laupäev, 2. mai 2015

Kriiside (mitte)juhtimise kunst


Me ju teame, et aeg läheb ja voolab kalendrist mööda. Aasta algab ja lõpeb mitte siis, kui keerame uut lehekülge, kuid siis kui seesama lehekülg keerab ennast mingil salapärasel ja arusaamatul moel ära meie sees- südames, veres, igasugustes meie organites ja substantsides, mille me isegi ära nimetada ei oska. Igaühel meist on oma unikaalne rütm- kalender ja kellaosutid lähevad sellest mööda justkui laevad avatud merel.  

Mõnikord rahuliku ajakulgu tuleb sisse kriiside aeg- nagu torm, orkaan või štiil ookeanis. See paha kõlava nimetusega aeg ongi vastutav selle vaikuse eest, mis viimastel kuudel valitses mu blogis, kuid- mis salata- ka igal pool mujal elus. Öeldakse, et ööbik ei saa mitte laulda. Saab. Ja kuidas veel. Mõnikord ükskõiksus ja lootusetus neelab ära elu aisitnguid- kurku ja nina jääb nähtamatu, kuid betoonist tugevam klomp, laul enam ei kõla helgelt ja vabalt, kuid hoopis kunstlikult, kuni lõpuks vaibub. Kriisid, need eriskummalised prouad, armastavad vaikust. Sest see on aeg, kui tuleb tahest tahtmata kuulata Kõrgeima hääle. Ja hammustada keelt- sest kaugelt mitte kõik, mis on kuuldud, ei ole meelt mööda.

Kriisid alati elus midagi muudavad ja murravad. Küsimata, kas me seda tahame, kas oleme valmis (muidugi mitte), kas meil on paras doos headust, kannatust, andestust ja alandlikust tagataskus. Lihtsalt tulevad ja pühivad ära- punase viha ja kättemaksu, halli ükskõiksuse, musta lootusetuse luuaga. Pühivad niikaua, kuni kuningas on paljas ja tuleb end uuesti kokku korjata elementaaarosakestest, kildudest, panna end uuest kokku nagu  puzzle tüki, ära hõõruda nurki ja uuesti raskel ja valusal moel sündida maailma.

Kõik oli just nii ka minule- ei mina ole millegipoolest eriline. Torm teeklaasil. Lootusetus keset selget päeva. Sisemine vaikus, võimatu sisemine vaikus. Ja tasapisi läheneb mõistmine, et juba piisab, väljas puhub tuul, kriiskavad kajakad, kõlavad laste hääled ja lobjakal metsaalusel tõstavad päid karukellad.

Kriisidel on oma plussid. Jälle uuesti, nagu esimest korda, tajun lõhnu, kõike peenemaid nende nünansse, avastan vanu ja tuttavaid kompositsioone uuest ja avastamata nurgast. Avaneb uus hästi tuntud lõhnade mõistmine ja taju- avaram, sügavam, mitmekülgsem, põhjalikum.

Millised lõhnad aitasid mind solistamas kriisi tuhmal kõrbel, mitte unustades, et ka kõrbedel on oaasid, kus saab taas värskendada süda ja nina, ja üks päev ikkagi jõuad läbiva ja kordumatult magusa vee lõhnani?
 

KenzoKi Rice Steam- aastaid ja aastaid kasutamata lõhnade sahtlis seisnud flakoon- kunagi maha kirjutatud vaiksuse ja väljendusrikkuse puuduse tõttu, kuid ajal kui maailm tundub võõrana, kurjana ja tüükalisena nagu ogaõun, siis just see aroom mähib pehmelt sisse rahulikke, vaiksete ja pehmete nagu emapiim riisipuudri ja iirise nootidega.  

Guerlain Jicky- vana kui maailm ise lavendli, vanilje, kadaka, tsitruseliste ja vintaažnaha lõhn. See on justkui sõit vana lahtise kabrioleega sõjaeelse Prantsuse Riviera rannikul, keset metsikult lõhnavaid ürte, värskes päikeselises õhus, kus on tunda roolinahka, nahkkinnaste ja bensiini lõhna. Belle Epoque, muretu elu, laiaääreliste kübarate, nahkkinnastee ja libertine stiili lõhn. Aroom kui ood ilule, vabadusele, pealelõunastele šampus aperitiividele ja epikuursusele. Nii lõhnab aeg, kui elu kulgeb justkui iseenesest, temas ei ole sisse kootud ei muresid ega eksistentsialistlikud probleemid- ainult vahest Vahemere kohal taeva lõhuvad välgunooled.
 

Anick Goutal Ninfeo Mio- kevadise tiigi ja äsja tärganud nõgeste lõhn. Minu lemmikud noodid- galbaanum, mastik (ja eriti just tema), viigipuu leht- koos mõrkjate, pisut mürgiste tsitruselistega. See on kibemagus äsja puhkenud vahtralehe maitse ja ebamaise rohelusega säravad kevadised põlud, metsaalune valgete ülaste vaip ja südantlõhestav konnade laul karges kevadises õhtus. Suurepärane akvaatiline kompositsioon, mis ikkagi ei ole ei pasteelne ega romaantiline- vaid ebareaalselt reaale, looduslikult puhas, justkui suitsune õhtu sina ja auruks muutunud soe väljahingatud õhk külmas kevadises punase päikeseketa ärasaatmises.  Mulle aroom meeldib oma külmuse ja tõrksuse tõttu- justkui värske kevadine rohelus, mis kaitseb ennast veel mitte päriselt lahkunud talvisest olematusest. Aroom realistlikule optimistile.

