Kevadine lõhnade garderoob ning muutuste tuuled

Kevad on täies hoos. Ümber on roheline, õitsev ja elust pakatav õhk. Peas nagu mesilased sumisevad erinevad aroomid, värvid, igaaastaseks armastuse ajaks tärganud looduse helid. Viimaks jõudsid ka meie laiustesse need päevad, mil tavalise kevadise lille kasvu ja õitsemise ime kõrval igapäevased mured on värvitud nagu tumma kino kaadrid. Tasapisi vaibuvad tööalased tormiiilid, looduse ärkamisega olek muutub läbipaistvalt kergeks ja õhuliseks, kaalutuks- ei pea riietuma nii, et ei külmuks, ei pea kisavast kellast äratatuna zombi moodi aerutama pimedas sürrealistlikult elavas linnas, ei pea külmetavat keha kinnitama toiduga ja ravima lõpmatuid laste nohusid ja kõrvapõletike. Õhtuti imekombel leidub aega, et juua aias teed. Ja mitte mõelda millestki. Mitte millestki. Nautida pikaid päikeseloojanguid ja täies hoos käivat lindude laulupidu.

Selle kevade oma aia kaskede mahl ja lillepeenras voogavate võilillede lehtede salat on juba läbi proovitud. Kogetud on päikesevannide mõnud. Istutatud meeletult palju lilli- see kevad mind inspireeris läbi proovida seemnetest kasvatamist. See on vist mingi muus sisemine trend, sest isegi parfümeeria maailmas mind, muidu mitte erilist lilleliste lõhnade nautijat, järjest rohkem kisub lilleliste lõhnade poole. Ja muidugi ka roheluse poole. Rohelus, mahlasus, mõrkjad taimsed noodid on lahutamatud kevadise lõhnade garderoobi osad. See kevad minu jaoks on eksperimentaalne kevad. Nõnda paljud traditsiooniliselt just kevadel kasutatavad lõhnad seekord liikusid tagaplaanile ja nende kohti võtsid uustulnukad. On huvitav jälgida, kes nendest jääb püsima- või jäävad nad paljude kevadiste armumiste taoliselt alles ajutisteks ninarõõmudeks.  

Looduse rahu

Kevadeks alati peab käepäraselt olema vähemalt paar korraliku eau de cologne- kergeid, läbipaistvaid, toniseerivaid aroome. Minu Bvlgari Eau Parfumee au The Vert on olnud väga pika aega. Kui ma ei tea, millist lõhn õieti valida ja mida ma üldse tahan (kuid puudub kategooriline soov olla lõhnavaba), see aroom on mu lihtne ja sagedane valik. Kõik temas on lihtsus ise- kerge, pisut kibe, roheline tee, natuke sidrunit, natuke jasmiini, piisake pipart. Minimalistlik, lihtne, värske ja funktsionaalne. Oma mõju järgi omamoodi budistlik lõhn- rahustab, seab mõtted selgeks ja loob matter of fact meeleolu. Ideaalne töövõime stimulaator. Teistest rohelise tee lõhnadest, näitkes  Elizabeth Arden Green Tea’st erineb nii, nagu 5D kaadrid erinevad 2D kaadritest. Ma tõsiselt arvan, et vähemalt üks kolmest Bvlgari teelõhnadest peaks olema igas tõsiselt võetavas mitmekülgses parfümeeria garderoobis. Nad on kõik omamoodi head , ilmekad ja omapärased, kui mitte mainida veel eriti head hinna ja kvaliteedi suhet.

