Trys Karaliai. To the Moon and back

Dar vienas tinkamas pavadinimas praėjusiems metams būtų tyla- gera byla. Truputėlį svarsčiau, ar rašyti ką tik pasibaigusių metų santrauką, o gal jau su blog-u- viskas. Nutariau, kad ilgokai besitęsiantis writter’s block dar ne gyvenimo pabaiga ir bandyti verta. Net jei rašysiu pati sau, tai daiktas, nes jaučiuosi beesanti ciklo pabaigoje- kurkas ilgesnio nei metų ciklo- tai gal tas avių suskaičiavimas padės sudėlioti taškus ant „i“, atsisveikinti su tuo, kas buvo- ir atversti naują lapą.

Taigi, 2018ieji buvo darbo metai. Jei 2017ieji praėjo tarsi skendint blogame sapne, 2018aisiais teko pabusti ir nudirbti per ilgesnį laikotarpį susikaupusius darbus. O jų buvo daug ir visokių. Ir sunkių, ir itemptų, ir trivialių, ir tiesiog nemalonių. Bet daugiausia trivialių. Nors ir action buvo per akis ir ausis. Ir pastebėjau tokį dalyką- kuo labiau ir įtempčiau darbuojuosi, tuo labiau mėgaujuosi atsveriančia puse- namais, paprasčiausiais ruošos ir sodo darbais, elementaria laiko tekme kad ir plaunant indus ar rūšiuojant savo trijų sūnų kojines. Tiesa, kojinių liko mažiau- vyresnėlis pakėlė sparnus ir nuo rudenio namuose jis jau tik svečias. Nuostabus jausmas matyti jau suaugusį savo vaiką, puikų žmogų, mąstantį, drįstantį svajoti ir gyventi. Išsipildymo jausmas, kai supranti, kad daug turbulencijos metų, nežiūrint į savo neadeakvatumo jausmą, nenuėjo šuniui ant uodegos. Galbut tai netgi metų pasiekimas, jei galima tokį ilgalaikį procesą suvesti į vienus metus.

Šiais metais daug dirbau, mokiausi, ir labai daug skaičiau. Kvapus sąmoningam lygyje beveik apleidau. Bet jie neapleido manęs. Beveik apleidau naujienų sekimą, tik labai retai apsiuostydavau parduotuvėse, butikuose ar tieisiog kompanijoje su kitais olfaktoriniais maniakais. Tiesiog nesinorėjo naujų įspūdžių (net ir pačiai keista tai skaityti). Bet nuo likimo nepabėgsi, ir taip kvapai tiesiog patys susirasdavo mane. Pavyzdžiui, pavasario pabaigoje nusibeldžiau į Baltosios Jūros salas. Norėjosi gamtos, šiaurės, ir nepaskutinė motivacija buvo pabūti toliau nuo žmonių. Rusijos Arktikoje tikrai ne kurorto sąlygos ir džiaugiausi atradusi apsistojimui vieną iš 3 saloje esančių namų su vandentiekiu. Apskritai, viskas buvo kaip pasakoje- jau į Peterburgą važiuojant autobusu gavau nuo savo laikinosios buto sšeimininkės SMS- kai atvyksite į salą, suraskite rožinį namą, ten bus mėlyna pašto dėžutė, kurioje rasite geltoną raktą – raktą nuo jūsų kambario. Visai kaip mano baisiausioje vaikystės pasakoje- Nueik nežinia kur, surask Nežinia ką. Ir  vistik suradau. Įėjusi į minėtą Nežina kur vonios kambarį, praradau žadą. Mano vaikystės Nežina Kas atrodė taip

Jei rimtai, tai per akimirką viskas susidėliojo į savo vietas. Jei nori užsiimti parfumerija (o ir iš tikrųjų bet kuo kitu), tai gali daryti ir arktinėse salose. Su varganu vandentiekiu ir paprasčiausiu garintuvu. Pasaulis aplink kupinas galimybių. Reikia tik mūsų pačių noro ir vaizduotės. Ir drąsos nebijoti. Kadangi bananai ant obelų neauga, tai ir drąsos nebijoti daug darbo.

Mūsų šeimininkė, jauna chemikė iš Maskvos, prieš 11 metų pasiliko čia, pakerėta vietos energijos- renka EU uždraustas sąmanas, kitus Europoje retus arktinius augalus, juos distiliuoja. Keičiasi savo žaliavomis su olfaktoristais įvairiuose pasaulio kampučiuose ir gamina kvepalus bei natūralią kosmetika. Ir visa tai- vėjų košiame dviejų kambarių į kišenėlę panašiame bute kaimelyje už poliarinio rato. Taigi metu atradimas būtų paprastas žodžiuose, bet labai nepaprastas suvokime- kiekvienas esame laisvas daryti tai, ka norime daryti. Baimės yra iliuzija. Ir dar- svajones įgyvendinant reikia daug darbo, net pasiaukojimo, nebijoti eiti į nežinomybę ir laužyti nusistovėjusią rutiną.

Metu kelionė taip pat buvo Baltosios Jūros salos. Šiaip visus metus sąmoningai vengiau kelionių- labiausiai norėjosi buti namuose, bet Rusijos Akrtika pakerėjo savo atšiauriu grožiu, natūralumu ir… tyla. Kelionė, kuri nebuvo fiziškai pati lengviausia, pripildė dūšią šilumos, tylos ir tikrumo.