Bond Nr9 Washington Square- kui kõik hävib, jäävad roosid (ütles Baudelaire). Just roos oma kordumatu suursugusega ja aristokraatliku mitmekülgsusega majaka moodi näitab teed öös ja ei luba pead norgu lasta. Kuningad ka giljotiini peal on kuningad. Roosi, naha, geraaniumi ja bergamoti kooslus on alati võitja, ja siin ta avaneb erilise aristokraatilisuse, siniverelise iluga ja idiosünkrooniga. Aroom, mida kandes tahest tahtmata ajad selja sirgu ja muundud uhkeks luigeks isegi porisoppade vahel.
 

Balenciaga B.  Mul on selline kummaline nõrkus- värskete roheliste herneste lõhn. Kui kõik ümber on justkui ebareaalne ja hall, rohelised herned on justkui elulisuse plahvatus peeniksete vormide väljendusel. Niisamuti nagu uus ja väga hästi tehtud Balenciaga roheline šipr B- müstiline sufide täht, roheliste herneste rohelisus, jahe seedripuu kargus, kerge iirise juure puudrilisus ning pehme ja hubane puidu baas. Lihtne ja paindlik, hubane, naiselik ja kevadine casual aroom.

Eau d’Italie Sienne d’Hiver – kaunitar keskaegne Itaalia Sienna talveajal. See on tihe õlise struktuuriga lõhn, mis on samas jahe, niiske ka kargelt puhas nagu kristall aroom, milles on animaalsed kuivade ürtide, seente, oliivide noodid. Pisut süngevõitu, väga stiilne, kuid samas loomulik- Toskaana maastik talvel, vanad krässus oliivi puud, viinapuude põlud, kerge lumekihi all tuikuvad haljad nõlvad, Piemonte mäed ja plii värvi taevas. Kirbe, melanhoolne ja vältimatu justkui kriis.

Ja veel- elueliksiir, puhkevate kasepungade lõhn.
 

Teate, mis jõudis mulle kohale? Mitte meie ei juhi kriise, kuigi on välja antud sadades miljoniliste tiraažidega raamatuid, vitamiinide ja toidulisandite äri lausa õitseb ja Internet on pungil täis vaimset ja kehalist õnne pakkuvatest kauplejatest. Hoopis kriisid juhivad meid, STOP märgina, meie sisemise inglina, kes ei luba meile liblikate moodi lennata küünlaleegi sisse, kriisid toovad esile seda, mis on vananenud, ebaõiglane, ebatervislik, meid kahjustab, reostab ja hävitab. Kriisid on õnnesse viiv sild, mille peal aga ei saa pista jooksu, sest see sild on okastega laotud, ja iga oga torge on tegelikult impulss, mis paneb tundma, et elad, et on olemas mitte kohati verisevad väsinud jalad, vaid ka tiivad, armastus ja elu järgi igatsev süda.

Lõhnavat kevadet!

PS Muusikalist tausta selle kirje jaoks valis mu teismeline muusikaekspert- väga sobivalt, tundub mulle
 

3 kommentaari:

  1. Väga hea lugemine! Imelist kevadet Sulle, armas Ruta!

    VastaKustuta
  2. Sigrid, aitäh! Olgu Sulle see kevad samuti ilus ja täis imelisi lõhnu

    VastaKustuta
  3. Su vyru esame susituokę jau apie 7 metus. Mes buvome laimingai susituokę su dviem vaikais, berniuku ir mergaite. Prieš 3 mėnesius aš pradėjau pastebėti keistą jo elgesį ir po kelių savaičių sužinojau, kad mano vyras su kuo nors susitikinėja. Pradėjo vėlai grįžti iš darbo, neberūpėjo nei manimi, nei vaikais, Kartais išeina ir net negrįžta apie 2-3 dienas. Aš padariau viską, ką galėjau, kad išspręsčiau šią problemą, bet nesėkmingai. Labai jaudinuosi ir man reikėjo pagalbos. Vieną dieną naršydamas internete aptikau svetainę, kurioje teigiama, kad daktaras Ibinoba gali padėti išspręsti santuokines problemas, atkurti nutrūkusius santykius ir pan. Taigi, pajutau, kad turėčiau jį pabandyti. Susisiekiau su juo ir jis man padarė burtą. Po dviejų dienų mano vyras atėjo pas mane ir atsiprašė už padarytą skriaudą ir pažadėjo daugiau niekada to nedaryti. Nuo to laiko viskas grįžo į savo vėžes. Mes su šeima vėl laimingai gyvename kartu.. Viskas dėka daktarės Ibinobos. Jei jums reikia ekstrasenso, galinčio burti, kuris tikrai veikia, siūlau susisiekti su juo. Jis jūsų nenuvils. Tai jo WhatsApp: +2348085240869, El. paštas: dromionoba12@gmail.com

    VastaKustuta