Kirde Prantsusmaa teedel. Route de vin. Muljed ja olfaktoorsed unistused.

 

 

Üleeelmine nädal oli totaalne brainwash, mis järgnes pimedale põhjamaisele talvele, pikale titaanlikule töömaratonile ja tont teab millistele venivatele, melanhoolselt- tigedatele- rasketele seisunditele (rahvakeeles- väsimus). Tesipäeval, kui  tööpäeva lõpuni oli jäänud veel paar tundi, panin seljakott selga, tööjalatseid peitsin kõige kaugemasse töökabineti nurka, vahetasin neid täpiliste tossude vastu ja paari tunni pärast juba istusin ainuõigel maailma suunal- puhkuse suunal- suunduva lennuki pardal. Ees ootas viis päeva Alsaci, Burgundia ja Šampanja veiniteedel.

Kuid kõigepealt- ümberistumine Frankfurdi lennujaamal. Ja muidugi ka duty free sordimendi kontroll J (kui selle eest maksaks palga, ma ilmselt ammu elaksin väljapeetud mõisakeses või isikliku paraplaaniga reisiksin ümber maailma). Arvestades lennujaama suurust, sordiment ei tundunud üleliialt rikkalikuna. Kuid sain ära proovida uut Cartier La Panthere. Vana Panteriga uus ei oma mingit sarnasust. Nende iseloom on sootuks erinev. Vana Panter on võimas, fataalne tuberosi, apelsiniõite, nartsissi, muskaatpähkli, sandlipuu ja veel mitmete nootide aroom kuninganale- fataalne, kuid mitte labane, pidulik ja Versailles’i vääriline lõhn. Uus versioon on hoopis teistsugune- kaasaaegne, pisut kiirustav, pehme, vaikne ja salapärane oma kassisilmade pilkuga (muskus, palju muskust, abstraktsed puuviljad, summutatud valgete lillede aroom ja sammal). Mõlemad aroomid on elegantsed, mõlemad on mittebanaalsed, mõlemad on väga head lõhnad. Kuid vana Panter on siiski minu eelistus, sest ta on kartmatu,  graatsiliselt aeglane ja ekspressiivne, ta lubab iga oma meeletult kompleksse aroomi nüanssi tunnetada igast tema nurgast, servast ja tekstuurist. Kui teile meeldivad hästi komponeeritud, komplekssed lõhnad, kus on raske eristada eraldiseisvaid noote, siis uus Panter peaks sobima ideaalselt. Kuid oleks veel parem, kui valida poleks vaja, sest mõlemad aroomid on väga ja väga head ja märkimisväärsed.

Frankfurdis sain tuttavaks ka Jil Sander lõhnadega. Väga hästi komponeeritud ja kvaliteetsed lõhnad- rõõm ninale ja rahakotile. Eriti jäi meelde Jil Sander No 4, ood puuvilja nektarile tema kogu kauniduses. Kahjuks mul on ainult kaks rannet, teiste aroomide jaoks lihtsalt jäi nahapinnast puudu. Kuid testides lõhnu paberribade peal tõdesin, et neid siiski tuleb kunagi proovida ka naha peal.

Kuidas lõhnab Kirde Prantsusmaa? Kui kolme sõnaga, siis ta lõhnab hullupööra õitsvate toomingate, märgade põlukivide ja kollaste rapsipõldude järgi. Kindlasti viinamarjade järgi. Kuna reisi eesmärk oli veinide degusteerimine, siis jagan teiega tõenäoliselt üsna ebaoriginaalset avastust- iga vein annab edasi mulda, kus kasvasid tema emakesed viinamarjad, lõhna. Nuusutades veini klaasi isegi veini proovimata on võimalik ära tunda mitte üksnes viinamarjade sordi, kuid ka seda, millises pinnas on viinamarjad kasvanud ja mis vaatides nad on hoitud. Siin tuli kasuks lõhnade nuuskimise kogemus- ka veinimeistrid jäid rahule meie võimega eristada veinis peituvaid nüansse.   

Weinbachi naised (Lawrence paermal- R.I.P)

 

Alsace Weinbach veinid mulle tuletasid meelde mirabelle, ehk alõtsa, lõhna. See pisike kollane ploomike, kord koos mee, kord koos mineraalsete nootidega (kõlab nagu puuvilja šipr, eks?) meenutas mulle selliseid lõhnu nagu Cerruti Image (kus ilmselgelt tunda alõtsa lõhna), Lutens Feminite du Bois (kuivatatud ploom), Keiko Mecheri Ume (pehme suus sulav tume ploom), YSL Yvresse (hapukad ploomid ja aprikoosid), Boucheron Jaipur (magusad aprikoosid). Reisikaaslasele Weinbach veinid meenutasid tema lemmiku Gucci Rush lõhna. Parimad Weinbachid on loodud eksperimenteerides hallitusega- Botrytis’ega, seega Ginestet Botrytis siinkohal oli samuti väga adekvaatne lõhnav paralleel.

Veel üks meeldejääv lõhn Alsace’ist on sajaaastaste veinivaatide, mida hoitakse endise kloostri keldriruumides, aroom. Kordumatu ja joovastav tumeda puidu ja noobli alkoholi aroom, mille taolist ei suutnud leida oma parfümeerses mälus. Suurepärane idee geniaalsete ninade jaoks- külastada Weinbach veiniistanduse kloostrikeldri ning taaselustada seal voogavat aroomi.

