Veel üks hea kokkuvõtlik hõik äsja lõppenud aastaks oleks vaikus on kuldne. Veidike kaalusin, et
kas kirjutada lõppenud aasta kokkuvõtet või blogiga on juba aamen kirikus.
Siiski jõudsin selleni, et alles teist aastat kestev writter’s block ei ole ajaloolises kontekstis mingi asi ning taas
kirjutamine on asja väärt. Seda rohkem,
et tunnen ennast olevat mingi tsükli lõpus ning võib olla täppide „i“ peale
panek aitakski hüvasti jäta sellega, mis oli, ning keerata uut aja- lehte.
Alustades ülevalt alla- 2018 oli töökas aasta. Kui 2017
möödus justkui hõljudes (ja uppudes) halvas unenäos, 2018al tuli üles ärgata ja
ära teha kogu ära kogunenud kraami ja töid. Neid oli palju ja erinevaid- küll
raskeid, küll pingelisi, küll triviaalseid või lihtlabaselt ebameeldivaid.
Enamasti siiski triviaalseid. Kuid ka action’it
oli kurguni ja kõrvadeni, justkui Ameerika filmis. Avastasin, et mida
rohkem ja pingelisemalt töötan, seda rohkem naudin tasakaalustavat poolt-
kodu, kõige tavalisemat ajavoolu pestes nõusid, rohides roosaia peenart või sorteerides
oma kolme poja sokiväe. Tõsi küll, sokke on sügise algusest alates kõvasti
vähem- vanem poiss tõstis tiivu ja nüüd on kodus alles külaline. See on imeline
tunne- näha oma last juba täiskasvanu suurepärase inimesena, kes julgeb mõelda,
unistada ja elada. Täitumuse tunne, kui
jõuad selleni, et vaatamata pikkadele turbulentsi aastatele, oma
ebaadekvaatsuse tundele, miski pole läinud kirbuks koera saba peal. Võib olla
see ongi aasta saavutus, kui sellist
pikaajalist protsessi võib koondata üheks aastaks.
Möödunud aastal väga palju töötasin, õppisin ja väga väga palju lugesin.
Teadlikul tasemel peaaegu et üldse ei tegelenud lõhnadega. Peaaegu et üldse ei jälginud parfümeeria uudiseid, ei nuusutanud
uudistooteid ega suhelnud teiste olfaktoorsete maniakkidega. Lihtsalt ei
tahtnud uusi muljeid (endal ka kummaline seda lugeda). Kuid oma saatusest ei
ole õnnestunud veel kellegile ära põgeneda ja nii lõhnad leidsid mu ise ülesse.
Näiteks, hillisel kevadel käisin Valge Mere saartel- tõmbas põhjapoole, loodusesse,
inimestest kaugemale. Venemaa Arktikas pole kaugeltki kuurordi tingimused ning
olin õnnega koos leides majutamiseks ühe kolmest saarel olevatest veevärgiga
majadest. Kõik see niigi oli nagu muinasjutus- juba teel Peterburi majutuse
perenaine saatis järgmise sisuga SMSi „kui
tulete saarele, otsige üles roosa maja, seal küljes on sinine postkast, milles
on kollakas võti- see ongi teie toa võti“: Täselt nagu minu lapsepõlve õudusmuinasjutus Mine ei tea kuhu, Leia ei tea mida.
Siiski leidsin. Astudes üle Ei tea kuhu
vannitoa läve jäin keeletuks. Minu lapsepõlve Ei tea mida nägi välja nii
üks riiul ühe arktilise küla roosa maja vannitoas |
Kõik silmapilkselt loksus paika. Kui päriselt ka tahad
tegeleda parfümeeriaga (ja tegelikult misiganes muu asjaga), saad seda teha
isegi arktilistel saarel. Peaaegu olematu veevärgiga ja kõige tavalisema
aurutiga. Maailm meie ümber on täis võimalusi. Mida on aga vaja- meie enda
taotlust, soovi ning ettekujutust. Julgust mitte karta. Ja kuna banaanid ei
kasva õunapuude peal, siis ka julgus mitte karta palju musta tööd tuleb samuti
kasuks.
Meie perenaine, noor keemikust naine, kolis siia Moskvast 11
aastat tagasi, sest koha energeetika ei lasknud teda lahti. Ta korjab ELis
keelatud samblaid, muid arktilisi taimi, ning müüb nende distilaadi parfüümi
tootjatele, vahetab seda teiste toorainete tootjatega, samuti toodab ise
parfümeeriat ja looduskosmeetikat. Ta teeb seda kõike pisikeses kui juurde
õmmeldav tasku üle polaarjoone kolkas asuvas 2toalises korteris. Seega aasta avastus oleks lihtne sõnades,
kuid vägagi eriline selle tõesuse mõistmises- igaüks meist oleme vabad tegema
seda, mida soovime. Hirm ja mugavus on illusioonid. Ja veel- unistuste täide
viimiseks läheb tarvis palju tööd, isegi enesesalgamist, minekut teadmatusesse
ja valmidust murda välja mugavuse ja rutiini soojast lombist.
Aasta matk samuti
oli Valge Mere saared. Kogu see aasta teadlikult vältisin reisimist, kõige
rohkem soovisin olla kodus. Venemaa Arktika aga võlus ära oma karge põhjamaise
iluga, loomulikkusega ja… vaikusega. Matk, mis oli füüsiliselt üsnagi keerukas,
täitis hinge soojusega, rahuga ja päris
tunnega.