Metų nata- žinoma, arktinės sąmanos barzdočio ekstraktas. Man nėra anksčiau tekę uostyti sąmanos įvairiose jos epostazėse, džiovinimo, fermentacijos, distiliacijos fazėse. Kvapas- nepaprastas dalykas. Tos pačios žaliavos įvariose stadijose jis visiškai skirtingas, tai aitrus, tai iki skausmo aštrus, tai pūkuotai dūmiškas it pilko kačiuko nagučiai, tai salsvai žemiškas kaip krentantys jį užauginusio medžio lapai.

Metų kvepalai- šiais metais ypač mažai kvepinausi, dar mažiau tyrinėjau. Ir vistik buvo vienas  absoliutus kabliukas -. The Different Company „Sel de Vetiver“. Vetiverio druska iki saldaus skausmo priminė Baltosios Jūros potvynius ir atoslūgius, ruonių dainas, besikalančias raktažoles ir primules, šveižių jūros dumbliu skonį ir nepaprastai aukštą ir aiškų tarsi nušvitęs protas arktinį dangų. Dar stipriai apžavėjo (taip stipriai, kad pateko į wishlist viršų) Lubin „Upper Ten“, o tai gan keista, nes gurmaniškų kvepalų neypač mėgstu. Mainstream’o naujienas nelabai sekiau, tai ir pagundų nekilo. Iš praėjusiais metais pasirodžiusių aromatų labai neblogi Hermes „Terre d’Hermes Intense Vetiver“ ir Chloe „Nomade“, dar neuosčiau, bet smalsumą kelia 2018 pasirodęs Hermessence „Musc Pallida“. Vienintelė iš labiau įstrigusių naujienų buvo Chanel Eaux trijulė, kuri, neskaitant kvapų cologne žanro nenukrypo, kaip kad Chance serija, link popso, ir nors nei Venecija, nei tuo labiau Paryžius manęs nežavi, fizikos dėsniai yra universalūs- du minusai davė pliusą ir iš visos tikrai patikusios trijulės labiausiai prilipo Paris- Venice.

Sel de Vetiver nuotaikoje, Estijos salos 2018

Metu garsai- paukščiai ir Prokofjevas. Šiais ypač darbingais metais suradau kelias dienas paklajoti Praaga pelkėse. Nelabai prieinamas žmonėm pelkynas knibždėte knibždėjo vandens paukščių, kurių išraiškinga šnekta mane absoliučiai pakerėjo. Tarsi būčiau kitam pasaulyje. Arba bent Mėnulyje. Muzikos, kaip ir kvepalį srityje, buvau baisi konservatyvė ir į paieškas nesileidau. Užtat labai dažnai klausiau Prokofjevą, kuris bene geriausiai atspindėjo mano vidinių būsenų miriadą- ypač jo antrasis koncertas, „Lengvesnis“ variantas buvo tarsi  trapus krištolas Pelenės siuita, paprastesnis- tamsiojo roko klassika Kino, Nick Cave, Noir Desir.

Metų filmas- Loving Vincent. Pirmasis tapytas filmas apie ypatingą žmogų, Vincentą, kurio žmoniškumas buvo ne mažesnis nei jo talentas.

Metų knygos- daug skaičiau, net nelabai galiu išskirti kokią vieną knygą. Gerų knygų yra daug! Stiprų įspūdį paliko C.G Jungo „Psychology and Alchemy“, Paracelso „Alchemijos pradmenys“, Ursula Le Guin „The Left Hand of Darkness“ ir jau daug metų skaitoma vėl ir vėl Rabindranato Tagorės poezija.

Metu pasiryžimas- ilgokai svarsčiau, ar galiu darbuotis dviejose- muzikos ir psichoanalizės – srityse. Verdiktas- galiu! Ir noriu.

Winslow Homer, West Point, Prout's Neck

Metų įkvėpimas- jūra. Vanduo ir druska, akmenys, smėlis ir vėjas visomis jų formomis.

Ir net jei 2019uosius pasitikau gerokai apsivaliusi nuo įvarių iliuzijų ir svajonių, gerokai praretinusi savo troškimų raizgyną, liko paprasti paprastučiai norai Trims Karaliams:

-        Jaukių ir šiltų, savų namų

-        Draugų ir daug smagaus laiko su jais

-        Nuotykių

-        Naujo mašiniuko

-        Pradėti bėgioti

-        Polėkio, polėkio, polėkio!

Paprasta, arne? Tikiuosi, kad ir Trys Karaliai mano taip pat. Kabinu ant sodo kadagio šakos maišelį su ant popieriaus skiautelių surašytais norais, pridėdama dar tą, paskutinį „tegul išsipildo visi mano draugų ir artimųjų norai“ , pasikvėpinu kaklą pora lašelių Guerlain Samsara ir einu pasitikti Betliejaus žvaigždės.

Kolm Kuningat. Mu tusameele talv.

