Etüüd 2. Nähtamatu saba, kõrgused ja Chloe Love Eau Intense

On päevi kui miski on korrast ära. Ärkad ülesse ning kõik justkui igal teisel päeval- oma kohal. Juuksed on sama värvi, kortsude kogus sama, isegi sõrmeid on kümme nagu endiselt, kuid ikkagi tunne on selline, nagu miski endas segaks end. Nagu näiteks üleöö oleks kasvanud nähtamatu saba, mida nüüd ei oska kuidagi kanda ja mis teeb oleku kuidagi kohmakaks ja ebaharilikuks.
Paar päeva tagasi juhtus selline hommik. Ja muidugi kõik siis hakkab minema täpselt nii, nagu see nähtamatu saba segaks iga mõistliku liigutust- ei suuda leida riideid, ei suuda otsustada, mis teed juua- kas rohelist või musta, ei suuda õigesti värvida huuli ning otsustada, mis töödest peaksid päevategud algama. Kõige raskem aga kõige selle juures on lõhna valik. Tekkib tõeline ontoloogiline kriis.
Kuid õnneks seekod on ainult ampullid testeritega, Panen silmad kinni ja tõmban esimest ettejuhtuva välja- niikuinii ju tean, et miski täna ei sobi. See mitte sobiv variant täna on Chloe Love Eau Intense. Kui päris aus olla, siis isegi ei mäleta, mis lõhn see täpselt on- klassikalist Chloe Love tean, teatud tingimustel pooldan, aga eau intense versioon on siiani minust mööda jalutanud. Niisiis. Töise päevaga ja ebamäärase tujuga üsna hästi kokku minev lõhn. Noodid on väga hästi omavahel segatud ja tunnen alles iirise, hüatsündi, sireli, muskuse ja vanilje meeldivat kreemjat lõhna. Õnneks varsti ilmub ka Peruu balsam, mis annab raskemat, kergelt animaalset noodi- lõhn muutub soojaks, intiimseks, samas piisavalt kevadiseks. Ja kuigi nähtamatu saba on endiselt tunda, lõhn silub seda tunnet ja nii on juba julgem päevale vastu sammuda.
Töid tehes avastan, et avanemisraadius on tagasihoidlik ja lõhn justkui kaitseb isikliku ruumi.- suur pluss päeval kui tahaks kerra tõmmata ja nähtamatuks muutuda.
Reisides tagasi avastan, et animalistlikud noodid tugevnevad ja nüüd on lõhn juba selline siidjas, kergete higi piiskadega, mis muudavad teda märgatavalt sensuaalseks. Kõrval istuv reisija ka kibeleb kõrvaltoolil ning kohmetult proovib alustada vestlust, mina aga panen silmad kinni ja naudin varjatud ja pisut ootamatu Chloe Love Eau Intense harmooniat. Rahu ja sensuaalsus, tundlikkus ja mõistus- ning väga oskuslikult leitud harmoonia.

Mõned tunnid hiljem, istudes juba kodumererannas peale ühte esimesi selle (tuleva) suve suplusi tunnen järsku, et lõhn hakkab ängistama- tema rahulik kui püsiv loomus justkui takistaks värsket meretuult. Mida siin struktuuris ei ole- õhulisust, kergust. See on tõsise naise,hoolitsetud, isegi kultiveeritud, naha ja suletud ruumide lõhn.
Hommikul lõhn püsib endiselt- juues hommikukohvi sireli põsa all avastan, et pisut koomiline on see kammitsetud, kosmeetilise sireli nootide aroom ja päris elav sireli põsa hingeõhu segu. Nagu vares suhtleks fasaaniga. Kuid nüüd on see aroom (kestab üle 24 h!) on muutunud pisut koormavaks, sest täna on vaba päev, kus ei ole ei meiki, siidisukasid ega viisakat nägu.