 

Vaikne elegants

Üks minu kevadistest uustulnukatest (kuid uustulnuk on ainult mu riiulis, muidu lõhn on välja antud aastal 2000) on Image Woman Cerruti. Võin julgelt väita, et see on ehk kõige parem minu teada greip eau de cologne stiilis. Mahlane greip, puhtus, kasekoor, vaevalt tuntavad tubaka ja naha noodid. Kuid lõhna iva on siiski kompositsioonis. Ideaalne minimalistlik balanss, kõike on just parasjagu nii palju, kui on vältimatu, ja mitte tilkagi rohkem. Image- see on tunne, kui hommikul, peale duši  luksuslikus Itaalia või Prantsusmaa mereäärses hotellis, veel alles puhta rätiku väel, täielikus vaikuses loeksid hommikust ajakirja, jooksid värskelt pressitud greibimahla ja naudiksid esimest hommikust suitsu (ma ise ei suitseta, muuseas, kuid tekkivad just sellised assotsioonid, nende kõige paremas tähenduses). Baasnootides on tunda eriliselt ilusat sametnahka. Väga peen, väga viimistletud, ehtsa itaalia elegantsi aroom- ning kõige universaalsem minu garderoobis, sobib kõikideks elujuhusteks.

Universaal

Minu pikaajaline ja absoluutne favoriit on Maison Martin Marguela Untitled. Ta on alates oma ilmumisest aastal 2010 ja see on see lõhn, mida koos Robert Piquet Bandit’iga, võtaksin asustamata saarele. Läbipaistev nagu vuaal galbaanifeerula (vaiguputka) rohelisus, muskus ja viiruk. Imetilluke piisk apelsini, piisk rohu lopsakus, piisk jasmiini. Baasnootides ilmneb viiruk ning kerge meditatiivne suitsulõhna noot. Ideaalselt lihtne ja oma lihtsuse tõttu ideaalne nagu hiina hieroglüüf. Sobib nii kontorisse, džässi kontsertidele kui ka meditatsiooniks kevadises looduses.  

 

Pühapäeva piknik

Veel üks mu riiuli uustulnukas on Parfumerie Generale Jardins de Kerylos. Spontaanne pühapäevane ost, et täita tühja kohta, mis tekkis siis, kui sai otsa L’Artisan Parfumeur Premier Figue. See on lõhn eelkõige viigimarjadest ja rohelusest. Ma ei ole paadunud viigimarja lõhnade austaja, tihti parfümeerses  väljendis on nad minu jaoks liiga piimjad ja kleepuvad. Kuid see variant on tõesti hea- väga kerge, väga loomulik noorte puulehtede ja tooreste, küpsemata viigimarja viljade lõhn. Justkui kevadise kastega sätendav viigipuu oma viimaste õitega ja alles valmivate õrnade Viljadega. Väga kaunis tuberoosi nootide kasutus annab õhkõrna ja hõljuva lillelisuse, plataani puidu noodid loovad pehme ja värske puitnootide baasi. Mul on eelaimus, et lõhn avaneb veelgi kaunimalt kuumas kliimas, temas voogab puidune värskus olekski nagu sumeda ilma jaoks loodud. Puudus- lühike kestvus ja pea olematu avanemise raadius, lõhna tuleb uuendada mõne tunni tagant. Kuid jällegi- võib olla see on teistmoodi just kuumas ja umbses ilmas. 

Naiselikkus

Diptyque Ofresia. Ma ei tea, kuidas Olivia Giacobetti seda teeb. Tema loodud aroomid on olfkatoorsed unistused, nad on läbipaistvad ja hõljuvad õhus nagu imepeene siidi sall. Täiuslik lillede keele, või õigemini- sosina, valdamine. Ofresia on nagu karge kevadise õhu lonks, magus freesia, tema tolmukate aroom ja viisakas valge pipra kogus. Tundub väga lihtne- ainult paar kriipsu, paar tupsutust. Kuid tulemus on geniaalne. Looduslik ja samal ajal tohutult elegantne lõhn.    

