„Ma arvasin, et sa kirjutad parfüümidest. Nüüd sa aga
kaldusid mingisugusse müstikasse...“ kõlas ühe lähedase inimese suust peale
viimast etüüdi. Kerge, varjatud süüdistusnoodiga. Muidugi ohtlik- naine müstiliste kalduvustega on ju justkui
tiksuv pomm :)
Kuid mingit müstikat ei ole ja pole olnudki. Tegelikult elu on nii rutiinne ja rahulik, kui üldse
saab olla. Töötan ja magan. Kokan ja vahest kontrollin laste kodutöid. Mõnikord
lobisen vanemaga pojaga Skype’is või õpin koos nooremaga kitarri. Joon ajas
kohvi ja silmitsen järjest värvilisemaks muutuvaid, õhus keerlevaid lehti.
Õhtuti, soe tekk ümber, loen raamatuid ja ainult vahest, väga harva, kuulen muusikat.
Ja kuna rattad on ajutiselt rööbast välja, siis palju jalutan ja sõidan
ühistranspordiga, huviga silmitsedes järjest uusi ja sama värvikaid kui
sügislehed kodanikke.
See kõik on omamoodi mõnus. Silma jäävad pisikesed asjad ja
tuleb tagasi see mõnu, mida üks inimene võib lihtsalt elus olemisest tunda. Ja
kuna välismaailmas minu ümber on hetkel üsna palju nurgelisi, keerulisi ja
problemaatilisi konjunktuure, ma kuidagi vaistlikult proovin end mässida sisse
kookonisse, kus saaks elada selles nauditavas rütmis mitte kiskeldes
sügistormide tuuldes.
Mõistagi, minu jaoks üks esimesi vahendeid on aroom. Muidu
aroomide valikul olen püsimatu ja kipun vahetama nagu sokke, nii väljendades
oma muutuvaid, kuid väljaelamata tujusid, kuid seekord juba pikemat aega on
olnud üks kindel kaaslane- Serge Lutens
Clair de Musc. Pehme sall, villane mantel, raamat taskus ja kuum šokolaad
termokruusis- ja sammun mööda värviliste lehtedega voodertatud Nõmme tänavaid,
kuulates kuidas haukuvad koerad ja puid toksivad rähnad.
Clair de Musc teeb täpselt seda, mida teeks Haapsalu sall
ühele talu neiule – tema aldehüüdide,
iirise ja bergamoti kerged, pisut mänglevad noodid lisavad vaevu märgatavat
särtsu ning valge muskus lihtsalt pehmelt embab sisse, nagu ülipeen, kaitsev
ämblikuvõrk. Lihtne ja külmalt- soe lõhn. Ta kuidagi maandab närivlisust ja
nurgelisust. Olen kuulnud kriitikat, et Clair de Musc lõhnab beebide järgi
(talki noot). Kuid mis sellest halba- beebid on toredad ja naljakad olendid,
nagu veendusin hiljuti oma õpingute käigus tehes beebi vaatlust (see on
kohustuslik aine). See on meie endi pinge ja ootusärrevused, mis teevad asja
kriitiliseks.
 |
| Remedios Varo, The Soul's Emphasis |
See muskus on selline, et soojeneb just külma naha peal ja
just külmas karges õhus tulevad tema paremad omadused, pehmus, peensus ja hea
iseloom. Tõsi küll, ta ei ole ülimalt kompleksne, tohutu arenguga või muutlik,
kuid vahest lihtsad, soojad, siirad asjad on just need kõige paremad.
Kindlasti ta ei ole lõhn kõikidele. See on rahuliku
naudingu, kontemplatiivne lõhn. Ja ometi teda kandes hakkab kuidagi soojem ja
mõnusam. Võtan arusaamatul põhjusel mantli taskus vedeleva telefoni, panen
kõrvaklapid- ja näe, pean tunnistama- Clair de Musc tegi küll elu lõbusamaks :)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar