Vesi. Tilk tilga järel. Ja viimane karikasse.

Isaac Levitan, Shadows, Moonlit Night

Mõni aeg tagasi kurtsin heale tuttavale, et mind ussimoodi seest närib saudade. Ei anna rahu, röövib kogu elurõõmu, väljas on kevad aga mul on sellest poogen. Et ei leia endas jõudu välja tuua sellest poolhüpnootilisest seisundist- mõistus justkui saab aru, et tuleb vaadata ja minna edasi, kuid sisemusele see arusaamine ei tähenda midagi. See on selline lühike kokkuvõte, kaebus iseenesest oli pikem, venivam ja veel nukram. Minu vestluskaaslane kannatlikult kuulis seda kogu tiraadi ära ja mehiselt lausus ainult „Joo rohkem vett. Sa kuivad seespoolt“. 

Lihtne, kuid up to point soovitus. Nende paari nädalaga, kus hakkasin rohkem vett juua, saudade on oluliset sulanud. Ta on kaotamas oma magneetilise, paeluva jõu ning tasapisi, nagu läbi hõreneva seina, hakkab kostma järjest tugevamini pulseeriv elu rütm. Ja muidu ka- hakkas paistma päike, sulama lumehanged, isegi kõige paksem jää läks liikvele.... Ühe sõnaga- suurepärane võimalus kirjutada veest kui nähtusest, mis omab nähtamatu kuid kõike liikuma paneva jõudu. 

Seekord võtsin vaatluse alla kaks tootjat, kes, nagu minagi, on võtnud vaevaks teha põhjalikuma tutvuse Eau’dega, ehk veebrandid’ega.

Esimene pähe tulnud mõte oli Giorgio Armani Gio, millest on alguse saanud pikk erinevate eau’de rada. Originaalne Gio on loodud aastal 1996 Alberto Morrilas’e poolt. See oli akvaatiliste aroomide laine algus- akvaatiliste parfüümide ajastu oli alles algama. Meeste versioonist ei oska arvata midagi- tavaline, tsitruseline, pisut teravmeelne akvaatiline odekoloon, mida kasutada peale habe ajamist. Naiste Acqua di Gio on pisut huvitavam, tavalisest lillelisest- puuvilasest veest teda pisut eristab viina ja piibellehe noodid, lisaks vägagi tavalisele valge liilia ja ananassi kooslusele. Meeldiv, aga mitte märgatav aroom, mida saab kasutada lihtsalt selleks, et oleks mingi lõhn peal- ja minu meelest ta kõige paremini avaneb ja sobib mitte naha, vaid hoopis sali peal.

Järgnevatel aastatel anti mitmeid mitte eriti huvitavaid flankereid ja eau’de vibe vaibus ning Armani maja sammus teistele jahimaadele. Teema juurde tuldi jälle tagasi aastal 2010, millal taas algas kergete lõhnade laine ning oma alla profid Anne Flipo ja Dominique Ropion tulid kokku ja lõid Acqua di Gioia, mis mitte ainult tänani püsib turul vaid tõi endaga kaasa lugematu arvu enda lapsukesi, variatsioone mohjito teemal, nagu seest kuivav inimene võiks öelda. Kui Acqua di Gio oli omamoodi lakooniline ja lihtne, siis Gioia, kuigi samuti kergete vesiste aroomide esindaja, ei ole enam midagi nii lihtsat ja lihtsakoelist. Aroomis on mitmeid arutamisväärt külgi- ta on muidugi värske, kuid ka magus, samuti kergelt vürtsine ja jaheda allatooniga. Ma pole kaugeltki vesiste aroomide armastaja, kuid Gioia mõjub rahustavalt- ta ei kleepu, magusus ei pane hambaid valutama, ning temas on piisavalt kompleksust, et olla huvitav.

Pisut keerulisem nootide järgi minu jaoks oleks olnud Acqua di Gioia Eau de Toilette versioon- nimelt ta sisaldab minu jaoks nii pahatihti saatusliku pirni ja peoni kooslust. Kuid imelisel kombel see võimatu konflikt antud lõhnas on lahendatud ülimalt tsiviliseeritult- peoon küll tekkitab puuderjat tunnetust, kuid pirni magusus ei pane seda ei kleepuma ega tõuga eemale- lõhn on puuderjas, samas pole suletud, vaid mündi toel ikka püsib positiivselt värskena ja lõbusana. Ta ka kõige rohkem kõikidest Acqua di Gioia versioonidest tuletab mulle meelde minu lemmikut- münditeed. Lõhnas, mis on nii harva veede puhul, on peale puhtust ka tundlikust ja peensust, teatud kristallset kompleksust. Vaatamata vägagi traditsioonilistele nootidele märgin aroomi enda jaoks rasvase plussiga.