 

Nostaalgia

Frederic Malle En Passant. Juba nimetus on nostalgiline (tõlges prantsuse keelest tähendab möödudes). Kõik me ses elus oleme ainult reisijad. Nii on, et proua Giacobetti loodud aroomid on justkui taevastest sfääridest, nad on nii õhkõrnad, virvendavad ja rabedad, et vahest ei saa enam aru, kas see on lõhn või hoopis enda ettekujutus, lõhnafantoom, mis elab su peas ja unistustes. Ilmselt on rakse leida lõhna, mis oleks romantilisem ja nostaalgilisem, kui õitsva sireli lõhn. Ja paraku realistlikult edasi anda sireli lõhna parfümeerias pole sugugi lihtne. Katsete tulemus tihti meenutab midagi seebist ning liiga muusat, et võiks olla tõsi. Sirel parfümeerias on tihti liialt „parfümeerne“ ning pigem meenutab lõhnastatud kosmeetika toodet kui ehtsat sirelipõõsa. Piisaks ilmselt ühe käe sõrmedest, et kokku lugeda neid kunstlikult loodud sireli aroome, mis võiksid taotleda sugulust botaanilise sireliga. En Passant on täiuslik sirel. Kastepiisad sireli oksa peal, veel õrnad noored sireli lehed, sireli pungad, alles avanevad õied- see on sirelipõõsas varahommikul, päikesetõusu ajal. Eriti huvitavalt on kasutatud nisu noot, lõhnabaasil on tunda värskelt jahvatatud jahu lõhna. See aroom on nagu ebamaiselt ilus meloodia, tema ilu sulatab ka kõige kalgimat südant. Selle aroomiga, kusjuures, olen saanud lugematu hulga komplimente.

Inspiratsioon

Givenchy Les Parfums Mythiques Extravagance d’Amarige. Jälle minu riiuli uustulnuk, kuid lõhn ise on uuendatud aastal 1998 ilmunud aroomi versioon. Kus mina oli varem? See on lõbus, optimistlik ja kergelt pöörane kevadine lõhn. Mind meelitas nootides välja toodud nõgesed. Ja nõgeseid siin tõepoolest on- verivärsked, pisut tähkjad ergutavad nõgese lehed! Saialill, apelsiniõis, mandariin, metsmaasikad, õige pisut jasmiini loovad õhulise, sätendava, kevadiselt erga tausta. See on justkui värviline vallatu metslillede kimp, metsmaasika jäljed punasel suul ja punutud lintidega kaunistatud suvekübar. Nooruslik, optimismist pakatav, stiilne ja pöörane lõhn. Kohustuslik nendele, kes on täiusliku metsmaasika lõhna jahil!

Loitsud

Maitre Parfumeur et Gantier Secret Datura. Ning veel üks uustulnuk. Kuigi lõhn on jällegi eelmisest sajandist pärit. See on juba sajaprotsendiline armastus. Mõrkjad, sügavad noodid ja kuslapuu õite magusus, baasnootides joovastav tubaka õite aroom ja musta mõru šokolaadi noodid (kas te olete nuusutanud õitsva tubakataime?- see on kõige ehtsam ainult olfaktoorse tee kaudu kanduv narkootiline aine! Minu aias, jasmiini kõrval kasvavad 4 uhket tubakataime, mis sumedatel suveõhtutel lõhnastavad terve meie umbtänava). Aroom on täiuslikus tasakaalus, mõrkjad, magusad ja joovastavad noodid suurepäraselt põimuvad omavahel läbi, kuid lõhn siiski jääb pigem külmaks, justkui keegi oleks lisanud sinna paar tilka võluallika vett. Minu koolieelikust poeg arvas, et nii võiksid lõhnata elfid või metshaldjad. Ja tõepoolest on selles aroomis midagi liigutavalt sensuaalset ja müstilist- nii lõhnab sõnajala õie otsingud ning öine suplus järves, kui kogu looduse ja öö maailmas eraldab vaid enda valge kuupaistes sätendav nahk.  

