Three breaths to break the silence

Ümberringi on kõik silmapimesatavalt roheline. Mõelda vaid, et paar nädalat tagasi see, mis on praegu muru, olli alles pruunjas hallikas sodi, puude lehed olid ettevaatlikult peidetud pungadesse ja kogu maailma roheline oli justkui kuskil looduse sisimas, ootamas võimalust valla pääseda. Nüüd aga rohetab kõik- mu tossud esikus, teekannus õnralt rohetab nõgeste tee, supipotis on roheliste herneste püreesupp. Roheline laudlina ja rohekas kampsik. Rohelised unenäod (kõige otsesemas mõttes näen unes rohelist värvi tema lõpmatute värvingute vikerkaares) ja justkui rohekas metsojas voolav vesi voolavad Maurice Raveli valsid. Mitte ainult hiljuti istutasin õue rohekate õitega elulõnga, viad ka oma halli silmi hakkasin kaunistama rohelise lauavärviga. Ei muudki kui rohelise maania.

Minulgi nagu Picassol- eluperioodid on värvilised- justkui keegi oleks eluteekonda märgistanud erevärviliste triipudega. Üks värv tuleb, võtab valla, juurdub, õigseb, kannab vilja, hääbub ja kaobki, kuni tuleb aeg vahetada dekoratsioone. Nii ka paar aastat kestnud valge vaikuse, introversiooni ja justkui tühjuses hõljumise periood on ära andnud oma kohta rohelisele ajastule. Jääb ainult imestada kuidas see kõik võib muutuda kõige otsesemas mõtetes üleöö. Ja maailm muutub ning avab ennast hoopis uutes ja tundmatutes värvides.

Siinkohal oleks loogiline hakkata kirjutama oma väga armastatud lõhnagrupist, rohelistest lõhnadest. Kuid loogika minu puhul pole suurem asi abiline. Loogiliselt vaid voeautod veavad kaupu laiali, minu elus loogika on kõige ebausaldusväärsem trikster (sorry, rational minds). Südames väikse (või siis keskmise) ärrevuse ussina tolgendab süütunne, et blogi on nii hüljatud olnud. Mitteloogiline, kuid truu põhjus on see, et sõnad – valelised- jätsid mu maha. Otsisin vaikust iga keharakkuga ja lihtsalt ei olnud mida öelda. Võib olla valge on vaikuse värv ning roheline on linnulaulu värv. Võib olla igaüks vajab pausi. Pausid võib olla tulevad jällegi kõige ebasobivamal, ebaloogilisemal ajal.

Tagasitulek on omamoodi natuke hirmus. Ilmselt kõik teavad olukorda, kus peale seitse maad ja merd ühel kõige ebaloogilisemal hetkel tuleb igati ebaloogiline kohtumine- inimesega, kes kunagi oli nii tuttav ja südamele lähedal, kellega hinged oskasid laulda sama laulu. Kuid siis on aastate kuristik ja elu sõidab oma reaalsusega ja loogikaga sisse. Ning see hetk, kus jälle seistakse silmitsi- ja tunne, et vaatad ehk tulnuka, kes on kogemata endale võtnud väga tutavlikku kuju. Uudishim, ärrevus, põgenemissoov, kõik põimub omavahel läbi. Peaks nagu midagi ütlema. Kuid mida? Nii kiiresti ei õnnestu ju loogilises reaalsuses orienteeruda, sisemine radar mõõdab psüühilist pinget ja kahe objekti psüühilist vahet, mingi ülikeerulise valemi järgi arvutab hoomamata hinge tangente ja nonverbaale, ja nagu sellest oleks vähe, see loogiline, kultuurikihi osa kiirustab tagant ning tuletab meelde, et tuleks olla viisakas, mitte jõlidata punnis silmadega ja Jumal hoidku mitte punastada. Ma ei ole suurem small talki austaja, kes mu sügaval veendumusel, on lihtlabane ajavarras, kuid antud hetkel see aitab. See annab aega, et lasta tunnetada läbi kummalist kerkivat tunnet ja tunnetada sellest tulnukast tuttava näoga tulevat lõhna, aru saada, kuidas keha reageerib sellele. Ning edasised arengud on juba lõhnal, intuitsioonil ja biokeemial juhatada.

Võib olla tekkib selline reaktsioon nagu tundes L’Artisan Parfumeur Timbuktu aroomi. See on kõige kummalisem lõhn, mida annab ette kujutada (kuigi ta ei taotle šokeerimist nagu näiteks Etat Libre d’Orange aroomid): Timbuktu lõhnab okaspuude, vaikude, viiruki, mahlase mango viljaliha, kuivatatud ürituse  ja patšuli järgi. Vaigude sume aroom hoiab seda kogu hullumeelse poti koos. Timbuktu, teadagi, on arhailise arhitektuuri pärl, Malil, Aafrika mandri maisma osas. See aroom imelisel ja väärikal kombel annab edasi oranžide ehituste , teracotta tolmu ja  musta mandri igavese ilu. See väike flakoon lõhnab nii, nagu ta sees džinina pesitseks emakese Aafrika hing. Aroom mõjub rahustavalt ja kaisutavalt, justkui Emake Maa jagaks sinule kõike, mis tal on olemas, selline loomulik, voolav loomuliku oleku lõhn. Kuiv papüürus ja auväärne viiruk, üliküpsete puuviljade mahlasus, niiske maa ja roheline, terav vetiver, alusnootides läbipõimuv meditatiivne müüri noot. Ja lihtaslt embad seda eest seisva tulnuka nii, et tunned temagi tuksuvat süda ja ütled talle kogu oma olemusets „oh kuidas ma tundsin sinust puudust ....“

