaste poolt ümbernimetatud Dianaks, oli neitsi vibuga, kes kaitses loomi ja noori tüdrukuid. Ühtlasi ta sümboliseeris naiseliku solidaarsust, alias naiseliku vendlust, ning eesmärgi puhtust- vaatamata sellele, et ta kaitses loomi, oma vibuga sihis ja tapis ta metsloomi, kes olid haiged, põdurad või oma aja lihtsalt ära elanud, nõnda esindades naiseliku väe valida, eraldada head halvast, vajaliku ebavajalikust, edasiviivat takistustest. Artemis, nagu tema vendki Apollo, oli „armastuse poolt puutumata“, sellega ülistades objektiivsuse ja puhtuse, sõltumatust isikliku subjektiivsest emotsionaalsest hinnangust. Tema vibu on justkui võime näha kaugemale, looride taha, sinna, kuhu ei ulatu subjektiivse maailma takerdunud pilk. Pole siis ju ime, et transtsendentaalses mõistes on just Artemis on okulti müsteeriumite jumalanna (koos Hestiaga), keda saadavad valged hundid, kelle nahk on valge ja sädelev nagu kuuvalgus ja kelle lemmiktegevus on öösiti mööda metsade liikumine ja
suplemine öisetes tumedates jõgedes. Rahutu nagu kevadine tuul, tema kannabki roheliste nootide mõrkjasust ning karskust- ka tema aroomid võiksid olla äkilised kui välgunooled, karged, rohelised, muudkui konventsionaalsed ja pisut müstilised, nagu pime mets ja öine taevas. Martin Margiela Untitled, oma roheliste galbaanumi nootidega ja kerge viiruki hõnguga oleks ideaalne. Samuti jaheda kaevu kuumal suvisel päeval lõhn- Serge Lutens L’eau Froide. Ka Chanel Crystalle või No 19 Poudre ja enamus Diptyque aroomidest võiksid olla väärilised aksesuaaarid rändavale, vabale ja igavesti noorele Jumalannale.
 

Huvitav on selles valguses uurida oma lõhnariiulit- mis Olümpose aspektid kajastavad minu vägagi maises isikus. Lemmiklõhnade järgi liigun kolmikteljel Artemis- Hestia- Persefone. Ja pean tunnistama- arhetüüpsed nende taevaste olendite jooned kummavad küll läbi ka minu enda igapäevases olekus... Heas ja halvas. Argises ja igaveses.

Kuidas teil? Kes Olümpose jumalannadest külastavad teid vihmastel suvistel päevadel?

pühapäev, 22. veebruar 2015

Kuu Noot. Kakao ja šokolaad. Death by chocolate.


Viimane talvekuu kalendris vaikselt veereb lõpule. Kevade ootus, vähemalt minu südames, on juba üsna hoos- algne vaikne ootus asendub iga päevaga järjest tugevamate, ärevate, järjest kannatamatute südamelöökidega. Järjest tugevamaks muutub algselt kergelt virisev linnudelaul, alles Jõulude ajal südant liigutanud valge lumevärv asendub alatu hallikalt mustja tooniga, energiavarud aga iga päevaga on järjest väiksemad. Talv on suurepärane aeg kakao jaoks. Ja šokolaadi jaoks. Talvel muidu nii hirmutavad lisakilogrammid ei ole midagi nii kohutavat, neid peidab igavene hunnik kampsunite ja villase kanga kihid. Tunned end juba niigi nagu Winnie Puhh ja mis see tass kakaod või tahvel šokolaadi võib hirmsat teha nii kena ja pehme loomale?

Kakao oad, mitte Coca- Cola, on tõeline Ameerikast tulnud kuld.  XVI sajandini, millal avastati Aameerikat, eurooplased isegi ei aimanud kakao olemasolust (ning ka šokolaadi olemasolust). Ning kui imeoad ja nendest valmiv võlujook siiski jõudsid sinna tsiviliseeritud vallutajate maailma, nad veel kauaks jäid eriliseks luksuskaubaks.

Kakaopuu aastas kannab 30- 40 kakaovilja. Viljad on kirkades värvides, rohelisest muutudes kollaseks ning hiljem- oranžiks. Ühe viljakauna sees pehmetes valgetes kiiududes peidavad end 30- 40 kakaouba. Kakaopuid on mitmeid sorte, kuid väidetavalt parim sort on Criollo, millest valmistatakse ainult 2% kogu kakaotoodagust. Kaunadest puhastatud kakaoubasid kaetakse banaanipuu lehtedega (siin pean silmas loomuliku töötlemise protsessi) ja nii neid kuivatatakse, peale kuivatamist- fermenteeritakse. Fermentatsioon kestab üle kahe nädala ja see osa on määrava tähtsusega kakaoubade ja nendest saadavate toodete kvaliteediks. 
 

Vabrikutes kakaoubasid puhastatakse, rööstitakse ja rafineeritakse. Rafineerimisel tekkib nii nimetatud šokolaadi mass, mis koosneb kakaovõi ja kakaopulbrist. Šokolaadimassist toodetakse šokolaadi, kuid kui šokolaadimassist eraldada kakaovõid, saame hoopis kakaopulbrit, mille kasutamegi kakaokeetmiseks ja muudeks konditeerseteks meistriteosteks. Ehtne šokolaadi mass on marukibe, kirbe ja isegi üsna lämmatav. Üksnes ühenduses piimaga, suhkruga, vaniljega ja võiga (või koorega) lõhnavate kirbete ubade mass muutub aineks, mis aitab meid läbi elada nälga, katku ja miljoneid meie ümber toimuvaid  jamasid.

Kakaoubade mõju inimesele on suurepärane- nad toniseerivad, stimuleerivad hüpofüüsist ning see omalt poolt aktiveerib õnnehormoonide endorfiinide teket. Sellepärast nii ta on, et norgus inimesele tass kakaod või tahvel šokolaadi on kasulikum kui tuhat häid nõuadeid. Radikaalsed tervislike eluviiside propageerijad tuletavad meelde, et šokolaad tekitab sõltuvust, et ta petab ja lööb rütmist välja meie kesknärvisüsteemi ja loomuliku bioloogilist kella, ja, oh õudust, on kaloriirohke. Siiski, kes on ilma patuta, visake kivi minu suunas. Maailmas on nii palju sõltuvuste ja enda petmise vorme ja võimalusi, et suurepärased lõhnavad troopiliste metsade oad ja nende saadused kindlasti ei ole see kurjus, mis viib maailma hukka.

Ma ise ei ole eriline gurmaanilike ja iseäranis veel magusate lõhnade austaja, kuid lõhnad, mis sisaldavad kakao ja šokolaadi noote, on leidnud teed ka minu südamesse. Allpool toon välja neid lõhnu, mis jätsid mulle tugeva ja positiivse mulje (nimekiri ei sisalda lõhnasid kohvi nootidega, nendest võiks kirjutada eraldi lugu):
 

Annick Goutal Eau de Charlotte on üks mu lemmikutest gurmaanilikest puuviljade lõhnadest. Algus- värsked, mõrkjad ja kirbed alles päikese käes küpsevad mustsõstramarjad, õige pisut kevadiselt rõõmsa, justkui päikese käes naeratava mimoosi, vaevu tuntav valge liilia siidsete õielehtede aroom ning magusalt mõrkjas kakaopulber ja tema kõrval päikese käes sulav plombiir. Jumaldan seda lõhn tema mängulisuse, elavuse ja nõtke muretuse pärast. Ta pisut tütarlapselik, kergemeelne, kuid samal ajal peen, viimistletud, tema nüansid on teineteisega suurepärases harmoonias- rohelised noodid flirdivad õite haprusega, mõru mängleb kreemja magususega ning kogu see kompositsioon on justkui elegantne pranstlane, kelle laitmatu muretus ja ebatäiuslikus koosneb mitmetest teineteist täiendavatest pisiasjadest ja detailidest. Suurepärane lõhn, mis viib eemale mornid mõtted, kiirgab muretust ja naeru.