 Jälle paljas, lumetu jaanuari algus ning on aeg panna kõik täpid „i“ peale, ära saata vana aastat ning avada ruumi uuele ruumile ja uutele tuultele. Seda on väga vaja. Lahkuv aasta 2017 oli raske kui raudsed pastlad Egle muinasjutust, tõid terve rea katsumusi, üks teise järgi ilma, et oleksid jätnud kasvõi üürikest hingetõmbe aega. „Armasta oma ligimest kui iseennast“ jätkasin endale kordamast, tasakesi kuuldes oma hääles järjest tugevnevaid iroonia noote. Kerge öelda ning raske teoks saata. „A“ kategooria tragöödiad õnneks läksid peaaegu mööda, kuid kõke muud oli kuhjaga. Mu elust lahkusid mulle eriliselt kallid inimesed, õnneks (või kelle õnneks?) mitte üle vikerkaare. Mõned kadusid mu elust sõnagi lausumata. Elasin üle räigeid konflikte ja tonnide kaupa lihtlabast inimliku pori. Saaks ju seda kõike võta kui elu õpetunde ja tõde ilmumist illusioonide asemel, kuid mu vaene süda ei mõista nii kõrgelennuliselt mõtiskleda ning kurdab nii inimliku valu üle. Nagu sellest oleks vähe, stressist lülitusid ennast välja maitsemeel ja lõhnataju (lõhnu küll tundsin, ning vägagi teravalt, kuid nad ei tekitanud ei mingisugust emotsiooni), seega sain oma nahal katsetada P. Süskindi „Parfüüm. Ühe mõrvari lugu“ peakangelase väärilisi kannatusi.

Kuid siiski, oli ka palju head. Kordumatud, unustamatud ja müstilised looduskatkad, hingetoitvad raamtatud ja südant paitav muusika. Kasvõi hetkeks, võimatuna tunduvad kohtumised ja kokkulangemised ei lasknud unustada, et elan hoopiski mitte kolmedimensioonilises ruumis ja mitte sugugi lineaarses ajas. Elu on täis ülatusi ja imesid. Isegi kõige pimedamal ööl.

Aasta nurgakivi – üksindus. Üksindus sel mitte kergemate jaolt aastal oli vajalik kui puhas õhk. Niigi mulle on omane keskmisest kõvasti suurem vajadus olla iseendaga ning kui sees on nii tudeid ja mõteid, painavaid, nurgelisi, üleujutavaid ja sööbitavaid, üksi olemisest sai vältimatu igapäevase hügeeni faktor. Kolisin välja sotsiaalvõrgustikudest ja elektroonpostidest ja lasin oma telefonilgi puhata hääletu režiimis. Üksindust tihti ajatakse segi üksildusega, kuid nagu ütles Paul Sartre „kui tunned ennast halvasti üksi olles, siis ilmselt oled halvas seltsis“. Vaikuses, teistes eemal olemine ravis katkist hinge. Sain väga elavalt aru, miks inimesed lähevad kloostritesse või annavad vaikimisvandeid. Nüüd jäi ainult leida kloostri J

Kloostri kusjuures juba leidsin. Aasta rännakul, matkal Petserisse ja selle ümbruses pesitsevatesse arhailistesse slaavi küladesse. Nädal  enne Lihavõteid paari sõbrannaga jälgsi ületasime Koidula piiripunktis Vene piiri ning olimegi teisel pool Peipsi järve, ühel vanematest ja müstilistes vanaslaavide piirkondadest. Sõnad ei anna sellel matkal kogetut edasi- ja kuidas ometi nendega saaks kirjeldada pühade järvede ja nõlvade vahel end varjavaid sajandeid vanaid külakesi (või siis seda, mis nendest on jäänud), mitmeid miniatüürsete koskedena langevaid allikaid, kevadises metsas leituid vana setode ja vepsade kalmistut püha Matvei hauakesega, soode vahel ennast varjavaid kunagi langevate allikate peal ehitatud vesiveskide jäänuseid, soometsa tihes pimeduses oma rahuliku ja segamata elu elavat vanausuliste kloostrit, ainult paadiga juurdepääasetavaid soosari erakute elu- ja patulunastumiskohtadega, musti luigi valge pühajärge jää peal või metsa sügavikus pungadest tulvil kirsiaeda. Sõnad on tihti valelikud ja enamasti tühjad ning polegi selliseid sõnu, mis suudaksid edasi anda selle muinasjutulise matka atmosfääri. Kohati tahtsin ennast näpistada, et veenduda, et ma ei maga ja ei näe und.  

Loodus justkui tundes mu armetu seisundi sel aastal toitis unustamatu muljetega. Üks meeldejäävamaid hetki, aasta hetk, oli kui Jaaniööl, olematu öö pehmete pasteelsete pooltoonide vaikuses minu kõrvale, päris kõrvale, nagu ei kusagilt, maandus valge haigur. Haigrud on väga tähelepanelikud ja ettevaatlikud  linnud, inimest nad tulevad kaugelt ja ei lase ligi, seega see ülatusmaandumine võttis mul hingamise kinni ja tundus, et südagi lakkus tuksumas, püüdes säilitada selle pühaliku hetke. Kuid sinilind ei kavatsenudki minust välja teha, ta tegi mõned sammud selgesse kui Jumalate peegel järvesse, kummardas ühte jalga ja stoilise rahuga hakkas kallastama. Kogu loomingust ma üle kõige imelten linde, iseäranis pikakoivalisi, meeletu kui ussi selgroog kaelaga veelinde. Mulle tundub, et kõikidest loomadest on nad kõige lähemal kehastunud hingele. See minu jaaniöö idüül kestis umber veerand tundi kuni ma ikkagi suvatsesin liigutada oma ära surnud jasemeid ja imeloom sai aru, et ta polegi üksi. Sirutas tiivu, paar plaksu nendega ja oligi kadunud hõbedases öö valguses.