Viimased aroomi lained leiavad mind siiski järgmise päeva õhtupoolel. Istun seiklusepargi eelviimase rada kõrgel platvormil, kõigutades väsinud jalgu. Oleme sõbraga piisavalt kõrgel, et keegi ei teeks märkust, et peaksime jätkama- nii istumegi puudest kõrgemal ja lihtsalt naudime lähenevat õhtut. Mina tõelise unesegasena tasin kaasa ka käekoti, seal ootamatult leian seebimullitajat ja laseme kõrgele taevasse hõljuda mõned seebimullid. All kostab igivana your're my woman I'm your man (https://www.youtube.com/watch?v=nRuOg-0NPvw) ja elu on niiii ilus. Mulle meeldib turnida. Alati on meeldinud. Tegelikult ma kahtlustan endas mingisuguseid pärdikugeene, mida on pärinud ka üks minu poegadest. Jutustan kuidas kunagi lapsepõlves ronisin nii kõrgele puu otsa, et ei suutnud kuidagi alla tulla. Ning keegi lastest ei suutnud isegi järgi ronnida. Nii istusin seal üsna pikalt, paar tundi vist, kuni üks mu tollal teismelise onu sõbradest ronnis ja tõi mind maha, pärast tunnistades, et põlv oli pehme. See tegu avaldas mulle nõnda suur muljet, et mu päästjast sai mu esimene lapsepõlve armastus. Kõrvalistuja naeratab ja ütleb, et kuule, tunned kuidas sirelid lõhnavad? Istume piisavalt kõrgel, isegi kõrgemate puude latvad on all, mis sirelid?! See on Chloe Love Eau Intense, mis oma viimaseks hingetõmmeks otsustas muunduda loomulikuks ning kauniks mai lõpu sireli õieks. 

Uskumatu kestvusega, ilus, väga harmoonline, kuigi pisut klaustrofoobiline lõhn, mida kannaksin siiski eelkõige tööle, siis kui on vaja keskenduda, hoida isikliku ruumi, pidada vastu tõsisena ja maisena. Ta pisut meenutab mulle sellist kunagist omanäolist laulu

Hea, et ta sattus niiviisi mulle kätte- hakkasin mõtlema ka suuremast kogusest kui käesolev pisike tester.
Kuid kõikudes kõrgel juba ihkan midagi muud- kasvõi tsitruste, marjade või nätsunootidega lõhna, sest lõppkpkkuvõttes on ju elus üks raskemaid asju olla tõsine.

Etiudas Nr 1. Atelier Cologne Bois Blonds.

Paskutiniu metu tinklaraštis gyvena savo vienišą gyvenimą. Mano rankos- kojos surištos visokia kokia tik įmanoma, o kartais ir sunkiai įsivaizduojama veikla. Didelę dalį laiko užima kelionės. Kaip ir viskas gyvenime, taip ir dabartinis tempas turi du galus- niekaip negaliu skustis, gyvenimas splavingas tarsi povo uodega, bet va surasti laiko susikaupimui, kurio reikia tinklaraščio rašymui, galų gale vien tam, rui kad susidėlioti, atrūšiuoti mintis, visai nėra. O tinklaraščio rašymo jau ir pati pasiilgstu.

Prieš kelias dienas aplankė, kaip tada pasirodė, visai neblogas sprendimas. Klausiau vieną ir tą pačią  frazę repetuojančio klarnetisto, ir visai netikėtai prisiminiau, kad gyvenimas nesusideda tik iš koncertų, sonatų ir simfonijų. Yra dar ir tokia gyvenimo druska kaip gamos ir etiudai. Taigi, pritaikius ir praplėtus šią mintį- jei nespėju ir šiuo metu negaliu naudoti grandiozinių žanrų, tai laikinai galiu pasitenkinti kad ir etiudais- tiesiog rašydama kas kelintą dieną apie kasdienybę, kvapus, jų pasirinkimą ir t.t.,

Keliaujant kvepalų pasirinkimas yra stipriai apribotas. Nors sakoma, kad pati tikriausia laisvė- tai pasirinkimo nebuvimas, šį apribojimą aš sprendžiu taip, kad į kelionę pasiimu bent du kartus kelionės trukmę dienomis viršijantį atomaizerių skaičių.

Tos dienos rytas buvo pilkas, tik atsikėlus mieguistas žvilgsnis nugrimzdo į už lango besiritančius pilkus minkštus rūko debesis, per kuriuos vos įžvelgiamai ryškėjo šviežia žaluma pasipuošusių medžių viršūnių kontūrai. On the morning like this norėtųsį tarsi vikšrui susisukti į vilnonį pledą, susirasti lėto siužeto trilerį ir gurkšnojant kavą lėtai lėtai prisiliesti prie kiekvienos eilutės, kiekvieno žodžio, kiekvieno kablelio ir taško. Uosti pavasarinės žolės kvapą ir neskubriai galvoti apie gyvenimą. Bet o tačiau prasideda viso labo įprasta darbo diena, teks bendrauti, žmonėtis, tvarkyti reikalus, klausyti argumentų ir teikti kontraargumentus, kartais teks juokauti ir ieškoti tinkamos vietos kiekvienai smėlio smiltelei. Vidinis filosofas manyje nepasiduoda ir reikalauja ramybės, tylos ir erdvės- taigi renkuosi pilką minkštą vilnonę suknelę, mozaikiško rašto šilkinę kaklaskarę, lygiapades balerinas ir kelis lašus Atelier Cologne Bois Blonds.