Dior Homme, ehtsad mehed lõhnavad huulepulka järgi! Veel täpsemini- iirise ja kakao järgi. Pehme peentöödeldud naha taustal avanevad iirise, kosmeetilise puudri ja kakao tolk. Lavendel, patšuli, salvei, kardemon minimalistlike kriipsudega viimistlevad seda eriti kultuurse, tsiviliseeritud, klassikalise etiketi ABCd peegeldava aroomi. See on midagi haute cuisine ja kosmeetika vahel- pisut söödav, mittehäiriv puhtuse ja hästi hoolitsetud keha lõhn. Peen hea tooni etaloon- sobib nii meetele kui naistele, nii päevasele kui õhtusele ajale, nii tööle kui õhtustele üritustele. Universaalne ja asendamatu hea maitse ja vaoshoituse kombinatsioon- ehtne suurepärase klassikalise parfümeeria looja Oliver Polge lapselaps.

Cartier Le Baiser du Dragon. Üks ikonoklaastilistest Cartier aroomidest, mille tootmise lõpetamine on võrdne kuriteole inimkonna vastu. Minu jaoks see aroom on uue ajastu barook, palju ja eredaid noote, nende teatud kakofoonia (see juhtub tihti- palju domineerivaid noote samal ajal ja kohal loovad arvestatavalt lärmaka tausta), kuid samal ajal- kõike lõimuv ja ühendav soojus. See aastal 2003  Alberto Morillas poolt loodud aroom on amaretto piits koos musta mõrkja šokolaadiga ja kibemagusa mandliküpsisega, vaevu tuntav iirise, roosi ja gardeenia hõng ning soe, hubane, õndsuse pilvena kattev benzoini vaigu, ambra ja patšuli baas. Aroom on tihe, soe, assotsieerub sügava merevaigu lõhnaga.  Erinevad aroomi kontsentratsioonid annavad väga erinevaid lõhnu- mida kõrgem lõhna kontsentratsioon, seda väljapiastvamaks muutuvad šokolaadi, mõrkja mandli ja vaikude noodid. PP (pure parfum) mitmete minu tuttavate sõnul on „tõeline muinasjutt“. Pigem tõeline draakoni suudlus, parandaksin ma- kirglik, õrn ja õnnis. Hümn itaaliapärasele elegantsile ja dolce vitale.
 

Bvlgari BLV Notte- ingveri, mõru šokolaadi, iirise, vodka ja tubaka nootide paradiis. See on cheap thrills kategooria lõhn (Interneti avarustes ja maksab umbes sama palju kui tosin kohvitasse) ja kui ma nuusutan seda aroomi, ma veelkord tuletan endale meelde, et seos aroomi hinnakategooria ja kvaliteedi vahel on üks suurimaid turundusmüüte. Jälle- Alberto Morillas looming, seekord aasta 2004 ning vapustav teravate vodka nootide, värskelt riivitud ingveri ja mõru šokolaadi kompositsioon, mis läheb üle iirise, sandlipuu ja muskuse südanootideks ja edasi baasnootides üllatab soojade, hubaste ja kergelt tolmuste ambra ja suitsutubaka nootidega. Kogu aroomi avanemise kestel on tunda mingisugune hubaselt mõrkjas, kergelt vürtsikas nüanss, mis tekitab tunnet, nagu nääriksid rohelist, mahlas, kergelt kibedat äsja avanenud pungast ilmunud puulehe. Aroom avaneb väga huvitavalt- kuid ma ise kõige paremini tunnen vodka, ingveri ja šokolaadi noote, mind ümbritsevad inimesed tunnevad üsna selgeid iirise ja tubaka noote. Aroom suudab olla samal ajal hubane kuid karge, isegi puhas- ilmselt selliseid trikke teeb parfümeerias üsna harva kasutatavad vodka noodid. Ja veel- aroomis on tunda saladust. Ebatavaline lõhn, mida tasub proovida ebatavalistele inimestele.