Pisut rohkem mittemidagiültev on minu jaoks Acqua di Gioia Eau Fraiche versioon. Oluliselt rohkem akvaatilisust ja oluliselt vähem iseloomu. Tunda on veel lisaks tsitruseline kokteil, kuid ta on piisavalt ilmetu, et tekkitada midagi. Tugevasti meenutab lahja mohito lõhna, kuid miks peaks tahtma lõhnata suhkrustatud alkoholi järgi? Kui juba vesi, siis ma eelistan selliseid kargeid või isegi pööraselt kargeid vedelikke nagu Rochas Eau de Toilette- kus ikkagi antakse aru, et vesi on elu alus, mis siis et ta on läbitaistev, värvitu ja (oletatavalt) lõhnatu- ta on ikkagi aine, kellel on oma iseloom ja olemus, mitte mingisugune tapeet muuks tühjaks tegevuseks.

Acqua di Gioia Essenza on selle eest midagi sellist, millel iseloomu on küll- iseküsimus on muidugi, kas see iseloom on kõikidele võluv ja meeltmööda. Lõhn on jällegi piisavalt tihe- jasmiin, suhkur, münt on siin tegijad, tsitruss ja punane pipar ornamenteerivad kompositsiooni ning heleda puidu baas paneb aroomi kestma ja kestma ja kestma. Siit on kadunud akvaatilisus ja ilmunud varjatud puuderjas konsistents, tihedam kooslus, mis sugugi ei pruugi olla väga meeldiv näiteks sooja või rasvase naha puhul. Mind see magusus ega kriiditaoline konsistents ei häiri ning minu külma, heleda nahaga aroom soovib oivaliselt- võiksin teda kanda hea back up variandina päevadel, kui fantaasia ei viljele, kus lihtsus- teksad, ühevärviline teesärk, tossud ja äsja pestud, veel märjade juustega pea ongi see kuvand, millega sisenen päevasse. Kergelt magus mündilõhnaline kehapuuder, miks mitte?

Acqua di Gioia flankereid on veelgi- ja see suvi ilmale tulevad veel Air di Gioia, mida juhtumisi olen juba proovinud ja mis mulle, tuule ja õhuiilide armastajale, imponeerib isegi väga. See flanker on sootuks teiste nootidega, peamised tegijad on siin sool ja patšuli. Püramiidis välja toodud pojengi asemel ma tunnen hoopis roosi. Aroom struktuurist on sarnane kaasaaegse šipriga, ta ei ole akvaatiline, vaid õhuline ning imeilusa lainelise avanemisega. Selline võiks olla meretuul, kus on ka päikeseloojangu sügavust. Ilus, ja soovitan kindlasti proovida.

Teine flaker Sun di Gioia on mul paraku läbi proovimata. Nootides on frangipani, iiris, vanilje ja ambra. Teoreetiliselt see aroom peaks olema (erinevalt teistest Gioiadest) soe, ja ilmselt magus. Kes on proovinud, palun kommenteerige!

Teine eau’de liin, millest tuli mõte kirjutada, oli Serge Lutens’i eaud (seda rohkem, et maestrol äsja oli sünnipäev). Maestro 2009 aasta pööre luua eaud oli üllatuseks nii mõnelegi parfümeeria huvilisele- siiani see maja on tegelenud, vürtiste, vägagi nähtavate ja eredate lõhnade loomisega. Ja nüüd tuleb üks eau- nagu eaud ikka- tsitrused, valge muskus, münt. Kuid Lutens ei oleks Lutens- siin pikalt võiks rääkida, et täiuslikkus on lihtsuses, et ilu on detailides jne. Mõned „lihtsad“ detailid- aldehüüdid, mangoolia, salvei, ja turule tuli L’Eau Serge Lutens, kõik muu kui tavaline akvaatiline briiz. Paljud Lutensi fännid kriipsutasid nina- oli ju see maja tuntud oma komplekssete, väljapaistvate, orientaalsete lõhnade poolest. Mina jällegi ei ole ei raske ega kerge artileeria pooldaja- hea lõhn on hea lõhn, ja eau’de nišš oli selgelt liiga tühi, eriti kui juhtud olema valiv pedant, nagu siin kirjutaja. L’Eau minu jaoks oli väga teretulnud uudis- see ei olnud vesi, vaid pigem aur, mis tõuseb triikrauast, triikides tärgeldatud valget särgi, mis on eelnevalt lõhnastud. Mulle meeldivad sellised aldehüüdid- ergsad, selged, tärkli tekstuuriga, kaunistatud ürtide nootidega. Aroom on minu meelest õnnestunud, universaalne, lakooniline ja veatu.

