Etüüd Nr 9. New kid in town. Guerlain Eau de Shalimar (ja pisut Shalimar Souffle de Parfum).

Sügis ja talv võtavad oma tuure. Järjest rohkem lähenen emotsioonidest mõistusele, tajudest aistingutele, unistustest reaalsusesse. Järjest rohkem avaneb seinas miski pragu... koht uuele parfüümile.

Pool aastat järjest asjad läksid katki. Said pühitud, lõhutud, ära visatud. Imeline viljakorjamise aeg. Halb karma- ütleksid ühed. Puhastus, ütleksid teised. Kuid lõpuks jääb vaikus, peaaegu raagus puuoksad, teravalt läbilõikavad tuuled ja uus koht. Uuele aroomile.

Eau de Shalimarist olen kuulnud juba pikemat aega tagasi. See on turule ilmunud aastal 2009 ja ka kadunud virvendavate flankerite virrvarris. Vana Shalimar on parfüümi maailma dinosaurus, legend, müüt ja fööniks ja üks Guerlain maja kandvatest postidest. Kuid minu õrnasse perioodi hetkel mahuvad ainult suhteliselt kerge tekstuuriga ja isegi minimalistlikud lõhnad. Sest kui maailmas kaovad värvid, isegi üks tilk vaniljet võib olla liig mis liig J

Nii saabuski minule Eau de Shalimar, mida paljud soovitasid hoopis suviseks kasutamiseks. Minu jaoks aga ta suurepärane aroom novembri pimeduseks. Sel hetkel, kui mu monohroomses garderoobis on ainult teksad ja särgid, olekus aga morn konkreetsus, on vägagi kaunistavaks aksesuaariks. Eelkõige see on mustade vanilje kaunade lõhn. 

Õnneks see pole vanilje ise, vaid  just kuivad, pisut õlised läikivad vanilje kaunad, nende mõrkjas lõhn ja balsameeritud dinosauruse taoline kauna nahk. Siis veel palju laimi koort- nii palju, et asi läheb päris mõruks. See ei ole mingi limonaad, mind you, kui juba üldse, siis bitter extra dry.  Ehk siis sama mõrkjas kui hetkes ja ajas olemine. Laim ja vanilje kaun- need ongi Eau de Shalimar, kus pole aga mingisugust vesisust ega mängulisust. Veel hea doos kuiva puudri. Ei mingisuguseid lille ega romantikat. Vahest löövad särama suhkrukristallid, mis korraks annavad meeldivat magusalt mõrkja lainet.  Õige aroom õigel hetkel, vaikselt muiates sildistan teda „mõrkja tuju aroomiks“. Elu ei ole ainult laulud ja vodevill , vaid ka higi ja pisarad, ütleb mu hea kolleeg. Ja nii ta viimasel ajal on. Eau de Shalimar aga omamoodi kaunistab ja mõtestab saturniaalse rangusega märgistatud aega.

Huvi pärast testisin ka teist Shalimar flankerit, Thierry Wasseri poolt loodud Shalimar Souffle de Pafum. Väga õigesti valitud nimetus, välja arvaatud ehk sõna Shalimar. Shalimari märksõnaks minu jaoks on siiski suitsused vaigud koos omapärase vanilje noodiga, siin aga vaigud out, valla pääseb täieline vanilje suflee, kreemjas, õhuline vanilje vahukommi taoline tekstuur, mis omamoodi meenutab poorilisi deserte. Erinevalt Eau’st on siin mängus lilled, apelsiniõied ja jasmiin, ning kõik see hõljub sellises poolsöödavas pilves. Thierry Wasser on hästi tuntud gurmaanilise kategooria lõhnade looja, ja siin on ta oma stihiaalis. Lõhn on hea, meeldiv, hästi komponeeritud ja ülimalt müüdav. Ja absoluutselt mitte minu oma. Vahukommidele ma eelistan porgandeid või toorest kala. Roosadele unustuse ja illusioonide pilvedele mõrkja reaalsust. Kuid kahe nii erineva õe võrdlemine on omamoodi huvitav harjumus, eriti nendele, kes alles otsivad oma olfaktoorset käekirja ja stiili.

 Ning veel üks naeratust tekkiv areng- uustulnuka eau’ga koos riiulile maandus tagasituleja, Hermes Gentiane Blanche, kes seekord tuli peale aastaid koju tagasi hoopis teisest maailma otsast, Lihavõtete Saarelt. Aga sellest juba teine etüüd.

Sometimes Soul is so touched, so deranged that it shivers in its innability to collect itself.

Kaunist esimest lume!