Burgundia võttis vastu sootuks teistsuguste veinidega. Peamised siinsete viinamarjade sordid on Pinot Noir, mon amour (tume viinamari) ja Chardonay (hele viinamari). Ning vastavalt ka veinid- kuivad, rikkalike roheluse nüanssidega, hapukate punaste marjade aroomiga, mineraalsete nootidega (seal, kus tänapäeval on Burgundia, kunagi lainetas muistne meri- mullas on tänapäevalgi leida eelajaloolise mere fossiile), puidu, isegi animalistlike nootidega. Burgundia veinide eripära- nad säilivad väga kaua ning pikkade aastate vältel hiilgavad erilise, väljapeetud, mitte millegagi sarnase elegantsiga, ideaalse hapete ja puidu nootide tasakaaluga. Burgundia veinid sarnanevad parfümeeria kuninga šipriga, valged suurepäraselt matkivad rohelise šipri stiili ja noote, punased- mängulise lillede või puuviljade šipri elegantsi. Külastasime kahte väga erinevat tootjat- hiiglast (kohaliku mastaabi järgi) Louis Jadot ning väikse Givry küla tootjat Domaine Chofflet-Valdenaire. Esimese tootja eliitrestoranide külastajatele hästi tuttavatele, väljapeetud, elitaarsetele veinidele on omane väljapeetud elegants ja komplekssus, mis võiks võrduda parimate Chanel aromaatsete toodetega. Nad on justkui hea maitse ja etikeeti kursus- veini komplekssus, mitmekülgsus ülatab ootusi. See on vein, millest võib rääkida tundide kaupa ja mida liialdada on praktiliselt võimatu. Sama võimatu, kui üle doseerida Chanel Nr 5- kvaliteet ja kogus ei ole vennad ja nad ei käi just koos, nii nagu ei käi koos valge ratsu ja diiselrong.

Chofflet- Valdenaire peremees oma põldudel

Givry  Domaine Chofflet-Valdenaire veinid on teistsugused, need on „hingestatud“ veinid. Tumedate kirsside kibedus, punane sõstar, vaarikas, roosi lõhn- aroomid peegelpildina korduvad neid imeilusaid maastike, kus kasvavad nende veinide valmistamiseks kasutatavad viinamarjad. See on perekonnaäri, ametis on peremees ja tema 2 poega.

pääs taevasse (veini)kuningriigi

Samuti on see elustiil: ei mingeid palgatöölisi, oma pisikesed (40 ha) viinamarjaaiad, oma traktor, oma viinamarjapress ja muidugi peremees ise- ta on kauge müügist ja turundusest. Tema töö ja elu on viinamarjaaedades, ja vastu võttes oma veinikülalisi ta tihti isegi ei jõua ära pesta oma põllumehe käsi. Tema veinid on õiged ja ilma võltsita, loomulikud nagu maa, mis neid sünnitas. Nad mingil moel tuletavad mulle meelde parfümeeria haldja Oliva Giacobetti loomingu- kerged, mängulised, ažuursed, ilusad ja loomulikud, „südamest südamesse“.

Viimane veiniaed - Chablis tootja Brocard. Oh oh oh…. Mõnikord lihtsalt juhtub nii, et kogemata sattud paradiisi. Või kuskile, kus tahad olla ja olla, ja ei hooli põrmugi sellest, et kuskil olemas paradiis. Mäeorgudel, kus ei ole just ülemäära palju elanikke, kus on tuuline ja peaaegu et sama külm, nagu meilgi siin, põhjas, laiendavad Chardonay viinamarjade aiad, nende vahel üksikud vanad väikesed kirikud ja karjalaste majad põlukividest. Vilets ja viljatu muld on kaetud munasuuruste valgete kividega… nii laiuvad viinamarjade künkad, kuni silm ulatub. Nii kasvab ja küpseb ilmatult kaunis, rikkalik, Chablis vein. Kunagi siin oli muistne ookean, peale jääliustiku taandumist jäi alles merekivimite ja sadestise kiht, mis nüüdseks on pikajuureliste viinamarjade põõsaste toitaineks, elueliksiiriks ja eripära tekkitajaks. Klaas külma Chablis’d- ja oledki seal kaugel merede taga,  kus  
vilistab soolane meretuul, kus kragistab liiv… piiramatu ruumi ja vabaduse tunne sees. Chablis's on kõike- soolasus, mineraalsus, magusus, muru mõrkjas maitse, lilleõied, päikses küpsevate Burgundia viljapuuaedade viljad… See on unistus, nagu vanad klassikalised Guerlain aroomid- Apres l’Ondees, Chant d’Aroms, Vol de Nuit, Nahema, Mitsouko. See on eelmise sajandi Givenchy- Le De, l’Interdit Extravagance. See on ideaalne  Parfums d’Empire aroomide tasakaal ja peensus. See on tasakaal looduse ja inimese, metsiku ja väljapeetu vahel. Ka Brocard’i ärifilosoofia ongi keskendumine sellele, et veinid annaksid edasi loomulikke kohaliku mulla ja looduse eripärade eeldusi. Ja kõik see- austusega maa ja loodusliku keskkonda vastu, austusega looduse tsüklide vastu ja osana looduselust esinevatele „õnnetustele“- külmadele, haigustele, mis vahest rikkuvad kogu korje. Küllap sellepärast loodus on nendele eriti lahke, tänutäheks kinkides Olümpia jumalaid väärilist jooki.