L’Artisan Parfumeur Piment Brulant- üks minu lemmikutest artisaanidest. Minule on väga vastuvõetav ja meeldiv L’Artisan Parfumeur aroomide stiil, nende kergus, mängulisus, mittetriviaalsus. Piment Brulant- on stiilne ja kummaline Bertrand Duchaufour poolt loodud aroom, mis minu nahal avaneb fantastilise Mexico tšilli pipraga maitsestatud tumeda šokolaadi  joogi, kuiva terava suitsupaprika pulbri ja värskelt riivitud kaneeli koore aroomidega. See on ehtne kakao- mõru, tume, jõuline. Kuigi aroom ei ole ei väga tugev ega raske, ta kunagi ei jää märkamata. Kolleegid ja tuttavad jälitatavad nähtamatu lõhnavoogu ja küsivad „mis see on, mis see on“, tihti isegi aru saamata, et tegu on lihtsalt parfüümiga.

Thierry Mugler Angel. Pean tunnistama, et ma kaugeltki pole Angeli fänn (kuigi iseenesest inglite vastu mul pole midagi). Kuid ei saa mööda minna ehk kõige tuntumast šokolaadi lõhnast. See on hästi tuntud, laialt levinud ja väga vastuolulisi hinnanguid esile kutsuv aroom. Ja see pole ka ime- see on uskumatult väljakutsuv ja kirkas šokolaadi, karamelli ja patšuli pomm. Siin on kõige väga palju, kaugelt liiga palju, ja see kogu tihe kleepuv mass meest, šokolaadist, patšulist, karamellist, kookose pähklist, suhkruvatist, puuviljadest on üle valatud paksu ambra siirupiga. See on maksimalistlik lõhn maksimaalselt julgele ning maksimalistlikult tähelepanu taotlevale naisele. Vaatamata sellele, kas lõhn meeldib või mitte, ta on teinud ajalugu ja on oma koht parfümeeria klassika nimekirjades. Aroom valmis aastal 1992 Oliver Cresp ja Yves de Chirin ühisloominguna ning avas uue lehekülge parfümeeria ajaloos- algas gurmaanilike aroomide ajastu. Aroomid domineerivate gurmaanilike nootidega muidugi eksisteerisid ka varem, kuid jahmatav Angeli edu avas sellele aroomide klassile ukse müügihittide nimekirja ja väga paljude naiste (ja mitte ainult) riiulitesse. Mitte kunagi varem naised ei julgenud lõhnata nii ilmselgelt söödavalt, vabandage, võrgutavalt.  Angel määras uusi piire- lõhnata kommi või creme brulle moodi enam ei olnud ei maitsetu ega moereeglite vastu. Kuigi seda võis ju oodata ajal, kui turul katku moodi levisid rasvavabad piimatooted ja Zero- callory Cola- kui keelata rahvale süüa seda, mis nendele maitseb, siis kättemaksuks nad lämmatavad selle keelatud vilja lõhnaga kõike ümber. Kui tõsiselt rääkida, siis peamine asi kasutades Angeli on mõõdukus- isegi pisut ülepakutud selle aroomi doos võib lämmatada ümbritsevat rahvast ja/või tekitada keskmise raskuse ilaeritust. Tasub  katsetada Angeli kasvõi sellel põhjusel, et teada saada, mis on teie isiklik suhe gurmaanilike lõhnadega.  
 

Angeli tutvustusega läksime üle kakao ja šokolaadi lõhnade raske arsenaali juurde.

