Sügis ja talv võtavad oma tuure. Järjest rohkem lähenen
emotsioonidest mõistusele, tajudest aistingutele, unistustest reaalsusesse.
Järjest rohkem avaneb seinas miski pragu... koht uuele parfüümile.
Pool aastat järjest asjad läksid katki. Said pühitud,
lõhutud, ära visatud. Imeline viljakorjamise aeg. Halb karma- ütleksid ühed.
Puhastus, ütleksid teised. Kuid lõpuks jääb vaikus, peaaegu raagus puuoksad, teravalt
läbilõikavad tuuled ja uus koht. Uuele aroomile.
Eau de Shalimarist olen kuulnud juba pikemat aega tagasi.
See on turule ilmunud aastal 2009 ja ka kadunud virvendavate flankerite
virrvarris. Vana Shalimar on parfüümi maailma dinosaurus, legend, müüt ja
fööniks ja üks Guerlain maja kandvatest postidest. Kuid minu õrnasse perioodi
hetkel mahuvad ainult suhteliselt kerge tekstuuriga ja isegi minimalistlikud lõhnad.
Sest kui maailmas kaovad värvid, isegi üks tilk vaniljet võib olla liig mis
liig J
Nii saabuski minule Eau de Shalimar, mida paljud soovitasid
hoopis suviseks kasutamiseks. Minu jaoks aga ta suurepärane aroom novembri
pimeduseks. Sel hetkel, kui mu monohroomses garderoobis on ainult teksad ja
särgid, olekus aga morn konkreetsus, on vägagi kaunistavaks aksesuaariks.
Eelkõige see on mustade vanilje kaunade lõhn.
Õnneks see pole vanilje ise,
vaid just kuivad, pisut õlised läikivad
vanilje kaunad, nende mõrkjas lõhn ja balsameeritud dinosauruse taoline kauna
nahk. Siis veel palju laimi koort- nii palju, et asi läheb päris mõruks. See ei
ole mingi limonaad, mind you, kui juba üldse, siis bitter extra dry. Ehk siis
sama mõrkjas kui hetkes ja ajas olemine. Laim ja vanilje kaun- need ongi Eau de
Shalimar, kus pole aga mingisugust vesisust ega mängulisust. Veel hea doos
kuiva puudri. Ei mingisuguseid lille ega romantikat. Vahest löövad särama suhkrukristallid,
mis korraks annavad meeldivat magusalt mõrkja lainet. Õige aroom õigel hetkel, vaikselt muiates
sildistan teda „mõrkja tuju aroomiks“. Elu ei ole ainult laulud ja vodevill ,
vaid ka higi ja pisarad, ütleb mu hea kolleeg. Ja nii ta viimasel ajal on. Eau
de Shalimar aga omamoodi kaunistab ja mõtestab saturniaalse rangusega
märgistatud aega.
Huvi pärast testisin ka teist Shalimar flankerit, Thierry
Wasseri poolt loodud Shalimar Souffle de Pafum. Väga õigesti valitud nimetus,
välja arvaatud ehk sõna Shalimar. Shalimari märksõnaks minu jaoks on siiski
suitsused vaigud koos omapärase vanilje noodiga, siin aga vaigud out, valla
pääseb täieline vanilje suflee, kreemjas, õhuline vanilje vahukommi taoline
tekstuur, mis omamoodi meenutab poorilisi deserte. Erinevalt Eau’st on siin
mängus lilled, apelsiniõied ja jasmiin, ning kõik see hõljub sellises
poolsöödavas pilves. Thierry Wasser on hästi tuntud gurmaanilise kategooria
lõhnade looja, ja siin on ta oma stihiaalis. Lõhn on hea, meeldiv, hästi
komponeeritud ja ülimalt müüdav. Ja absoluutselt mitte minu oma. Vahukommidele
ma eelistan porgandeid või toorest kala. Roosadele unustuse ja illusioonide
pilvedele mõrkja reaalsust. Kuid kahe nii erineva õe võrdlemine on omamoodi
huvitav harjumus, eriti nendele, kes alles otsivad oma olfaktoorset käekirja ja
stiili.
Sometimes Soul is so touched, so deranged that it shivers in
its innability to collect itself.
Kaunist esimest lume!