Ainelise maailmaga polnud sugugi nii kerge ja imeline. Mind surus hulk töid ja kohustusi, mida lihtlabaselt ei jõudnud ega suutnud kõik ära teha. Tuhanded „peab“ rebisid mind mitmesse suundadesse korraga. Ja veel- esimest korda mul lõpesin otsa sõnad. Kadus igasugune vajadus suhelda kuid kõige hullem oli see, et ei suutnud midagi kirjutadagi. Artiklid, blogi postitused, virnade kaupa vastamata elektroonilised kirjad- kõik see tundus võimatuna. Lihtsamgi pikem kui neljasõnaline lause tundus väikse kangelasteona. Justkui proovides taastada ei tea kuhu kadunud verbaalset võimekust, lugesin – lugesin nagu maniakk. Minu kodus raamatuid on niigi palju, õieti nii palju, et varsti vist tuleb nendele loovutada oma voodikohagi. Kuid see aasta raamatud tulid erilise vooga, ujusid eri nurkadest. Loetud raamatute nimekiri on ausalt öeldes pikk ja üsnagi huvita, aasta raamatut on raske määratleda. Suure mulje jätsid A. Roob „Alchemy and Mysticism“, E. Perel „Mating in Captivity“,

W. Bion „Taming wild thoughts“ ja kosumaine, möödunud V. Afanasjev romaan Peipsi õigeusuliste sõjajärgse elu keerdkäikudest „Serafima ir Bogdan“ Teistmoodi ja sügavamalt pääsesin suure inimhinge uurija C.G. Jungi töödesse. Ühe sõnaga- oli sõnavähene ja raamaturohke aasta. Raamatud on vägevad, mida ka ei ütleks kodumaine tarbimiskultuuri trubaduur Prisma.

Aasta oli imelise muusika ja muusikaliste avastuste rohke. Kõike ei saagi loetletud, kuid aasta kõlaks nimetaksin juhuslikult avastatud Jumala poolt muusikut-  Moondog. Tema „German Years“  kutsus muusikasse süveneda hoopiski teise nurga alt. Mitte vähem paeluv ja müstiline kui tema muusika on geeniuse ise elukäik. Kuulasin palju  Björki, tema „Black Lake“ ja „Vulnicura“ kogum aitasid läbi elada kõige tumedamaid hingesoppe. Nostalgia hetkedel muudkui kõlas mu koolilõpu pahad poisid,  The Cure. Jäin täiesti sisse islandi ja muude põhjamaa rahavamuusikasse, need kummalised helinad said justkui minu teiseks nahaks, sest too algne, mida mulle määras Emmake Loodus, osutus sel aastal lihtsalt liialt õhukeseks ja õhkõrnaks.

Aasta noot – sookail. Juba mainisin, et lõhnatajuga mul sel aastal toimusid kmmalised asjad. Lõhnu tundsin nagu koer, erakordselt teravalt, kuid nad ärritasid mind metsiku meelega. Tavaliselt olen lõhnade suhtes väga tolerantne (kuigi mitte tuim), erandeid on väga väheseid ja ekstreemsetes vormides- nagu kleepuva limonaadi või mäda lõhn. See aasta J

lõhnad ümber tekitasid ahastust, tahtsin põgeneda nende eest (mis on väga võimatu ülesanne, lihtsalt ei ole olemas ruumi, kus ei leviks tuhandeid erinevaid lõhnu). Ühel öömatkal rabasse, valgete ööde ajal, sattusin täieliku sookailide õitsemispoele. Muidu tuttav, kuid siiani tähelepanemata lõhn, sööbis mu rakudesse võimsa lainena ja võlus mu ära. Mõrkjas, magus, joovastav ja igatsev, täielik soomaagia lõhn. Langesin sookailide võrkudesse ja nüüdki oma keldris hoian korraliku kogust kuivatatud sookaile, teen nende leotisega saunaauru, panen sookailidega topitud linnased kotikesed lastele padjate alla, et näeksid ilusaid ja õnnelike unenägusid. Sookail leidis teed mitte minu aeda, vaid ka koju, sauna, riidekappi, vanni ja voodi. Valutaja.

Aasta parfümeeria maja- Agonist. Rootsi parfüümide maja, mille lõhnad on mitte vähem lennukad, huvitavad ja omamoodi kui selle maja nimi (agonist on  keemias molekul, mis aktiviseerib retseptoreid ja põhjustab maksimaalse reageerimise). Agonisti lõhnad on ülimalt uuenduslikud, kuid siiski karged ja justkui läbipaistvad, nagu mäeojad. Nende esteetika ja taju sarnaneb skandinaavia looudsmaastikule ning kiirgab seda ruumilisust ja vabadust nagu uhked põhjamaised kaljud, jõed ja taevas. Oma vaimusilmas leian igale Agonisti lõhnale rakenduse, sest kõik nad on omanäolised, iseloomuga tegelased, kes ei läbi maailma märkamata.  

See aasta lõhnastasin ennast minimaalselt. Olin nii minimalistlik kui konservatiivne. Selle aasta veeks ja leivaks minu jaoks oli good old Guerlain Jicky. Loomulik, õnnelik ja vaba lavendli, tsitruse , naha ja vanilje lõhn. Minule ta meenutab puhtaks vahutatud, putitatud vana auto ja mootori, kütuse aroome mis on läbisegi vabastavate suvise looduse lõhnadega. See on justkui läbipaistev siidirätt, nahkkindad ja kabrio mis kihutab Cinque Terre ranniku serpentiine mööda. Aroom, mis sobib alati ja igale poolele  („oih kui hästi sa lõhnad“, „kus kohast tuleb see benzu lõhn!?“), kelle võimuses on võluda ja üllatada. Kes võiks arvata, et Jicky on loodud aastal 1889?