Serge Lutens Borneo 1834 on peenem populaarse Angeli sugulane. Mitte vähem tihe, kuid sitkem, kreemjasem tume šokolaadi, patšuli, galbaanumi ja kardemoni segu tuletab meelde kuuma, tihedat ja pulbitsevad tume šokolaadi joogi kardemoniga. Väga sensuaalne ja võrgutav, ta püsib keha vahetus ümbruses ja magusate sensuaalsete lainetena ajab inimesi ümber segi. See on justkui tume šokolaadi komm paksu kirsi likööri täidisega. Angel pigem äratab naiste tähelepanu ja poolehoidu,  Borneo 1834- meeste oma. Seda aroomi on rangelt ebasoovitav kasutada avalikes ruumides ja kontorites, tema laisk ja veniv sensuaalsus kaugeltki ei soosi töötuju, ta meelestab ainult kõige ehedamate kehaliste naudingute lõksu langemiseks.

Ormonde Jayne Orris Noir tutvustasin siin. Peen, kuid väga ere ja joovastavalt salapärane õhukeste krõbedate mõru šokolaadi tahvlite ja habraste iirise kroonlehtede aroom, mis oma tekstuuris suudab komponeerida nii terast kui siidi- tugevaid, madalatoonilisi šokolaadi ja eriliselt hapraid, õhuliselt graatsilisi iirise kroonlehtede noote. Sinna lisandub veel üks ilusamaid vürtside kombinatsiooni- loobri leht, mürr, tšili pipar, kalender, viiruk... see on justkui mustas öös pagev eriliselt graatsiline süsimust, metalläikega ebamaiselt sädelev Akhal- Teke ratsu.  
 

Nasomatto Pardon. Pean tunnistama, mulle meeldivad mehelikult veenvad ja ehtsad lõhnad (või siis nende kontrastid- õhulised, virelevad ja raskesti tabatavad metshaldjate moodi aroomid). Pardon on üks nendest lõhnadest, mis minu jaoks on nii orgaaniline minu iseloomu ja loomuse osa, et ma ei vaata teda kui aksesuaari või kosmeetilist vahendit, mulle ta on justkui teine nahk, mis ilmutab teatud väga elavat ja kuidagi loomaliku minu isiksuse aspekti. See on minus pesitsev kentaur-  agaripuu, moodsa nimetusega oud, tihe, mõru šokolaad, sandlipuu ja habras peenekoeline magnoolia. Aroom algab nii teravalt, justkui piitsa löögiga, take no prisoners stiilis, see on kompromissita ja diplomaatiata, kunstlike naeratuseta ja petliku viisakuseta aroom. Lõhn on väga jõuline – agaripuu vaigu teravus lausa tõukab eemale, kuid šokolaad- šokolaad jälle meelitab ja keelitab, tõmbab sisse justkui kärbest kleeplindi juurde, sandlipuu on siin nii tihe, et võtab oma võimu viimast kui millimeetri ligikodaniku hingamisteid. See on otsekohene ja provotseeriv lõhn, teda võivad julgelt kasutada terroristid, juhid ja inimesed, kellele omab erilist tähtsust enda positsioonide kaitse ja enda eest seismine. Ja veel need, kes teavad, et tõelik armastus ei sõltu ei viisakusest, reveranssidest ega kaunitest sõnadest, see on tunne, mis on terav kui agaripuu ja kõike hoomavalt haarav kui mõru šokolaadi põrgu.  

Kakao ja šokolaad on tänapäeval laine peal. Väga arvestatavaid selleteemalisi lõhnu võib leida Montale sortimendis, Demeter pakub lihtsaid, kui originaalseid kompositsioone eriti hea hinnaga. Comptoir sud Pacificil on terve gurmaani nootide teemaline sari, Guerlain l’Instant, Sarah Jesicca Parker Covet ja Tom Ford Black Orchid on leidnud tuntust paljude parfümeeria huviliste seas.

Mis on teie lemmik aroom kakao ja šokolaadinootidega?