Hubasus

L’Occitane Vannille & Narcisse. Ning jälle selle kevade uustulnuk. Aroom tuli minu juurde juhuslikult, ostes L’Occitane kehahooldustooteid, lisati ka mini pudelikest. Mulle väga meeldivad nartsissid- väga! Ja neid on üsna raske leida korralikus olfaktoorses tõlgenduses. Selles aroomis on nartsissid, kibevõitu bergamott, mustsõstra marjad ja vanilje mitte söödaval kujul (see on ainult väga hea). Teatud noodid justkui siluvad lõhna tekstuuri tasasemaks ja siidsemaks- hiljem uurides nootide püramiidi tuvastasin gardeeniat ja küllap see on tema töö. Ma ei arva, et mulle läheb tarvis rohkem kui üks mini pudel, kuid olemasolevat pudelit kasutan ülima mõnuga. Kui te ei ole paadunud vanilje vastane ja ei pelga kibemagusaid noote, see lõhnaõli tasub proovimist. Nii ideaalses maailmas oleks võinud lõhnata YSL Manifesto (kuna maailm paraku ei ole ideaalne, Manifesto on pigem keemiarelva moodi). Kui aus olla, siis L’Occitane arengud pakkuvad rõõmu- nende riiulites leidub üsna häid lõhnu (ning tulekul on päris ahvatlevad uudislõhnad), on kättesaadavad mini pudelid ning hinnad on üsna sõbralikud (seda eriti regulaarselt korraldavates sooduskampaaniates). Ning antud lõhn suurepäraselt sobib jahedatel kevadõhtutel. Prabanga

Caron Montaigne. Öelge palun, kus ma olin, kui kirjutasin postituse šampanjast? Oli just vana aasta õhtu ning küllap mu mõistus ja vaimusilm juba nautis kihisevaid mullikesi. Kuidas muidu ma oleks võinud unustada Montaigne? Montaigne ei ole kihisev ega mulisev lõhn. Kuid tema suurejoonelisus, pehmus, kompositsioon mulle eelkõige meenutab suurejoonilistel üritustel pakkuvat klaasi šampanjat (ilmtingimata kristallklaasist, loomulikult). Ei, ta ei lõhna just nagu šampanja- ta lõhnab nagu särav, suur kollaste kevadlillede (nartsiss, mimoos) kimp ning vana hea parfümeeritud tolmupuuder. Lõhn on eriliselt harmooniline, mitmekülgne, pidulik. Tema avanemisraadius on eriti tänapäevaseid lõhnastatuid kompotte silmas pidades üsna uskumatu- kuldsäraga aura täidab tervet ruumi, kuid ei ahista. Ehtsa leedi lõhn ja koosviibijatele jääb ainult langetada päid  mademoiselle Montaigne ees.

 

Mõnude küüsis

Humiecki & Graef Bosque. „Oh sa paharett…“  hellalt sõitlen oma kassi, kui too varahommikutel tuleb koju peale oma kevadisi ööretki. Väsinud, rässitud, veerenud tont teab kus ning meeletult õnnelik. See on see õdus tunne, mis tuleb peale rasket, kuid meeldivat tööd. Või keha ja vaimu mõnusid. Siis, kui kehas ei jää mingit pinget ja peas mitte ütegi mõtet. Vot sellist seisundit annab edasi Bosque- mis on iseenesest ainult vetiveri, muskuse, nartsissi, safrani, greibi ning priimula segu. Kuid ainult noodid ei suuda kirjeldada lõhna, toda imelist aeglase mõnu seisundit, rasket kui tina kehalise ja mentaalse kaalutuse tunnet. Ma ilmselt ei tea lõhna, mis oleks veel sensuaalsem kui Bosque (võõrdväärsesse kategooriasse võiks veel pretendeerida Caron Narcisse Noir ja Cartier Must pure parfum kontsentratsioonid) ning iga kord, kui aroom on mu naha peal, tunnen end kergelt imelikult, nagu kass, kes on äsja ära lakkunud keelatud rõõsa koort, ning õhetades, kerge ning seletamatu häbitundega ning peidetud muigega varjan oma silmi päikeseprillide taga.

Tänane kevadine parfümeeria garderoob on kuidagi imelik. Vanad armastused,  Guerlain Apres l’Ondee, Chanel No 19, Ormonde Jayne Woman, seisavad pisut kaugemal, varjus. Garderoobis on tasakaalutus ning tõeline apelsiniõite, iirise juure, angeelika ning naha nootide põud. Kuid see kevad ongi teistmoodi. Elagu muutused!