Aasta noot- mõistagi
arktilise sambla, habemiku, usnea barbata,
ekstrakt. Ma pole varem näinud sammalt tema erinevates epostaasides;
kuivatamis-, fermentatsiooni-, distilleerimiskäigus. Aroom pole lihtne asi. Sama
toormaterjal erinevates töötlusprotsessi faasides on täiesti erinev asi ning
tema lõhn on kord kibe, kord valuliselt terav, kord sametiselt suitsune justkui
hallikarva kassipoja küüned, kord kleepuvalt magusalt niiske justkui kõdunevad
teda kasvatanud puulehed.
Aasta aroom- möödunud
aastal lõhnastasin ennast vähe ja veel vähem uurisin aroome. Siiski jäin kinni
ühest omapärasest lõhnast, The
Different Company „Sel de Vetiver“. Vetiveri sool maguskibedalt meenutas
Valge Mere tõuse ja mõõnasid, hülgede laule, kivisest pinnast sihikindlalt
läbimurdvad nurmenuke ja primullasid, värskete merevetikate maitset ja erakordselt
kõrget ja selget kui valgustunud mõistus arktilist taeva. Teine lõhn, mis
ootamatult (sest ma pole eriline gurmee /söödavate nootidele baseeruvate
lõhnade austaja) ja positiivselt paelus ning wishlist’I tipu, oli Lubin „Upper Ten“. Mainstream’i uudiseid ma praktiliselt ei jälginud, seega ka erilisi
kiiusatusi ei tekkinud. Eelmisel aastal ilmunud aroomidest jätsid hea mulje Hermes „Terre d’Hermes Intense Vetiver“
ja Chloe „Nomade“, veel ei jõudnd testida,
kuid uudishimu äratab aastal 2018 ilmunud Hermessence
„Musc Pallida“. Tähelepanu väärt on Chanel
Eaux kolmik, mis, vaatamata cologne žanrile, ei orienteerunud pop
suunale nagu Chanel Chance
pesakond, ning kuigi mind ei tõmba ei Veneetsia ega seda rohkem Pariis,
füüsika seadused on siiski universaalsed ning kaks miinust andsid plussi,
jättes kolmest lõhnast kõige lemmikumaks Paris- Venice eau.
Prokofjev ja Oistrach mängimas malet, a. 1943 |
Aasta helid- linnud
ja Prokofjev. Sel väga töökal aastal siiski leidsin mitmed päevad rännakuks
Praaga soodes. Inimestele mitte just väga ligipääsetav soomaastik kibeles
veelindudest ja nende absoluutselt
uskumatust helistikust. Justkui oleksin sattunud teise ilma. Või vähemalt
Kuule. Ka muusika vallas see aasta olin absoluutne konservatiiv ning otsingud
jäid ära. Selle eest kuulasin ja kuulasin ja veel kuulasin Prokofjevi. Tema
muusika ning eriti teine kontsert peegeldas kõige täpsemini mu sissekosmose
seisundeid. „Kergemaks“ ajaviideks kuulasin tema kristalselt habrast Tuhkatriinu siuiidi ning lihtsamaks
mõtete ergutiks rock noir’i
klassikaliseid variante- Kino, Nick Cave,
Noir Desir.
Aasta film- Loving
Vincent. Esimene maalifilm erilisest inimesest, Vincentist, kellel
inimlikkust jätkus mitte vähem kui tema silmapimestavat talendi.
Aasta raamat- palju
lugesin ning ei suudagi eristada headuse paljususest ühte konkreetset raamatut.
Häid raamatuid/teoseid on palju! Tugeva mulje jätsid C.G Jung’i „Psychology and
Alchemy“, Paracelsi „Alkeemia alused“, Ursula Le Guin „The Left Hand of
Darkness“ ja mitmeid aastaid
jälle ja jälle loetav Rabindranat Tagore luule.
Aasta sõlm- mõnda
aega seedisin, kas ikka suudan töötada kahes, muusika ja psühhoanalüüsi,
valdkonnas. Otsustasin, et suudan! Ja tahan.
Aasta inspiratsioon-
meri. Vesi ja sool, kivid, liiv ja tuul kõikides nende ilmingutes.
Isegi kui võtsin 2019 puhtamana
igasugustest soovidest ja illusioorsest positiivsest mõtlemisest, isegi kui unistuste
džunglist jäi vaid põlenud lagendik, mõned lihtsamast lihtsamad soovid Kolmele
Kuningale ikka valmis:
- - Hubast, sooja, oma kodu
- - Sõpru, uusi ja vanu, ning palju aega nendega
- - Seiklusi
- - Uut autot
- - Jooksmist (hommikune jooks oleks eriti ulmeline kingitus)
- - Inspiratsiooni, lendu ja kergust
Elementaarne, eksju? Loodan, et Kolm Kuningat arvavad sama. Riputan
aias lumise kadaka oksale pisikese kotikese, milles on paberitükk soovidega, lisades veel
seda viimast „et täituksid kõik mu
sõprade ja (hinge)lähedaste soovid“, pritsin kaela peale Guerlain
Samsarat ja lähen vaatama kuidas tõuseb Bethlemi täht.