Aasta parfümeeria uudiseid  seekord oli lausa kolmeainsuses: Hermes „Twilly“,  Olfactive Studio „Woody Mood“ ir Kerosene „Unforsaken“. Tegelikult olin aasta mööda igasugustest, sealhulgas ka parfümeeria, uudistest eemal. Siiski jäid hinge „Twilly“ tagasihoidlik komplekssus, ere ja väljapaistev punase puu, kakao, ingveri ja viiruki segu„Woody Mood“ ning gurmaanilik apelsini õite ja kookosepähkli duett „Unforsaken“ (kuna kookospähkli noodid ei ole sugugi miski, mis mulle meeldiks, võib öelda, et Kerosene tuli välja väikse imega).

Minu isiklikus garderoobi iseloomustasid come back trendid . Cartier Draakoni Suudlus (Le Baiser du Dragon), The Different Company „Rose Poivree“, Cuir de Lancome, Serge Lutens „Bois de Violette“- tagasi tulid aroomid, mille tagasituleku ei oleks osanudki oodata. Lihtsalt nii see läks...

Aasta pettumus (peale neid mitmeid mitteparfümeerseid)- Chanel „Gabrielle“. Chanel oskab teha

 häid, kõnnekaid, väljapaistvaid, iseloomuga aroome- ma ei kahtle selles. Selle teadmise valguses küll üllatas näotu ja mittemidagi ütlev Gabrielle aromaatne bukett. Aroom sihib samasse kategooriasse nagu Hermes „Twilly’gi“, kuid matkides oletatava massostjate maitse, ta täielikult kaotas oma nägu.  

Aasta avastus- Gueralin „Chant D’Aromes“. Imeline, õrn ja habras, kuid mänguline sädelevate aldehüüdide, alõtša, ylang- ylangi, sandlipuu ja vaikude aroom. Lõhn nagu siidist aluspesu, klaas külma šampanjat kuumal suve pärastlõunal hiiglasliku tammepuu all või vaikne talvise õhtu jazz kamina juures. Täiuslikult naiselik, väga pehme ja vaikselt ilmekas lõhn. Perfect harmony.

Selline siis oli mu aasta- mitte kergemate killast. Eelvimasel aasta õhtul istusin vaadates kaminas praaksuvaid puid ja väänlevaid leeke ning kuulasin selle aasta mantrat,  Kind Crimson „Talk to the Wind“-, kääridega ükshaaval lõigates ära juuksesalku ja neid visates tulele, justkui andes tulele äramineva aasta katsumusi, pettumusi ja valusaid taipamisi.ˇ

Ja kuigi jõulukuusk otsustas meie kodus kasvama hakkata ja meist välja tegemata hakkas asjalikult välja ajama värskeid pungasid ja oksakesi, Kolme Kuninga õhtul kirjutasin paberiribale oma lootused ja palved aastaks. Nad on väga lihtsad:

-        

        -   Südamerahu

-          Mõtteselgust

-          Energiat, tervist ja pealehakkamist

-          Uusi alguseid

-          Inimesi, kelle silmadesse tahaks vaadata ja vaadata ja vaadata

Kolme Kuningaga! Toogu nad seda, mis on kõige kallim!

Kevadine lõhnade garderoob. Minimalism, tuul ja roosid

Kevad sel aastal tuli kuidagi märkamatult ning algas mitte tavapärase pika ja kannatliku kevade ootusega, vaid hoopis tilkuva ninaga. Kalendrit vaadates tõden, et päev on juba pikem kui öö ja on vaja üle vaadata ja ära panna talviseid asju. Tõtt öelda, see teema on mul just sellel kevadel mitmel pinnal ja peateemana- vanade asjade „ära pakkimine“, „ärapanemine“. Ei ole ei rõõmus ega hinget täitev protsess, võib olla just sellepärast hinges vuhavad kummalised tundmatud jahedad tuuled, mis teevad isegi kevade tulekut märkamatuks.

Nii palju kui mäletan ennast, olen alati oodanud kevad. Ei ole ma talve inimene. See on ütlemata rõõm, mis tekkib minus vaadates veebruari petlikult eredas päikes sulavaid jääpurikaid ja kuualtes nende valju tilkumist, mis minu kõrvadele võrduvad kõige ilusama muusikaga. See aasta jäi seegi märkamata. Või ei olnud siis räästas ripuvaid kristalseid purikaid, läbi mille õige nurga silmitsedes on võimalik vaadelda talvist vikerkaare? See kevad on teisiti, ta on omamoodi töine, range ja sünge. Eks ikka mina ise olen selline, mitte kevad. Kevadel pole midagi viga. Väljas märjast mullast pistavad päid ja lehti taimed ja koguni esimesed lilled, soistes põldudes jalutavad sookured ja õhk on hingetoitvalt karge. Küllap see tunne jõuab ka minuni, võib olla lihtsalt järgmisel aastal ja hoopis mõnes muus kohas.