Muuseas, vesteldes Brocard’i juhiga selgus, et tema lemmik naisparfüüm on YSL Paris. Hea maitse on hea maitse igas valdkonnas, mitte ainult veininduses, pidin tõdema.

Edasi oli Champagne, šampanja kodumaa- regiooni pealinn Epernay, Reims’i kordumatu Notre Dame katedraal ja lugematu arv šampanja baare ja kohvikuid (kus pakutavate šampanjade arv tihti lähenes aukartust äratavale kolmekohalisele numbrile). Arvake ära, kui palju ühikuid (ikka pudelites) meie 9 rändurist koosnev grupp suutis proovida maitset, mõistust ja orienteerumisvõimet kaotamata? Ja muidugi austrid, molluskid, kala- suurepärased šampanja kaaslased. Šampanja noodist lõhnades juba kirjutasin detsembri kuu „Kuu noodis“. Seekord avastasin, et Chanel Crystalle eau de toilette suurepäraselt sobib šampusega. Kihisevad, virvendavad aldehüüdid, rohelus ja õrnad, haprad valged õied suurepäraselt täiendasid kordumatu austrite ja šampanja kooslust.

La Fayette’is proovisin ära Atelier Cologne uustulnukaid Silver Iris ja Gold Leather, samuti avastasin riiuli vanade heade Guerlain’idega. Kuid kokkuvõttes vaade pole oluliselt parem kui Tallinna Kaubamajas. Kuid sellest kõigest- uues parfümeeria uudiste peatükis.

Sennini- Vive la France! Suurepärane maastik, loomulik eesteetika tunnetus, viisakad, positiivsed inimesed, koerte ja veinide paradiis- see on see maanurk, kus ma kuidagi ei suuda stressata. Olgu õnnistatud kirde Prantsusmaa teed J

Nädala pärast juba turnisin Kesk- Euroopa mägedes. Lõpetamata post puhkas arvutis- seega vabandage hilinemuse pärast. Viktoriini küsimus- mis lõhn käis minuga koos mööda veiniaedu- nootideks iiris, muskus, viiruk- ning suurepäraselt kordas märgade Burgundia põlukivide vahel kasvavate ja õitsevate emaputkade lõhna? Auhinnaks seekord lõhnade degustatsioon ja isikliku lõhna valimine minu abil.

Rytų Prancūzijos keliais. Route de vin. Įspūdžiai ir olfaktorinės svajonės.

Praėjusi savaitė buvo totalus brainwash po tamsios šiaurietiškos žiemos, ilgo, titaniško darbinio maratono ir bala žino kokių klampių, melancholiškai- piktai- sunkių būsenų (liaudiškai- nuovargis). Antradienį, likus porai valandų iki darbo dienos pabaigos, užsimečiau kuprinę, darbinius batelius paslėpiau į tolimiausią kabineto kampą, įsispyriau į taškuotus sportbačius ir po poros valandų jau sėdėjau pačia teisingiausia pasaulio kryptimi- atostogų kryptimi! -skrendančiame lėktuve. Laukė penkios dienos Alzaso, Burgundijos ir Šampanės vynų keliais.

 

Bet visų pirma- persėdimas Frankfurto oro uoste. Na, ir žinoma, parfumerinio duty free asortimento patikrinimas J (jei kas nors už tai mokėtų algą, tai aš jau seniai gyvenčiau prabangiame dvarelyje arba keliaučiau po pasaulį nuosavu paraplanu). Kaip milžiniskam oro uostui, parfumerijos asortimentas nepasirodė ypač turtingas. Užtat pasisekė išbandyti naujuosius Cartier La Panthere. Su senaja Pantera naujoji, mano manymu, neturi beveik nieko bendro. Net ir charakteris absoliučiai skirtingas. Jei senoji- tai  galingas, fatališkas tuberozos, apelsinžiedžių, narcizų, muškato riešuto, sandalmedžio ir dar daugelio kitų grožybių aromatas, aromatas karalienei- fatališkas, bet ne vulgarus, iškilmingas ir vertas Versailles rūmų, tai naujoji- kitokia, moderni, moteriška, šiek tiek skubanti, minkšta, tyli ir myslinga savo katės įkypumo akimis (muskusas, daug muskuso, abstraktūs vaisiai, prislopintos baltos gėlės ir samanos). Abu elegantiški, abu nebanalūs, abu labai geri kvapai. Ir vistik mano širdis linksta prie senosios Panteros, nes ji bebaimė, grakščiai lėta ir išraiškinga, kiekvieną savo beprotiškai sudėtingo kvapo niuansą leidžianti pajusti visais jo kampais, briaunomis ir tekstūromis. Jei jums prie širdies ypač gerai sukomponuoti kvapai, kur faktiškai neįmanoma išskirti natų, puikiai tiks naujoji Pantera. Bet dar geriau būtų, jei rinktis nereiktų- abu kvapai savotiškai puikūs ir verti išskirtinio dėmesio.

Frankfurte susipažinau su Jil Sander kvapais. Labai gerai sukomponuoti ir kokybiški kvapai- džiaugsmas nosiai ir piniginei. Ypač užkabino Jil Sander No 4- odė vaisiniam nektarui visame jo gražume. Deja, turiu tik du riešus, tad kitų kvapų ant odos išbandyti nepavyko. Bet sprendžiant pagal ant bloterių besiskleidžiančius kvapus, išbandyti vistik teks.

Tad kaip kvepia Rytų Prancūzija? Jei trim žodžiais, tai ji man kvepia beprotiškai žydinčiomis ievomis, šlapiais akmenimis ir geltonais rapsų laukais. Be abejo, vynuogėmis. Kadangi kelionės tikslas vistik buvo vynų degustavimas, tai pasidalinsiu turbūt visai neoriginaliu atradimu- kiekvienas vynas perteikia dirvos, kurioje augo jo motinos vynuogės, kvapą. Uodžiant vyno taurę net ir neparagavus vyno įmanoma atskirti ne tik vynuogių rūšį, bet ir kokioje dirvoje to vyno vynuogės augo bei kokiose bačkose jis brendo. Čia pravertė kvepalų uostymo patirtis- savo amato viršūnę pasiekusę vyno meistrai gyrė gebėjimą užuosti vyne slypinčius niuansus.

Alzaso Weinbach vynus man apjungė mirabelle, kaukazinės slyvaitės, kvapas. Ta slyva, derinta tai su medumi, tai su mineralinėmis, kibirkščiuojančiomis natomis (kuo ne vaisinis šipras!) man priminė tokius kvapus kaip Cerruti Image (kur ryškiai uodžiu kaukazinę slyvaitę), Lutens Feminite du Bois (džiovinta slyva), Keiko Mecheri Ume (minkštutė tamsi slyva), YSL Yvresse (rūgštokos slyvos ir abrikosai), Boucheron Jaipur (abrikosai). Bendrakeleivei vynai priminė jos mėgiamą Gucci Rush kvapą. Geriausi Weinbach vynai sukurti eksperimentuojant su pelėsiu- Botrytis, taigi Ginestet Botrytis aromatas čia buvo labai į temą .

Dar vienas į atmintį įsirėžęs kvapas iš Alzaso- šimtamečių ažuolinių vyno bačkų, laikomų kadaise buvusio vienuolyno kriptose, kvapas. Nepakartojamas ir svaiginantis tamsios medienos ir kilnaus alkoholio kvapas, kuriam lygaus neradau savo olfaktorinėje atmintyje. Puiki idėja genialiosioms nosims- aplankykiti Weinbach vynuogyno kriptas ir atkurti ten gyvenantį kvapą.

Burgundija pasitiko visai kitokiais vynais. Pagrindinės čia augančių vynuogių rūšys yra Pinot Noir, mano meilė (tamsios vynuogės) ir Chardonay (šviesios vynuogės). Atitinkamai ir vynai- sausi, turtingi žoliniais niuansais, rūgštokomis raudonomis uogomis, minerališkomis natomis (ten, kur šiandien Burgundija, kažkada plytojo jūra- dirvoje ir šiandien gausu priešistorinės jūros fosilijų), medienos, net animalistinėmis natomis. Išskirtinis Burgundijos vynų bruožas- ilgas gyvavimo laikas ir per ilgus laikymo metus įgyjama su niekuo nesupainiojama elegancija, ideali rugščių ir medienos natų pusiausvyra. Burgundijos vynai- tarsi parfumerijos karalius šipras, baltieji puikiai atkartoja žalio šipro natas, raudonieji- gėlinio ar vaisinio šipro žaismingą eleganciją. Aplankėme du labai skirtingus gamintojus- milžina (vietiniais maštabais) Louis Jadot ir mažą Givry kaimelio gamintoją Domaine Chofflet-Valdenaire. Pirmojo dideliais kiekiais gaminami, daugeliui elitinių restoranų lankytojų žinomi ypač prabangūs ir rafinuoti vynai- rafinuota elegancija ir sudėtingumas, kuris galėtų lygintis su geriausia Chanel produkcija. Tai tarsi gero skonio ir etiketo kursai- vyno kompleksiškumas pranoksta bet kokius lukesčius. Tai vynas, apie kurį gali diskutuoti valandų valandas ir kurio padauginti faktiškai neįmanoma. Kaip kad neįmanoma perdozuoti Chanel Nr 5- skonis ir kiekybė labai dažnai tiesiog prasilenkia kaip baltas žirgas ir traukinys.

 

Givry  Domaine Chofflet-Valdenaire vynai yra kitokie, „iš dūšios“.  Tamsiai raudonų vyšnių kartumas, raudonieji serbentai, gėlės, rožių kvapas- tai tarsi veidrodinis atspindys tų nuostabiai gražių ir vaizdingų vietų, kuriose auga šiems vynams gaminti naudojamos vynuogės. Verslą prižiūri šeimininkas ir jo 2 sūnūs, tai šeimos verslas ir gyvenimo būdas: jokių samdomų darbininkų, savas nedidelis (tik 40 ha) vynuogynas, savas traktorius, savas vynuogiu presas ir pats šeimininkas, kuris užsiima ne pardavimais ir rinkodara, ne etikečių grožiu ir rinkodariniais malonumais. Jo darbas ir gyvenimas- vynuogynuose, ir priimdamas kartais nedidelį kaimelį aplankančius svečius jis dažnai nespėja net nusiplauti nuo žemės ūkio darbų įdiržusių rankų. Jo vynai tikri ir nesumeluoti, naturalūs kaip juos pagimdžiusi žemė. Jie man kažkuo primena parfumerinės fėjos Oliva Giacobetti kūrinius- lengvi, žaismingi, gražūs, ir tuo pat tikri ir „iš širdies į širdį“.