Bois Blonds – labai introspektyvus, ramus, mąslus, bet pastovus sausas kvapas, kuris primena pavasarino bundančio parko, pirmojo šieno ir medžio žievės kvapus. Kvapas papuoštas subtilia neroli nata ir nenusaldėja. Jis toks intymus, kad nepatrauks niekieno dėmesio, o man pačiai bus juntamas tarsi nematomas amuletas. Tai kvapas tarsi pusiaugulomis, patogiai susirangiusi skaityčiau negailestinas Froido teorijas ir tas žiauri gyvenimo realybė nutekėtų nuo manęs tarsi nuo žąsies vanduo- protas budriai sektų minties posūkius ir akligatvius, o emocijos ilsėtųsi zen būsenoje. Maždaug taip

Bois Blonds, minkšta vilna ir debesų užtvindytas parkas atgaivina, žingsnis tampa lengvu ir beveik skriejančiu, ausyse skamba nuostabi  Antonio Carlos Jobimo ir Stan Getzo Desafinado, o aplink tarsi nematomas šydas plevena baltos arbatos aromatą primenantis Bois Blonds.

Etüüd Nr 1. Atelier Cologne, Bois Blonds.

Blogi viimasel ajal elab oma üksiku elu. Ma olen kätt- ja jalgupidi seotud igasugu asjadega ning lihtsalt ei jõua keskenduda pikemaks mõte- ja kirjatööks. Kuid blogist on mul endal puudu.
Eile aga leidsin lahenduse. Kuulasin ühte ja sama fraasi harjutavat muusikut ja meenuski, et muusikaski ei mängita eranditult kontserte, sonaate ja sümfooniaid, on ka lühivormid- etüüdid, gaamad jne. Mõtlesin, et kui suurvorme blogis hetkel kasutada ei saa ega jõua, siis võiksin ju piirduda etüüdidega- üle päeva või nii ilmuvate selle päeva lõhnade ja nende valikute kirjeldustega.

Reisil olles, teadagi, lõhnade valik piiratud. Kuid ka sellele piirangule olen leidnud lahenduse- ja kuigi väidetakse et tõeline vabadus on valikute puudus, ma siiski surun end raamidesse ja võtan sellist arvu lõhna testereid ja ampulle, mis vähemalt kaks korda ületab reisil veedetavate päevade arvu.
Tänane hommik oli hall. Ereroheliste puude tipul hõljusid pehmed, vatitaolised pilved- nagu padjad. On the morning like this tahaks end mässida sisse pehmesse vilasesse pleedisse, võta aeglase süžeega raamat ja juues kohvi kiirustamata lugeda iga rida, iga sõna, veeretada iga komma. Nuusutada muru ning mõelda elu üle. Kuid on aga tavaline päev, millal tuleb näha inimesi, ajada asju, kuulata argumente ja vastuargumente, kohati naeratada ja liigutada liivateri nende õigetesse kohtadesse. Sisemine filosoof aga nõuab rahu, vaikust ja ruumi- nii ongi hea panna selga pehme villane hall kleit, mugavaid balerinasid ning mõned tilgad Atelier Cologne Bois Blonds.
Bois Blonds on väga introspektiivne, rahulik, kuid mõtlik kevadise pargi, heina ja hommikuse kaste ning puukoore aroom. Aroom, mis ei lähe magusaks tänu väga peenele nerooli noodile. Aroom, mis on nii intiimne, et ei meelita kedagi ligi. Aroom, nagu lesiks pehmel padjal ja loeks karmi Freudi teooriaid ja see reaaleluline krimminul läheks mööda nagu hanel selga vesi- mõistus ergsalt jälgiks mõttekäigu, emotsioonid aga puhkaksid zen seisundil. Nii nagu see pilt mida tegin hommikul mööda pargi tööle sammudes

Bois Blonds, pehme vill ja hommikune pilvedest üle ujutud park aga annavad kergust ja voolavust ning kõrvades helisevad imeilusad Antonio Carlos Jobimi meloodiad. Desafinado, Stan Getz ja valge tee lõhna meenutav Bois Blonds.