Kevad, olgu ta misiganes, nõuab ka kodust värskendust ja igasuguste tarbeesemete ülevaatamist. Minu väline, „persona“ elu juba mõnda aega mittenõudlikult mahub teksastesse, kõige lihtsamatesse särkidesse ja mõne rangema pintsaku taskusse. Ka muuga on lihtne- parem mitte midagi, kui midagi. Mingil moel see tendents peegeldub väga hästi ka kevadeks välja pandud lõhnagarderoobis- siingi on ainult selged jooned, minimalism, kargus, isegi rangus. Lihtsalt ei suuda enda peal kanda midagi liialt keerulist või mitmemõistelist. Vahel lihtsus on kõige parem, mis üldse saab olla. Kui lühidalt iseloomustada, mis sel kevadel mul läheb käiku, siis nad on eau de cologne stiilis veed, roosid ja nahk. Joon on selge ja romantika ning unistused on jäänud tagaplaanile. Praktiliselt kõik lõhnad sobivad nii mehele kui naisele ning pea et kõikidele olukordadele.

Igapäevane leib

Nii nagu riietuses kõike muud ilusat olen vahetanud teksaste, valgete või siniste särkide, T-särkide ja tossude vastu, nii ka olfaktoorne vastand nendele on loomulikult lakoonilised eau’d. Kuid süvenedes sellesse esmapilgu lihtsasse maailma siingi avastan, et siinne maastik on täis omaloomulisi, eredaid ja kirkaid isandaid. Vaieldamatu lollikindel valik on sel kevadel Hermes Eau d’Hermes. See 1951 (!) Edmond Roudnitska poolt loodud eau on üks legendaarsemaid oma seas. Mina võrdleksin seda eelkõige kasemahlaga nahkses lähkris. Kuigi läbinisti eau iseloomuga (see tähendab kerge, selge ja lakoonline), unustamatuks seda lõhna teeb köömne noot, mis lõhnal arenedes soojeneb ja varsti joonub paraleel sooja, kergelt higise inimese naEau d’Hermes tantsib oma kevadist tantsu iga naha peal täiesti omamoodi, kuid igal juhul tal on alati äratuntavad naha ja köömne noodid. Minu jaoks on see täiuslik lõhn, mis säilib naha peal ühe eau kohta ebatavaliselt kaua ning just praegu, kus olen endasse upunud mitte just kõige lõbusamal moel, tuletab meelde, et minulgi on nahk, mis on võimeline tunda tuult, soojust ja isegi sõbraliku paid.

Kui Eau d’Hermes’i rahu asemel vajan midagi, mis aitaks pisut rohkem end kokku võta ja meelestada tööle ja süstemaatilisele kulgemisele läbi elu džungli, siis läheb käiku Parfumerie Generale 20 L’Eau Guerriere- sõdalase vesi, nagu nimigi ütleb. Palju rohelisi, torkavaid noote- justkui alles niidetud jäme hein, puuderjas olibaanum ja väga loomulikud, kuid üsna teravad puidu noodid- see lõhn värskendab, koondab ja toniseerib oluliselt parem kui värskelt jahvatatud kohv. See on terav kui äsja lõigatud puuoks ning selge kui varakevadine allikavesi. Samuti on ta siiski väga sõjakas ja konkreetne. Kindlasti mitte uinuvale kaunitarile.

Lorenzo Villorezi Piper Nigrum kui arvate, et need on tugevad idamaised lõhnad, mill on potentsiaali võta hinge kinni, siis proovige Piper Nigrumit. „Oh jumal, mis see on?“ lähevad silmad ümaraks mu uuel kollegil, kes pole veel kursis minu parfümeersete ahvatlustega ja mu iseenda iseloomu ekstsentrilisusega kursis. Ei viitsi pikalt seletada, et see on üks mu lõhn ja nii nagu teised naised tegelevad oma välimuse viilimisega, ma katsetan omaenda lõhnaga. „Palju musta pipart, nelk, muskaat, aniis ja palju palju värsket mündi“, kostan mina. Mõistagi, seal veel palju muud- näiteks oregaano, fenkool, müür, elemi, stüraks ja muud head. Kuid peamine mulje- palju palju värskelt jahvatatud musta pipart palju palju mündiga. Ah ja oh lõhn, mille ilu üle võib vaielda, aga värskendab ta kohe kole efektiivselt, pühkides peast igasugu mõtte- ja tundejäänuseid nagu eelmise aasta pehkinuid lehti.

Bergamott, ehk õige nimega pomerants, on õige tsitruseline ning üks lõbusamaid noote üldse. Seal kus bergamott, seal tuju hea ja elu lill. Tuleb ju selle vilja nimetus Põhja Itaalia Bergamo linnast ja loodusmeditsiinis kasutatakse pomerantsi depressiooni raviks, kuid ka keha toksiinideks puhtaks pesemiseks, vererõhu alandamiseks ning igasuguste haavade parandamiseks. Huvitav, kas ka hingehaavade jaoks? Küllap, sest mis muu see depressioon siis on. Igatahes bergamott kuulub suurepäraselt kevadiste vigurite hulka, ja äsja ilmunud Guerlain Acqua Allegoria Bergamote Calabria mu kevadisse riiulisse. Siin lisaks bergamotile on ka ingverit, kardemoni, petitgraini ja puiduseid noote. Aroom on lihtne, lõbus, justkui tsitruseliste plahvatus. Kuigi üsna lineaarne, see hoopiski hea- tsitruseliste päikeseline naeratus lihtsalt vaikselt vaibub naha peal. Kestvus ei ole üle ootuse, naha peal kuskil 4 tundi, kuid see ongi see lõhn mida hea aega ajalt värskendada ja mõelda päikeselisest Calabriast, sealsest sinisest merest, mägedest, väikestest külladest ja muretust elust päikese all.