Paskutinis vynuogynas- Chablis gamintojas Brocard. Ooo…. Kartais tiesiog imi ir nei iš šio, nei iš to atsiduri rojuje. Arba kažkur, kur nori būti ir būti, ir pamiršti, kad kažkur egzistuoja rojus. Tarp mažai apgyvendintų kalnu, slėniuose, kur neretai vėjuota ir šalta ne prasčiau nei pas mus, plyti Chardonay vynuogynai. Tarp bekraščių vynuogių laukų- vienišos akmeninės, šimtmečius čia stovinčios bažnytėlės. Vargi, skurdi dirva išmarginta kiaušinio dydžio balkšvais akmenimis…. Ir bekraščiai tvarkingai išsodintų vynuogių plotai. Taip auga ir bręsta nepaprasto grožio, turtingumo,

mėlynakraujai Chablis vynai. Kadaise čia buvo jūra- ledynams ištirpus, liko jūrinių nuosėdų patalas, iš kurio jėgų ir gyvybingumo dabar semiasi ilgašakniai vynuogių krūmai. Taurė atšaldyto Chablis- ir atsiduri toli toli, ten kur juntamas sūrus jūros vėjas, smėlis, nežabotas vėjas… ten kur erdvė ir laisvė. Chablis yra viskas- ir druskingumas, ir minerališkumas, ir saldumas, ir žolės kartumas, ir gėlių žiedai, ir nokstantys turtingų Burgundijos sodų vaisiai…. Tai svajingi senieji Guerlain kvepalai- Apres l’Ondees, Chant d’Aroms, Vol de Nuit, Nahema, Mitsouko. Tai praėjusio šimtmečio Givenchy- Le De, l’Interdit Extravagance. Tai Parfums d’Empire aromatų idealus balansas ir delikatumas. Tai harmonija tarp gamtos ir žmogaus, tarp laukinio ir rafinuoto. Neveltui Brocard filosofija ir yra tokia, kad jie tiesiog bando išgauti natūralų vietinių vynuogių skonį, maksimaliai išnaudoti tai, ka siūlo vietinė žemė. Ir visa tai- su pagarba, nulenkiant galvą prieš gamtos gaivališkumą, kartais visą derlių sugadinančias ligas ar šalnas. Turbūt dėl to gamta jiems atsidėkoja ypac gausiai- dieviško skonio, Olimpo dievų vertu gėrimu.

 

Beje, įsikalbėjus su Brocard vadovu, paaiškėjo, kad jo mėgstamiausi motetiški kvepalai yra YSL Paris. Geras skonis yra geras skonis visur, ne tik vynuose, beliko man konstatuoti.

Toliau Šampanė- regiono sostinė Epernay, Reimsas su jo nepakartojama Šventosios Motinos katedra ir nesuskaičiuojamais šampano barais. Spėkite, kiek mes, 9 keliautojai, neprarasdami skonio, proto ir orientacijos, išragavome šampano butelaičių per vienintelę čia praleistą dieną?  Na,  ir austrės, moliuskai, žuvis- puikūs šampano palydovai. Apie „šampaninius“ kvapus jau rašiau gruodžio mėnesio „Mėnesio natoje“.  Šį kartą atradau, kad ir Chanel Crystalle eau de toilette puikiai dera prie šampano- kibirkščiuojantys aldehidai, žaluma, ir švelnūs, delikatūs balti žiedai puikiai papildė nepakartojamą austrių ir šampano derinį.

La Fayette išbandžiau ir Atelier Cologne naujokus, Silver Iris ir Gold Leather, taip pat atradau lentyną su senaisiais geraisiais Guerlain. Bet visumoje vaizdas nėra daug geresnis nei Talino Kaubamaja ar Kristianoje. Bet apie tai- parfumerinėse naujienose.

O kolkas- Vive la France! Nuostabus kraštovaizdis, natūralus estetikos jausmas, mandagūs, pozityvūs žmonės, šunų ir vynų rojus- tai tas pasaulio kampelis, kur man niekaip neišeina stresuoti. Tebūna palaiminti Rytų Prancūzijos keliai J

Viktorininis klausimas- koks kvapas mane lydejo kelionėje (ką pasiėmiau su savimi)? Užuomina- pagrindinės natos- irisas, šokoladas, degtinė. Laimėtojui- asmeninė parfumerinė konsultacija arba gražuolis Rytų Prancūzijos vynas