Teisena ilmus L’Eau Froide (niisiis, flanker).  Kui olete palaval suve keskpäeval seisnud vana, mahajaetud kaevu juures, siis kindlasti teate seda tunnet. Sügava vee jahedus, isegi pimedus, kaevu kiviseinte kõle ehho ja märja kivi aroom, kaevu kõrval kasvav poolmetsistunud rohelus ning kibedad metsiku mündi noodid. Nootides on kasutatud vaigu, mündi, suitsusust, ingveri, pipra... tulemuseks on komplekssne, läbipaistev kuid väga keeruka struktuuriga lõhn, mis on minu jaoks saanud eau’de ideaaliks. Täpselt nii ma tahan lõhnata siis, kui tahan tunda end puhta ja puhanuna. Oivaliselt hea näide, kui häid asju tegelikult saab valgest muskusest, kui ainult tahta.

Edasi asi läks veidramaks ja aastal 2014 ilmus Laine de Verre (pr. klaasivill). Kui olete kunagi nuusutanud seda substantsi, siis täpselt nii see vedelik lõhnabki. Mulle, kui friigile, muidugi see meeldib- nagu meeldib ehituspoodide materjalide lõhnad- nad on omamoodi joovastavad, kuid pean tunnistama, et see pole just see tavaline asi, millega rahvast peibutada. Klassvill tasapisi aga muutub kuumeneva radika lõhnaks, ja see on see koht, kus ma ise hüppan alt. Kuid mulle jääb ikka küsimuseks, kuidas on ikka võimalik sellist imet saavutada pelgalt kombineerides aldehüüde, tsitruseid, valget muskust ja heledat puidu. Veidruse mõttes lõhn tõesti õnnestus ja see on kindlasti üks leid origiaalsust taotlevale inimesele või näiteks Comme des Garcons’i fännidele.

See aasta Serge Lutens tuli kapist L’Eau de Paille’ga (pr. kõrede vesi). Nootideks hein, vetiver ja suitsused noodid. Hein on minu jaoks selline kuiv materjal, mis mingil moel sarnaneb teepuruga. Ohtlik materjal ka- ei ole just kerge välja tuua üsna peeneid nüansse. Mu lemmik heinanootide paradiis on Annick Goutal Duel. Siin aga lood teised- vetiver muudab heina kuivaks, teravaks ja tõrksaks, justkui ebamugav uinak heinakuhi juures kus vaatamata idüülilisele ootusele nahk on ebamugavalt häiritud torkivatest heinadest. Aroom on kuiv, isegi kragisev. Suitsusus minu nahal on väga tagaplaanil ja seda peaaegu ei ole tunda. Selle eest on tunda kuivust, rangust ja teatud meheliku odekolooni noodi. Ma ise kannan unisex’e ja isegi meeste lõhnu hea meelega, kuid see on see variant, kus ka mulle on see too much, nahk tundub liiga õrn ja hing liiga poeetiline selliseks tõsiseks asjaks. Kindlasti on omamoodi aroom tänu oma kuivusele ning ilmselt tasuks proovida seda mehe naha peal. Kuiv vesi- kui huvitav metafoor. Omamoodi ju paeluv, kui vedeliku pudelist ilmub välja.... kuivus.

Niipalju siis veedest. Ongi väljas liiga kuiv ja vihma on hädasti vaja. Et tärgaks elu. Nii sees kui väljas. Et voolaksime välja kinnisest ringist. 
Ka pisarad on vesi ja võivad veemodi lasta sulatada seda, mis on kivistunud nii, et on kivina hinge peal.

Vee teemaga seoses julgen soovida ka kaunist, hingelist ja mõtlema panevat filmi Water

http://www.imdb.com/title/tt0240200/

Mis on teie lemmikud eau aroomid?