Tujud

Jo Malone Mimosa & Cardamom- on kahe noodi tants (või siis, näiteks, bossa nova). Mimosa ja kardamon, või siis vastupidi, kardamon ja pisut, õige pisut kerget mimoosa puudrit. Lõhn on väga kerge ja selge, läbipaistev nagu kevadine tuul. Mimoos, mis muidu nii ilus kevadine õigsev võrs, on parfümeerias tihti raske, puuderja ja lämmatava iseloomuga. Mitte aga siin- see aroom on kerge ja graatsiline, vaevumärgatavalt elegantne, nagu kevadises päikses tärkav linnapark. Mulle meeldib teda tunda juues hommikust lattet- mis siis, et tekib pisut laisk, kassilik meeleolu. Siidne ja lendlev tekstuur meenutab Olivia Giacobetti loomingut (selle lõhna nina aga on Marie Salamagne, kes on loonud näiteks kõige paremaid Guerlain Acqua Allegooriaid ning moodsa, kohvisse kastetud Black Opiumi). See on justkui siidist pluus või peenest sametist kindad, mida mina oma selle kevade ükskõiksuses olen unustanud.

Chanel No 5 L’Eau. Veel üks eau, mida aga tänu tema keerukusele liigitaksin siiski pigem tujuks. Erinevalt Guerlain’ist ja YSL’st, kes küpsetavad oma kunagiste legendaarsete aroomide flankereid nagu sooju ja mitte eriti meeldi jäävaid (vaid kohati just oma labasuse tõttu meelde jäävaid) õdesid ja vendi, Chanel on säilitanud väärikuse- seda kõige paremas mõistes. Nii ka see L’Eau oli tegelikult libedale jääle minek- teadagi raske luua nooremat õde maailma kõige ikoonilisemale parfüümile (ja väidetavalt siiani kõige suuremale müügiartiklile). Kuid müts maha Oliver Polge eest- tal õnnestus see suurepäraselt. See aroom on selline lillede bukee, mis ei lõhnagi lillede järgi, vaid on piisavalt abstraktne. Ometi on säilinud nii originaalversioonis tuntavad noodid kui ka lõhna nägu, tuju, suursugusus, keerulisus. Väga peen ja nüanssirikas aroom, mis aga piisavalt introvertne ja harmooniline, et sobituda igasse olukorda. See ongi kindel valik igaks olukorraks ning samas tema peen ilu ja naiselikkus (ilmselt see on ainuke naiselik element, mida ma sel kevadel kannangi) ei jää praktiliselt kunagi märkamata.

Vero Porfumo Kiki on kardinaalselt erinev muust selle kevade garderoobist. See on justkui sild vanasse, see, mis oli, ja enam järsku ei ole. Naeratav ja kelmikas, kergemeelne ja sügav, paeluv, tõene ja ehtne. Kiki on eriskummaline kombinatsioon lavendlist, mittemagusast karamellist ja passiooni viljast, see kõik seotud madalatoonilise patšuliga. Kiki on ajatu ja vaba, oma lainel ja samas avatud, see justkui enda pilt mida olen avastanud pakkides sahtlidesse tolmuma jäänud pilte. Kiki on justkui kinnitatavad sukad, toanurgas vedelev kitarr, soojad croissant’id laual ja raadiost kostev Serge Gainsbourg. Ja isegi kui ma eelistaks hetkel mitte tuletada meelde, et elul on ka selline pale, vahest määrin ma kaelale tilk Kikit ja silmade ees hakkab kerima hoopis teistsugune film.ˇ

Histoiries de Parfums 1926 Turandot Vahest elu sunnib võta osa igasugustes peenemates sotsialuseerumisvormides, pistes nina mitte ainult oma aja või tööruumide ustest, vaid ka oma tavapärasest riietusest ja mornist olekust. Miski ei tee ümberlülitumist nõnda tõhusaks kui parfüümi vahetus. See kevad on mul käeulatuses Turandot, mis juhtumisi on mitte ainult meeletu aroom, vaid ka mu lemmikooperihelilooja Puccini lemmikteos. Turandot vaevalt et annab nimetada tavapäraseks ooperaks, see on pigem seikslusdetektiiv kõige ulmelisemate koomiliste elementidega. Aroom püüab matkida sama pöörast joont ja nii on sinna segatud peen nahk, viiruk, nartsissus, nelgi õied, jasmiin ja patšuli. See kõik on summutatud ja sisepoole pööratud, justkui pehme kasukas, mis on tagurpidi, kus kõige uhkemad mustrid ja pöörased lõiked on vastu keha, teistele vaid aimatavad. Turandot on väga mitmekesine, muutlik, isegi jazzilik, ma naudin viimast kui tilga, ma on noir, aga mitte dramaatiline, temas on originaalsust, stiili ja seiklushimu. Ja ometi on vaikne ja keha lähedal, andes ümbritsevatele märku klassikalisest jasmiinist ja muust viisakast, samas jättes meeletu šarmi ja pöörasust vaid väljavalitutele.

