Blogi viimasel ajal elab oma üksiku elu. Ma olen kätt- ja jalgupidi seotud igasugu asjadega ning lihtsalt ei jõua keskenduda pikemaks mõte- ja kirjatööks. Kuid blogist on mul endal puudu.
Eile aga leidsin lahenduse. Kuulasin ühte ja sama fraasi harjutavat muusikut ja meenuski, et muusikaski ei mängita eranditult kontserte, sonaate ja sümfooniaid, on ka lühivormid- etüüdid, gaamad jne. Mõtlesin, et kui suurvorme blogis hetkel kasutada ei saa ega jõua, siis võiksin ju piirduda etüüdidega- üle päeva või nii ilmuvate selle päeva lõhnade ja nende valikute kirjeldustega.
Reisil olles, teadagi, lõhnade valik piiratud. Kuid ka sellele piirangule olen leidnud lahenduse- ja kuigi väidetakse et tõeline vabadus on valikute puudus, ma siiski surun end raamidesse ja võtan sellist arvu lõhna testereid ja ampulle, mis vähemalt kaks korda ületab reisil veedetavate päevade arvu.
Tänane hommik oli hall. Ereroheliste puude tipul hõljusid pehmed, vatitaolised pilved- nagu padjad. On the morning like this tahaks end mässida sisse pehmesse vilasesse pleedisse, võta aeglase süžeega raamat ja juues kohvi kiirustamata lugeda iga rida, iga sõna, veeretada iga komma. Nuusutada muru ning mõelda elu üle. Kuid on aga tavaline päev, millal tuleb näha inimesi, ajada asju, kuulata argumente ja vastuargumente, kohati naeratada ja liigutada liivateri nende õigetesse kohtadesse. Sisemine filosoof aga nõuab rahu, vaikust ja ruumi- nii ongi hea panna selga pehme villane hall kleit, mugavaid balerinasid ning mõned tilgad Atelier Cologne Bois Blonds.
Bois Blonds on väga introspektiivne, rahulik, kuid mõtlik kevadise pargi, heina ja hommikuse kaste ning puukoore aroom. Aroom, mis ei lähe magusaks tänu väga peenele nerooli noodile. Aroom, mis on nii intiimne, et ei meelita kedagi ligi. Aroom, nagu lesiks pehmel padjal ja loeks karmi Freudi teooriaid ja see reaaleluline krimminul läheks mööda nagu hanel selga vesi- mõistus ergsalt jälgiks mõttekäigu, emotsioonid aga puhkaksid zen seisundil. Nii nagu see pilt mida tegin hommikul mööda pargi tööle sammudes
Bois Blonds, pehme vill ja hommikune pilvedest üle ujutud park aga annavad kergust ja voolavust ning kõrvades helisevad imeilusad Antonio Carlos Jobimi meloodiad. Desafinado, Stan Getz ja valge tee lõhna meenutav Bois Blonds.
Eile aga leidsin lahenduse. Kuulasin ühte ja sama fraasi harjutavat muusikut ja meenuski, et muusikaski ei mängita eranditult kontserte, sonaate ja sümfooniaid, on ka lühivormid- etüüdid, gaamad jne. Mõtlesin, et kui suurvorme blogis hetkel kasutada ei saa ega jõua, siis võiksin ju piirduda etüüdidega- üle päeva või nii ilmuvate selle päeva lõhnade ja nende valikute kirjeldustega.
Reisil olles, teadagi, lõhnade valik piiratud. Kuid ka sellele piirangule olen leidnud lahenduse- ja kuigi väidetakse et tõeline vabadus on valikute puudus, ma siiski surun end raamidesse ja võtan sellist arvu lõhna testereid ja ampulle, mis vähemalt kaks korda ületab reisil veedetavate päevade arvu.
Tänane hommik oli hall. Ereroheliste puude tipul hõljusid pehmed, vatitaolised pilved- nagu padjad. On the morning like this tahaks end mässida sisse pehmesse vilasesse pleedisse, võta aeglase süžeega raamat ja juues kohvi kiirustamata lugeda iga rida, iga sõna, veeretada iga komma. Nuusutada muru ning mõelda elu üle. Kuid on aga tavaline päev, millal tuleb näha inimesi, ajada asju, kuulata argumente ja vastuargumente, kohati naeratada ja liigutada liivateri nende õigetesse kohtadesse. Sisemine filosoof aga nõuab rahu, vaikust ja ruumi- nii ongi hea panna selga pehme villane hall kleit, mugavaid balerinasid ning mõned tilgad Atelier Cologne Bois Blonds.
Bois Blonds on väga introspektiivne, rahulik, kuid mõtlik kevadise pargi, heina ja hommikuse kaste ning puukoore aroom. Aroom, mis ei lähe magusaks tänu väga peenele nerooli noodile. Aroom, mis on nii intiimne, et ei meelita kedagi ligi. Aroom, nagu lesiks pehmel padjal ja loeks karmi Freudi teooriaid ja see reaaleluline krimminul läheks mööda nagu hanel selga vesi- mõistus ergsalt jälgiks mõttekäigu, emotsioonid aga puhkaksid zen seisundil. Nii nagu see pilt mida tegin hommikul mööda pargi tööle sammudes
Bois Blonds, pehme vill ja hommikune pilvedest üle ujutud park aga annavad kergust ja voolavust ning kõrvades helisevad imeilusad Antonio Carlos Jobimi meloodiad. Desafinado, Stan Getz ja valge tee lõhna meenutav Bois Blonds.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar