Etüüd Nr 8. Täiesti realistlik. Argipäevane. Serge Lutens Clair de Musc

„Ma arvasin, et sa kirjutad parfüümidest. Nüüd sa aga kaldusid mingisugusse müstikasse...“ kõlas ühe lähedase inimese suust peale viimast etüüdi. Kerge, varjatud süüdistusnoodiga. Muidugi ohtlik- naine müstiliste kalduvustega on ju justkui tiksuv pomm :)

Kuid mingit müstikat ei ole ja pole olnudki. Tegelikult elu on nii rutiinne ja rahulik, kui üldse saab olla. Töötan ja magan. Kokan ja vahest kontrollin laste kodutöid. Mõnikord lobisen vanemaga pojaga Skype’is või õpin koos nooremaga kitarri. Joon ajas kohvi ja silmitsen järjest värvilisemaks muutuvaid, õhus keerlevaid lehti. Õhtuti, soe tekk ümber, loen raamatuid ja ainult vahest, väga harva, kuulen muusikat. Ja kuna rattad on ajutiselt rööbast välja, siis palju jalutan ja sõidan ühistranspordiga, huviga silmitsedes järjest uusi ja sama värvikaid kui sügislehed kodanikke.

See kõik on omamoodi mõnus. Silma jäävad pisikesed asjad ja tuleb tagasi see mõnu, mida üks inimene võib lihtsalt elus olemisest tunda. Ja kuna välismaailmas minu ümber on hetkel üsna palju nurgelisi, keerulisi ja problemaatilisi konjunktuure, ma kuidagi vaistlikult proovin end mässida sisse kookonisse, kus saaks elada selles nauditavas rütmis mitte kiskeldes sügistormide tuuldes.

Mõistagi, minu jaoks üks esimesi vahendeid on aroom. Muidu aroomide valikul olen püsimatu ja kipun vahetama nagu sokke, nii väljendades oma muutuvaid, kuid väljaelamata tujusid, kuid seekord juba pikemat aega on olnud üks kindel kaaslane- Serge Lutens Clair de Musc. Pehme sall, villane mantel, raamat taskus ja kuum šokolaad termokruusis- ja sammun mööda värviliste lehtedega voodertatud Nõmme tänavaid, kuulates kuidas haukuvad koerad ja puid toksivad rähnad.

Clair de Musc teeb täpselt seda, mida teeks Haapsalu sall ühele talu neiule – tema  aldehüüdide, iirise ja bergamoti kerged, pisut mänglevad noodid lisavad vaevu märgatavat särtsu ning valge muskus lihtsalt pehmelt embab sisse, nagu ülipeen, kaitsev ämblikuvõrk. Lihtne ja külmalt- soe lõhn. Ta kuidagi maandab närivlisust ja nurgelisust. Olen kuulnud kriitikat, et Clair de Musc lõhnab beebide järgi (talki noot). Kuid mis sellest halba- beebid on toredad ja naljakad olendid, nagu veendusin hiljuti oma õpingute käigus tehes beebi vaatlust (see on kohustuslik aine). See on meie endi pinge ja ootusärrevused, mis teevad asja kriitiliseks.

Remedios Varo, The Soul's Emphasis

See muskus on selline, et soojeneb just külma naha peal ja just külmas karges õhus tulevad tema paremad omadused, pehmus, peensus ja hea iseloom. Tõsi küll, ta ei ole ülimalt kompleksne, tohutu arenguga või muutlik, kuid vahest lihtsad, soojad, siirad asjad on just need kõige paremad.

Kindlasti ta ei ole lõhn kõikidele. See on rahuliku naudingu, kontemplatiivne lõhn. Ja ometi teda kandes hakkab kuidagi soojem ja mõnusam. Võtan arusaamatul põhjusel mantli taskus vedeleva telefoni, panen kõrvaklapid- ja näe, pean tunnistama- Clair de Musc tegi küll elu lõbusamaks :)

Etüüd Nr 7. Retk eikeegi maale. Rochas Alchimie.

Teekonda raskust ei määra mite tema pikus ega käänakute rohkus. Mõnikord paar sammu võivad olla raskemad kui aastaid maratoni moel läbitud lõpmata pikk lõik. Justkui astuksid lõkke. Või saadaksid ära päikest.

Mõnikord paar sammu võivad vabastada. Või lahutada. Võivad viia kirgastumisele või kukkutada kuristiku. Psüholoogias on sellele nimetus- liminal zone, igapäevases kõnepruugis aga need on sammud eikeegi maale.

Kui lahkub keegi väga kallis, tundub, et kõige raskem mis võib osaks langeda, on jääda. Elada hinges avanenud tühimikuga ja teha nägu- teistele, aga lõpuks ka endale- et kõik on enam vähem korras, enam vähem nii nagu alati (ja see arusaamatu tunne on lihtsalt töistest pingetest, halvast ilmast või sügisdepressioonist). Sellele, kes jääb, tihti on raske mõista, et tema koos lahkujaga teeb mõned sammud eikeegi maale. See hingeline jagunemine, olemine korras siin ja ka seal, elamine olevikus, minevikus ja ka selles tulevikus, mis oleks võinud olla – on nii raske, et tihti on kergem seda mitte tunnistada (või kas on? Äkki see on ainult meie ettekujutus, et valu lakub olemas, kui me seda ei tunnista).   

Kuid ka lahkujad ju ei kao kuskile. Ja on inimesi, kes õieti, isegi kui läinud, ei lahku kunagi. See, mis oli nende eksistentsi produkt- soojus, headus, hingeline puudutus, see elab edasi ja toidab hinge ja vaimu. On inimesi, kes isegi siis, kui on lahkunud, on rohkem elus kui need kes saatuse tahtel täidavad meie olmelist keskonda. Ja veel- nende järgi jääb tänulikkus. Tänulikkus selle eest, et saatus kinkis aega nendega, kes on nõnda jumalate poolt õnnistatud, nendega, kelle soojus, sügavus, kaemus, mitmekesisus, inimlikus avas olemise erilises ja sügavas tähenduses. Justkui nendega olles veretsoontes oleks voolanud kogu universumi veri.

Selliste hetkede mäluaroom minu jaoks on Rochas Alchimie. Kui lühidalt ja objektiivselt, siis see on virsiku, ploomi, vanilje, tonka oade arooom pehmes puuderjas sandlipuu, ambra ja karameli baasis. Subjektiivses võtmes on see aga kuldne sügis, ujumine juba üsna jähedas järvevees, õhtune sauna, ahjus küpseva õunakoogi lõhn, sügisõunte järgi metsikult lõhnav vana aed ning selge ja meeletult tähti täis sügisöö taevas. See on soojuse ja maise intiimsuse aeg ja lõhn, see on ruum, kus justkui vanas tares segunevad kokku lõpev suvi ja juba saabunud sügis, tähistaevas embab jahenevat, rahulikult uinuvat maad, see on sügisudus upuvad hommikud ja karges õhus lehvivad ämblikuvõrgud. Ja soojus, soojus, soojus... seespoolt voolav kuldne,  lopsakas soojus.

Millalgi ammu määrisin kaela peale viimaseid piisku Rochas Alchimie – sellel päeval saatsin viimasele teekonnale endale väga kalli inimese. Teadsin, et Rochas Alchimie on see aroom, mida enam ei toodeta ega ka seda, et kumbki nendest ei tule tagasi.

Elu on kummaline nähtus. Sel päeval kui leedulased saatsid viimasele teekonnale Leonidas Donskist, mis paljudele, väga paljudele oli vaat midagi sellist, nagu sisemine südametunnistuse ja inimlikkuse majakas, mina sain kingitust, pudelikest Rochas Alchmie. Samasugusel kuldsel sügsel nagu tookord see maagiline aroom tuli minu juurde tagasi. Justku salajane kodeeritud sõnum eikeegi maalt, justkui ime, nagu valge tuvi „Vendadest Lõvisüdametest“. Homme korgin lahti seda uskumatu, kuid ometi olemasoleva flakooni, ja tean, et just siis lõpeb mu must periood. Sest keegi pole öelnud, et suvi ei saa alata sügisel :)