On ka kohtumisi, mis on Histoiries de Parfumes „Pivoine Vert“ taolised. Ilusad, harmoonilised, väljapeetud, soojad, kuid sellised, kus säilib vajalik distants. Justkui aroom, mis vaatamata oma Pojengi nimele esitab ennast ilusana, väljapeetuna, säravana, kuid samas väga realistliku roosina (nii nagu mina, Ruta, kes olen nagu olen, esitan ennast väga lugupeetud finantsinimesena). See on selline peaaegu täiuslik roos- täiuslik sellepärast, et vaatame teda piisavalt distantsilt, et mitte näha okaid, pisikesi täppe lehtede peal või pisut pleekinuid õielehti. Ja siis, kui vaikselt ja tasapisi proovida roosile läheneda, aeglaste sammude saatel silmad hakkavad seletama, et tegemist on hoopis pojengiga, sisse mäsituna rohelisse värsekesse muru ja kastepiiskade loori. Mina aroomides pelgan pojenge nende puuderjate nootide pärast (päriselus on nende lõhn kusjuures imeline, see on mu lemmiklill voodilaual), kuid siinne pojeng järjest avab siidjat, õrna ja habrast lehtede tekstuuri ja tasapisi, samm sammult avaneb pesuehtsa pojengi DNA. Nii ka mõningate kohtumistega, kus on vaja aega teineteist „nuusutada“; samm sammult läheneda ja uurida seda uut enda vastu seisvat inimest, kuni haihtub ajakihi tolm ja tunned ära sedasama inimest, mis kunagi. Vaikselt toimub transformatsioon ja uuest võõrast saab vana tuntu. Tekkib vikerkaarse taoline sild üle aastate ja see kõik on nii loomulik, nagu olekski pidanud olema.

Siis on veel kohtumisi Pure White Linen (Estee Lauder) stilis. Näed inimest, kes on tulnud sadade

nädalate ja seisme mere taga ja peale lühikest sõnavahetust selge, et kõik on muutunud. Olgu see vorm, mis ees, tuttav, sisu on hoopis uus ja tundmatu ja ei oskagi selle uue kohta midagi arvata. Mineviku fantoom haihtub ja avaneb ruum- võimalusega seda uut inimest tundma saada uuesti, piiramata mineviku raamide poolt. Pure White Linen on just selline. Estee Lauder parfüümimaja looming ei ole mu lemmik- meie kehakeemia enamasti läheb teineteisest mööda- kkuid Pure White Linen on üks geniaalne lõhn, millest ei saa mööda vaadata. Tänapäeva parfümeerias arusaamine kevadest on justkui magus lämmatav kevadine lillede paraad (pole siis ime, et alergiad õietolmu vastu on tänapäeval nii levinud). Pure White Linen pole kaugeltki magus ega lämmatav. See on kirgas ja karge ereda kevadise päikse käes kuivavate linnaste riiete ja linnade lõhn, kõrval õitsvad mahlakad tulbid ja kauges taustas loendamatu pisikeste sinilillede tähede plejaad. Aroom on tõsine ja isegi konkreetne, justkui värskelt tärgeldatud valge triiksärk ja samas tas on õhulisust ja mängulisust. Mulle ta meenutab ühte aasta oodatumaid hetki- siis, kui kevadel esimest korda viin äsja pestud pesu kuivama kevadise päike ja tuulede kätte. Rahu, taotlus ja uus algus, justkui uus, veel alustamata leht päevikus või molberdi peal. Nii ka selliste kohtumistega- kuigi silad on ammugi ära põletatud ja tuhk on tuultega ära viidud, tekkib tunne, et kõik on võimalik- ja saab alustada uuelt lehelt.

On ka vähem meeldivaid kohtumisi- selliseid, mille tulemusena sajab peale talumatu igavus (nagu näiteks Gucci Guilty), kui vaatamata kogu rituaaltantsude repertuaarile siiski hakkab järjest rohkem iiveldama kuni juba suus on tunda omapärane soolestiku tööprodukt (Versace Bright Crystal) või siis lihtsalt tekkib vastupandamatu soov võimalikult kiiresti haihtuda , nagu näiteks Givenchy Ange ou Demon eest. Ja veel mitmeid erinevaid tunnetusi ja inimestevaheliste mustrite võimalusi, mille võiks jättagi sinnapaika või siis ajaks, kui tuju mul läheb eriti sõgedaks.

Nüüd aga vaatan triaadi - Timbkutu, Pivoine Vert, Pure White Linen- ja püüan aimata, kumb nendest annab ennast teada esimesena. Niikaua aga keskendun muude heade asjade peale

Selle nädala film – imeline kursa venna poolt soovitatud Malik Bendjelloul biograafiline film „Searching for Sugar Man“

Selle nädala raamat - Marie Louise  von Franz „Individuation in fairy tales“. Õppematerjal, kuid siiski väga huvitav 

Selle nädala muusika- Bill Callahan „Riding for the Feeling“. Ja tema kogu 2011 a. album „Apocalypse“ 

Mis aroomid saadavad teid kevadel?