Kevadine lõhnade garderoob ning muutuste tuuled

Kevad on täies hoos. Ümber on roheline, õitsev ja elust pakatav õhk. Peas nagu mesilased sumisevad erinevad aroomid, värvid, igaaastaseks armastuse ajaks tärganud looduse helid. Viimaks jõudsid ka meie laiustesse need päevad, mil tavalise kevadise lille kasvu ja õitsemise ime kõrval igapäevased mured on värvitud nagu tumma kino kaadrid. Tasapisi vaibuvad tööalased tormiiilid, looduse ärkamisega olek muutub läbipaistvalt kergeks ja õhuliseks, kaalutuks- ei pea riietuma nii, et ei külmuks, ei pea kisavast kellast äratatuna zombi moodi aerutama pimedas sürrealistlikult elavas linnas, ei pea külmetavat keha kinnitama toiduga ja ravima lõpmatuid laste nohusid ja kõrvapõletike. Õhtuti imekombel leidub aega, et juua aias teed. Ja mitte mõelda millestki. Mitte millestki. Nautida pikaid päikeseloojanguid ja täies hoos käivat lindude laulupidu.

Selle kevade oma aia kaskede mahl ja lillepeenras voogavate võilillede lehtede salat on juba läbi proovitud. Kogetud on päikesevannide mõnud. Istutatud meeletult palju lilli- see kevad mind inspireeris läbi proovida seemnetest kasvatamist. See on vist mingi muus sisemine trend, sest isegi parfümeeria maailmas mind, muidu mitte erilist lilleliste lõhnade nautijat, järjest rohkem kisub lilleliste lõhnade poole. Ja muidugi ka roheluse poole. Rohelus, mahlasus, mõrkjad taimsed noodid on lahutamatud kevadise lõhnade garderoobi osad. See kevad minu jaoks on eksperimentaalne kevad. Nõnda paljud traditsiooniliselt just kevadel kasutatavad lõhnad seekord liikusid tagaplaanile ja nende kohti võtsid uustulnukad. On huvitav jälgida, kes nendest jääb püsima- või jäävad nad paljude kevadiste armumiste taoliselt alles ajutisteks ninarõõmudeks.  

Looduse rahu

Kevadeks alati peab käepäraselt olema vähemalt paar korraliku eau de cologne- kergeid, läbipaistvaid, toniseerivaid aroome. Minu Bvlgari Eau Parfumee au The Vert on olnud väga pika aega. Kui ma ei tea, millist lõhn õieti valida ja mida ma üldse tahan (kuid puudub kategooriline soov olla lõhnavaba), see aroom on mu lihtne ja sagedane valik. Kõik temas on lihtsus ise- kerge, pisut kibe, roheline tee, natuke sidrunit, natuke jasmiini, piisake pipart. Minimalistlik, lihtne, värske ja funktsionaalne. Oma mõju järgi omamoodi budistlik lõhn- rahustab, seab mõtted selgeks ja loob matter of fact meeleolu. Ideaalne töövõime stimulaator. Teistest rohelise tee lõhnadest, näitkes  Elizabeth Arden Green Tea’st erineb nii, nagu 5D kaadrid erinevad 2D kaadritest. Ma tõsiselt arvan, et vähemalt üks kolmest Bvlgari teelõhnadest peaks olema igas tõsiselt võetavas mitmekülgses parfümeeria garderoobis. Nad on kõik omamoodi head , ilmekad ja omapärased, kui mitte mainida veel eriti head hinna ja kvaliteedi suhet.

 

Vaikne elegants

Üks minu kevadistest uustulnukatest (kuid uustulnuk on ainult mu riiulis, muidu lõhn on välja antud aastal 2000) on Image Woman Cerruti. Võin julgelt väita, et see on ehk kõige parem minu teada greip eau de cologne stiilis. Mahlane greip, puhtus, kasekoor, vaevalt tuntavad tubaka ja naha noodid. Kuid lõhna iva on siiski kompositsioonis. Ideaalne minimalistlik balanss, kõike on just parasjagu nii palju, kui on vältimatu, ja mitte tilkagi rohkem. Image- see on tunne, kui hommikul, peale duši  luksuslikus Itaalia või Prantsusmaa mereäärses hotellis, veel alles puhta rätiku väel, täielikus vaikuses loeksid hommikust ajakirja, jooksid värskelt pressitud greibimahla ja naudiksid esimest hommikust suitsu (ma ise ei suitseta, muuseas, kuid tekkivad just sellised assotsioonid, nende kõige paremas tähenduses). Baasnootides on tunda eriliselt ilusat sametnahka. Väga peen, väga viimistletud, ehtsa itaalia elegantsi aroom- ning kõige universaalsem minu garderoobis, sobib kõikideks elujuhusteks.

Universaal

Minu pikaajaline ja absoluutne favoriit on Maison Martin Marguela Untitled. Ta on alates oma ilmumisest aastal 2010 ja see on see lõhn, mida koos Robert Piquet Bandit’iga, võtaksin asustamata saarele. Läbipaistev nagu vuaal galbaanifeerula (vaiguputka) rohelisus, muskus ja viiruk. Imetilluke piisk apelsini, piisk rohu lopsakus, piisk jasmiini. Baasnootides ilmneb viiruk ning kerge meditatiivne suitsulõhna noot. Ideaalselt lihtne ja oma lihtsuse tõttu ideaalne nagu hiina hieroglüüf. Sobib nii kontorisse, džässi kontsertidele kui ka meditatsiooniks kevadises looduses.  