Saudade

Ja lõpuks- see mitte sotsiaalne ja mitte igapäevase leiva pool. Need on need hetked kus olen iseendaga ja enda sees, pööramata tähelepanu ei kevadele ega ümber loksuvale kummalisele pinnale. Mu sees juba mõnda aega lõhnab rooside järgi. Lõikeroos mulle ei jätta suuremat emotsiooni, lõikelilli mu meeles on oluliselt huvitavamaid ja kenamaid kui roos. Kuid kasvav, arenev roos on teine asi. Temas on palju vastandite ühendust- nii okad kui ka imeõrn õis, temas on tundlikust niiskele pinnale ja ülimat külmataluvust. Alkeemikute suurteos Rosarium Philosophorum räägib hinge puhastamisest ja arengust. Mul oma ajas on loodud selline nurk, kus kasvavad roosid, ja nii mitmedki nendest on istutatud selleks, et tähistada mõnda olulist elu sündmust, endale tähtsat inimest, juhusi, mis olen julgenud nimetada imedeks. Juues oma rooside juures hommikust kohvi meenutan neid, kellele mõeldes ma neid roosipõõsaid istutasin, neid inimesi, hetki, ja mõtlen nende peale- nad justkui elavad edasi rooside looduse looklevas rütmis, nende õites, lehtedes ja isegi okastes. See kevad nostalgiast üle valatuna pöördusin ka rooside aroomide poole.

Lalique Encre Noire Meesversioonis, mida ma kasutan, roosi muidugi tunda õhkõrnalt. Põhimõtteliselt on see morn ja range tindi lõhn. Põhilline tegelane on siin vetiver, ümbritsetud puuga ja muskusega. Kuid minu naha peal on sulaselgelt tunda ka roos- pisut kõrkjas, okaline, kuid ikkagi roos. Need nootid on muuseas tunda ainult hästi lähedalt- muidu on see aroom tint ja kerge metall, kuid temas on on kummalist uljust ja õrnust, justkui roosi hinge tema teravate okaste taga. Kunagi soetasin seda aroomi tahtes seda oma mehele kinkida ja meeltesegaduses kiiresti konfiskeerisin. Kõige õigemini ta ikkagi kõlab pehme, õrna ja kahvatu naise naha peal.

Sisley Izia  Jällegi üks uudis. Kuigi Sisley üldjuhul lõhnu teha oskab, umbusaldusega silmitsesin uut pisut kummalise ja kohmaka väljanägemisega flakooni. Selgus aga, et sisu ehk et parem sellest, mida ma üleüldse võisin loota. Siin on sulaselge roosa värvi roos- jahe, mõrkjas, kindlalt kinnise pungaga, alles tärkav peale külma kevadist vihma. Samas on kõrval mänguliselt kihisevad noodid- ilmne hästi sooritatud aldehüüdide ja roosa pipra segu. Lõhnas on sama selged kui roos on angeelika, ehk emaputka, noodid, ja see mulle pööraselt meeldib. See annab aroomile mõrkja, ehtsa, rohelise lõhna- Izia ei ole dekoratiivne roos, see on hommikune kaste, hommiku jahedus ja virelevad päiksevärvid. Lõpus ilmuvad muskus ja lillede segu- baas mingil moel sarnaneb ehk Lorenzo Villorezi Teint de Niege’iga. , See on roos on ajatu, nagu roosid tegelikult on- ja temas on seda feeling’ut, mis oli Väikse Printsi roosil- üksilda planeedis kasvaval tavalisel roosil, mis oli ometi nii eriline.

Hermes Rose Amazone- jällegi, minu jaoks uustulnukas. Kuid kõige kindlam tulija ja jääja, mis saab olla. Mul on nimelt nõrkus Hermes lõhnade järgi- nad on justkui loodud minu nahale. Rose Amazone on, nagu Chanel No5 L’Eau, kuulsa Hermes Amazone noorem ja tagasihoidlikum õde. Amazone noodid on siin summutatud, kuid siiski olemas- see on mõrkjas, märg rohelus, toored mustsõstra marjad, palju galbaanumit, tooreid marju, õige pisut nartsissi. Kuid Rose Amazone’is seda kõige ühendab õrn, värske, jahe ja peen roos- alles avanev õienupp mis veel hommikuse kastega koos. See kõik on laotud nahale- alles ärkavale, unisele inimnahale, ja kõik on nii loomulik kui loomulik saab olla. Eriti ilusasti avaneb ta vihmasajus. Kõige rohkem mulle meeldib aga aroomi introvertsus- seda on tunda alles endal, teised tajuvad ainult kerget värske õhku liikumist. See roos on ligipääsetav vaid endale ja nendele vähestele, kellega ühendab haruldane ja peen hingeline niit.

Ja ongi tulnud kevad mu lõhnade riiulisse. Vürtsitavad seda kevadet ramedad, sügavad rahvalaulud, mida järjest rohkem kuulan- nad on kuidagi ehtsad, südamest, ja käega katsutavad. Nende ilu on ehtsuses ja tões, naid paitavad sama ehtsalt kui kuu ja päike ja tähistaevas. Kuid enamasti kevadet ehib vaikus- ja vaikuses on nii hea vaadata enda oma tärkavaid roose ja tõdeda, et vaatamata sellele, kus rabas või metsatukas ma parasjagu endaga hetkel olen, kevade tuuled puhuvad ikkagi.

ja pisut leedukeelset laululuulet...