Kaugusest kostavad kiriku kellad. Seisan lumise metsa
lagedikus, jalgade all kragiseb jaanuari lumi, ja kuulen kaugelt kostavat
varese kraaksumist ja kõrval vulisevat jõge. Olen oma kodumetsas, jõuan ma
mõista. Samuti ma olen oma voodis, pimedal talve hommikul, kuid kirikukellad
ikka löövad. See on mu äratuskella helin, väikse Anyksciai nimelise kodulinna
suurte kirikutornide hääled. Väljas on kottpime. Sirutan oma jasemeid, varbaid,
sõrmeid, hõõrun pealae ja unesegaselt tõusen voodist. Pimedas toas ei pane
valgust, vaid lähen kamina juurde ja hakkan tuld tegema. Varsti tantsivad
pimeduses mattunud seinte peal alguses vaiksed, siis järjest suuremad
tuleleegid. Muud valgust kasutamata panen keema vett ja vaikselt, rohkem
kombates kui vaadates, hakkan tegema hommikusöögi. Teekannu läheb natuke musta
teed, siis sõrmed ise leiavad õige pisut saialille, õige pisut köömneid.
Kaminas praksuvad puud, just nii, nagu alles hiljuti unes praksusid külmast
metsapuude koor. Joon klaasi sooja vett ja alles siis lülitan esimese tule.
Tuba muinasjutuline taust hääbub. Äratan
lapsi ja saadan neid laua äärde, kus ootav auruv tee, isa mesilaste tarudest
saadud mesi ja muud kehakinnitamise asjad, ise aga lähen duši. Tõmban
ninasõõrmetesse voolava vee lõhna. Ma ei kasuta igasuguseid kehapesijaid,
iseäranis mitte lõhnastatud, mulle meeldib puhas ja selge vee lõhn.
Meie kodu vesi tuleb mitte veepuhastusjaamast, vaid see on põhjavee, selles on ehtsust ja loodusliku jõudu, see ei ole klooriga kohandatud puhastusvahend vaid maa enda mahl. Vaikselt meenub mulle sulava pinna lõhn, mulla ja vee segunenud lõhn ja mind, veel unisena, tabab terav nool, igatsuse nool. Kogu südamest, iga naha pooriga tunnen kevade ootust. Ootust, et maailmas mu ümber pääseb liikvele ja murrab talvisest unisusest välja voolavad, joviaalselt vabad looduse mahlad. Tahan vara hommikul ärgata veel varem kui armsa kodulinna kirikukellade helin, et ajas juua rohelist teed ja kuulata linnulaulu, unustades ees ootava päeva. Tahan kuulata, kuidas vaikselt läbi rammusat mulla murrab välja murulibled ja pragisevad elujõu täis puude pungad. Tahan, et kassid mitte ei lesiks laisalt vaadates kamina tuld, vaid väreleksid õueukse juures, lootuses pääseda metsikult üleujutavate lõhnade ja radade valla. See kõigehaarav soov ei tundu ei groteskne ega isegi soovunelm, tsoontes järjest jõudsamalt tuksub teadmine, et nii see saab olema, ja seekord ei lähe kevad minustki mööda.
Sorin kaua oma riiulis, lõhnasahtlis, teades kindlalt mida
otsin. Veel ärgates kuklas tiksus teadmine, et kodunt väljun värske ja
turgutava äsja Berliinis kalasaba hinnaga mulle võrku langenud Maurer &
Virtz „Coffee Bean & Vetyver“, mis täidab ütlasi mu hommikust kohviisu ja
selguse vajadust. Kohvi ja rohelus on hea uue tööpäeva alustuseks ning Coffee
Bean & Vetyver on musternäidis sakslaslikult selgest ja määratud
struktuurist. See on isegi mitte lõhn, kuid struktuur ise. Kuid täna mul on
käsil, kuklal, veres midagi muud, vajan kui värsket õhku värsket, kevadist
jõudu, kergust ja jõulisust, selgust ja „zero“ stardi. Vannitupa piilub mu
peaaegu et kahemeetrine esiklaps. „Noh millal me lähme, ma ju hilinen“. „Kohe
kohe“ laulan süütu ööbiku häälega ja sorin edasi. Lõpuks. Selleks oli kogu
suurt sahtlit põrandale laotada, et peale piki otsinguid ja nuusutamisi leida
seal märgistamata pudelis täpselt seda vedeliku, seal mööda mitmeid talve
kösitavat L’Occitane en Provence „Verveine“. Ainult mõned tilgad on veel alles,
kuid selles piisab, et täita ruumi ja mu sisemust uskumatult elava, värske,
pahvatava sidrunimündi aroomiga. Esiklaps seisab ukse vahel ja etteheitvalt
vahib kuidas kiiruga toimetan oma varandusega. „Ma juba jäin hiljaks. Kuid ilus.“
See viimane on nüüd aroomi kohta. Meeletu kiirusega hüpan mantlisse, siis
autosse ja juba sõidame. Nina helitab värske melissi, kord mündi, kord lihtsalt
rohelise värske põsa lõhn. Lõhnab nagu maitseroheliste peenar ja elu. Autos
keeran kella null- nulliks, et ei tiksuks närvidele ja keeran täishelile
laulukest.
Jää hüvasti Kopenhaagen! Jää hüvasti talv! Minu autos, vähemalt täna, on kevad.