 

Pühapäeva piknik

Veel üks mu riiuli uustulnukas on Parfumerie Generale Jardins de Kerylos. Spontaanne pühapäevane ost, et täita tühja kohta, mis tekkis siis, kui sai otsa L’Artisan Parfumeur Premier Figue. See on lõhn eelkõige viigimarjadest ja rohelusest. Ma ei ole paadunud viigimarja lõhnade austaja, tihti parfümeerses  väljendis on nad minu jaoks liiga piimjad ja kleepuvad. Kuid see variant on tõesti hea- väga kerge, väga loomulik noorte puulehtede ja tooreste, küpsemata viigimarja viljade lõhn. Justkui kevadise kastega sätendav viigipuu oma viimaste õitega ja alles valmivate õrnade Viljadega. Väga kaunis tuberoosi nootide kasutus annab õhkõrna ja hõljuva lillelisuse, plataani puidu noodid loovad pehme ja värske puitnootide baasi. Mul on eelaimus, et lõhn avaneb veelgi kaunimalt kuumas kliimas, temas voogab puidune värskus olekski nagu sumeda ilma jaoks loodud. Puudus- lühike kestvus ja pea olematu avanemise raadius, lõhna tuleb uuendada mõne tunni tagant. Kuid jällegi- võib olla see on teistmoodi just kuumas ja umbses ilmas. 

Naiselikkus

Diptyque Ofresia. Ma ei tea, kuidas Olivia Giacobetti seda teeb. Tema loodud aroomid on olfkatoorsed unistused, nad on läbipaistvad ja hõljuvad õhus nagu imepeene siidi sall. Täiuslik lillede keele, või õigemini- sosina, valdamine. Ofresia on nagu karge kevadise õhu lonks, magus freesia, tema tolmukate aroom ja viisakas valge pipra kogus. Tundub väga lihtne- ainult paar kriipsu, paar tupsutust. Kuid tulemus on geniaalne. Looduslik ja samal ajal tohutult elegantne lõhn.    

 

Nostaalgia

Frederic Malle En Passant. Juba nimetus on nostalgiline (tõlges prantsuse keelest tähendab möödudes). Kõik me ses elus oleme ainult reisijad. Nii on, et proua Giacobetti loodud aroomid on justkui taevastest sfääridest, nad on nii õhkõrnad, virvendavad ja rabedad, et vahest ei saa enam aru, kas see on lõhn või hoopis enda ettekujutus, lõhnafantoom, mis elab su peas ja unistustes. Ilmselt on rakse leida lõhna, mis oleks romantilisem ja nostaalgilisem, kui õitsva sireli lõhn. Ja paraku realistlikult edasi anda sireli lõhna parfümeerias pole sugugi lihtne. Katsete tulemus tihti meenutab midagi seebist ning liiga muusat, et võiks olla tõsi. Sirel parfümeerias on tihti liialt „parfümeerne“ ning pigem meenutab lõhnastatud kosmeetika toodet kui ehtsat sirelipõõsa. Piisaks ilmselt ühe käe sõrmedest, et kokku lugeda neid kunstlikult loodud sireli aroome, mis võiksid taotleda sugulust botaanilise sireliga. En Passant on täiuslik sirel. Kastepiisad sireli oksa peal, veel õrnad noored sireli lehed, sireli pungad, alles avanevad õied- see on sirelipõõsas varahommikul, päikesetõusu ajal. Eriti huvitavalt on kasutatud nisu noot, lõhnabaasil on tunda värskelt jahvatatud jahu lõhna. See aroom on nagu ebamaiselt ilus meloodia, tema ilu sulatab ka kõige kalgimat südant. Selle aroomiga, kusjuures, olen saanud lugematu hulga komplimente.

Inspiratsioon

Givenchy Les Parfums Mythiques Extravagance d’Amarige. Jälle minu riiuli uustulnuk, kuid lõhn ise on uuendatud aastal 1998 ilmunud aroomi versioon. Kus mina oli varem? See on lõbus, optimistlik ja kergelt pöörane kevadine lõhn. Mind meelitas nootides välja toodud nõgesed. Ja nõgeseid siin tõepoolest on- verivärsked, pisut tähkjad ergutavad nõgese lehed! Saialill, apelsiniõis, mandariin, metsmaasikad, õige pisut jasmiini loovad õhulise, sätendava, kevadiselt erga tausta. See on justkui värviline vallatu metslillede kimp, metsmaasika jäljed punasel suul ja punutud lintidega kaunistatud suvekübar. Nooruslik, optimismist pakatav, stiilne ja pöörane lõhn. Kohustuslik nendele, kes on täiusliku metsmaasika lõhna jahil!

Loitsud

Maitre Parfumeur et Gantier Secret Datura. Ning veel üks uustulnuk. Kuigi lõhn on jällegi eelmisest sajandist pärit. See on juba sajaprotsendiline armastus. Mõrkjad, sügavad noodid ja kuslapuu õite magusus, baasnootides joovastav tubaka õite aroom ja musta mõru šokolaadi noodid (kas te olete nuusutanud õitsva tubakataime?- see on kõige ehtsam ainult olfaktoorse tee kaudu kanduv narkootiline aine! Minu aias, jasmiini kõrval kasvavad 4 uhket tubakataime, mis sumedatel suveõhtutel lõhnastavad terve meie umbtänava). Aroom on täiuslikus tasakaalus, mõrkjad, magusad ja joovastavad noodid suurepäraselt põimuvad omavahel läbi, kuid lõhn siiski jääb pigem külmaks, justkui keegi oleks lisanud sinna paar tilka võluallika vett. Minu koolieelikust poeg arvas, et nii võiksid lõhnata elfid või metshaldjad. Ja tõepoolest on selles aroomis midagi liigutavalt sensuaalset ja müstilist- nii lõhnab sõnajala õie otsingud ning öine suplus järves, kui kogu looduse ja öö maailmas eraldab vaid enda valge kuupaistes sätendav nahk.  

Hubasus

L’Occitane Vannille & Narcisse. Ning jälle selle kevade uustulnuk. Aroom tuli minu juurde juhuslikult, ostes L’Occitane kehahooldustooteid, lisati ka mini pudelikest. Mulle väga meeldivad nartsissid- väga! Ja neid on üsna raske leida korralikus olfaktoorses tõlgenduses. Selles aroomis on nartsissid, kibevõitu bergamott, mustsõstra marjad ja vanilje mitte söödaval kujul (see on ainult väga hea). Teatud noodid justkui siluvad lõhna tekstuuri tasasemaks ja siidsemaks- hiljem uurides nootide püramiidi tuvastasin gardeeniat ja küllap see on tema töö. Ma ei arva, et mulle läheb tarvis rohkem kui üks mini pudel, kuid olemasolevat pudelit kasutan ülima mõnuga. Kui te ei ole paadunud vanilje vastane ja ei pelga kibemagusaid noote, see lõhnaõli tasub proovimist. Nii ideaalses maailmas oleks võinud lõhnata YSL Manifesto (kuna maailm paraku ei ole ideaalne, Manifesto on pigem keemiarelva moodi). Kui aus olla, siis L’Occitane arengud pakkuvad rõõmu- nende riiulites leidub üsna häid lõhnu (ning tulekul on päris ahvatlevad uudislõhnad), on kättesaadavad mini pudelid ning hinnad on üsna sõbralikud (seda eriti regulaarselt korraldavates sooduskampaaniates). Ning antud lõhn suurepäraselt sobib jahedatel kevadõhtutel. Prabanga

Caron Montaigne. Öelge palun, kus ma olin, kui kirjutasin postituse šampanjast? Oli just vana aasta õhtu ning küllap mu mõistus ja vaimusilm juba nautis kihisevaid mullikesi. Kuidas muidu ma oleks võinud unustada Montaigne? Montaigne ei ole kihisev ega mulisev lõhn. Kuid tema suurejoonelisus, pehmus, kompositsioon mulle eelkõige meenutab suurejoonilistel üritustel pakkuvat klaasi šampanjat (ilmtingimata kristallklaasist, loomulikult). Ei, ta ei lõhna just nagu šampanja- ta lõhnab nagu särav, suur kollaste kevadlillede (nartsiss, mimoos) kimp ning vana hea parfümeeritud tolmupuuder. Lõhn on eriliselt harmooniline, mitmekülgne, pidulik. Tema avanemisraadius on eriti tänapäevaseid lõhnastatuid kompotte silmas pidades üsna uskumatu- kuldsäraga aura täidab tervet ruumi, kuid ei ahista. Ehtsa leedi lõhn ja koosviibijatele jääb ainult langetada päid  mademoiselle Montaigne ees.

 

Mõnude küüsis

Humiecki & Graef Bosque. „Oh sa paharett…“  hellalt sõitlen oma kassi, kui too varahommikutel tuleb koju peale oma kevadisi ööretki. Väsinud, rässitud, veerenud tont teab kus ning meeletult õnnelik. See on see õdus tunne, mis tuleb peale rasket, kuid meeldivat tööd. Või keha ja vaimu mõnusid. Siis, kui kehas ei jää mingit pinget ja peas mitte ütegi mõtet. Vot sellist seisundit annab edasi Bosque- mis on iseenesest ainult vetiveri, muskuse, nartsissi, safrani, greibi ning priimula segu. Kuid ainult noodid ei suuda kirjeldada lõhna, toda imelist aeglase mõnu seisundit, rasket kui tina kehalise ja mentaalse kaalutuse tunnet. Ma ilmselt ei tea lõhna, mis oleks veel sensuaalsem kui Bosque (võõrdväärsesse kategooriasse võiks veel pretendeerida Caron Narcisse Noir ja Cartier Must pure parfum kontsentratsioonid) ning iga kord, kui aroom on mu naha peal, tunnen end kergelt imelikult, nagu kass, kes on äsja ära lakkunud keelatud rõõsa koort, ning õhetades, kerge ning seletamatu häbitundega ning peidetud muigega varjan oma silmi päikeseprillide taga.

Tänane kevadine parfümeeria garderoob on kuidagi imelik. Vanad armastused,  Guerlain Apres l’Ondee, Chanel No 19, Ormonde Jayne Woman, seisavad pisut kaugemal, varjus. Garderoobis on tasakaalutus ning tõeline apelsiniõite, iirise juure, angeelika ning naha nootide põud. Kuid see kevad ongi teistmoodi. Elagu muutused!